Ja olengi 27

Alles ma olin 17 ja vaatasin endast 10 aastat vanemaid pilguga, et on alles tädikesed. Noh, nüüd olen ise tädike. Seda 17-aastaste jaoks, sest ise tunnen end… Endiselt 17-aastasena. 😀

See on mõnikord isegi natuke muserdanud, kui olen lugenud karjäärinaistest, kes on minust nooremad. Mitte, et ma tahaksin ise karjääri teha, vaid see on mulle meenutanud, et ma olen nüüd täiskasvnud naine, mitte adekvaatne teismeline. Ma olen endiselt sama inimene, kes olin 10 aastat tagasi, ja tänaseks teeb see siis minust pigem… ebaadekvaatse täiskasvanu?

LiiviMul on esimesed pisikesed kortsud, pigmendilaigud, hõredamad juuksed, olen vähemalt 7 kilo raskem ja rind on mitu numbrit väiksem… Aga ma tunnen end palju ilusama ja enesekindlamana kui 10 aastat tagasi, vaatamata sellele, et peegel ja fotokaamera üritavad mind šaboteerida. Lapsed ka. Esimene ütles täna, et ta teab, miks ma kannan “mähkmeid” (allways) – sest ma olen juba nii vana. 😀

Igatahes sain eile 27-aastaseks, aga mingit sünnipäeva tunnet mul ei olnud. Me oleksime pidanud eile sõpradega Otepää kanti reisima, aga Härra ülemuse tõttu jäi see ära. Ilmselt seetõttu ei olnud mingit sünnipäevameeleolu ka. Härra küll tuli varem koju, et saaksime õhtul pikniku pidada, aga see mereäärne ilm oli taas selline nagu oli. Maja juures oli varjus 19 kraadi, paarkümmend kilomeetrit eemal oli ainult 13 kraadi ja kõva tuul.

Käisime Reposaariga tutvumas. See on ilus vana kaluriküla, aga kahjuks oli liiga külm, et imeilusal peatänaval jalutada, sõitsime vaid kõik risti-rästi läbi ning käisime tuulegeneraatorit lähedalt vaatamas, kividel turnimas ja kajakaid söötmas. Tegelikult sõime ise püstijalu pikniku muffineid, aga kuna pisemad lapsed määrisid enda koogikesed ära, siis said kajakad need endale.

_MG_4811

Pilt ei anna kahjuks edasi, kui lähedal too suur laev tegelikult oli, aga lastel oli tollest täitsa ükskõik. Kui hiljem pisike paadike sama teed läks, siis olid kõik elevil: “Laev! Laev!”
_MG_4841

Võtsin päikest. Nagu näha, siis kulub ära._MG_5015

Pole tegelikult üldse kuri, hoopis päike paistis silma.
_MG_5034

Me seisime täitsa tuulegeneraatori all ja vaatasime üles. Esimene ütles, et tema tahaks tiiviku küljes kiikuda. Sellega meenus mulle ammune unenägu, kus ma rippusingi tiiviku küljes – mul hakkas kõhe ja halb. Härral oli ka unenäo kogemuseta kõhe, ei tahtnud tuulegeneraatorile nii lähedal olla. Keegi meist ei tahtnud, see tuulevuhin oli juba nii hirmutav, et pisemad lapsed hakkasid kartma._MG_5042

Neljandale on minu kampsun ümber seotud, et tal veidi soojem oleks._MG_5087 _MG_5093 _MG_5100 _MG_5238

27-aastane tädi istub kivil.
_MG_5306Kuna ma endast ja Härrast koos pilti ei saanud, siis tegin hoopis luigepaarist pilti. 😀

Täna premeerisin end kerge laristamisega ehk käisin üksinda kribukatel ja H&M-is. Loomulikult ei ostnud ma endale midagi, ikka lastele! Minu omad olid need kaks vaba tundi, jalutuskäigud linnatänavatel, muusika, inimesed, lõhnad, tuul, mis tõi minuni purskkaevu veepiisad – ma ahmisin seda kõike mõnuga sisse. (Mitte veepiisku siis, vaid emotsioone.)

Pärast tegime perekondliku poetiiru, aga esimest korda juhtus nii, et Härra läks lõpuks lastega autosse, sest Neljas näitas häälekalt üle poe oma iseloomu ning poisid olid nii ülemeelikud, et üldse sõna ei kuulanud, Kolmas jooksis vastu poekäru endal silma ka siniseks. Kodus see hullumaja jätkus ja päeva lõpus kinnitas Härra taaskord, et kergem on olla tööl. Esmalt kiitis mind, et ma nii kaua olen vastu pidanud ja siis ütles, et ta saab aru, miks ma nii vanaks olen jäänud. 😀 Ta liialdas, ma tean!

Pere ja Kodu: Hambapalavik on olemas!

Avaldatud Pere ja Kodu blogis 04.06.2015.

Kuigi suurem osa – kui mitte kõik – meditsiinitöötajaid ja teadlasi väidab, et hambapalavikku pole olemas, tõestab minu sõltumatu uuring vastupidist. Olles jälginud ligi seitsme aasta jooksul nelja katsealust, võin kinnitada, et hambapalavik on olemas!

Minu esimesel katsealusel hakkasid hambad lõikuma umbes 4-kuuselt. Rõhutan sõna hakkasid, sest lõikusid need alles rohkem kui kuu aega hiljem, aga tulekust andsid märku igapäevaselt – ohjeldamatu süljeeritus, tohutu närimisvajadus, paistes igemed, öine magamatus, katkendlik söömine, mis vaheldus nutuga, ja muu lõikumisele iseloomulik. Vahetult enne hammaste suhu ilmumist läks lapsel kõht lahti ja mähkmest hakkas levima spetsiifiline lõhn, mida ka edaspidi sai tunda ainult vahetult enne hammaste lõikumist. Nimetagem seda hambakakaks, mida samuti väidetavalt olemas ei ole.

Targemad seletavad seda kokkusattumusena või hammaste lõikumisest tingitud nõrgema immuunsusega. Lahtine kõht, nohu ja/või palavik ei olevat kuidagi otseselt seotud hammaste tulemisega. Ma ei ole sellega nõus.

Esimesel katsealusel tulid kõik hambad kindla rutiiniga, nagu eelpool juba kirjeldasin, kuid mõnikord lisandus tavapärastele sümptomitele palavik. Esimesel korral oli see ehmatav. Arvasin, et laps on haige, kuid tollele palavikule ei järgnenud midagi muud peale uue hamba. Igemest läbilõikunud kurjajuurega sai korda seedimine ja kadus vesine nohu. See ei jäänud ühekordseks kogemuseks, palavikud tekkisid enamasti vastu ööd ja kadusid hommikuks ning ma ei pööranud neile tähelepanu, suurema jälgimise alla sattus hoopis lapse naeratus, sest oskasin alati uut hammast oodata. Minu jaoks ei olnud kahtlustki, et palavikud olid tingitud hammaste tulekust, sest laps oli esimesed kaks eluaastat terve nagu purikas.

Teisel katsealusel hakkasid hambad hiljem lõikuma, aga tulid suhu sama aeglaselt ja täpselt samasuguste vaevustega. Palavikke esines vaid sagedamini, seda isegi kahe ja poole aastaselt, kui lõikusid viimased hambad. Ka hambakaka lõhn jäi samaks ning isegi minu assistent (Härra) tundis selle une pealt ära, tegu on lihtsalt nii spetsiifilise lõhnaga. Seda lõhna tundsime iga katsealuse puhul vahetult enne hammaste lõikumist.

Ka teine katsealune oli tugeva tervisega laps, kes ei vajanud esimestel eluaastatel ravimeid (pole siiani hanerasvast midagi kangemat saanud). Ma ei saa kuidagi nõustuda väitega, et tema palavikud on olnud tingitud algavast viirushaigusest, sest ka tema ei jäänud kunagi haigeks. Kuna katsealusel olid magamistingimuste osas kõrged nõudmised, siis juhtus isegi seda, et ta magas kõrge palavikuga keset krõbedat pakast külmas aiamajas. Ka sellele vahejuhtumile ei järgnenud külmetushaigust.

Minu tähelepanekuid kinnitas kolmas katsealune, kelle esimesed hambad lõikusid neljakuuselt, aga edasi tulid veidi vales järjekorras ning paari kuu pikkused lõikumisvaevused lõppesid sellega, et 3-4 hammast tulid korraga suhu. Tema purihambad tulid suhu kõige raskemalt, lisaks kõigele eelnevalt mainitule esines tal tõsist paistetust. Sümptomid kestsid kaks kuud, aga hammast ei tulnud kuskilt, vaatamata sellele, et loetud nädalate tagant esines tal nii kõhulahtisust kui ka palavikku koos paistes põsega. Suust vaatas vastu vaid paistes igemel laiutav verevalum.Verevalumeid esines ka varasematel katsealustel, kuid nende puhul oli tavaline, et ühel hommikul oli padi verine ja hammas suus.

Kolmandal katsealusel nii lihtsalt ei läinud. Ta oli väga rahutu, ei saanud öösiti magada, kuid ei saanud end ka rinna otsas lohutada, sest see tegi liiga. Lõpuks oli tal kaks ööd kõrge palavik ja teise öö järel ärkas laps paistes näopoolega. Me ei osanud enam muud teha, kui erakorraliselt hambakirurgi juurde minna. Arst tegi igemesse augu, millest voolas välja põletikune vedelik, ja palus tagasi tulla, kui paistetus ei taandu. Tema sõnul oli hammas veel kõrgel ja lõikumisega pidi aega minema. See oli halb uudis, sest too hammas oli nii pikalt oma tulekust märku andnud, et me ei jõudnud ära oodata, millal see lõpuks lõikub ja öösiti magada laseb. Õnneks hambakirurg eksis, sest pärast seda protseduuri ilmus hambatipp juba paari päeva pärast igemest välja.

Neljandal katsealusel esines harva palavikke, kuid hambad tulid samuti aeglaselt ja raskelt ning ta oli praktiliselt terve esimese eluaasta kerges nohus. Minu jaoks on see seletatav tema hammaste massilise suhu kasvamisega, sest esimeseks sünnipäevaks oli tal 12 hammast suus ja järgmised andsid juba tulekust märku. Üllataval kombel tulid tal esimesed hambad märkamatult neljakuuselt, kuid see oli vaid näide sellest, kuidas veel võiksid hambad lõikuda. Edasi kannatasime tuttavaid lõikumiseelseid sümptomeid 4 nädalat kuni 2 kuud.

Olen vaadelnud vähemalt 50 palavikku, mis on kõik tekkinud kas vahetult enne hamba igemest läbi tungimist või ajal, mil kõik lõikumisvaevused on olnud haripunktis, kuid millele pole järgnenud hammast. Viimast juhtus ainult kolmanda katsealusega, kellel teadmata põhjusel tulid hambad tavapärasest erinevalt.

Sellegipoolest on kõik palavikud olnud seotud paistes igemete ja spetsiifiliselt lõhnava mähkmesisuga. Käisin paaril korral pärast katsealuse öist palavikku perearsti juures kontrollis ning mitte miski ei viidanud sellele, et laps oleks haige, ka vereproov mitte. Seetõttu ma edaspidi palavikke ei kartnud ning me käisime õues, külas, poes nii nagu alati. Ei olnud suuremat vastuvõtlikkust viiruste suhtes, sest lapsed haigeks ei jäänud.

Olen veendunud, et palavikud ja seedimishäired olid otseselt seotud hammaste lõikumisega ning (kõhu)viirustega tegemist ei olnud. Kui näiteks kolmandal katsealusel tulid hambad ja ta oli palavikus ning esines ka kõhulahtisust, siis esimesed kaks olid ja jäid sel ajal terveks ning katsealusel endal ei järgnenud palavikule haigussümptomeid. Ei kõla viiruse moodi, mis?

Pigem on seda nii vähe korralikult uuritud, et tegelikult ei osata põhjendada, miks mõnel lapsel tulevad hambad suure valu ja palavikuga, samas teisel lõikuvad need igasuguste sümptomiteta. Kui nii mõnegi ema jaoks oli lapse suhu tekkinud hammas üllatus, siis mina vaatasin nädalaid jutti igal hommikul lapse suhu lootusega, et midagi on kuskile poole liikunud. Enamasti oli liikunud vaid paistetus – suuremaks!

Kolmanda lapse puhul ei pidanud suhugi vaatama, sest tema paistes punetav põsk ei jäänud kellelgi märkamata. Kui terve näopool paiste läks, siis ilmselgelt oli see juba nii tugev põletik, et kaks ööd kestnud palaviku võib julgelt selle arvele kirjutada. Kui kirurg mädase-verise vedeliku igemest välja lasi, siis alanes paistetus kiiresti ja hammas tuli ka lõpuks välja. Ma pigem arvan, et see põletikupaistetus oligi see, mis ei lasknud hambal igemest läbi tulla, ja sellest olid lapsel kaks kuud lõikumisvaevused, sealhulgas palavikud.

Jah, ametlikult ei ole tõestatud, et hammaste lõikumine ja palavik oleksid omavahel otseselt seotud, kuid pole tõestatud ka vastupidist. Mina võin enda katsealuste põhjal julgelt väita, et hambapalavik on olemas. Ma ei kahtle selles karvavõrdki.

Nuttev laps välisukse taga

Kuna Härra tuli taas alles kella 21 ajal koju, siis tema ei olnud täna võimeline vastama boyfriend tagi küsimustele, kuigi ma palusin väga ilusati mitmes erinevas keeles:

  • dear, please answer the questions
  • rakas, vastatkaa kysymyksiin
  • Lieber, beantworten Sie bitte die Fragen
  • querida, por favor responda las preguntas
  • cher, s’il vous plaît répondre aux questions
  • 親愛なる質問にお答えください
  • jos vastasit kyllä, niin lupaat koskettaa tissit (selle peale öeldi, et mul pole ju neid)
  • jos ei vastata kysymyksiin, sitten ostaa uusi tissit
  • verdammt, Fragen zu beantworten

See on vaid väike valik, mida talle Google Translatega ette mängisin. Vahepeal lubasin talle ikka selliseid asju, mis trükimusta ei kannata, aga ei midagi… Saime ainult kõvasti naerda. Ikka nii kõvasti, et pisarad voolasid. See pole esimene kord, kus me sedasi Google Translatega lõbutseme. Soovitan soojalt mängida sellega arvamismänge, rääkida roppusi või avaldada armastust igas keeles. Tõlge läheb küll kohati puusse, aga see võib asja ainult naljakamaks muuta. Kes ei saa hästi aru, millest ma räägin, siis mainin, et Google Translatega saab tõlget ka kuulata, kui kõlari ikoonile vajutada. Seda võimalust pole iga keele juures, aga kõiki nagunii ei jõuakski ette mängida.

Esimesest korda kasutasime häältõlget koos vennaga, tema oli oma toas arvuti taga, mina elutoas, helid olid põhjas ja saatsime teineteise poole igasuguseid jaburaid iseloomustusi, kostitasime ka köögis istunud teisi pereliikmeid oma ajuvabadustega. Ka tookord naersime nii, et tilgad olid püksis. Kas pole tore, et nii lihtne asi võib nii palju nalja pakkuda? 😀

Igatahes tahtsin vaid lühidalt öelda, et Härra ei vastanud küsimustele ja seetõttu jagan hoopis tänast ehmatust.

Ma olen harjunud lapsi enne sõitma hakkamist üle lugema, et keegi kogemata maha ei jääks, aga tundub, et peab hakkama neid ka toas pidevalt üle lugema, et keegi kaduma ei läheks. Kloppisin täna vaipu, hoidsin uksi pärani ja vaibad viisin ükshaaval kohe pärast kloppimist põrandale tagasi. Eelviimase vaiba viisin kööki ja nägin, et Kolmas ja Neljas mängivad lastetoas, kuhu saab ainult läbi köögi. Läksin viimast vaipa kloppima ja viisin ka selle kohe köögipõrandale ning läksin tõmbasin välisukse kinni.

Koristasin edasi ja silmanurgast märkasin, et Neljas mängib üksi. Samas ma nurga taha ei näinud ja eeldasin, et Kolmas on seal, aga siis kuulsin tema summutatud nuttu… Hetkeks arvasin, et ta on jälle kuskil tekikotis kinni, hüüdsin juba ükskõikselt, et no mis nüüd, kui murdsekundiga taipasin, et see tuleb hoopis õuest.

Vaeseke seisis paljajalu ukse taga ja ulgus hüsteeriliselt. Ta oli ehk 5 minutit üksinda õues olnud, aga ilmselt see tundub sellises olukorras terve igavikuna. Totukene ei tulnud isegi selle peale, et vastu ust taguda. Vähemalt jäi ta ukse taha nutma, mitte ei jooksnud üle tee kooli juurde maid avastama või maja taha tiiki uudistama.

See oli minu jaoks nii suur ehmatus, et mul tõesti jooksid kõikvõimalikud stsenaariumid silme eest läbi, mis oleks võinud halvimal juhul juhtuda. Vedas, et see juhtus Kolmandaga, mitte Teisega, kes oleks kohe juhust kasutanud ja tiigi juurde jooksnud. See vahejuhtum tõestas taas seda, kuidas õnnetused ei hüüa tulles. Kui laps poleks nutnud, siis mina oleksin tema puudumise hiljem avastanud, ja kui tema oleks esimese asjana tiigi juurde jooksnud, siis oleksin võinud tema puudumise liiga hilja avastada. Kuid Delfi kommentaarium oleks kubisenud etteheidetest ja süüdistustest.

Sellised asjad juhtuvad kiiresti ja ootamatult. Ma olin tõsiselt ehmunud, et laps sedasi minu selja tagant üldse õue lipsas ja veel rohkem hämmastas mind see, et ma teda ei näinud, kui välisukse kinni panin. Ta pidi olema kas ukse taga peidus või majast hoopis eemal. Õue sai ta ilmselt nii, et viimase vaiba kloppimise ajal läks ta lastetoast meie tuppa ja kui ma vaiba kööki viisin, siis sel ajal lippas meie toast õue. See käis nii kiiresti, et mitte keegi ei kuulnud ega näinud midagi.

Õnneks oli see vaid ehmatav kogemus meile mõlemale – edaspidi loen lapsed pärast vaipade kloppimist või prügi välja viimist kohe üle!