Rotid!

Lipsukese faktipostituse peale meenus mulle aeg, kus ma olin rotihull! Või kuidas nimetada inimest, kellel on üle kolmekümne roti? Tegelikult olid enamus neist pisikesed pojad ja mu isa viis nendest kena peotäie lauta kassidele. Oi, kuidas ma nutsin ja kurvastasin. Kuidas saab selliseid nunnusid kassidele sööta?! Kas neil oli laudas vähe hiiri, keda püüda?!Nüüd ma saan oma isast veidi aru ka, neid igas suuruses rotte oli mul liiga palju ja nad haisesid ja nad jooksid mööda maja ringi ja märgistasid kõike, millest nad üle käisid ja jätsid endast junne maha ja nii edasi. Seda siis täiskasvanu pilgu läbi. Minu jaoks olid nad armsad ja vahvad ja naljakad ning mind üldse ei seganud, kui nad üle mu jala joostes endast märjad märgid maha jätsid või kui mul teki all junnid olid. Korjasin need kokku ja voodi oli taas korras. 😀

Minu rotihullus sai alguse mu esimesest rotist – Piuksust. Kahjuks ühtegi pilti pole lisada, sest sel ajal oli meil ainult filmifotokas ning ilmutatud pildid on vist kõik ema juures. Piuksu elas kapi otsas katkises akvaariumis, kuid suure osa oma elust sai ta mööda maja ringi rännata. Lõpu poole elas ta üldse kapi otsas lahtiselt, akvaariumis oli tema pesa ja söök, kuid ta ei olnud seal kinni. Kapi kõrval oli minu voodi ja ta hüppas sageli kapi otsast alla ning läks maailma avastama. Mitte ainult, ta täitis öösiti ka kassi rolli ja püüdis hiiri. Ükskord sõi ta hiirel pea otsast ja peata keha jättis mu õe voodisse teki alla. Jeerum, ma nüüd kõkutan siin seda meenutades – mul oli ikka nii äge rott!

Ta ronis ka mu vanematele öösel kaissu, mille peale mu ema roti kiiresti turvalisse paika toimetas, sest isa oleks ta muidu ilmselt jalaga voodist välja peksnud. Tema ei olnud mu rotti(desse) väga kiindunud. Kui majja tuli esimene tume rott ja ta samamoodi lahtiselt ringi jooksis, siis isa ajas ta metsiku rotiga segamini ja hakkas teist harjavarrega peksma. Õnneks oli rott kiirem ja jõudis harjavarre eest kapi taha peituda. Vaeseke oli kindlasti suures segaduses.

Tagasi Piuksu juurde. Kui ta oli oma jooksud ära jooksnud, siis ta tuli minu kaissu magama, puges päris teki alla. Paar korda keerasin talle peale, aga ärkasin kohe tema siplemise peale üles, leppisime ära ja magasime rõõmsalt edasi.

Aeg läks ja ema ükskord ütles, et Piuksu silmad on nii tuhmiks muutunud, et teda enam kauaks ei ole. Ma ei tahtnud sellega leppida. Ma nutsin juba enne tema surma, laulsin talle Celine Dioni lugu “All by myself” ja Andrea Bocelli lugu “Time to say goodbye” ning nutsin. Piuksu lakkus mu pisarad ära, aga mina nutsin neid ikka juurde. Ühel pimedal reedehommikul ärkasin, panin tule põlema ja nägin, et Piuksu pesakarp on maas, südame alt käis jõnks läbi ning järgmisel hetkel leidsid mu silmad ka Piuksu enda põrandalt. Ta oli surnud.

Ma nutsin lohutamatult ega tahtnud kooli minna. Vanemate jaoks polnud roti surm siiski nii kurb sündmus, mille pärast oleksin pidanud koju leinama jääma. Issand jumal, mul on isegi praegu silmad märjad, kuigi sellest on umbes 15 aastat möödas. See ei olnudki kurb sündmus, see oli maailmalõpp! Tol päeval oli klassiõhtu, aga minul ei olnud mingit tuju sinna minna. Ma läksin pärast tunde koju, matsin oma roti maha ja nutan teda siiani taga. Mainitud lood viivad mind igavesti Piuksu juurde tagasi…

Pärast teda tulid uued rotid, aga keegi neist ei asendanud Piuksut ega muutunud kaisurotiks. Teised ajasid rohkem oma rida, aga Piuksu oli sõber. Teistega on muidugi ta toredaid mälestusi, näiteks andsid nad kassidele tappa. Seda oli naljakas vaadata, kuidas hiirtekuningas roti eest ära jooksis ja end kuskile kõrgele peitis. Ükskord läks minul meelest, et laudakass jäi tuppa ja too kavalpea oli end mõnusalt diivani alla pesukasti sisse seadnud, magas seal magusat und. Mina muidugi ei teadnud, et ta seal on ja lasin rotid lahti. Ühel hetkel hakkas hirmus müdin ja madin pihta ning kass jooksis tuhatnelja diivani alt välja, turris rott tema järel. 😀

Võtsin ühe roti ka ühiselamusse kaasa, tal oli kaks puuri, üks kodus ja teine siis ühiselamus ning ma vedasin rotti oma õla peal ühest kohast teise. Kodu ja kooli vahel oli 70 kilomeetrit ning 2-3 bussiga sõitmist, aga õnneks ei sattunud ükski rotifoobik minu kõrvale istuma. Pigem oldi alati imestunud ja peeti seda lahedaks, et ma rotiga reisin. Keegi igatahes kiljudes bussist ei põgenenud. 😀

Meil vanas talumajas elasid üldiselt hiired aga ükskord leidis metsik rott tee tuppa. Esimesel ööl teda ei nähtud, kuid ta jättis endast koledad jäljed maha. Ühel mu rotil olid sel ajal karvutud pojad, kelle pesa oli puuri nurgas põhu sees ja too metsik rott oli oma räpased küüned puuri vahelt sisse ajanud ning poegi elusast peast sööma hakanud. Mina tagajärgi ei näinud. Ma nägin lihtsalt, et poegi on vähem ja ema siis rääkis, et hommikul oli puuri ümber hunnik verised käpajälgi ja rotipoegade jäänuseid. Mõned raskelt haavatud pojad viis ta kassidele.

See tegi tigedaks. Mul ei ole metsikute rottide vastu midagi, aga tolle jobu vastu oli küll. Selle asemel, et ronida kapi peale ja vohmida näiteks saia sisse, tappis tema pisikesi rotipoegi. Kuidas saab üks rott teisele rotile nii teha?

Järgmisel ööl jäin koos suurima isase rotiga valvesse. Tema pidi olema see, kes sissetungijale 1-0 teeb, kui too peaks tagasi tulema. Tuligi ja ta tegigi 1-0, aga mitte nii nagu mina seda ette kujutasin. See sissetungija oli emane… Igatahes nende armumängud hajutasid metsiku roti tähelepanu ja ma sain ta kinni püüda.SUC50481Metsik rott tegi koledat häält, kui käe puuri lähedale panin. Ta hüppas ja kriiskas ja tema haavatud käpp veritses. Selle haava sai ta ilmselt siis, kui minu rott oma poegi üritas kaitsta. Kuigi ta tegi palju pahandust, siis tappa ma teda ei suutnud ja ma viisin ta lauta tagasi. Oh üllatust, ta tuli ka kolmandal ööl tagasi ja sain ta uuesti kinni püüda, aga ma ei mäleta, mis temast edasi sai. Kui ma ei eksi, siis jätsingi ta puuri, kus ta paar päeva hiljem ära suri. Tema jäi esimeseks ja viimaseks metsikuks rotiks, kes majja pääses.

Metsikuid rotte käisin tavaliselt kanalaudas vaatamas. Talvisel ajal oli neid seal nii palju, et ukse avades oli näha kümneid pagevaid rotte. Kui vaikselt sinna jäin, siis loetud minutite pärast hakkasid nad välja tagasi tulema. _MG_9580 See tumedam tegelane peaks olema kodurott/mustrott, kes on haruldasem kui rändrott ehk harilik rott. Kuigi kirjanduse põhjal peaks mustrott olema väga ettevaatlik ja raske kohaneja, siis mulle tundub, et mu vanemate juures on nad kenasti kohanenud ja rändrottidega lausa sõpradeks saanud. Kodurotid olla just seetõttu haruldasemad, et rändrotid tõrjuvad nad välja, aga mine tea, äkki on nad vaherahu sõlminud.

Lemmikloomadena peetavad rotid ongi aretatud just rändrottidest. Kodurotid on jäänud agressiivseteks ja nende aretamisest pole asja saanud.
kolm rottiNo kas nad pole armsad ja vahvad? 😀

Aga aitab laudast ja läheme tuppa tagasi. Igatahes kasvas mu rotikasvatus lõpuks ikkagi nii suureks, et mul oli vahelduva eduga 16-20 täiskasvanud rotti ja ma pidin neid eraldama sugude ja iseloomude järgi. Mõni oli selline ülbik, et ainult tuuseldas oma liigikaaslasi, aga need ülbikud said jälle omavahel hästi hakkama.RotipuuridRotidRotid 1Kui me omaette kolisime, siis oli korteris üks tuba rottide päralt ja see tuba haises. Siis hakkasin juba vaikselt tundma, et mul on ikka liiga palju rotte. Kui Esimene hakkas ainult süles elama ja päeval enam pea üldse ei maganud, siis leidsin rottide jaoks aina vähem aega ja see kurvastas. Nad ei saanud enam karjas mööda korterit joosta ja ma ei jõudnud neid kõiki paitada. Ma ei jõudnud ka nende puure enam igapäevaselt puhastada. Lõpuks loobusin ja andsin rotid koos puuridega oma tädile, kellel oli närilistele ja küülikutele omaette majake.

Pärast seda ei olegi ma vist kordagi rotti käes hoidnud. Nüüd tuli küll väike rotiigatsus peale, aga praegu ei taha ma veel mitte ühtegi tubast lemmiklooma. Pole siiski välistatud, et tulevikus luban lastel endale rotid võtta, aga siis tohib neid olla maksimaalselt neli ja kõik ühest soost. Ma ilmselt ei saa neile rotte ega üldse lemmikuid keelata, kui minul endal oli kunagi ema loal selline loomaaed. 😀

Kellel veel rottidest väheks jäi, siis üks videoklipp ka:

9 thoughts on “Rotid!

  1. Vägev loomaaed tõesti. Mul endal oli mingi teema kassidega, kuid neid oli korraga maksimaalselt kaks. Vahepeal olid hiired ka ja jänesed. Praegu on meil kass… ja me pole nii head, kui olid kunagi minu vanemad, sest tulevikus rohkem lemmikuid ei taha. Laste suhtes on see ebaõiglane, aga me oleme laisad. Kõik muu võtab nii palju energiat, et oleme väsinud. Samas – kes teab 🙂 Sinu vanemad olid küll ülimalt mõistvad ja sinu rotilembus äge!

    1. Meil on praegu kaks küülikut, aga nemad elavad õues ja hooldamine on lihtne. 🙂 Tuppa ei taha hetkel ühtegi looma, see oleks praegu veel tüütu lisakohustus. Kui lapsed on suuremad, siis võib kaaluda mõne tubase lemmiku võtmist. 🙂

  2. Oiii, sa tuletasid mulle meelde… Rotid on nii-nii ägedad! Mul on elu jooksul olnud 8 rotti, ühekorraga kõige rohkem 4 ja need kõik ühest soost. Lõpetasin rotipidamise ära sellepärast, et ei viitsinud enam pidevalt loomaarstide vahet joosta – roti eluiga on näruselt lühike ja sellestki päris suure osa on nad teglikult juba haiged (erinevad kasvajad põhiliselt). Nüüd on mul 2 kassi.

    See kapp-puur oli sul väga uhke!

    1. Eluiga on neil tõesti lühike, aga õnneks mulle sattusid hea tervisega rotid. Vaid ühel rotil olid suured hambumisprobleemid ja vaatamata hammaste lõikamisele ei saanud ta korralikult süüa ega olla. Kui tal tekkisid suhu suured põletikud ja paistetused, siis sai ta magama pandud. 🙁 Tema oligi ainus rott, kellega pidin arsti juures käima.

      Ühel rotil oli küll kasvaja ka, aga ta suri ikkagi vanadusse. 🙂

  3. Rotid ajavad küll külmavärinad peale! Peamiselt küll nende kiiruse pärast. Ja nende sabad mulle ka ei meeldi. 😀 Mu lapsepõlvesõbrannal oli valge rott, kes kadus viljapõllu sisse ära. Ma loodan, et mu lapsed siiski kassisooviga piirduvad.

  4. Appi, kui jube! Mul on külmavärinad siiamaani peal. Appi, kui jubedad nad on. Toas 20 rotti, appi, ma vist saaks südamerabanduse siis. No kindlasti saaks, sest üks hiir toas ajab mu juba hirmunult karjuma ja laua peale hüppama. Rääkimata siis rottidest. Mis teha mul täielik foobia ja see vist ravimatu ka. 🙂 No ja nüüd ma näen kindlasti öösel ka rotte unes, sest kell juba palju.

    1. Mul on ühe korra olnud olukord, kus keset päeva jooksis hiir üle jala. See küll ehmatas ja edasi hoidsin jalgu tooli peal. 😀 Ema ütles, et neil ongi üks selline ülbe hiir, kes keset päeva käib majas ringi nagu oma kodus. Aga eks see olegi tema kodu ka. 😀

      Äkki aitab foobiat üle saada see, kui võtad lemmikloomaks ühe roti. 😀 Loodan, et hirmuunenägudest pääsesid. 🙂

  5. Täiesti teemaväline, aga sa kirjutasid millalgi, et pead pere-eelarvet vihikus, kui ma ei eksi? Kas sa ei viitsi selle kohta postitust teha? Mida sa seal täpsemalt kajastad jne? Huvitav oleks lugeda ka su pere toidukorvi kohta. Kas teete nt. Nädala menüü? Kui sa viitsid, siis oleks huvitav lugeda 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *