Unenägu hoiatas ette, et mul on koroona, aga ma ei võtnud seda tõsiselt…

Olen seda postitust neli päeva kirjutanud, nii et ajalise poole pealt võib see kohati segane olla.

Kes jälgivad mind Instagramis, need on kursis, et ma olen Covid-19 positiivne. Nüüd on kursis ka need, kes ei jälgi, aga heietan siiski pikemalt, sest mul pole und. Olen kaks ja pool päeva voodis vedelenud ning suure osa ajast maganud, nii et vahelduseks on praegu mõnusalt selge olla. (Oligi ainult vahelduseks.) Mitte hea, aga selge. Nii võiks nüüd isolatsiooni lõpuni olla, siis ehk jõuan iga päev ühe postituse kirjutada (hahaha), midagi muud nagunii teha pole. Või noh, teha on küll, aga füüsiliselt millekski jaksu ei ole.

Alustan sellest, et ma olen saanud esimese vaktsiinisüsti kätte. Täpsemalt ikka õlga siis, nagu kõik teised. Mul oleksid mõlemad doosid käes, kui ma poleks juuni keskel kartma hakanud ja vaktsineerimisaja tühistanud. Ma niigi olin vaktsiini suhtes väga kõhklev ja kui nägin, et olin broneerinud endale aja 16.06 kell 18:06, siis mulle karjusid silma ainult 666 ja see tundus halb enne. Võib-olla oligi, aga millegi muu suhtes, sest eelmisel kuul jõudsin lõpuks vaktsineerima ja sellega ei kaasnenud ühtegi kõrvaltoimet peale valusa süstikoha, isegi münt ei jäänud õla külge kinni.

Me päriselt tegime peres mündikatsed ära ja mu kevadel vaktsineeritud ema süstikoha külge hakkas münt väga hästi, mitme teise koha peale ka. Vaktsineerimata vend oli samuti “magnetiline”. Mina oma kuiva nahaga ei võtnud ühtegi münti külge, aga pärast sauna oleksin võinud neid niiskele nahale ritta laduda. Mitte ainult münte, vaid ka 50-sendiseid, mida magnet ei võta. Kes on vaadanud tõestusvideoid magnetilistest süstikohtadest ja on mõelnud, et kasutatud on läbipaistvat teipi või muud sellist, siis ei pea sugugi nii palju vaeva nägema. Kes on neid videoid aga tõsiselt võtnud, siis kas pole huvitav “magnet” see vaktsiin, mis tõmbab enda külge nii kaheeuroseid, 20-sendiseid kui ka külmikumagneteid?

Rõhutan, et ma pole vaktsiinipooldaja ega vastane ning aktsepteerin iga inimese valikut, ent umbluud (muudab magnetiliseks, kiibistatakse, valitsus jälgib jne) ma ei usu ja selle levitamist peab tobedaks. Samuti ei usu ma seda, et vaktsiinid on täiesti ohutud, nii et ma ei poolda ka nende pealesurumist. Pooldan valikuvõimalust ja -vabadust, aga tunnistan, et mul on praegu hea meel, et minu ümber olevad inimesed on valinud vaktsineerimise. Loodan südamest, et see kaitseb neid praegu, sest kõik mu pereliikmed on mu lähikontaktsed, ka minu 84-aastane vanaema…

Niisiis, ööl vastu reedet (20.08) nägin unes, et pidime minema Silveriga lennuki peale, aga mind ei lastud väravast edasi, sest seal hakkas kollane tuli põlema, mis andis teada, et mul on e-koroona. Pidin jääma ootama meeskonda, kes mind uuesti testib. Unenägu oli pikem, aga see oli see osa, mis meelde jäi. Hommikul ärkasin paistes kurgu tundega ja mõtlesin, et seetõttu nägingi sellist und, alateadvuse hirm või nii, kuigi ma pole koroonat otseselt kartnud. Pärast hambapesu läks imelik tunne üle ja mingeid kahtlusi see minus ei tekitanud. Edasi läksin sõbranna juurde hommikukohvi jooma ja rääkisin talle ka oma unenäost. Heitsin isegi nalja, et äkki mul ongi praegu koroona… Appi, kui hea nali, haha! Päris nõme oli talle paar päeva hiljem helistada ja öelda, et ma ei tunne lõhna ega maitset…

Laupäeva hommikul oli samuti neelus imelik tunne, otseselt valus ei olnud, aga miski häiris. Ka see läks kiiresti üle, nii et läksin muretult maale sauna. Nagu igal laupäeval, tegi sama ka õde lastega, vanaema, onu – meid oli kokku neliteist… Mitte siis saunas, seal käisime ikka eraldi, kuid majas olime lähestikku ja sõime kooke, mille mina lahti lõikasin. Päris ükshaaval me aga ka saunas ei käi, nii et mina võtsin leili koos vanaemaga… Enne seda maitsesime veel samast pudelist alkoholivaba õlut, mina esimesena, siis vanaema ning edasi jõi seda onu. Koju tulin ma nelja lapsega, ainult et kaks neist on õe omad, kes tulid paariks päevaks külla. Etteruttavalt ütlen ära, et saan nüüd pikalt tädirolli täita.

Igatahes, laupäeva õhtuks läks nina kinni, aga ei midagi sellist, millest ninasprei poleks jagu saanud. Järgmisel hommikul oli pea uimane, kraadiklaas näitas 37,2 kraadi, isu ei olnud, kohv maitses imelikult… Lõuna ajal sõin pitsat, mis tundus vana, sest see oli nii kuiv ja maitsetu. Läti värsked soolakurgid olid sama maitsetud. Eelmisel päeval maalt kaasa võetud koogitükk polnud ka enam hea. Pärast kolmandat käiku koitis, et äkki pole asi toidus. Hakkasin kõike proovima – ploomi, juustu, apelsinimahla – aga ei midagi, ma ei tundnud maitset. Paar tundi hiljem kadus ka lõhnataju. Mul ei olnud sellist nohu ega ninakinnisust, et oleksin saanud sümptomid selle kaela ajada. Mul ei ole varem ühegi nohuga sellist asja ka olnud, et ma üldse maitset ega lõhna ei tunne. Isegi mitte õrnalt. Mitte midagi. Null!

Minu sisetunne hakkas maitsemeele kadumisega ütlema, et mul on koroona, Silveri jaoks oli kahtlane aga see, kui kuulis pühapäeva õhtul, et mul on 38 kraadi palavikku. Viimati olin nii kõrges palavikus siis, kui Kolmas oli väike beebi ja mul oli rinnapõletik. Koroonat ta siiski ei tahtnud uskuda, lihtsalt oli üllatunud, et mul ka kraadiklaas nii suuri numbreid näitab.

Pühapäev möödus mul peamiselt pikali olles, enesetunne kõige parem ei olnud. Esmaspäev oli täpselt samasugune. Hommikul näitas kraadilaas 37,2 ja õhtul 38, suurema osa ajast olin voodis, vahepeal käisin vaid Rakveres testimispunktis ning järgmine päev saingi vastuse, et olen Covid-19 positiivne. See ei tulnud mulle enam üllatusena, aga ma siiski lootsin viimase minutini, et tulemus on negatiivne, sest ma olin nii paljude inimestega kokku puutunud. Kui vastust nägin, siis mul oli enda koroonast suva, esimeseks emotsiooniks olid hoopis süümepiinad ja hirm lähikontaktsete pärast. Enne laupäeva liikusin ka ringi ja lisaks enda perele muutsin lähikontaktseteks Silveri vanemad, enda naabrinaise, sõbranna…

Täna on kõigil viimasest kontaktist 7-10 päeva möödas. Kõigil peale laste, kes minuga koos isolatsioonis viibivad – nemad on hoopis sama kaua minuga igapäevases kontaktis olnud. Jumal tänatud, siiani on kõik terved ja ma loodan, et nii jääb ka. Vaktsineerimata naabrinaise viisin päev enne sümptomite tekkimist Rakverre arsti juurde, aga tema kasutas BioBlocki ja usub, et see kaitses teda. Mina usun, et vaktsiinid kaitsesid teisi. Õel ja vennal ehk lihtsalt veab ning lastel on iseenesest suurem lootus pääseda kergelt. Võimalik peiteaeg ei ole küll veel päris möödas, aga tänaseks saab ikkagi juba kergemalt hingata. Igas mõttes.

Minnes tagasi teisipäeva juurde, siis sel päeval oli mul palju parem olla, palavik oli kadunud, pea selge ja energiat oli ka. Jaksu küll mitte, aga vähemalt oli lihtne ärkvel olla. Järgmisel päeval olin aga jälle udus, sest mul tekkis läbi maski hingamise tunne. Igal pool oli õhk ühesugune: umbne, soe, kuiv, hapnikuvaene. Sügavalt sisse hingates läksid kopsud ainult seest soojaks, hapnikku ei tulnud. Kui ma veel päriselt maski ette panin (koeraga õue minemiseks), siis ma oleks üldse nagu läbi padja hinganud. Mul ei olnud õhupuudus küll nii suur, et oleksin paanikasse läinud, aga väga ahistav oli siiski olla. Õnneks kestis see ainult neljapäeva õhtuni, siis mul hakkas hetkega nii hea, nagu ma polekski üldse haige. Isegi jaks oli tagasi. Kasutasin kohe võimalust ning tegin merisea ja rottide puurid korralikult korda (vana allapanu viskasin ära, puurid pesin duši all puhtaks), sest kerge koristamise jaoks ei ole mul enam nina – ma ei saa aru, kas piisab saepuru sõelumisest või on hais nii tugev, et tuleb kõik ära vahetada. Pärast jalutasin veel Dingoga kolm kilomeetrit ehk rohkem kui eelneval kolmel päeval kokku.

Tegelikult ei ole mul jaks päris tagasi, aga neljapäeva õhtust pole enam seda ka olnud, et mul paari kausi pesemise peale kõik lihased nõrkusest värisema hakkaks. Nüüd ma olen pigem kergelt uimane ja väsinud, nagu tavaliste külmetushaiguste ajal, kui nina on kinni ja pea paks. Praegu on ka nina veel veidi kinni, aga samas ei ole mul isegi mitte väikest nohu, pigem on nina seest liiga kuiv. Seda ma tunnen, et kuskil nina taga on kõik paistes ja hommikuti on kurgus üht-teist, mida välja köhatada, nii et päris möödas kõik ei ole, kuid haige ma ka välja ei näe. Enesetunne on muidugi kõikuv ja kaheksatunniseid tööpäevi ma ilmselt veel ei jaksaks teha, aga nädala pärast vast juba jaksan.

Ma oleksingi pidanud kolmapäevast tööpraktikaga alustama, aga see lükkus nüüd edasi. Haige pole ainult mina, vaid mu tulevane juhendaja ka. Mul oli eelmisel teisipäeval proovipäev, kus olime külg külje kõrval, jagasime tööriistu ja veetassi… Ei oska öelda, kas nakatasin mina teda või tema mind või nakatas keegi kolmas meid. Meil mõlemal tekkisid sümptomid samal ajal ja me kumbki ei tea, et oleksime koroonahaigega kokku puutunud. Mina käisin eelnevatel päevadel ainult poes ja sõitsin laevaga Soomest koju, kuid läksin autost otse kajutisse, mis oli juhuslikult nii lähedal, et kõndisin vaid kaks korrust kõrgemale ja kohe koridori alguses olimegi sihtpunktis, ma ei puutunud sellel teel kellegagi kokku. Tema käis ka ainult poes ja ühel vabaõhuüritusel, kus kellegagi otsest kontakti ei olnud. Tee nüüd selgeks, kust asi alguses sai, eks! Võimatu.

Mu tulevane juhendaja, kes on ühtlasi mu sõbranna peika, põeb oluliselt raskemalt, aga siiski koduseinte vahel. On see sellest, et ta pole ühtegi süsti saanud või on see lihtsalt juhus, ei tea, aga meie mõlema poolt (tema poolt rohkem, sest nad musitasid) lähikontaktseks muudetud sõbranna on praegu terve, nii et võib siiski oletada, et vaktsineerimisest on kasu. (Teadusuuringud muidugi ka kinnitavad seda, aga oma kogemus on ikka oma kogemus.) Mina igatahes ei tahtnud, et Silver tuleb mulle koju appi ja nakatub ka, parem saagu vaktsiini teine osa kätte ja loodetavasti aitab see tal terveks jääda.

Kui lapsed on siin nakatunud, siis nad põevad märkamatult või väga kergelt, nagu enamus lapsi ikka. Viieaastane õetütar kurtis teisipäeval, et tal on kõhuvalu ja oksehäda, jäi nuttes magama, aga ärkas pärast hea enesetundega. Ja väikese nohuga, mis on tal siiani. Minu Teine kurtis ka kahel päeval kõhu- ja peavalu ning oli näost ära, nii et midagi tal viga oli. Teised kaks on aga korras ja maale jäänud lapsed ei kurda ka millegi üle, vastupidi, nad on väga õnnelikud, et sedasi kümneks päevaks vanaema juurde said jääda, hehee. Vedas neil, jah. Teine siin juba pani paika, et järgmise suvevaheaja alguses on tema kümme päeva vanaema juures ja teised sel ajal seal ei käi – kõik peab ikka võrdne olema! Loodan lihtsalt, et siis toimub see kõik vabatahtlikult, mitte koroona pärast.

Pilt, mis kirjeldab mu viimast nädalat kõige paremini.

Kindlalt väita ei saa, aga kahtlustan, et hoopis Dingo põdes siin koos minuga. Ta on pühapäevast olnud minu kõrval igal hetkel, minu peal maganud, mind musitanud ja kolmapäevast muutus ta ise loiuks ning magas isegi rohkem kui mina. Nina jooksis tal ka vett ja ta tundus soojem kui muidu. Neljapäeva õhtuks oli tal parem, mängutujugi tuli sisse tagasi, ja reedeks oli kõik korras. Isegi liiga korras ehk energia ei mahu enam tema sisse ära. Oh jah, tahaks ka sellist energiat…

Mis ma oskan lõpetuseks öelda, õppige taas minu vigadest ja ärge muutuge liiga julgeks – kui ikka kurgus kraabib, siis olge kodus või vähemalt ärge jooge oma vanaemaga samast pudelist ega minge temaga sauna.

Kes on hetkel haiged, siis kiiret paranemist teile!

PS. Unenägu võib tõlgendada nii, et lennukile minek sümboliseerib uut algust (töökohta), mille koroona edasi lükkas (kollane tuli, punane oleks mind lennukist maha jätnud), aga kokkuvõttes läheb kõik siiski hästi.

4 thoughts on “Unenägu hoiatas ette, et mul on koroona, aga ma ei võtnud seda tõsiselt…

  1. Oo, nii põnevad uudised… ee, need tööuudised siis. Koroona osas – pidage vastu ja paranege ja kosuge kiiresti!

  2. Kiiret paranemist.
    Lapsed soovitan lähikontaktsetena ära testida. Mu tuttaval osutusid kõik lapsed sarnases olukorras sümptomiteta positiivseteks. Koolilastele võib koroona läbipõdemise tõend kasuks tulla.

Vasta Piret-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga