24 tunni pärast…

…oleme juba kodus! Esimese nädala istun saunas ja võtan leili, välja tulen vaid selleks, et šašlõkki süüa!

Aga enne tuleb homne päev üle elada. Ärkame 6 ajal, sööme, pakime ja “kolime” autosse. Sõidame kahe autoga linna, Härra jätab oma auto töökoja parklasse ja edasi sõidame ligi 300 kilomeetri kaugusele vanale sõbrale külla, keda ma pole peaaegu 2 aastat näinud. (Vau, kui kiiresti läheb aeg!) Loodan, et saame ühe jutiga sõidetud, kuigi ma tean vähemalt ühte kapriisitari, kes ei taha 3,5 tundi autos istuda. Teised kolm lihtsalt korrutavad “kaua veel” ja “kas oleme juba kohal” küsimusi nii kaua, kuni me Härraga topime kõrvad saia täis.

Sõbra juurest tuleb veel nii umbes 55 kilomeetrit sadamasse sõita, siis tund aega laeva väljumist oodata, siis 2 ja pool tundi laevas loksuda, siis ilmselt suundume otse Hesburgerisse, sest oleme nälga suremas ja sealt edasi on jäänud veel ainult 90 kilomeetrit koduteed.

Eeldatavasti astume koduuksest sisse umbes 12 tundi pärast siinsest uksest väljumist, seega tuleb üsna pikk päev nelja väljapuhanud lapsega, kes olid kell 19:30 juba ööunes. See tähendab, et homme ei maga autos keegi. Mingeid tehnikavidinaid pole ka neile kätte anda, seega laulame ilmselt terve tee kassilaule ja teeme muud tsirkust. Tuleb lõbus sõit. 😀

Lisan lõppu veidi pilte sellest, kuidas eelmisel aastal (kahel korral) laevale pääsemist ootasime.

_MG_7438 _MG_7442 _MG_7456

Härra käis suuremaid poisse “pissitamas” ja Kolmas kasutas võimalust. 😀_MG_7462 _MG_7500

Preili oli sel ajal veel rammusa söögi peal. 😀 _MG_8886 _MG_8900

Nelja lapsega Ahhaas, kui dinosaurused veel elasid

See on nüüd üks vana teema, sest tollest Ahhaa keskuse külastamisest on möödas juba 2 ja pool kuud, aga see meenus alles eile, kui Tikri postitust lugesin. Tookord tahtsin jagada rõõmu, kuidas nelja lapsega sellises vähe asjalikumas kohas käimine oli kardetust kergem, aga siis oli see blogi alles ideetasandil olemas ning hiljem ununes rõõm. 😀

Kui meil oli lapsi veel kaks, siis käisime ka Ahhaas, kus 3-aastane lõbutses täie raha eest, aga 1,5-aastane tüdines esimese viie minutiga ja nii kulus tookord kogu aur Teise peale. Seetõttu pelgasin uut käiku, sest Neljas ei olnud sel hetkel eriti palju vanem, kuid nüüd tuli ohjata nelja last. Kartsin asjata, Neljas pidas kenasti vastu ning igav tal ei hakanud, poistel ka mitte.
dinosaurusLäksimegi ainult dinosauruste pärast, aga esimene ring ürgsisalike vahel möödus kiiresti ja nutuselt. Isegi suured poisid olid alguses umbusaldavad, aga lõpuks olid kõik neli seda nägu, et tahaksid dinosaurustele pai teha.

output_V0VFwyPeegellabürint oli laste lemmik ja ma ütleksin, et poisid olid väga tublid, et ka üksinda seal hakkama said. Mina näiteks ei saanud ühest otsast sisenemise ja teisest väljumisega hakkama, kuidagi lõpetasin ikka seal, kust alustasin. Ma vaatasin kogu aeg põrandat, sest no iga loll eristab päris põranda ja peegelduse, aga see nipp ei töötanudki, vähemalt mitte minu puhul, ilmselt ma siis loll ei ole. 😀_MG_2782_MG_2785Hiljem pilte vaadates avastasin, et meiega samal ajal seikles labürindis veidi vanem noormees, kellel on Teisega ilmselt ühine stilist. _MG_2779See torn oli ka üks laste lemmik, ma sain iga poisiga mitu korda tipus ära käia, Härra samamoodi._MG_2789Muidugi meeldis poistele masinates olla. Poisid ju! Kolmanda lemmik oli elektriauto, hämar tuletõrjeauto teda ei kutsunud, aga suuremaid küll, sest seal oli palju nuppe ja masinat sai “käivitada”._MG_2924_MG_2848Kui me Ahhaasse läksime, siis seal oli mitu suuremat kooligruppi ja lapsi/noori oli igal pool “jalus”. Sedasi oli raskem oma lapsi jälgida, sest poisid kippusid ikka erisuundades minema, aga meid Härraga oli vaid kaks. Neljas oli alguses pikalt kergkärus, tema ei kippunudki sealt välja ning oli ülerahvastuse pärast pelglik. Aga siis järsku kadusid kõik ära ja me olime keskuses peaaegu ainsad. Siis läks olemine väga lihtsaks, poiste jälgimine ei olnud enam raske ning preilil tuli ka eluvaim sisse._MG_2877_MG_2868Keskuses on kaks “auku”, millest näeb siis teineteist. Härra üritas Neljandale näidata, et ma olen selle augu põhjas, aga preili ajas sõrad vastu, kartis klaasile astuda. Kui lõpuks nägi, et seal augu põhjas lehvitab üks tuttav nägu, siis viskas end vahepeal isegi pikali, et paremini näha.

Hiljem, kui ta pööraselt ringi jooksma hakkas, siis ta kukkus ja tänu sellele märkas veel ühte “auku”, mille põhjas oli luukerega laboriruum. Ka selle klaasi peale ei julgenud ta astuda, roomas hoopis turvaliselt “augu” serval nagu gifist näha:output_9404qV_MG_2861output_zZqwUDNeljas tõesti jooksis seal pärast pööraselt ringi, tema jaoks olid suurimad atraktsioonid need tulekesed põranda sees. Ta jooksis vist kõik lambikesed läbi ja üritas neid laiaks litsuda nagu putukaid. Seda siis oma töntsi pooleteistaastase jalakesega, mis tihti ei saanud lambile isegi siis pihta, kui see otse tema jala all oli. 😀output_UFUxUXDinosauruste juures oli ka üks toake, mille põrand oli puhta kreenis, aga mis ekraanilt vaadates tundus sirge. Poistele pakkuski ekraan vist rohkem huvi, kui toake ise. Igatahes nad pikalt mässasid ja edvistasid seal. Samal ajal jälgisin mina neid väljast ja kõkutasin naerda selle üle, kui lihtsad asjad neis sellist elevust tekitavad.

Teine kreenis ruum oli ka, aga seal ma pilte ei teinud ja sealt oli raske lapsi kätte saada, sest too ruumike oli täis noori, kes seal lihtsalt istusid ja juttu rääkisid. Meie 3-aastane Kolmas läks nende juurde ega saanud enam sealt välja, läks paanikasse ja Härra pidi ta siis sealt noorte vahelt (keda oli ikka terve klassitäis) ära päästma. Suuremad poisid said küll ise välja, aga nad ei tahtnud sealt ära tulla ja mina ka ei tahtnud suure seltskonna ees lastega taidlema hakata.

Keskuses olime kokku vist 3 tundi, aga pilte tegin selle aja sees tõesti vähe, sest rohkem kulus aur ikkagi laste peale, kes ei püsinud üldse koos. Kõik jooksid pead laiali ringi, jalad liikusid kiiremini kui mõte. Kohati oli tüütu küll, aga ei midagi nii hullu, et pelgaks selliseid päevi korrata.

Kui Ahhaast ära läksime, siis ostsin 4D kinno 3 piletit, et Härra saaks suuremate poistega dinosauruste lühifilmi vaatama minna, aga ma kinokava kohe ei vaadanud ja hiljem avastasin, et film hakkab alles 2 tunni pärast. Kuna meil olid kõhud ka tühjad, siis külastasime Siriust, kus saab vähese raha eest suure hunniku friikaid. Sirius on koht, kus me Härraga enne lapsi sageli kräppi sõime, kui ta Tartu kandis töötas ja mina tal komandeeringus külas käisin. Kui me aastakese Tartus elasime, siis sai ka paar korda kuus friikaid või lögaburgerit osta ning neid Emajõe kaldal süüa. Romantika missugune!

Lõunakeskuses selgus, et meie 5-aastane on ikkagi liiga lühike, et 4D kinno minna, aga meil oli juba temale pilet olemas. Tuli midagi muud välja mõelda. Nii siis käisin mina üksinda mingis kaevanduses sõitmas ja sain seal seljapõrutuse. Öeldi, et dinosauruste film raputab veel rohkem ja ma hakkasin Esimese pärast täita muretsema, sest mina sain tõesti raputamise pärast haiget. Kuid Härra ja Esimene jäid enda seansiga väga rahule, oli olnud piisavalt tõetruu ja seljapõrutust ei saanud kumbki. Vedas neil.

Kes parasjagu kinos ei olnud, need lõhkusid Lõunakeskuses õhupalle. See mäng läks lastele väga peale. 🙂
output_2m9E9YPäev venis kokkuvõttes üsna pikaks, aga lapsed olid väga tublid. Mõtlesime küll, et äkki nad magavad teel Tartusse, aga ei maganud, kuid sellest ei olnud hullu ka, kellelgi polnud aega väsimust tunda. Kui hakkasime koju sõitma, siis Neljas kustus kohe ja peagi kustusid vennad ka._MG_2951

Talupidaja

Guugeldasin oma neiupõlvenime ja leidsin ühe vana artikli. Lugesin ja naersin ning sain kinnitust, et 10 aastaga on siiski midagi muutunud. Väljavõtteid artiklist:

Just vastupidi on Türi tehnika– ja maamajanduskooli teisel kursusel talupidamist õppiva Liivi Soosaluga, kes sai kirjandivõistlusel teise koha. Tema loobuks pigem keskkooliainetest ja õpiks heameelega erialaaineid, kõige rohkem meeldivad talle veisekasvatus ja põllutöömasinate kursused.

Antud kooli läksin tegelikult vaid seetõttu, et keskkooliained kergemalt “ära teha”.  Juba aasta hiljem kahetsesin oma valikut, sest eriala polnud siiski minule ning adusin, et keskkooliainetes ma riigieksameid ka ära ei teeks. Ma ei teadnudki enam, miks üldse koolis käin. Täna ma ei läheks enam kutsekeskkooli põllumajandust õppima.

Oma kirjutises «Kas huvitav või tasuv töö» jõudis ta järeldusele, et valiks pigem töö, mis pakub huvi, kui sellise, mille eest palju makstakse. «Samas sõltub kõik asjaoludest,» arutles ta. «Näiteks, kui mul oleks suur pere ülal pidada, peaksin valima hoopis tasuva töö huvitava asemel. Kõige rohkem meeldiks Soosalule, kui võiks meeldiva ühendada kasulikuga, aga ühtegi sellist töökohta ta praegu veel nimetada ei osanud.»

Hahaa! Tänaseks on mul suur pere küll, aga tööd pole mingisugust. Kui hakkan otsima, siis ilmselgelt ma hea tasu pärast strippariks ei hakka, kuid palganumbrit ilmselt jälgin küll. Täna õnneks oskan nimetada töökohti, mis ühendaks meeldiva kasulikuga. Kasulikuks pean siis veidi suuremat töötasu kui miinimumpalk, mitte rahasadu.

Huvitav on Soosalul põldu künda, heina teha ja mullikaid sööta. Laudatööd talle ei meeldi. Kui Soosalu kooli ära lõpetab, unistab ta samal ajal lihaveiste pidamisest ja ajakirjanikutööst.

Ajakirjanikutööle mõtlen endiselt, aga lihaveistest näen pigem õudusunenägusid. Tore loogika mul – laudatööd ei meeldi, aga tahan lihaveiseid pidada… Põldu künda ja heina teha oleks täna ka huvitav, aga seda ainult enda talus, kuskil palgaline traktorist ma olla ei tahaks.

Lüpsan lehma

Ma võin küll olla seda nägu, et mul pole laudatöö vastu midagi, aga mu “lüpsivõte” räägib rohkem peene preili juttu. Muide, küüned on täitsa enda omad.

Kahjuks ma ei leidnud pilti tollest korrast, kui kleidi ja sandaalidega põldu kündsin, aga ikkagi meeldivad mulle mälestused traktoriga töötamisest rohkem kui laudatööst.

Kui Oinaku ja Ruudu töö saatsid võistlema eesti keele õpetajad, kes need teiste kirjandikirjutajate hulgast välja valisid, tegi Soosalu seda omal algatusel. «Lugesin Päevalehest kuulutust ja et olin parajasti kodus haige, kirjutasin ühel ööl töö ära ja saatsin teele,» meenutas ta.

Nii et siiani pole õpetaja Soosalu kirjatükki veel näinudki. «Õpetaja küll mainis, et tema pidi ju parimad tööd valima, aga pahandust siiski ei tulnud,» lausus ta. «Selles tunnis, kui teised kirjutasid, ei pidanud mina lihtsalt kaasa tegema.»

Seda teeksin ka täna. Mulle meeldisid igasugused kirjandi- ja esseevõistlused, ilmselt osalesin tollel korral ka osalemise pärast ning ilustasin veidi oma mõtteid.

Väljavõtteid minu tööst:

* Talupidamise juures on miinus see, et loomad ja viljasaak toovad raha palju sisse, aga veel rohkem viivad välja. Mul ei oleks pappi nagu putru, aga mul poleks ka igav ja üksluine ala.

Jep, kõik talunikud toodavad miinust, aastast aastasse, peaasi et ei oleks igav ja üksluine!

* Ma ei kujutaks sellist elu ette, kui ma ei saaks tibudele saia sööta või mullikatele õunu viia. Ma oleksin talupidajana õnnelik, aga elaksin peost suhu, mis võib–olla polekski kõige hullem.

Selline elu on täitsa võimalik! Ma pole ammu mullikatele õunu viinud ja igas suuruses sulelistele söödan ka heal juhul korra aastas saia. Minu talupidajatest vanemad ei ela peost suhu, kaugel sellest, aga ma ei kadesta neid absoluutselt, sest talupidamine pole minu ala. Kanad ja paar lammast või kitse võiksin koduloomadeks küll võtta, aga ei enamat.

* Kas enda suhtes oleks aus end tööga hulluks ajada?

Töö ei aja hulluks, kodulaen ja elektriarve ajavad.

* Ma leian, et huvitava ja meeldiva tööga elab inimene õnnelikuna ja rahulikuna, mis on tervise puhul ka tähtis tegur. Raha nimel ennast ohvriks tuua ei tasu ära.

Igati mõistlik teooria, ei vaidle üldse vastu. Praktika on midagi muud. Silver ohverdab end raha nimel, raha ohverdab ta pangale, aga samal ajal on hea rahulik olla, kui arved on makstud ja katus on pea kohal. Tegelikult teeb Silver tööd, mis on tema jaoks huvitav, aga ta teeb seda lihtsalt vales riigis.

Ps. Ma ei ole laudatöö suhtes üleolev, lihtsalt lüpsmine ei ole minu jaoks. Ma võin kraapida sõnnikut või sügada lehma saba nii, et küünealused on s…a täis, aga lehma all kükitamine mulle ei istu. Ega sõnniku kraapimine ka nii väga ei meeldi, et tahaksin seda palgatööna teha, aga sobiva tööaja ning -tasu suhtes oleksin valmis seda kaaluma küll, kui arved taovad jalaga tagumikku ja midagi paremat ei leia. Töös endas pole minu jaoks mitte midagi häbiväärset.

SUC50175