Üks asi, millega on mul siin elus väga vedanud, on abielu Härraga. Ma olen alles 28-aastane ja ma olen peaaegu pool elu veetnud Härra kõrval, sellest 9 aastat tema abikaasana ja naljakas on see, et ma tegelikult ei arva, et see on palju. Kui meil täitus esimene, teine, kolmas aasta, siis ma mõtlesin, et küll me oleme kaua koos olnud, aga nüüd tundub peaaegu 14 aastat vähe, alles algus. Ja mis see 9 aastat abielugi on? Härra vanemate 53 kõrval mitte midagi, selle kõrval kahvatub isegi minu vanemate 29 aastat abielu, aga küll nad ka sinnani jõuavad. Kui meie oleme 20 aasta pärast samasugused kudrutajad, nagu minu vanemad on täna, siis tähistame ka meie kord 53. pulma-aastapäeva, aga sellest 44 aasta pärast, praegu keskendun 9. aastapäevale, mille veetsime V spaahotellis.

Lapsed jäid juba päev enne minekut vanaemade juurde, nii et meie tähtsal päeval sai Härra ärgata siis, kui tal uni ära läks ja mina siis, kui pidime vaikselt sättima hakkama. Milline luksus! Enne minekut vaatasin veel Facebookist nii hotelli kui ka spaa arvustusi, mis panid veidi kulmu kergitama ja valmistasid meid Härraga kõige hullemaks ette.

Esiteks olime valmis selleks, et me ei saa kella 15 ajal oma tuppa, sest nii mõnigi oli seda oodanud päris pikalt. Kusjuures me tegelikult ei teadnudki, mis ajal check-in algab, broneerimiskinnitusel oli kirjas, et veekeskusest saame saabumispäeval piiramatult kasutada alates 14.00, millest ma järeldasin, et selleks ajaks oleme oodatud, kuid  Booking.com kodulehel oli kirjas, et check-in algab 15.00, nii et sättisime end selleks hilisemaks ajaks sinna. Erilist järjekorda sel ajal ei olnud, aga kuna kellelgi meie ees oli pretensioone seoses käepaleadega, mis ei avanud sauna- ega soolamaailma, siis sellega tegeleti päris pikalt. Me olime õnneks juba arvustustest välja lugenud, et need kaks maailma ei olegi hinna sees, vaid need tuleb eraldi juurde osta. Ise saime pikema jututa toakaardid kätte ning võisime kohe tuppa minna.
Kuigi olime lugenud juba Facebookist, et lift töötab alates 2. korrusest ainult toakaardiga ning meile öeldi seda ka check-in`i tehes, ei saanud me süsteemile kohe pihta. Me näitasime lugejale kaarti ja siis vajutasime nuppu, kuid neid kahte pidi tegema samal ajal, paraku nii täpseid juhiseid meile ei antud ning õpetust ei olnud ka liftis, aga väikese pusimisega saime hakkama.

Oma korrusele jõudes ahhetasime hubaselt stiilse ja luksusliku koridori peale, ma oleksin tahtnud lausa saapad jalast võtta, et mitte rikkuda koridori pehmet sametist vaipa. Sellist vaadet nägime siiski vaid järgmise päeva varahommikul, saabumispäeval meenutas koridor rohkem laevakoridori – koristajad, kärud, tolmuimejad, suured pürgikotid, must pesu, kokkuvolditud spaasuss ukse all, et uks lahti seisaks ja nii edasi. Ilmselt pidi nii mõnigi oma tuba ootama…Kuna me polnud hommikust saadik suurt midagi söönud, siis vaatasime oma toa üle, imestasime, et seal on isegi triikimislaud ja triikraud olemas ning läksime V Cafesse, kus ootasime esmalt 15 minutit, et keegi meie laua juurde tuleks, siis ootasime üle poole tunni oma pearoogasid, mille järel ootasime veel 15 minutit magustoitu. Kui puhkepäeva nautimiseks on napilt aega, siis on ootamine julm, ma lõpuks kahetsesin, et üldse magustoitu tahtsin, kui sain tegelikult pastast kõhu täis. Kui alguses tekitas meis segadust, kuidas saab nii aeglaselt tegutseda, kui kohvik on pooltühi ja klienditeenindajaid vähemalt sama palju kui kliente, siis peagi saime aru, et kõrvalruumis oli mingi üritus ja lõpuks hakkas see kõrvalruumi vahet sagimine ära ka tüütama, sest iga kord lasti uksel pauguga kinni vajuda. See tegelikult hakkas rohkem mind häirima, ma olen helitundlik. Kui see ootamise ja uksega paugutamise osa välja jätta, siis toit oli väga maitsev, serveeringult restorani tasemel ja samas taskukohane.

Pärast söömist läksime lühikese toapeatuse järel edasi kinno labast komöödiat vaatama ja kuna veebist enam pileteid osta ei saanud, siis pidime kohale jõudes leppima teises reas istumisega. Me ei istu kunagi ekraanile nii lähedal, alati valime viimased read, aga seekord puudus valikuvõimalus. Oli harjumatu, aga saime hakkama. Me valisime kino veekeskuse asemel, sest samal päeval oli keegi kirjutanud vahetult pärast külastust spaa Facebooki lehele, kuidas veekeskus oli olnud ülerahvastatud, külm ja kuidas duširuumis ei tulnud sooja vett, nii et me ei hakanud üldse sinna trügimagi.

Pärast kino tegime veel ühe kiire õhtusöögi ja kiire õhtusöögi all mõtlen ikka päris kiirtoitu, mille toimetasime oma Deluxe tuppa minu suures käekotis, sest piinlik oleks olnud Hesburgeri kotikest käe otsas kanda.No kas saab olla veel glamuursem?! Absoluutselt! Ma üldse ei kahtlegi selles. Me tahtsime lihtsalt süüa ja kohe ja selleks sobisid ideaalselt Hessi kanaburgerid. Tegelikult on mu lemmik kebabiburger, aga nii tühi mu kõht ei olnud, et see oleks sisse mahtunud.

Samal ajal, kui ma burgerit pugisin, jahtus Martini Asti külmas vees ja vanni jooksis kuum vesi.Härra jaoks oli kaasas Härrade vannisool ja mina pidin lõõgastuma Roosiõie vannipiimas, aga läks nii, et mõlemad saime osa mõlemast, sest vannis oli piisavalt ruumi meile kahele. Lõõgastumise juures oli siiski üks suur miinus, mullivann koos oma veealuste värviliste tuledega töötas ainult siis, kui vannitoas tuled põlesid. Kui tahtsin olla veidi hämaramas vannitoas, siis pidin leppima tavalise vanniga. Ma oleksin tegelikult tahtnud olla hämaras vannitoas mullivannis.

Kui vannitoast rääkida, siis teine miinus oli see, et seal ei olnud ühtegi pistikupesa, vaid fööni küljes oli pesa pardli jaoks, aga see minu juuksesirgendajat ei tunnistanud. Kolmas asi, mille kallal võiks kobiseda, oli lohakas remondijärgne koristustöö, kraanikausi all olid põrandplaadid vuugisegust hallikirjud, jäi mulje, nagu ehitusmehed oleksid vahetult enne meid lahkunud.

Poolikut või lohakat tööd kohtas ka restoranis ja veekeskuses, lisaks kohtas ka ehitusmehi, kes hakkasid juba hommikul üheksast puurima ja kopsima. Iseenesest see ei häirinud, aga silma torkas küll ning vähendas veidi luksust, mida ühelt nelja tärni hotellilt võiks oodata. Ainult veidi…Mis mind päris palju häiris, oli voodipesu. Mind ennast ei olekski see võib-olla häirinud, aga mu psoriaasi häiris see sedasi, et ma ei saanud küünarnukke kuskile vastu panna. Voodipesu materjal või vahend, millega seda oli pestud, ärritas löövet sedasi, et sain esimest korda tunda, millist valu see haigus tegelikult võib põhjustada. Iga liigutus, mille ajal käisid küünarnukid vastu lina või tekki, tekitas tunde, nagu keegi oleks riiviga mu psoriaasi kallale tulnud. Väga kiiresti läksid mu heledad psoriaasilaigud erkroosaks ja hakkasid kipitama ning loomulikult ei olnud mul ühtegi leevendavat vahendit kaasas. Hotellile mul mingeid etteheiteid ei ole, asi on ikka minu haiguses, aga mind lihtsalt üllatas, et end sellisest olukorrast leidsin. Tuju ma sellel olukorral siiski rikkuda ei lasknud.
Antud pildi järel pakkus meile omajagu nalja see, kuidas mul naerdes silmad ära kaovad. Pole ime, et mind koolis pilusilmaks noriti, kui ma olengi pilusilm! Kõige hullem on see, et südamest naerdes läheb parem silm (pildil vasak) mõnikord täitsa kinni, muidu ei saaks aru, aga kui järsku näen ainult ühe silmaga, siis järelikult olen teise silma kinni naernud.

Meil oli Härraga väga lõbus ja ma kardan, et me võisime oma lõbusa meeleoluga kellegi öörahu häirida, sest seinad olid seal tegelikult päris õhukesed. Kuulsime ka ise naabrite telerit ja seda, kuidas keegi duši all käis, kuidas kellelgi mingi asi vannitoas maha kukkus, kuidas koputus naabrite uksele tundus koputusena meie uksele ja nii edasi. Igaks juhuks mainin, et Martini Asti promillid olid juba ammu kadunud, mitte ei olnud meie lõbusa tuju põhjuseks. Me oleme kogu aeg sellised, kes voodis teineteist kiusama hakkavad ja poole ööni itsitavad. Iga päev küll kohupiimataskuid teineteisele näkku laiaks ei löö, aga naerda saame ikkagi.
Hommikul ärkasime hästi vara, sest õhtul selgus, et selles nelja tärni hotellis puudub võimalus tellida hommikusöök tuppa. Öeldi, et sellist teenust neil valikus ei ole ja nad ei julge lubada, et eritellimusena jõuaksid seda korraldada, sest hommikul on 80 inimest sööma tulemas. Kuna restoran ei tundunud üldse nii suur, et sinna korraga palju inimesi mahuks, siis läksime juba kell 7 hommikul sööma. Kell 7! Ma tavaliselt isegi ei ärka nii vara, rääkimata söömisest. Söögivalik oli hea, ma sain oma kõhu lambasoolevorstikestest ja munapudrust nii täis, et puuviljasalat ja saiake enam sisse ei  oleks mahtunud, kuigi silmadega neid sõin. Meiega koos sõi vaid üks inimene, nii et väga rahulik oli olla.

Samamoodi olime veekeskuse avamise ajaks värava taga lootusega, et sel ajal on veekeskus alarahvastatud. Oligi. Küll ei oldud külastajate tulekuks valmis, sest seinte ääres olid suured sinised kotid musta pesuga, osades korvides olid veel mustad rätikud ja samal ajal polnud puhtaid kuskil, kuigi saunades tuli need tagumiku alla panna. Öeldi, et pesumaja ei jõua nii kiiresti. Ka nappis nagisid, kuhu oma suuri rätikuid rippuma panna, ma ei kujuta ette, kuhu eelmisel päeval 300 inimest oma rätikud panid.

Et vaadata kogu veekeskus üle, ostsime baarist juurde sauna- ja soolamaailma, arvestasin, et see läheb mingi 32 € maksma, sest selline on hind kodulehel, aga tegelikult tuli juurde maksta vaid 12 €. Alustasime saunamaailmast, kus oli 4 sauna, igas saime istuda kahekesi. Soolamaailmas tuli ruumi juba teistega jagada, aga seda ka vaid vilksamisi, enamuse ajast olime sealses kahes saunas kahekesi. Kui soolasaunades oli hea olla, siis soolabasseinist põgenesin kohe, kui mu küünarnukid vett puutusid… Veel duši all külma veega valu leevendades oli tunne, et hakkan nutma. Kuna varem pole psoriaas sedasi tunda andud, siis ma ei tulnud selle peale, et soolane vesi mõjub ärritunud lööbele nagu soola raputamine haavale. Väga valusalt!
Härra oli pikalt soolabasseinis, üritas seal vee peal hõljuda, aga ta vajus isegi soolases vees põhja, mina hulbin igasuguses vees, ka lainetavas. Väidetavalt pidavatki paksud sedasi vee peal püsima, aga ma püsisin ka siis, kui kaalusin 53 kilo ja olin saledam kui Härra praegu, nii et ei tea, millest see uppumatus tegelikult oleneb.

Kui veidi vähem kui pooleteise tunniga sai saunad järele proovitud ja mõnda aega mullibasseinis mulisetud, siis läksime tuppa tagasi oma spaa protseduure tegema. Kui meie lahkusime, siis oli sissepääsu juures juba väga pikk järjekord, nii et läksime ära õigel ajal. Kui veekeskuse juurde korra tagasi minna, siis kodukorras oli kirjas, et bikiinides keha näeb küll hea välja, kuid trikoo on sobivam ja see on esimene kord, kui ma kodukorras sellist infot näen. Mulle see muidugi igati sobib, sest ma olen korduvalt küsinud Härralt (nagu ta teaks), miks noored naised veekeskuses nappide bikiinidega käivad, kui seal pole lootustki päikest saada. Ma olen alati oma trikooga sobinud pensionäride seltskonda ja olen end seetõttu ebamugavalt tundnud. Samas on veider tunda end ebamugavalt, sest olen liiga palju kaetud…

Pärast veekeskust võtsime toast veel viimast, tegime turbamaske, mõnulesime vannis, koorisime keha ja oligi aeg end riidesse panna ja ära minna. Toa tagasi andmine käis samuti kiiresti ja lihtsalt, nii et meil pole tegelikult millegi kallal kobiseda. Erinevalt mõnest teisest kliendist ei pidanud me 3 tundi tuppa pääsemist ootama, ei pidanud jamama mittetöötavate käepaeladega, ei pidanud veekeskuses külmetama (küll higistasime toas, sest me ei saanud soojust kuidagi maha ja hirmus palav oli, teki alla ei kannatanud üldse minna), ei pidanud lahkudes klaarima valesti esitatud arvet ja nii edasi. Kuigi näha oli, et hotellis veel kõik ei suju, siis meie minipuhkus möödus sujuvalt, ja liiga kiiresti, ühest päevast jäi ikka väheks, kuid kahe päeva eest maksta oleks olnud liig, seda juba seetõttu, et täisteenust selle raha eest ei oleks saanud.

Me käisime Grand Rose spaahotellis samamoodi kohe pärast avamist ja ma ei mäleta, et siis oleks midagi ligadi-logadi olnud, kõik oli valmis, kõik oli puhas, kõik oli korras, aga avamise puhul küsiti vaid pool hinda. Ma arvan, et V spaast oleks olnud viisakas sama teha, eriti olukorras, kus nad alles teevad tagasiside põhjal oma teenusepakkumises korrektuure, et kõike sujuma saada ning tunnistavad ka ise, et nad pole hetkel võimelised täismaja teenindama. Kes plaanib külastada, siis soovitan seda pigem paari kuu pärast teha, selleks ajaks on ehk kõik korralikult toimima hakanud.

Kui Grand Rose spaahotelliga veel üks võrdlus tuua, siis mõlemas oli vannituba klaasist seinaga, aga esimeses oli kardin vannitoas, V spaas magamistoas, mis andis ühele kiusupunnile võimaluse pildistada mind potil istumas. Miinuseks ma seda siiski ei pea, sest paremat lahendust ei ole (ribakardinad kohe üldse ei sobiks vannituppa sisse, nii et see ei ole lahendus) ja ma käin kodus nagunii igasuguse häbitundeta samal ajal pissil, kui Härra vannitoas hambaid peseb, nii et midagi uut ta pildile ei püüdnud. Minu jaoks oli vannitoa klaasist sein pigem ikka pluss, eriti mõnus oli vannis olla ja samal ajal läbi akna telerit vaadata.Oma minipuhkuselt jõudsime surmväsinutena koju, nii et puhkus ei võrdunud puhkamisega, see oli lihtsalt mõnus vaheldus, millest toibusime terve eilse päeva. Täna peame ka ilmselt koos lastega lõunaune tegema, et suudaksime keskööni ärkvel püsida. Aastavahetuse veedame pere seltsis teleri ees ja kui kukub 1. jaanuar, siis laseme õues raha õhku, aga midagi erilist see enam ei ole, sest meil alevis lastakse juba viimased kuu aega raha õhku. Mäletan, kuidas lapsena tundus isegi üks roheline täpike taevas millegi suure ja erilisena, mida sai näha vaid korra aastas, aga nüüd võib terve detsembrikuu iga päev korralikku ilutulestikku vaadata, nii et meie laste jaoks pole aastavahetuse tulevärk enam midagi erakordsest.

Ma ei hakka möödunud aastat kokku võtma, sest ega siin midagi suurt kokku polegi võtta: kolisime majast korterisse ja lakume siiani oma haavu; kõik lapsed said aasta vanemaks ja targemaks ning selle võrra läks igapäevaelu taas grammi võrra kergemaks; Esimene läks 1. klassi, mina läksin 11. klassi ja Neljas läks paberil lasteaeda ehk nimekirjas on, kohatasu maksame, aga laps ei käi pea üldse kohal, sest ta on kogu aeg nohus; võitsime 2500 € väärtuses perereisi Pariisi Disneylandi, mida on siiani raske uskuda; kuna pank leidis pärast 400 € tellitud hindamisakte, et me tegelikult ikkagi ei ole võimelised suvekodu soetama, ka siis mitte, kui maksame 10% sisse ja lisatagatiseks jääb 5 korda suurema väärtusega kinnisvara , siis otsustasime end lohutada uue autoga, mille eest maksame 2 korda rohkem, kui oleksime maksnud suvekodu eest, lohutab küll; Härra jäi juba oktoobris tasustatud sundpuhkusele, nii et aasta viimased kuud on möödunud mõnusalt perekeskselt ja samas raha pärast liigselt muretsemata.

Uueks aastaks lubadusi ei anna, aga ootusi ja lootusi on mul küll: loodame, et keegi ostab meie vana auto ära, loodan lõpetada 11. klassi ja astuda 12. klassi; loodan, et Teisel läheb koolitee algus sama kergelt kui Esimesel; ootame võidureisi Pariisi; loodame, et järgmisel talvel saab Härra taas tasustatud sundpuhkusel olla; loodan kaotada vähemalt 10 kilo, mille nimel näen vaeva juba viimased poolteist kuud; ootan uue koormustesti tulemust, sest mul endal on küll tunne, et mu vastupidavus on paranenud; loodan, et tuleb rahulik aasta ja järjekordne tore suvi Soomes, nii et ongi hea, et me suvekodu ei saanud, sest muidu me kibeleks sinna.

Ega rohkem midagi lisada ei olegi, teeme lastega lõunauinakud ära ning sätime end aastavahetuse lainele. Meil tuleb Härraga 14. ühine aastavahetus, esimene oli küll selline, kus me ühise sõbra juures lihtsalt sattusime diivanile kõrvuti istuma ja omavahel üle paari sõna ei vahetanud, kuid juba paar päeva hiljem leidsime teineteises hingesugulase ja nii ta läks, 9. ühise aastavahetuse veetsime juba peaaegu viiekesi.Kolmas oli siis viimaseid nädalaid kõhus, nii et pildile said jääda vaid Esimene ja Teine. Nüüd on naljakas vaadata, et 2012. aasta algas nelja säraküünlaga, sest see aasta tõi meile kolmanda tulekera ja uudise neljandast tulekerast, nii et 2013. aasta saatsime ära juba nelja tulekeraga.Mul oli sel ajal värske poisipea (ja 3 korda suuremad rinnad võrreldes praegusega, nuuks), kuigi sedasi oli väga mugav, siis pikad juuksed meeldivad mulle ikkagi rohkem ja selle aastaga ongi need lõpuks taas pikaks kasvanud.
Ma enam pikemalt ei heieta, aitab küll selleks aastaks! Soovin teile meeleolukat aastavahetust ja uut aastat täis õnne, kordaminekuid, rahuolu ja armastust! Viimast pidi punase kuke aasta tooma ja kuigi Ilona Kaldre siin lubas palju petmisi, siis ma usun, et saab ka ilma, tuleb lihtsalt uuesti armuda oma kaaslasesse! Lihtne, eks!

Kohtume järgmisel aastal!

 

Meie jõulud on läbi! Kaks päeva jõulutralli ja lapsed on ka läbi, vedelevad ja vaatavad filme. Täna tulebki telerist palju häid filme, mis on kõik laste jaoks nägemata ja kuigi osad on meil nähtud, siis oli ikkagi huvitav vaadata neljandat korda “Dr. Dolittle`it”.Lapsed vahepeal ikka vaidlevad, kaebavad ja kaklevad ka, selleks ei ole keegi kunagi liiga väsinud, peale minu ja Härra. Härra ongi praegu voodis pikali. Ei maga peatäit välja, sest ta tavaliselt ei tarbigi nii palju alkoholi, et oleks midagi välja magada ning seekord veetis ta jõulud päris alkoholivabalt. Minu vanemate juures olidki alkoholivabad jõulud, tema vanemate juures oli lahjem ja kangem kraam laual olemas, aga me kumbki ei tahtnud isegi Martini Astit, mis on minu jaoks üks vähestest joodavatest šampustest (või vahuveinidest või šampanjadest, ei mina nendel asjadel vahet tee). Härra on lihtsalt väsinud ja uimane, tema ärkas hommikul koos lastega, mina magasin lõunani, nüüd tema kord magada.

Nagu juba jutust välja tuli, siis ei jäänud meil ka teine jõulupidu vahele, lapsed olid eile palavikuvabad ja nägid igati terved välja. Täna pole neil samuti häda midagi, vaid Esimesel on väike nohu. Kuigi tavaliselt on Härra vanemate juures jõuluvana käinud, siis sellel aastal “jäi ta saan mudasse kinni ning kingipakid tõi kuller kohale”, sest lapsed on vahepeal lihtsalt nii suureks kasvanud, et nad oleksid valehabeme tagant Härra vennapoja kohe ära tundnud.

Härra vennapoeg on juba täiskasvanud mees, samuti on tema vennatütar täiskasvanud naine, minust vaid paar aastat noorem, see on meie lapsed vist veidi segadusse ajanud, sest eile hakkasid nad rääkima Härra vennatütrest kui tema õest ja Härra õest kui tema emast. Ma ei tea, mis loogika järgi nende vanaema siis nende vanaema on… Mõni nädal tagasi selgus ka see, et Esimene ei teadnud, kes on tema isa vennad. Tema rääkis Illarist, kes vanaema juures oli ja kui ma küsisin, kas ta räägib issi vennast, siis tema vastas selle peale: “Ei, mitte issi vennast, ma räägin Illarist… Kas Illar on issi vend või? Ei ole ju! Ma ei usu!” Ilmselt oleme lastega liiga vähe rääkinud sellest, kes on kes ja neil endal on keeruline seoseid luua, kui Härra vennad-õed on minu vanematega samas eas ja nende lapsed minu venna ja õega samas eas. Või kohtuvad nad liiga harva selleks, et lastel need keerulised peresidemed meelde jääks, ei tea, aga igatahes pakuvad laste järeldused omajagu nalja. Vähemalt teavad nad seda, kes on nende vennad-õed.Ma Härra vanemate juures pilte ei teinud, aga kodus enne lahkumist ühe tegime küll õigemini üks tuli enam-vähem välja. Tahtsin täna ka kuuse ees pilti teha, lastest koos nende kingitustega, aga hirmus tõsiasi on see, et viimased ei mahuks pildile ära. Nad ei saanud seekord liiga palju kingitusi, aga mõõtudelt suuri küll alustades hobusest ja vankrist, mis sõidutab barbisuuruseid nukke, lõpetades Hotwheelsi autorajaga. Üks sai oma kauaigatsetud Anna-Liisa nuku ka. Teine sai jälle kaks puldiga juhitavat tanki, mida ta nägi esimest korda reklaamlehes pärast seda, kui olime antud komplekti juba ära ostnud ning mida ta soovis esimesest silmapilgust. Mis teha, kuigi mulle sõjad koos kõige seonduvaga väga meeltmööda ei ole, siis temale sellised asjad väga meeldivad ja seda juba päris mitu aastat, nii et teadsin, et paneme tankidega kümnesse. Panimegi.Ma tunnen, et minu teha ei ole tema huvide maha surumine, mina saan temaga vaid rääkida ja teda suunata, et temast kasvaks “healane” nagu nad ise heade kohta ütlevad, nii et kui laps tahab olla hea sõdur, siis ta võib olla hea sõdur.

Suured poisid said kahepeale veel Xboxi puldi ja eakohased mängud, mida nad saavad kahekesi mängida. Oleksin küll tahtnud neid veel kauem väikeste lastena näha, aga kuna nad pidevalt räägivad, kuidas ühel sõbral on oma tahvelarvuti, teisel lauaarvuti, kolmandal mingi konsool ja neljandal need kõik kolm korraga, siis kaua ma saan hoida neid vaeslastena, kellel pole midagi sellist, kuigi kodus on olemas kolm sülearvutit ja kaks konsooli?! Vahelduva eduga olen küll lubanud neil konsoolimänge mängida ning vanaema juures tohivad arvutis ka mängida, aga seda tuleb ette võrdlemisi harva. Nüüdseks siis sagedamini, sest andsin neile rohelise tule ja nad ei pea enam mängutubades võõrastele lastele kurtma, et neil pole kodus midagi, neil on nüüd Xbox. See on meil tegelikult ligi aasta olnud, aga enamuse ajast karbiga kapi otsas seisnud, sest me Härraga oleme mängimise jaoks ikkagi liiga vanad.

Poisse üllatas nende kingitus sedasi, et nad omavahel arutasid, kuidas nad esimest korda näevad, et mina neile midagi sellist kingin, see olevat uskumatu. Eks jõulud olegi imede aeg.

Tegelikult on jõulud minu jaoks laste aeg, nende imedesse uskumise aeg. Siiani usuvad kõik neli päkapikudesse ja jõuluvanasse, kuid Esimene saab kindlasti varsti tõe teada ja ma ei tea, kuidas seda siis pisemate eest varjata. Loodan, et jõuame enne tõe ilmsiks tulekut Lapimaal jõuluvana juures ära käia, see on meie järgmise jõulukuu plaan. Minu ja Härra jaoks on jõulud lihtsalt üheks põhjuseks terve perega kokku saada ja kuigi täiskasvanud teineteisele kinke ei tee, siis mulle meeldib jõulude ajal ikkagi andmisrõõmu tunda, see on kõige suurem rõõm!Kingitustega ma pead ei vaevanud, kinkisin vaid oma viimase aja häid leidusid, nagu Bon Merite kehakoorija, Nurme magneesiumiõli (ei ole neid siin niisama kiitnud, ikka päriselt neist hästi arvanud), Tasku Draakoni helkurripats ja üht-teist Arnika tootevalikust. Oma õele kingisin ka mälupulga, millel pool aastat tagasi tehtud pildid, pulmapildid. Parem hilja kui mitte kunagi, eks!

Kõige suurema kingituse tegin kõige tublimale, oma Härrale, tema sai Turblissi meeste turbamaski (et minu oma nii kiiresti ei väheneks) ja hingehinda maksnud Philipsi pardli, sest suvel ostetud oluliselt soodsama Brauniga pole ta algusest peale rahul olnud, aga midagi paremat ei raatsinud kohe järele osta. Härra oli kingitusega väga rahul, katsetas pardli kohe järele ja kinkis mulle vastu eriti pehmed musid. Tegelikult tahtis ta kinkida mulle midagi, mida ma ei ole raatsinud osta, aga kuna see mõte tuli tal pähe liiga hilja, siis polnud tal võimalik soovitud asja kuskilt hankida. Sellest pole absoluutselt midagi, sest ma ei oodanudki midagi vastu, nagu ütlesin, siis andmisrõõm on kõige suurem rõõm!

Kuigi jõuludega on nüüd kõik, siis pidulik meeleolu pole kuskile kadunud, sest homme on juba venna sünnipäev ja siis meie pulma-aastapäev V spaas, millele järgneb aastavahetus, mille ajal on Härra vanemate 53. pulma-aastapäev. Kolm aastat tagasi üllatasime neid uue tootesarjaga Kuldne, sellel aastal käime taas lihtsalt kohvil ja koogil.Kui juba pulmateemadele läksin, siis postituse lõppu lisan veidi ilusaid suviseid pulmapilte, millel kannab valget kleiti küll minu õde (kes oli sel ajal viimaseid kuid rase), aga mis on siiski minu tehtud ja üldse mitte halvasti tehtud.
Jep, mulle meeldivad mustvalged pildid ja see postitus saab valmis päris mitu tundi pärast seda, kui kirjutama hakkasin, nii et Härra on ammu üleval ja lapsed lähevad kohe magama.

Kuidas teie jõulud möödusid? Loodan, et sama toredalt ja rahulikult! Nüüd vaid aastavahetus veel jäänud ning ongi jälle jaanipäeva kord… Mmm, šašlõkk…

Täna on kellaajaliselt küll juba pühapäev, aga kui ma räägin tänasest, siis pean silmas laupäeva, jõululaupäeva.

Reedel algas meie lastel vaheaeg, ka lasteaialastel, Neljas jõudis enne seda veel üle pika aja 3 päeva lasteaias käia. Oleks tulnud kokku 4 päeva, aga kolmapäeval käisime Tallinnas silmaarsti juures ja seetõttu sai ta terve päeva vabaks. Silmaarstiga vedas nii hästi, et Silmalaseri kodulehel broneerimissüsteemi uurides selgus, et keegi oli just oma aja ära öelnud ning me ei pidanud nädalatki ootama. Hetkel on esimesed vabad ajad alles veebruaris, aga vähemalt on kodulehel aegu, mida broneerida, enamasti neid ei ole. Neljandaga käisime vaid kontrollis, sai ta ju suvel kolmeseks ja selles vanuses tuleks silmaarsti külastada. Kõik oli korras! Õnneks küsisin üle ka Kolmanda kohta, kellel aasta tagasi kontrollis käies selgus, et vasak silm näeb veidi halvemini, ja tuli välja, et pidime uuesti kontrolli minema viieselt, mitte enne kooli, nagu mina mäletasin. Põhimõtteliselt võingi veebruariks aja kirja panna, sest Kolmas saab juba jaanuaris viieseks, aga momendil ei ole mul paroolikaarti ligidal ja selleta ei saa, kuna visiiditasu tuleb broneerides maksta.

Tagasi reede juurde minnes, siis vaheaja esimesel päeval ärkasime Neljanda oksendamise peale, peagi kurtis Esimene, et tal on palavik ja oligi, Kolmas paukus ka köhida oma larüngiidisegust kuiva köha ning Teine hädaldas kinnise nina pärast. Täna olid Esimene ja Teine mõlemad palavikus, nii et nad eelistasid haigeks jääda vaheajal, et ei peaks muul ajal puuduma, tublid! Samas ei pruugi nad päris haigeks jääda, Kolmandal oli siin ka ühel pühapäeval äkkpalavik, tuli väga kiiresti, niitis lapse sedasi jalust, et too röökis nutta, kuigi tavaliselt on meie lapsed palaviku ajal heas tujus ja voodis ei püsi. Kolmas oli seekord voodis lääbakil, palavik alla ei tahtnud minna ja kui ta halva enesetunde peale ärkas, siis korraliku nutuga. Hommikuks oli aga palavik kadunud ja kuigi laps nägi õudne välja (nagu pildil näha), oli tema “haigusega” kõik. Hirmust, et nohu-köha tuleb hiljem järele, hoidsin last nädala lõpuni kodus, kuid asjatult, sest palavikule ei järgnenud midagi.Minnes jälle reede juurde tagasi, siis laste tervisehädade pärast hakkasime kartma, et meie laupäevane jõulupidu minu vanemate juures ja pühapäevane jõulupidu Härra vanemate juures jäävad ära ning selle hirmus tõime õhtul pärast Türgi seebikat “Purunenud elud” (oleme nakatunud) Rakverest 20-eurose kuuse. Meil ei olnud plaanis koju kuuske tuua, sest ehitud jõulupuu ja kassid terve öö ühes ruumis ei tähenda üldse head, aga mis meil muud üle jäi, kui oli oht, et veedame nädalavahetuse haigete lastega kodus, kus meil oli jõulutundest puudu kuusepuu.See riiul on ajutine lahendus, me ikka otsime sobivamas mõõdus kummutit selle asemele. Õigemini ma otsin, sest mul on kindel nägemus ja soov ning näpud sügelevad ka juba, tahaks midagi vana ja koledat uueks ja ilusaks teha. Terve korteri tahaks ikkagi uueks ja ilusaks teha, ehk suvel alustame…

Kui kuusk sai toodud ja ehitud, siis sai selgeks, et kassid tõesti ei sobi sellega ühte ruumi, Robin, see kõigesööja, hakkas kohe näiteks kuuseküünlaid närima, nii et hetkeks jäid küünlad pimedaks. Tänu sellele ta üldse vahele jäigi, sest kuuse all ta silma ei jäänud ning sai rahus tegutseda. Õnneks näris ta vaid ühe pirni pesast välja, seega kuuseküünlad jäid terveks ning kass ise ka pääses elektrilöögist. Öö veetsid nad panipaigas, kus keerasid kõik pahupidi, aga tänase öö ehk magavad seal maha, sest neil oli ka pikk jõulupidu.Kuna selgus, et mu vennaraas ja õe kolm last on ka tõbised, siis võisime rahulikult minna vanemate juurde tõbiste jõulupeole ning kassid võtsime kaasa, et nad kodus kuuske ei lõhuks. Vanemate juures selgus, et tõbiseid on veel, nii et terve tuba oli ilmselt pisikuid täis ja kõik saavad lõpuks oma osa.

Jõululaupäev oli nagu jõululaupäev ikka – palju inimesi, palju süüa, palju kingitusi, temaatilised filmid ja nii edasi. Midagi siin pikalt kirja pole panna, aga jagan kollaaži traditsioonilistest jõulupiltidest, ainult et traditsioon jäi vahepeal vahele ning tegi suure pöörde pärast seda, kui õde 10 päeva pärast meie Neljanda sündi oma Esimese ilmale tõi, sellest ajast teevad vanavanemad pilti oma lapselastega. Meil endil pole traditsioonilist jõulupilti, enamikel aastatel pole ma üldse pildile jäänud, aga sellel aastal jäin.Me olime vanemate juures poole ööni, koju jõudsime alles kella 23 ajal ning siis avastasin, et saunas pestud juuksed olid naljakalt pulkas ja seebised. Ma ei tea, kas ma ei loputanud tahket šampooni korralikult välja või ajasin selle kitsepiimaseebiga segamini, aga pidin kodus juuksed üle pesema ning pärast seda meenus, et tahtsin ju veel pärast tänast söömist crosstraineri peal rahmeldada. Ei jäänud muud üle, kui pidin värskelt pestud juustega sõtkuma hakkama ning pärast seda kolmandat korda pesema minema. Tegin tempokat trenni kuupäeva viimase minutini, et Polar Flow päevikus jääks see ikka ühe päeva peale, kuigi ma ei tea, kas aktiivsuskell poolitab sedasi treeningut. Igatahes piisas ka 23 minutist, sest juba selle ajal hakkas higi mulle silma tilkuma.Sedasi möödusid minu jõululaupäeva viimased minutid, ainult et see rätik läks oma teed juba esimestel minutitel. Kui märkate pikendusjuhet, siis tegelikult see ei vedele meil sedasi diivani peal, aga kuna laenasin seda teisest toast ja see läks sinna pärast trenni tagasi, siis ei hakanud pikendust korralikult diivani taha peitma.

Nii lihtne meie jõululaupäev oligi, ei mingit stressi, kui laste tervisehädasid mitte arvestada. Poodides rüselemine jäi ära, sest kingid olid varem e-poodidest varakult valmis ostetud ja seda mitte survest või kohustusest, vaid andmisrõõmu pärast, söögid tegi ema ja temagi piirdus vaid salatiga, sest alles eelmine nädalavahetus oli seal lookas sünnipäevalaud koos liha ja kapsaga ning kes seda igal nädalavahetusel süüa jaksab, mina ostsin vaid koogid kaasa, olemine oli vaba ja lapsed olid õnnelikud. Midagi enamat polnudki vaja.

Kui koju jõudsime, siis lapsed kohe kukkusid, kassid ka ja ilmselt nad enne hommikut end ei liiguta. Robin liigutas end enne üldse nii vähe, et mõtlesin juba kõige halvemat, aga ei, ta ikka hingas… Vaatepilt oli siiski ehmatav.

Et postitus oleks veidi rohkem jõulusem ja lõbusam (ja et viimaseks ei jääks surnud kassi poosis Robin), siis lisan lõppu kaks nalja, millest ühte tegelikult jagasin juba Facebookis, aga kindlasti jäi see mõnel nägemata.
Ükspäev tuli mulle Facebookis ette vana sissekanne ja tahtsin seda jagada, aga kohe ei teinud seda ning pärast unustasin ära. Oli see umbes selline:

Härra: “Teine, kas päkapikk tõi sulle ka kommi, kuigi sa tegid eile nii palju pahandust?!”
Teine (2a 9k): “Jah, mul käis kuri päkapikk!”

Vaid loetud päevad hiljem ei andnud ta jõuluvanale armu, aga seda ma siia lisada ei saagi/oskagi, nii et seda peab vaatama ikka läbi Facebooki.

Tänaseks kõik, homme võib-olla kirjutan järje, sest jõulud veel kestavad ja ma tegelikult tahaksin näidata ka, mida ma teistele kinkisin, kuid tänase seisuga pole kõik veel kinke kätte saanud.