Argielune

Aitäh, kes te eelmise postituse alla kommentaare jätsite ja mulle e-mailile kirjutasite ja minuga Facebookis vestlesite, saadud tagasiside oli väga lohutav ja toetav, samuti veidi üllatav, sest ma millegi pärast arvasin, et see postitus mõjub rohkem ühe saamatu vingumisena. Vabandan, et ma paljudele teile midagi vastanud ei ole. Ma ei ole jaksanud.

Mul on siin tuju vahepeal parem ja halvem olnud, aga kokkuvõttes on olnud üsna jama nädal: väheproduktiivne, uimane, tundidelt lühike ja olemuselt pikk, segane nagu viimane omadus. Eile hommikul vaatasin kell 5.58 kella ja mõtlesin, et ainult tunnikese saab veel magada. Uuesti vaatasin kella 7.40 ja ehmatasin ära, sest Härra ikka magas. Ega ma ise ka ärgata ei tahtnud, seetõttu lootsin, et kuna nagunii ainult kaks suuremat on igati korras, siis ehk Härra viitsib nad ise lasteaeda ja kooli viia ning laseb mul väikestega edasi magada.

Kuna Neljas magas meie toas, siis sosistasin: “Kallis…Kallis… Kallis, kell on 7.40!”
“Mhh, mis siis on?”
“Kas su äratuskell ei helisenudki?”
“Täna on laupäev…”

Ups! Palusin vabandust ja magasime mõlemad südamerahuga edasi, ei olnudki vaja kedagi lasteaeda ega kooli saata.

Esimene tegi kodus oma antibiootikumikuuri lõpuni ja läks kooli neljapäeval. Teine käis terve nädala lasteaias, vaid reedel tuli lõunast koju, sest viisin ta vahelduseks juuksurisse. Kolmas oli esmaspäeval ja teisipäeval igaks juhuks kodus, kuna ööl vastu esmaspäeva lõi tal kõhu lahti, sama päeva lõunaks oli kõik korras, aga olin ta juba kaheks päevaks puuduma pannud. Kolmapäeval käis ta lasteaias ja neljapäeval jäi juba koju, sest ärkas lahtise köhaga, vaid ühe päeva käiski lasteaias. Neljas oli oma veidi vesise ninaga kaks päeva kodus, aga kuna seda vesist nina, mis on tal sünnist alates olnud, nuuskama ei pea, siis viisime ta kolmapäevast lasteaeda. Reede õhtul öeldi lasteaiast, et laps on ärkamisest alates kurtnud halba enesetunnet, seda kurtis ta ka siis, kui kahekesi kodu poole tatsasime ning kodus ei läinud enam kaua, kuni ta kätt suu ees hoides vetsu hakkas minema ja poolel teel pikakarvalise vaipkatte sisse oksendas. See ajas ropendama. Mitte see, et ta pikakarvalise vaiba sisse oksendas, vaid see, et ta sai taas vaid kaks ja pool päeva tervena lasteaias käia.

Me tõsimeeli kaalume Neljanda koju jätmist, aga ma veel ei tea, kuidas ühendada kooli ja 100% kodust last. Hetkel on võimalik, aga kevadel läheks keeruliseks. Neljas kardab teisi lapsi, on alati kartnud, mängutubades ja mänguväljakutel hoiab ta kas vendadega kokku või valib nurgad, kus teisi lapsi ei ole. Üksinda ta võõraste laste sekka ei lähe ja kui mõni laps peaks tema lähedusse mängima tulema, siis ta tuleb meie juurde. Mõnikord harva leiab ta endale sõbra, kelle ligi laseb, aga üldiselt on ta võõraste suhtes väga tõrjuv. Ilmselt on lasteaed tema jaoks eriti suur stressiallikas, sest seal on ta võõrastest lastest ümbritsetud. Ei lohuta teda ka see, et tema kaksikõde teiselt emalt käib samas rühmas.

Neljas on siiani käinud kohal nagu kuuvarjutus, ta on kogu aeg haige olnud ja kui lõpuks on jõudnud lasteaeda, siis on see olnud taas nullist alustamine. Nutt, nutt, nutt. Pole olnud ühtegi päeva, kus ta ei oleks nututa rühma läinud, küll on olnud päevi, kus ta on jäänud õpetaja sülle hüsteeriliselt karjuma. Väidetavalt on ta küll kiiresti maha rahunenud, aga on siiski olnud ka päevi, kus ta on terve aja nukker olnud. Enamasti pidavat ta omaette olema, üksinda mängima, isegi üksinda sööma, sest teiste lastega ta koos ei söö. Miks see nii on, seda ma ei tea, sest ta ei ole antisotsiaalsena nelja seina vahel olnud, meil käivad külalised, ise käime külas, meelt lahutamas, silmaringi laiendamas, väljas söömas ja nii edasi. Lisaks on tal kolm venda, kellega ta on harjunud hommikust õhtuni koos olema, koos mängima, koos sööma, koos magama, nii et ta ei näe lasteaias esimest korda teisi lapsi.IMG_7994Kuid kuna see nii on, et ta teisi lapsi kardab, siis on tema lasteaias käimine nagu kinnine ring – stressi tõttu jääb kergelt haigeks ja haiguste tõttu jõuab nii harva lasteaeda, et ta ei saagi uue olukorraga päriselt harjuda. Ta on keskmiselt ühe nädala kuus kohal käinud, mis tähendab, et mõnel kuul rohkem ja mõnel kuul veel vähem, täpsemalt ainult 3 päeva. Siiani on see toonud kaasa rohkem kahju kui kasu, nii et ma hea meelega võtaksin ta kohe nimekirjast maha, kui mul ei oleks kooli.

Homme käib ta uuesti adenoide näitamas ja pärast seda mõtleme edasi, mis saab. Kui asi on adenoidides, siis ehk saab pideva nohu kontrolli alla ning iga väikese asja pärast ei pea ta enam lasteaiast koju jääma ning lõpuks harjub lasteaias ära. Kui seda ei juhtu, siis ilmselt jääb ta päris koduseks ning uuele katsele läheme paari aasta pärast või alles siis, kui on aeg kooli minna.

Esimene ei olnud 2-aastaselt absoluutselt valmis lasteaeda minema. Veidi enne 5-aastaseks saamist oli ta nii valmis, et esimesest päevast peale käis lasteaias nagu vana kala, ei olnud mingit harjutamisperioodi. Võib-olla oleksin pidanud proovima Teise ja Kolmandaga samamoodi hilist lasteaeda panekut, sest nemad kaks ei lähe siiani lasteaeda rõõmuga, samal ajal käib Esimene juba rõõmuga koolis. Teisel algab sügisel kool ja ta karjub juba praegu, et tema ei lähe kooli, kool on nõme, veel nõmedam kui lasteaed. Lasteaias käib ta nüüd neljandat aastat, läks kolmepooleselt ja veel sellel sügisel jäi ta sinna märgade silmadega.
Kolmepooleselt läks lasteaeda ka Kolmas, kes oli terve eelmise aasta nutune ja protestiv, sest ka tema puudus sageli ja alustas kogu aeg taas nullist. Nüüd teisel aastal on ta rohkem kohal käinud ja sügisene nutt ja protest on praeguseks kadunud, kuid väga suure rõõmuga ta lasteaias käi. Erinevalt Teisest on ta nii palju sissepoole poiss, et ta ei näita oma vastumeelsust välja. Küll on neile mõlemale omane see, et päeva lõpuks on neile lasteaias nii väga meeldima hakanud, et mõnikord ei taheta kohe ära tulla. Paraku ei tähenda see seda, et järgmisel päeval rõõmuga tagasi minnakse, oh ei.

Eks see ole nagu minulgi, teisipäeval ei olnud koolis midagi hullu, täitsa meeldis, aga see ei tähenda, et ma homme rõõmuga tagasi lähen, kindlasti mitte.

Mul on homme ka südame ultraheli ja hea oleks, kui saaksin kiirkorras hambaarsti juurde. Käisin viimase juures poolteist nädalat tagasi ja siis näitas röntgenpilt, et viimati parandatud hambas on ikkagi auk sees, arenes täidise all kenasti edasi ja jõudis juurekanalile nii lähedale, et tuligi see avada, mis tähendab, et hetkel on juureravi pooleli ja täna tuli ajutisest täidisest suur tükk välja. Üldse jääb mulje, et see ajutine täidis paisus nii palju, et lõi hambast killud välja, ühte külge ei ole enam ollagi ja kui eile veel mahtus niit hammaste vahele, siis täna ei läinud see sinna enam mingi nipiga, sest ajutine täidis on end täielikult vastu naaberhammast surunud, nügib teist veel edasi, kuigi tollel pole kuskile minna, ühesõnaga väga ebamugav olukord ja tahaks esimesel võimalusel veidi abi saada.

Ma praegu üritan meenutada, mida head sellel nädalal juhtus ja kuigi alguses tundus, et midagi head ei olnudki, siis tegelikult oli küll. Näiteks Esimene sai oma esimesed suusad kätte ja proovis nendega esimest korda suusatada ka. Sellel nädalal hakkasid tal koolis suusatunnid, kust ta küll puudus, nii et tema hakkab homsest koolis suusatamist harjutama.IMG_7885Suusad tellisin Veloplusist, värvieelistuse kohta kirjutasin vaid, et roosat ei soovi, aga ma selle peale ei tulnud, et nad võiksid saata komplektina punased suusad ja kollased kepid. See on tegelikult üsna tühine asi, aga mulle oleks siiski meeldinud, kui suusad ja kepid oleks värvide poolest omavahel paremini kokku sobinud. Võib-olla ainult minu kiiks ja seegi nii väike, et ümber vahetama ma midagi ei hakanud. Komplekti valisin puhtalt hinna järgi, suusavarustusest ei tea ma ise mitte midagi, aga usun, et algajale lapsele kärab küll ja loodan, et soetatud komplekt teenib nelja aasta pärast veel Neljandat ka.

Mis siis veel. Ma võtsin selle nädalaga 2 kilo alla, aga mu motivaatorid hakkasid nädala teises pooles mind alt vedama. Näiteks mu Polari aktiivsuskell küsis pärast pooletunnist tempokat trenni, kas salvestan nii lühikese trenni ja kui seda tegin, siis näitas, et ma treenisin 0 minutit ja kaotasin 0 kalorit ning päeva lõpetasingi sedasi, et kellal ei tulnud protsendid täis. PolarFlow ei tunnistanud ka enam mu kella, pidin viimase korra välja lülitama ja selle sammuga läks veel 6% kaduma. Järgmisel päeval lõi mulle 3 inactivity stampi, kuigi ma ei istunud päeva esimeses pooles pea üldse, vaid ühe korra jäin tunniks teleri ette ja siis tõusin surina peale püsti ka ning jäingi püsti. Pärast avastasin, et mul 3 märki juba küljes, nagu polekski ennast üldse liigutanud. Kuidas?! Ja päeva teises pooles, kui ma ema sünnipäeval peale istumise suurt midagi ei teinudki, ei andnud kell endast kordagi märku, ka siis mitte, kui vaatasime poolteist tundi järjest “Trolle”. Saa siis aru. Täna hommikul näitas Polari kaal, et olin ööga võtnud juurde 1,3 kilo, mis on võimatu, nii et pidin täielikult selles 80-euroses kaalus pettuma. Õnneks on mul ka teine kaal olemas, mis näitab õigeid numbreid ja mis kinnitas, et selle nädalaga kahanesin kahe kilo võrra, nii et katsun Polari trikkidele vaatamata motivatsiooni ikka üleval hoida.

Rohkem ei oska ma midagi lisada, nii põnev nädal oligi. Tunni pärast algab juba uus nädal, nii et viimane aeg on hakata magama sättima.

Ilusat uut nädalat teile!

Veidi haput…

Pidin täna kooli minema. Rõhk sõnal “pidin”.

Mis juhus?

Eile, ma üritasin uinuda, koolimõtted, vaatasin kella, tik-tak, hirmumõtted, üritasin uinuda, vaatasin kella, jälle koolimõtted, tik-tak, muremõtted, silmad kinni, tik-tak, üritasin uinuda, pat-pat-pat, uks avanes, pat-pat-pat meie voodisse, seda pole juba mitu nädalat olnud, mina ühes nurgas, Härra teises nurgas, Neljas meie vahel, ühele poole ja teisele poole, jalg üle minu, tõusis istuma, tik-tak, viskas pikali, käsi üle minu, puhises rahulolematult, ma ei saanud magada, Härra ei saanud magada, Neljas ei saanud magada, viisin lapse tema voodisse tagasi, lohutasin teda, kuni nutt läks üle, tik-tak, ma olin juba närvis, sest äratuseni oli aega vähem kui 5 tundi ja ma polnud veel magama jäänud, laps rahunes maha, mina sain voodisse, panin pea padjale, uni tuli, lõpuks, magus uni, väga magus uni, ja uks avanes, “emme-issi, ärgake üles, mul on kakahäda”, Kolmandal oli kõht lahti, Neljas hakkas uuesti nutma, sama magamata Härra ärritus, tõstis häält, Neljas hakkas veel rohkem nutma, seisin väikeste toas, lohutasin Neljandat, seletasin, miks ta ei saa meie kaisus magada, lõpuks sain voodisse tagasi, leidsin mugava asendi, panin silmad kinni, madin köögis, kassid möllasid, mida neil kell 3 öösel ikka teha, tahtsin nad panipaika kinni panna ja nad said sellest kohe aru, üks peitis end diivani taha, teise sain pika tsirkuse järel köögilaua alt kätte, esimese sain ka lõpuks kätte, tagaajamisest ja mööbli liigutamisest olin jälle erk, üritasin uinuda, muremõtted, tik-tak, hirmumõtted, lõpuks uinusin, kõrv hakkas sügelema, ärkasin selle peale, et olin juba näppupidi kõrvas, sedasi veel ja veel ja veel korra, Härra äratuskell helises, juba, ta pani selle kinni, ohkasin ja pilgutasin silma, järsku oli kell 50 minutit edasi liikunud, me olime sisse maganud, Härra ei maga kunagi sisse ja mina ei ärka kunagi enne teda…

Neli tundi katkendlikku ööund ja ma tundsin end katkisena. Mu kõrv ongi katki. Psoriaas. Ammu juba kõrvas, mõlemas, aga esimest korda sügeleb sedasi, ühes. Nüüdseks kipitab ka. Härra vaatas mu kõrva – seest punane, paistes, niiske ja verele kraabitud. Muidu on olnud kuiv ja kärnas, mis ei kõla küll paremini, aga sellisel kujul on see olnud ainult esteetiliselt häiriv, hetkel füüsiliselt häiriv, väljakannatamatult sügelev.

Aga olen ka muus mõttes katki. Asjad, mis ma arvasin, et on seljataga, ei ole seal. Ma kardan ikka kooli, ma kardan ikka õpetajaid, ma kardan konflikte. Ma näen koolist hirmuunenägusid, ma ei julge e-kooli sisse logida, mul hakkab süda kloppima ja tekib õhupuudus, kui näen, et klassi Facebooki grupis on uusi postitusi. Mu mõistus ütleb, et selleks kõigeks ei ole põhjust, aga see ei aita. Ma ikka tunnen hirmu, ärevust, paanikat, raskustunnet rinnus, õhupuudust, valusid südames, iiveldust. Ma ei taha nii tunda, aga ma tahan koolis käia ning hetkel käib see kõik sellega kaasas.

Kardioloog kirjutas mulle närvisüsteemi rahustavad rohud, et kiire ja tugev südametöö muutuks veidi aeglasemaks ja pehmemaks, kõrvalmõjuks on väsimus ja uimasus… Samal ajal võtan rauatablette, et saada normi väga madal rauatase ja sellega kaasnev madal energiatase, kõrvalmõjuks on kõhukinnisus. Ma ei tunne end ikka paremini. Kui ma enne olin energiapuuduses, siis nüüd olen energiapuuduses ja käin vetsus sünnitamas. Süda ikka valutab, e-kooli sisse logimine nõuab ikka eneseületust, psühholoogi juurde minemine veel suuremat. Olen küll enne ka käinud, täpsemalt psühhiaatri juures, sain diagnoosiks depressiooni, mida ma rinnalapse pärast ei ravinud. Ilmselt õppisin sellega elama, sest kuskil minu sees on kõik endiselt alles…

Ma ei teagi, miks selle praegu siia kirja panin. Targutamist ma ei taha, haletsemist ei taha, lohutamist ka mitte, parastamisest rääkimata. Võib-olla tahan lihtsalt kirja panna seda, mis on päriselt, kuidas on päevi, kus ma olen päris katki… Mul on ka päevi, kus ma ei ole üldse katki, vastupidi, ma olen nendel päevadel äärmiselt motiveeritud ja positiivselt meelestatud. Neid päevi võiks rohkem olla. Ehk tuleb.

Ma kirjutasin selle postituse valmis hommikul ja alles õhtul olen valmis vajutama nuppu “avalda”. Valetan. Ma ei ole valmis, aga kuna ma oma mõtted juba kirja panin, siis… Lennaku.Aprill 2007

Need tüütud unenäod…

Igal hommikul saan ma rääkida Härrale oma jaburatest unenägudest, aga temal pole mulle vastu midagi rääkida, kui ma küsin, mida tema unes nägi. Erandeid muidugi on, kus temal on ka hommikul midagi jagada või kus minul ei ole midagi jagada.

Ma näen nii pikki ja detailiderohkeid unenägusid, et ma ei ole hommikul üldse puhanud, kuigi tegelikult on see vist vastupidi, ma hoopis mäletan oma unenägusid seetõttu, et ma ei maga sügavalt, sest me kõik ju tegelikult näeme unenägusid, lihtsalt kõik ei mäleta neid hommikul.

Viimane pikk unenägu oli selline, et ma läksin veekeskusesse, ostsin pileti, kuid ei kasutanud seda, sest avastasin, et mul jäid ujumisriided koju, kuid tegin siis veekeskuse territooriumil ühe kerge eine, mida ma ei jaksanud lõpuni süüa ja selle peale hakkas kõrvallauas keegi kobisema, ma sõnadest aru ei saanud, nii et läksin tema juurde ja küsisin, kas tal on midagi öelda. Oligi, ta hakkas ette heitma, kuidas teised peavad minu raisatud toidu kinni maksma, sest minusuguste raiskajate söömata toit on kaudselt kõikide arvetesse lisatud. Selle inimese olek ja jutt ärritasid mind nii väga, et ma surusin oma taldriku koos toidujääkidega talle näkku ning karjusin, et ma maksin ise oma 9-eurose prae kinni, aga kui temal on nii kahju minu jääkidest, siis olgu lahke ja söögu need ära, et ta ei peaks neid niisama kinni maksma. Tigedana tormasin veekeskuse alalt välja ning pidin oma pileti, mis tegelikult oli magnetkaart, tagasi andma, kuid ma ei teinud seda, sest ma polnud teenust kasutanud ja kuna ma olin nii vihane, siis erandkorras lubati mul sama piletiga teinekord tagasi tulla. Lisaks vabandati tolle kliendi pärast, kellele ma taldriku näkku surusin.

Veekeskusest väljudes võtsin suuna metroojaama peale, kus parasjagu oligi üks rong ees, aga ma ei saanud täpselt aru, kuhu see läheb, sest olin järsku New Yorgis ega orienteerunud absoluutselt. Kuna rong oli kõrgendatud rööbastel, siis ma täpselt ei näinud kõikide peatuste nimesid, mis sel akna peal olid ja ma ronisin lambiposti otsa, et neid paremini näha. Olin posti otsas ka siis, kui rong välja sõitis ja tuli välja, et teisel pool rongi seisid rivis umbes 10 rõvedalt irvitavat mustanahalist, keda nähes ma laskusin keerutades posti otsast alla ning see mõjus väga postitantsulikult, kuigi mul ei olnud see nii plaanis. Minu laskumise peale muutusid nad veel rõvedamaks, kõigil silmad põlesid peas ja nad konkreetselt piirasid mu ümber, ei lasknud veekeskusesse tagasi minna, vaid ajasid mind tupiktänavasse, mis koosnes veneaegsetest garaažidest, millest osad olid odavad hostelid. Mustanahalised lõgistasid hostelite uksi, kõik olid kinni, mina lihtsalt kõndisin otse edasi ja püüdsin vahelduva eduga jooksu panna, aga nemad olid kiiremad, nad hüppasid ja irvitasid mu ümber ning ma ei pääsenud ka tupiktänava lõpus, kus olid redelitega suured metallkonteinerid, millest lootsin üle ronida. Tänava lõpuks oli karjast meestest alles jäänud vaid kaks ja lõpuks haaras üks neist mul selja tagant kinni, teine hakkas oma püksilukku avama ja mina hakkasin inglise keeles appi karjuma… Ja siis äratas Härra mu üles. Ma olin ajastuse eest nii tänulik!

See on tegelikult lühikokkuvõtte unenäost, sest see seiklus oli palju detailiderohkem ja seetõttu pikem. Viimase naljaka unenäo lühikokkuvõte oleks selline, et Lindexis oli suur soodusmüük ja ma sattusin Ebapärlikarbi Triinuga riiuli juurde, kus rippusid lillemustriga mündirohelised liivakellakujulised sulemantlid ja igast suurusest oli alles vaid üks ning ma krabasin ruttu ära nii 36 kui ka 38 suurused, sest kartsin, et kui proovin esimesena 38 suurust, siis Triin ostab samal 36 suuruse ära, mille järel selgub, et mulle oleks hoopis 36 paremini sobinud või vastupidi. Triin krabas ära 40 suuruse, et oleks vähemalt midagigi proovida. Me mõlemad olime selle suure soodusmüügi sees üsna meeleheitel.

Shoppamine Lindexis kestis tegelikult palju pikemalt, aga see Triinu osa oli just naljakas selle sees ja julgen arvata, et päriselus ei ostaks me kumbki taolisi mantleid, nii et ma ei tea, miks me unenäos nende peale tormi jooksime või mida ta üldse mu unenäos tegi.

Viimane kõhe unenägu oli selline, kus olin ema juures ja teadsin, et mu vanaema ja vanaisa vaim on toas, kus vanaema hinge heitis, nende lähedalolek rõõmustas mind. Peagi avastasin, et vanaema ja vanaisa istusid elutoa tugitoolidel, ma teadsin endiselt, et nad on surnud ja need on vaid nende vaimud, kuid nad olid nähtavad ja katsutavad nagu päris inimesed. Nad olid olekult jahedad ega vaadanud minu poole, mille peale ütles ema, et neid häirib laste lärm ja me peaksime ära minema. Lapsed hakkasid end riidesse panema ja mina läksin pugesin vanaisa sülle, võtsin tal kaela ümber kinni ja peitsin pea lõua alla ning hakkasin nutma, rääkisin, et igatsen teda ja küsisin, miks ta mul üldse külas ei ole käinud (mõtlesin selle all seda, et miks ta mu unenägudes pole enam käinud, pärast surma käis väga sageli), tema vastas selle peale, et ta on mul külas käinud ja need korrad meenuvad mulle siis, kui ma ise ära suren. Kuna vanaisa ja vanaema olekus oli midagi imelikku, siis ma hakkasin vanaisa pinnima, et ta räägiks, mis toimub, miks ta selline on ja lõpuks ütles ta mulle, et ma kukun 28. märtsil libedaga nii õnnetult, et suren. Unenäos olin hetkeks jahmunud, aga samas tundsin rahu, sest teadsin, et vanaisa ja vanaema ootavad mind taevas ning mulle meenuvad siis kõik vanaisa külaskäigud. Ärgates ma muidugi rahu ei tundnud, sest ma ei taha veel lähima 50 aasta jooksul surema hakata, kuigi vanaisa oleks üle pika aja tore näha.

On ka hunnik korduvaid unenägusid, kus lennuk kukub mu vanemate juures alla; kus ma oskan lennata ja kontrollin seda täielikult või ei kontrolli üldse ja lendan aina kõrgemale, kuid maanduda ei oska ja kukun vastu maad või maandun jaladele ning lükkan end hooga taeva alla tagasi ning jäängi sedasi põrkama; kus ma olen koolis ja mul on õppimata; kus mul on päevad ja ma lekin (seda näen tavaliselt päevade ajal, täna öösel nägin ka kümnes erinevas versioonis); kus ma jooksen mingi hirmu eest ära ja tean, et tegu on unenäoga, millest äratan end meelega üles hirmu poole keerates (ärkan alati enne selle nägemist, nii et ma ei tea, kes mind on taga ajanud) või kuskilt alla hüpates; kus ma olen rase ja nii edasi.

Lemmikud unenäod on muidugi need, millest ärkan võimsa orgasmi peale, kuid kahjuks võivad ka need unenäod olla mõnikord nii rõvedad ja jaburad, et ei tahaks neid mäletada ja tekib küsimus, kuidas selline pervessus sai üldse orgasmiga päädida. Olen saanud unes orgasmi ka mehena ja see oli hoopis teine tunne, ma reaalselt tunnetasin ejakuleerimist, nii et mul on kuri kahtlus, et ma olen eelmises elus olnud mees.

Kui mõned unenäod on sellised, et neid ei tahaks mäletada, siis mõned jälle sellised, millest ei tahaks ärgata, näiteks sellised, kus minust on saanud lotomiljonär, seda on päris mitu korda juhtunud. Viimases unenäos, millest oli kahju ärgata, ostsime suvisel ajal oma maja tagasi, see oli hästi pikk, detailiderohke, ilus ja emotsionaalne unenägu, mis oli täielik alateadvuse vimka, sest tegelikkuses ma ei mõtle sageli vana maja peale, pigem mõtlen tuleviku maja peale alevist väljas ja naabritest eemal.

Igav muidugi ei ole, kui öö jooksul saab seigelda mitmes erinevas unenäos, aga tegelikult ma ei tahaks neid mäletada, tahaksin ka hästi magada ja puhanuna ärgata. Ei tea, kas unenäopüüdja aitaks siin, äkki kaotaks see vähemalt jaburad unenäod ja jätaks alles ainult head ja helged. Või oleks mul hoopis unerohtu vaja…dreamcatcher-theme-fc3