Unehalvatusest luupainajani

Lugesin Eesti Ekspressi unehalvatuse artiklist noorte kogemusi ja mõtlesin oma peas, et need küll pole unehalvatused, vaid luupainajad. Mõlemad nimetused peaksid iseloomustama sama seisundit, aga minu kogemustes on need täiesti erinevad asjad.

Unehalvatust kogesin alles hiljuti, kui viskasin end keset päeva voodisse pikali ja üritasin laste lärmi sees veidi tukkuda. Ma ei plaaninud magama jääda, mitte et see oleks üldse võimalik olnud, ma lihtsalt nautisin seda poolune ja erksuse vahel kõikumist, kuni isu täis sai ja mõtlesin, et okei, nüüd ajan end üles. Ringutasin isuga, tundsin, kuidas kehast mõnus värin läbi käis, avasin silmad ja nägin, et mu käsi oli ikka samas asendis, ma ei olnud end voodis pikaks sirutanud. Kuna ma olen unehalvatuse kohta palju lugenud, siis sain kohe aru, millega tegu ja esimene mõte oligi, et ahah, selline see seisund siis ongi. Nägin ja kuulsin kõike, tundsin oma keha, tundsin ka liigutusi, mida ma ei teinud ja mõtlesin, et kas päriselt halvatud inimestel on samamoodi. Ma teadsin, et minul läheb see kohe üle, aga kahju oli mõelda, et mõne inimese jaoks on see argipäev.

Tegelikult see halvatus ei läinud mul kohe üle, ma ikka üritasin korduvalt end väga keskendunult liigutada, lootsin, et ehk lapsed tulevad mu peale ronima ja ajavad mu keha üles, viimases hädas üritasin magama jääda, aga mu vaim hakkas vaikselt paanikasse minema ja mul ei olnud enam und. Hakkasin kartma, et ma ei tulegi sellest välja ega saa kuidagi abi ka kutsuda ja kui juba hirm sisse tuli, siis muutus see halvatus vastikult vangistavaks. Alguses ma hirmu ei tundnud, pigem oli huvitav sellises seisundis olla, aga ma eeldasin, et see tõesti kestab vaid loetud sekundid. Ma ei tea, kui kaua see reaalselt kestis, kella mul silmapiiril ei olnud, aga igatahes oli mul omajagu aega igasuguseid mõtteid mõelda, kuni ühel hetkel käis kehast vabalangemise tunne läbi ja ma sain end taas liigutada. Siis ma enam pikalt ei oodanud ega seedinud äsja kogetut, vaid hüppasin ruttu voodist püsti, et ma jumala eest uuesti liikumatuks ei muutuks.

Seda nimetaksin ma unehalvatuseks, oli vaid liikumatu olek ja sellega kaasnenud mure, aga ei mingit raskust kehal või muud ebaloomulikku, rääkimata surmahirmust.

Luupainajat olen kogenud kolm korda vahemikus 2008-2010. Esimest korda kogesin seda vanemate juures, kui olin lõpurase ja korteri remondi ajal seal elasime. Selle poole aasta sees koges ka Härra seal midagi ebaloomulikku, mille ajasime tol ajal akneravi süüks, sest infolehes oli harva esinevaks kõrvaltoimeks märgitud hallutsinatsioonid. Ta ärkas öösel imeliku tunde peale ja kui ta silmad lahti tegi, siis kummardas tema kohal sünge välimusega väga kortsus vanamees, kellel oli helendavad rohelised silmad. Härra ehmatas sedasi, et tõmbas teki üle pea ja enne hommikut selle alt välja ei tulnud. Võimalik, et see oligi miski, sest Härra pole ainuke, kes mu lapsepõlvekodus midagi sellist kogenud on. Kui luupainaja välja arvata, siis mina selles 100 aastat vanas majas midagi näinud ega kuulnud ei ole, ainult tundnud ja siis ma olin ka väike laps, nii et kas seegi mälestus õige on, aga igatahes pärast vanavanaisa surma tema tuppa kolides tundsin mõnikord öösiti, kuidas mu voodiservale istuti. Mina mõtlesingi oma peas, et see on vanaisa ja suuremat tähelepanu sellele ei pööranud ning hirmu ka ei tundnud. Hirmu tundsin siis, kui oli aeg voodist välja tulla, sest voodi all elasid raudselt maod, zombid ja Freddy Krueger, kes ainult ootsasid, et ma jala maha paneksin.

Aga tagasi selle luupainaja juurde, mida kogesin ühel suvisel hommikul, kui vaikselt ärkama hakkasin. Ma tegelikult ärkasingi juba, aga keerasin külge ja proovisin uuesti uinuda. Kuulsin, kuidas vend teises toas arvuti klaviatuuriga klõbistas ja mõtlesin, et täitsa huvitav lugu, et tema enne mind ärkas. Järgmisel hetkel mulle tundus, et keegi on mu selja taga. Mul olid silmad lahti, olin näoga seina poole ja nägin seinal varju, mis suuremaks muutus, sain aru, et see keegi tuleb mulle lähemale. See keegi istus mulle peale ja ta oli meeletult raske, mul oli valus, ma ei saanud hingata ja ma tundsin surmahirmu. Ma üritasin oma venda karjuda, aga mul tuli suust välja vaid kähin, üritasin käega, mis ainsana liikus, vastu seina taguda, aga mul ei olnud jõudu, et seda tugevalt teha, käsi käis üsna lödilt vastu seina, aga vend tuli ja luupainaja kadus kohe, kui tema tuppa sisse astus. Küsisin temalt, kas ta kuulis, et ma teda hüüdsin ja käega vastu seina tagusin. Tema ei kuulnud midagi, ta tuli lihtsalt vaatama, mis kassil hakkas, et ta elutoas järsku püsti kargas ja suure jooksuga minu juurde tuli. Mis kassil hakkas?

Pärast seda oli pikk paus ja siis kogesin korteris veel kaks korda lühikese vahega luupainajat, aga need teised kogemused ei olnud nii erksad. Ühe korra nägin unes klassivenda, kes keset jutuajamist hakkas hirmunud pilguga minust mööda vaatama, tahtsin temalt küsida, mis tal on, aga ma ei jõudnud, sest järgmisel momendil haaras keegi mul väga tugevalt selja tagant kinni ning klassivend hakkas hirmust moondunud näoga karjuma. Seda tugevat haaret tundsin läbi une, see oli taas valus ega lasknud hingata, aga see ei olnud nii hirmus kui mu klassivenna moondunud nägu, mille peale üles ehmatasin. Kui silmad lahti tegin, siis kadus ka luupainaja. Oli selline kiire ja kerge nagu halb uni.

giphy

Teine kord nii kiire ja kerge ei olnud. Ärkasin öösel selle peale, et köögis toolid naksusid, pidasin seda tavaliseks puidu naksumiseks ja üritasin magama tagasi jääda. Kui olin poolunne jäänud, siis ehmatasin uuesti erksaks, sest toolid juba päris kolisesid. Äratasin Härra üles ja ütlesin, et toolid kolisevad köögis. Härra kuulatas korra, ei kolisenud enam midagi ja soovitas mul magama tagasi jääda. Tema uinus kohe uuesti, nohises rahulikult mu kõrval, kui mina lakke vaatasin ja natuke kõhedust tundsin. Mingi hetk hakkas mul ka silm uuesti vajuma ja oligi luupainaja platsis, kordus sama raskustunne, valu, hirm, võimetus end liigutada, ma ei saanud isegi silmi lahti. See käis taas kähku, ma ei jõudnud suurt midagi mõelda, luupainaja tuli, köögis hakkasid toolid närviliselt kolisema ja see kolin muutus aina valjemaks, kuni käis pauk ja luupainaja oli läinud. See pauk oli selline, et ma kujutasin ette, kuidas laud ja toolid õhku tõusid ja maha tagasi kukkusid. Kui luupainaja kadus, siis ma olin nii nõrk, et mul oli raske end Härra poole keerata ja ma tundsin, et mul ei ole energiat, et rääkida. Ajasin Härra siiski üles ja küsisin temalt nuttes, kas ta tõesti seda ka ei kuulnud. Tema ei kuulnud midagi ja mina ei jaksanud pikalt seletada ka, miks ma nutan, keerasin end vaid talle kaissu, rahunesin maha ja jäin sügavalt magama. Kusjuures ma ise ka ei tea, miks ma sel korral nutsin, lihtsalt nutsin ja see oli ka ainus kord, kui ma pärast luupainajat nutma hakkasin.

Tagantjärele ei tundu need kogemused enam eriti hirmsad, aga tegelikult tekitasid need veel pikka aega kõhedust ja mulle nendest kolmest kogemusest piisas, rohkem ei taha.

Kas te olete unehalvatust/luupainajat kogenud?

Mõned päevad tagasi kogesin teistmoodi luupainajat ehk nägin jube halba und, kus Härra pettis mind 17aastase tüdrukuga. Unenägu oli pikk ja detailne ning algas sellega, et meil läks auto katki ja siis jäime selle katkise autoga agressiivsetele meestele ette, kes lõpuks ei olnud enam nii agressiivsed, aga väga pealetükkivalt kutsusid Härra endaga kuskile baari kaasa ja ta läks. Seetõttu jäime lastega veidi hätta, nii et ma olin juba eos tema peale väga pahane ja kui ta siis järgmisel hommikul, silmad maas, koju tagasi tuli, sain ma kohe aru, et midagi on juhtunud. Küsisin ta käest, kas ta magas kellegagi ja ta rääkis kõik ära. See oli väga valus, kirjeldamatult valus. Ma tundsin end nii alaväärsena, mul oli peas nii palju küsimusi, ma olin nii solvunud ja pettunud. Ja ma nutsin. Nutsin, nutsin ja nutsin. Kuni ärkasin üles ja tundsin kergendust, et see vaid unenägu oli, aga läbielatud emotsioonid kummitasid edasi ja nutt jäi kurku.

Sellised emotsionaalsed unenäod on nii veidrad, ärgates saad aru, et see oli vaid unenägu, aga samas tunned kõiki emotsioone ikka edasi – süda valutab, hing on haige, igatsus on sees, tahaks nutta… Ma ilmsi siiski ei nutnud, aga Härrat ootasin erilise igatsusega koju. Temale pakkus see muidugi veidi nalja ja juba eile tuli ta sedasi töölt, et minu küsimuse peale, kas tellija (kes oli talle oma olemusega mind meenutanud) oli ilus, vastas tema, et mitte eriti, aga tema 17aastane tütar oli küll.

8 thoughts on “Unehalvatusest luupainajani

  1. Kusjuures kõlab väga tuttavalt. Ka mul on paar korda elus olnud luupainaja,just nooremas eas. Ja selleks oli alati selline väike troll,et unenäos juba tundsin ette,et ta on tulemas. Ega ta midagi ei teinudki,ainult võttos käest kinni ja vaatas irvega otsa. Kuid mäletan ka,et kui proovid karjuda,siis häält ei tule. Ärgates oled kaetud külma higiga. Hästi kummaline on veel see,et kui ca 10 aastat hiljem Mulholland Drivei vaatasin,siis täpselt sama troll oli ka seal kuvatud ühe mehe luupainajana. Googelda,huvitav oleks teada,kas ka sinu jaoks on see olevus tuttav?!

    1. Õnneks jumala võõras troll, aga närvipinget pakkus see klipp nüüd küll. 😀 Ma ei vaata kunagi õudukaid, nii et seda klippi piilusin ka läbi sõrmede, et KUI peaks hirmus koht tulema, siis saan kohe silmad katta. 😀

  2. Minul on olnud maailmalõputeemaliste unenägude ja luupainajaga tõsiseid probleeme põhikoolist alates kuid sain jaole ca 5 aastat tagasi mil õppisin vastu võitlema. Oeh. See on hästi emotsionaalne ja keeruline teema millest rääkida. Maailmalõppu tundsin unenägudes oma nahal. Nt kui päike plahvatas ja ma nägin oma nahka põlemas ja kõiki oma lähedasi enda ümber. See ei olnud lihtsalt uni vaid reaalne tunnetus. Luupainaja on ajanud mind läbi une sedasi moonutatult karjuma et vanemad on pidanud mind üles raputama…

  3. Mul on ka olnud unehalvatust või noh ma ei teagi kumb nüüd, sest selle ajal ma alati tunnen, et ma ei ole toas üksi. Mitu korda olen külje peal maganud ja üles ärgates lihtsalt tean, et keegi on selja taga ja ennast liigutada ei saa. Tavaliselt kui ma täiega pingutan, siis saan ennast liigutada ja siis on kõik normaalne. Ühe korra käratasin ka “kas sa kaod siit minema!” 😀 Kohe mõjus.

    1. Hah, mu õel oli jälle vastupidi, öösel ahjusiiber kolises ja ta ka käratas “kolistajale” samamoodi ning selle peale “tekkis tal unehalvatus”…

  4. Ma täpselt ei mõista, millest artiklis juttu oli, sest ma olen haige juut ja lugemisõigust omale soetanud pole. Küll aga olen korduvalt ja korduvalt ja korduvalt kannatanud sleeping paralys’i all (vististi ikka sama asi mis seal artiklis) ning üks rõvedamaid üleelamisi üldse, eks see lämbumine ja raskus pane sisimas kahtlema ka, kas seekord seisundist pââseb

    1. Luba ma naeran esmalt. Pidin selle kommentaari spämmi saatma, kui lugesin “olen haige juut”. Esimene mõte oli, et jälle mingi absurdne google tõlge, aga lugesin õnneks lause lõpuni. 😀

      Korduvalt ja korduvalt ja korduvalt on vist päris palju. Karm! Aga jah, tekib tõesti tunne, et nii ma siis surengi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga