Märkamatult on kaks nädalat mu viimane postitus rääkinud hot dogidest. See häirib mind isegi rohkem kui see, et ma nii kaua midagi kirjutanud ei ole, justkui oleksin tõtanud pärast postitust hot dogi ostma ja selle endale kurku tõmmanud. Aga ei, minuga on kõik peaaegu korras. Vabandan, et vahepeal endast üldse märku pole andnud ja olen meelitatud, et muretsete ja puudust tunnete.

Tegelikult ei ole mul lihtsalt olnud mahti või jaksu kirjutamiseks. Pärast hot dogi unistust jõudis Härra koju ja temaga kadus rahulik režiim nelja seina vahel. Võtan lühidalt viimased 13 päeva kokku.

1. november – Hommik algas naabrimehe käratuse saatel, kuidas talle käivad meie jänesed närvidele. Seda just sel hetkel, kui Härra nägi, et Milli on puuris ja lootis ta kinni panna. Milli pani muidugi jooksu ja otse naabri aeda. Tänks, Milli! Sel hetkel käisid meile ka need küülikud närvidele. Naabri aias avastasime, et Lotte on ka seal. Püüdsime oma lemmikud kinni ja panime puuri, kus nad on oma elupäevade lõpuni.

Lõuna ajal näitasime uutele huvilistele eelmisel päeval vabanenud korterit ja kuna ma olin tol eelmisel päeval autota nelja lapsega üksi, siis ei läinud ma korterit üle võtma, vaid võtmed toodi mulle koju. Seega nägime ka ise esimest korda tühjaks jäänud korterit ja see vaatepilt ei olnud üldse ootuspärane. Nii tahtsin sellest eraldi kirjutada, aga nüüdseks on emotsioonid vaibunud ja ma ei ole kindel, kas ma teen seda. Igatahes ootasin, et saame koristajana töötanud üürnikult korralikult koristatud korteri tagasi, aga ma olen ammu aru saanud, et inimestel on puhtusest erinev arusaam.Peale kehva koristustöö ootas meid veel mitu halba üllatust, nagu alati. Ühesõnaga olin üsna solvunud ja pettunud, kui nägin, millisena me korteri tagasi saime ning see rikkus tuju mitmeks päevaks. Samuti oli meil seal tööd mitmeks päevaks.

Sama päeva õhtul käisime veel Härra vanemate juures saunas ning veetsime terve õhtu seal. Mitte siis päris saunas, vaid Härra vanemate juures.

2. november – Viisime poisid lasteaeda ja Neljanda vanaema juurde, ise seadsime sammud Tallinna poole – olgu, päris jala ei läinud, ikka autoga. Tõime Härra autole ostetud veljed ja rehvid ära ning käisime H2O Aquapargis, kus ma sain korraliku peapõrutuse ja mõnusa elamuse. Sellest tuleb eraldi postitus.

Pärast veekeskust korjasime Neljanda uuesti peale ja tõime poisid ka lasteaiast ära. Kuna mul oli peapõrutus, siis ma ei mäleta, mida me edasi tegime, aga sel õhtul mul päris kindlasti pea valutas.

3. november – Käisin Neljandaga perearsti juures. Tema põletikunäit oli 0,5 ja ta kuulutati terveks. Kolmandale sain saatekirja allergoloog-pulmonoloogi juurde, et leida tema sagedaste larüngiidihoogude põhjus. Mina kurtsin taas väsimust, mille peale torgiti mind nõeltega ja minu esmane vereproov näitas hemoglobiinitasemeks 101. Kuna mul oli kohe algamas igakuine uputus, siis võis eeldada, et see näit kukub veel. Arst võrdles ka MCV ja MCH näitusid eelmistega ning ka need olid aja jooksul ainult langenud. Selle peale saadeti teine vereproov Rakverre, et kontrollida esimest korda rauavarusid. Esialgu pani perearst siiski vana hea diagnoosi, mida olen korduvalt oma väsimusele saanud:Edasi läksime Rakverre toidu- ja apteegikraami varuma ning möödaminnes käisime ka BabyBack`is söömas, kus Neljas otsustas oma püksid paksemat kraami täis lasta. See olukord lahenes siiski diskreetselt, sest (häbi tunnistada) laps kannab siiani mähkmeid. Ja loomulikult ei olnud mul varumähkmeid kaasas, sest lisaks väsimusele on mul ka mäluprobleemid.

Koju tagasi jõudes läks Härra korterisse ja mina seedisin kodus BabyBack`is söödud krevette, aga seda mitte kaua, sest varsti läksime tagasi Rakverre – boilerit ja potti ostma. Valisime kõige odavamad välja, Härra otsis veel muid asju ning mina sain teada, et ma ei saa põrandaga samas toonis lakki, sest toonitavaid põrandalakke praktiliselt ei ole ning toonitavatel on jälle väike valik toone. Ühesõnaga läks vett vedama ka põrandatele parema välimuse andmise plaan B. Plaan A läks juba ammu vett vedama, sest sain üsna sama jutu põrandaõli kohta.

Õhtul vahetas Härra korteris boilerit ja minul oli tavaline õhtu nelja lapsega.

4. november – Olime pea terve päeva korteris. Suurema osa ajast parandas ja koristas Härra, mina vegeteerisin oma energiapuudusega ühes või teises nurgas. Kui oleksin sama tubli olnud, siis oleksime ehk valmis saanud. Aga ei saanud.

Õhtul käis meil vana sõber külas ja nii oligi terve päev sisustatud.

5. november – Käisime Kolmandaga silmaarsti juures, kus selgus, et tema vasak silm on nõrgem. Kui laps sellest enne kooli välja ei kasva, siis saab prillid. Uuesti läheb 5-aastaselt kontrolli.

Edasi läksime lastega Happy-Fly mängutuppa, kus me olime ainsad ja seda rohkem oli lastel ruumi ja vabadust möllata. Meie arvates oli see küll üks igavamaid, mida külastanud oleme, aga lastele väga meeldis. Võib olla meile ei meeldinud seetõttu, et see on (meie jaoks) esimene koht, kus lapsevanem peab pileti ostma, kui tahab näieks lapsega lauahokit mängida. Ühesõnaga meie ei olnud mängutoast sillas, aga kuna lapsed olid, siis äkki külastame seda kunagi veel.

Vahepeal sain ka kõne perearstilt, et mu rauavarud on puhta otsas ning pole ime, et ma nii väsinud olen. Sain diagnoosiks rauapuuduse ja järgmised pool aastat söön rauatablette. Sellest tuleb ka eraldi postitus.

Õhtul oli Härra taas korteris ja minul oli tavapärasest veel väsitavam õhtu nelja lapsega, sest ma olin pikast päevast juba niigi väsinud.

6. november – Hommikul andsime korteris viimase lihvi ja lõuna paiku andsime pinna uutele elanikele üle.

Korterisaagale panime punkti Rakveres. Tahtsime uuesti BabyBack`i minna, aga rahast hakkas kahju ning sõime hoopis bensiinijaama kohvikus. Ma tellisin Neljandale hakklihapallid kartulipüreega, aga seda võisime me ise süüa, sest tema eelistas issi taldrikust friikaid näpata. Minu taldrikus friikaid ei olnud.

Koju jõudes mõtlesime vahelduseks oma elamist ka koristada. Oli teine nädala jooksul täitsa peapeale keeratud. Kui toad said korda, siis Härra läks lasteaeda isadepäeva üritusele, kus ta veetis poistega paar põnevat tundi. Issi oli rahul ja lapsed olid rahul. Pärast üritust tuli sõbranna koos oma tüdrukutega külla ja õhtu oli taas sisustatud.

Olime mõlemad Härraga nädalast nii väsinud, et me ei teinud isegi filmiõhtut, kuigi me alati tema kodusoleku ajal vähemalt ühel õhtul midagi laenutame ja seda tavaliselt just reedeti. Nagu tähistame algavat nädalavahetust või nii, mitte, et meie nädalavahetused oleks kuidagi teistsugused kui argipäevad.

7. november – Härra sai hommikul kõne, et tema kaks nädalat kodus olemist jääb ikkagi unistuseks ja kebigu ta ruttu tööle tagasi. Isadepäev lubati veel kodus veeta, aga teisipäeva hommikul pidi platsis olema. Kolinal kukkusid kõik plaanid kokku ja asemele tuli äkkidee minna lastega kinno. Õigemini oli see järgmise nädala plaanide hulgas ja see plaan tuli lihtsalt varem teoks teha.

Vaatasime “Hotell Transilvaania” teist osa. Kuigi treiler oli paljulubav, siis film ise oli lahjem. Või oli asi selles, et Esimesel hakkas paha ja ma muretsesin terve aja tema pärast. Ilmselt peaks ka temaga uuringutele minema, sest tal on kogu aeg paha. Mõnikord on pikalt lihtsalt halb, mõnikord hakkab järsku väga halb, oksendab ära ja siis on enesetunne jälle hea. Perearst ütles sellepeale, et lapsed ikka mõnikord oksendavad. Aga ma ei tea, kas lapsel peaks ikka kogu aeg paha olema.
Igatahes meeldis mulle esimene osa rohkem, aga teine on ka täitsa hea. Kui kolmas ka tuleb, siis päris kindlasti kohtab meid kinosaalis.

Tagasiteel koju käisime Härra vanemate juures käru laenamas, et Härra saaks isadepäeval veidi aias ka rügada. Seal sattusime veidrasse olukorda, kus tundsin taas, et inimsuhted on ikka keerulised ja mulle meeldiks rohkem koopas elada. Kirjutaks sellest ka eraldi, aga kuna see ei puuduta ainult meid, siis ma ei tee seda. Küll tahaksin Härra pereliikmetele öelda, et nad võivad julgelt minu (sest Härra on kidakeelsem) käes otse huvipakkuvaid asju küsida. Ja ei, me ei maksa korteri remontfondi 70 € kuus. See number on palju väiksem.

8. november – Härra tegutses aias, mina toas. Edasi läksime minu isa juurde, kus ema oli meile suppi teinud ja meie viisime magustoiduks kooki. Vahepeal testisime oma kõrvakuulmist, mis oli minul kõige parem. Koju jõudsime alles laste uneajaks ning siis hakkasime veel pesu pesema, sest Härra pidi järgmisel hommikul ära minema.

Mina pidin isadepäeval lisama siia aastataguse Pere ja Kodu blogi postituse, aga unustasin seda teha. Igasuguseid mustandeid on mul rohkem, mida oleksin võinud vahepeal augutäiteks kasutada, aga mul ei tulnud need kordagi meelde.

Terve nädal oli (eelkõige vaimselt) väga väsitav ja mul on siiani selline “tahan olla oma koopas peidus” tunne.

9. november – Härra läks ära ja mina taastusin möödunud nädalast.

10. november – Ikka taastusin. Õhtul suutsin tolmu võtta ja poes käia. Siis taastusin edasi.

11. november – Sain lõpuks hommikul liikuma ja terve lapse lasteaeda viidud. Teised olid kodus tõbised. Mina endiselt arvasin, et taastun, aga lõpuks sain aru, et mul lihtsalt polegi energiat, ükskõik, kas ma vedelen või ei vedele.

Sain päeval autorehvid, aku ja ühe osa jõulukinke kätte. Õhtust sõime koos sõpradega. Hea päev oli.

Öö ei olnud hea, sest Neljandal läks ööune ajaks nina nii kinni, et ta ei saanud nina kaudu hingata ja samal ajal jooksis tal nina vett. Nuttu oli nii palju, et lõpuks kell 3 kolisin lastetoa diivanile ja võtsin preili enda kaissu selili magama, et tal valguks see vesi kuskile mujale, mitte ei tilguks ninast välja.

12. november – Pärast neljatunnist ööund oli väga raske ärgata. Loivates tegin tuled alla ja saatsin sõbrannale sõnumi, kas ta viiks ise Esimese lasteaeda. Viis ise. Pärast tuli mulle Kolmanda rühmakaaslase ema külla, kes on minu jaoks rohkem blogilugeja, sest mina ei olnud teda kordagi lasteaias tähele pannud. Täitsa põnev oli teda külla oodata, sest mul polnud aimugi, kas ta on noor, vana, pikk, lühike, sale, täidlane, blond, brünett või kirvemõrtsukas, keda teised blogijad kardavad. Tervitan Sind, Janne!

Päeval tuli väike sõbranna külla, õhtul tulid tema vanemad talle järele ja sõime taas koos õhtust ning koju läksid nad alles uneajaks. Vahepeal jõudis meespool mu autol aku ka ära vahetada. See on küll asi, millega ma saaksin edukalt ise hakkama, nagu ka aku täitmise ja laadimisega, aga tänasel päeval mulle meeldib, kui selliste asjade eest hoolitsevad mehed. Olgu see siis mu oma mees, isa, või keegi kolmas. Ja tegelikult pole ma akut juba 8-9 aastat vahetanud ka, aga ma tean, et vajadusel saan sellega hakkama küll.

Kuna lastel on jälle periood, kus nad üldse magama ei jää ning Neljas ei taha kuidagi voodis püsida, siis ma olen õhtuti lastetoas kuni pesamuna uinub. Sel õhtul uinusin koos lastega ja ärkasin Ruudi kolistamise peale pool 12. Läksin oma voodisse, kuhu tunni aja pärast sain seltsiliseks Teise ja kaks tundi hiljem veel Neljanda ka. Preilil oli jälle nina kinni ja väike palavik ka, ta ainult siples kõrval ja häiris nii minu kui ka Teise und. Mingi hetk nad küll magasid nii, et Teine hoidis õde täitsa kaisus, aga järgmisel hetkel oli Teine juba hädas, sest ta ei mahtunud voodisse. Ka Ruudi oli laste siplemisest häiritud, või siis pigem erutatud, sest ta arvas, et jalgadega vehkiv Neljas tahab temaga mängida. Lõpuks lapsed juba päris istusid ja mängisidki kassiga. Pool 5 öösel! Kamandasin nad kurjalt oma vooditesse ja sain lõpuks oma öörahu tagasi.

13. november – Ärkasin alguses pool 7, sest Ruudi jooksis oma pika varre otsas lehviva mänguasjaga mööda treppi üles ja alla “kolladi-kolladi-kolladi”. Võtsin mänguasja käest ära ja üritasin edasi magada, et mitte lasta raisku 40 minutit und. Kui äratuskell helises, siis vajutasin kuskile, see jäi vait, aga kellamärk jäi ikka ekraanile ja eeldasin, et lükkasin äratuse 10 minutit edasi. Uuesti ärkasin kell 8.19. Esimene oleks pidanud siis juba lasteaias olema. Ei viitsinud enam rabelema ka hakata ning jätsin lapse koju. Õigesti tegin, sest õhtuks lõi tal palaviku ka üles. Ta on ikkagi samamoodi tõbine nagu teised.

Terve päeva jälle vegeteerisin. Vahepeal tegin süüa, pesin nõusid, koristasin minimaalselt, kütsin ahju, aga muul ajal vegeteerisin. Ei tea, millal inimese tunne tagasi tuleb.

Nüüd päris öösel hakkasin blogi kirjutama ja ma võtsin lahti kalendri, et lugeda ära mitu päeva on 1. novembrist 13. novembrini. Sain 13 päeva… Täpselt nii uimane olengi kogu aeg!

Aga katsun nüüd end kokku võtta ja uuesti blogimislainele tagasi saada.

Head ööd ja järgmise korrani!