Ta helistas taas, soovis mulle õnne ja kõike head siin elus. Ta helistas ka 3 aastat tagasi ja tookord ma ei saanud aru, kes helistab. Kui alguses arvasin, et mõni kauge sugulane, siis poole kõne pealt hakkasin juba kahtlustama ja tuligi välja, et see oli tema. Täna ma ei küsinud ja tema ei öelnud, aga ma tundsin ta ära. See oli tema, õpetaja … nimetame teda Nääriks.
Kõik oleks ehk armas ja tore, kui tegu ei oleks õpetajaga, kes andis mulle 8.klassis kunstiõpetust; kes sättis end aegajalt koos meiega koduteele, kuigi tema tee jäi vist hoopis teise suunda ja kes pakkus mulle võimalust lasta endast aktimaal teha, tema enda poolt, täitsa tasuta. Kui ma selle pakkumise välja naersin, siis ta lubas, et ma 10 aastat hiljem anun teda, et ta mind maaliks, täpselt nagu teised tüdrukud on käinud teda hiljem anumas. Ma jäin endale siiski kindlaks ja keeldusin viisakalt. Täpselt nii. Viisakalt. Võib-olla selles ongi asi …
Ma ei mäleta, et ma oleksin nendest korduvatest pakkumistest täiskasvanutele rääkinud, aga koolikaaslastega omavahel rääkisime sellest küll ja ma ei olnud kaugeltki ainus, kellele sellist erakordset võimalust pakuti. Meie jaoks oli see naljakas, ei muud. Õpetaja ise oli naljakas. Wremja Zorrot teate? Mul on kahtlane tunne, et õpetaja Näär oli selle tegelaskuju välise kuvandi loomisel inspiratsiooniks …
Täpselt 14 aastat tagasi, kui ma sain 15-aastaseks, sõitis õpetaja Näär keset suvevaheaega jalgrattaga minu juurde, et mulle sünnipäevaks lilli tuua. Kuidas ta oskas minu juurde tulla ja kas ta tõesti sõitis ainult minu pärast nii umbes 20 kilomeetrit maha?! See oli … leebelt öeldes imelik, ebamugav, hirmutav. See ei olnud imelik ainult minu jaoks, vaid ka koolivendade jaoks, kes samal ajal maja lähedal silo tegid, olukorda naljakaks pidasid ja minu onule kogu loo ära rääkisid. Onu jaoks ei olnud naljakas, et kuuekümnendates vanamees mind alasti maalida tahtis ja lillekimbuga minu koju tuli … tema pidas lahkuva õpetaja Nääri kinni, sõimas teda korralikult ja lubas ta viimased hambad välja lüüa, kui ta veel minu lähedale tuleb.
Sügisel teda enam koolis ei olnud ja ma tundsin suurt kergendust, sest ma põdesin selle suvise vahejuhtumi pärast. Ma nägin teda pärast seda vaid korra rongis ja andsin oma parima, et tema mind ei näeks. Vist ei näinud, aga ma ei tea, kui palju on olnud vastupidiseid kordi …
Ma olin ajaga selle kõik unustanud, kuni ta mulle mõned aastad tagasi helistas ja õnne soovis. Miks tema ei võinud seda kõike 10+ aastaga unustada?! Kui ma sain lõpuks aru, et mulle ei helistagi mõni kauge sugulane, vaid õpetaja Näär, siis ma ikkagi ei suutnud saata teda pimedasse kohta, kuid ma ütlesin, et mul on temaga ebamugav rääkida ja ma eelistaks seda, et ta ei helistaks mulle.
Miks temal ei ole minuga ebamugav rääkida? Sõbrad naersid, et ta meenutab end, et ma läheksin seda aktimaali nüüd anuma … Nali naljaks, aga tegelikult ei ole see naljakas. Eelmine kord ma ehmusin selle kõne peale sedasi ära, et kirjutasin kogu loo veebikonstaablile. Ma isegi ei tea, miks … et kui ühel hetkel kadunud olen, siis on jälg maas?
Minu jaoks jääb siiani selgusetuks, kust ta mu numbri sai. See ei olnud leitav, ma tean, üritasin pärast tema helistamist oma numbrit netiavarustest leida ja ma ei leidnud. Isegi, kui oleks olnud leitav, siis kuidas oleks ta osanud otsida mind uue nimega? Mida ta tänaseks on leidnud? Mu blogi? Facebooki ja Instagrami? Mida ta saadud infoga peale hakkab? Ausalt, ma tahaksin loota, et inimesel ei ole halbu kavatsusi, aga miks ta teistele samasuguse pakkumise saanud tüdrukutele ei helista? Näiteks nendele, kelle sugulased ei ole lubanud tal viimaseid hambaid välja lüüa …
Isegi, kui helistamise taga on tõesti vaid siirad õnnesoovid, varjutavad need mu sünnipäeva ja ma tõesti eelistaksin, et ta unustaks minu olemasolu ja mina saaksin unustada kogu selle loo.
Appppi, kui haigeee :S
Ma loodan, et sügisel teda koolis ei olnud ikka sellepärast, et onu või muud täiskasvanud palusid koolil temaga tegeleda.
Puht praktiline soovitus on selliste juhtumitega, et ära jää endale omaselt viisakaks, vaid ütle ausalt välja, mida mõtled – “mis te endast õige arvate? selliseid kõnesid ei ole sobilik teha ja nüüdsest hakatakse sellega ametlikult tegelema” jne… Ikka nii üle võlli ähvardades ja kurja tooniga kui sa suudad. Paraku need libedad sellid peavadki tüdruku viisakust selliseks “ah ja uh, tegelt ma tahan, aga olen niisama viisakas”. Nad võtavad sinu viisakat ei-d kui ülisõbralikku ja vastastikku ligitikkuva käitumisena.
Mul on alati kahju, kui kuulen/näen, et mõnele tüdrukule ongi eneseületamatu raskus öelda kurjalt ja konkreetselt ei. See “viisakas ei” kõlab nagu lihtsalt keerutamisena. Eriti kui pervol juba on selleteemalised fantaasiad peas hõljumas, siis see nunnu eitus annab ainult hoogu juurde. Viisakas ja armas võib olla ikka kenade inimestega. Halbade inimestega see kahjuks ei ole sobilik reaktsioon. Sa ei ole temas ilmselt kunagi tekitanud negatiivseid emotsioone (häbi, alandus, kahtlused oma tegude õigsuse üle), seega jäid talle mällu kui alati päikseline, tore, peaaaaaegu nõus tüdruk. 🙁
Nii palju, kui ma mäletan, siis kooli jõudis see info alles siis, kui ta oli juba läinud, kuigi ta tegi samasuguse pakkumise ka oma kolleegi tütrele. Me keegi vist lihtsalt ei rääkinud sellest oma vanematega. Minu onu, kes ei ole oma peatrauma tõttu kõige adekvaatsem täiskasvanu, kindlasti kooli poole ei pöördunud ja ma ei mäleta, et mu vanemad oleks sel ajal teadnud enamat, kui seda, et õpetaja mulle lilli tõi. Igatahes keegi seda suure kella külge ei pannud ja ma ei mäleta, et üldse keegi oleks õhku ahminud, kui hiljem see teemaks tuli. Ka täiskasvanute jaoks oli ta vist naljakas vanamees, keda keegi tõsiselt ei võtnud.
Ma ei tea, et keegi oleks ta selle pakkumise peale kurjalt kuskile saatnud, sellest räägiti rohkem ikka lõbusalt ja naerdi tema üle. Minu sõbranna jäi täpselt sama viisakaks ja konkreetseks nagu mina ja jäime mõlemad endale kindlaks, et me ei lähe ka 10 aasta pärast teda paluma. Ma pigem arvan, et minu onu tõttu tekkisid tal vaid minuga seoses negatiivsed emotsioonid. Vastupidist olukorda, et ma oleks olnud ainus, kellega tal negatiivseid emotsioone ei tekkinud, kindlasti ei olnud.
Ma tean mis tunne see on. Hinge võtab kinni kui tunned, et midagi tumedat sulle lihtsalt peale valgub. Loodan, et suudad selle endalt maha raputada. Ole tugev.