Aitäh, kes te eelmise postituse alla kommentaare jätsite ja mulle e-mailile kirjutasite ja minuga Facebookis vestlesite, saadud tagasiside oli väga lohutav ja toetav, samuti veidi üllatav, sest ma millegi pärast arvasin, et see postitus mõjub rohkem ühe saamatu vingumisena. Vabandan, et ma paljudele teile midagi vastanud ei ole. Ma ei ole jaksanud.
Mul on siin tuju vahepeal parem ja halvem olnud, aga kokkuvõttes on olnud üsna jama nädal: väheproduktiivne, uimane, tundidelt lühike ja olemuselt pikk, segane nagu viimane omadus. Eile hommikul vaatasin kell 5.58 kella ja mõtlesin, et ainult tunnikese saab veel magada. Uuesti vaatasin kella 7.40 ja ehmatasin ära, sest Härra ikka magas. Ega ma ise ka ärgata ei tahtnud, seetõttu lootsin, et kuna nagunii ainult kaks suuremat on igati korras, siis ehk Härra viitsib nad ise lasteaeda ja kooli viia ning laseb mul väikestega edasi magada.
Kuna Neljas magas meie toas, siis sosistasin: “Kallis…Kallis… Kallis, kell on 7.40!”
“Mhh, mis siis on?”
“Kas su äratuskell ei helisenudki?”
“Täna on laupäev…”
Ups! Palusin vabandust ja magasime mõlemad südamerahuga edasi, ei olnudki vaja kedagi lasteaeda ega kooli saata.
Esimene tegi kodus oma antibiootikumikuuri lõpuni ja läks kooli neljapäeval. Teine käis terve nädala lasteaias, vaid reedel tuli lõunast koju, sest viisin ta vahelduseks juuksurisse. Kolmas oli esmaspäeval ja teisipäeval igaks juhuks kodus, kuna ööl vastu esmaspäeva lõi tal kõhu lahti, sama päeva lõunaks oli kõik korras, aga olin ta juba kaheks päevaks puuduma pannud. Kolmapäeval käis ta lasteaias ja neljapäeval jäi juba koju, sest ärkas lahtise köhaga, vaid ühe päeva käiski lasteaias. Neljas oli oma veidi vesise ninaga kaks päeva kodus, aga kuna seda vesist nina, mis on tal sünnist alates olnud, nuuskama ei pea, siis viisime ta kolmapäevast lasteaeda. Reede õhtul öeldi lasteaiast, et laps on ärkamisest alates kurtnud halba enesetunnet, seda kurtis ta ka siis, kui kahekesi kodu poole tatsasime ning kodus ei läinud enam kaua, kuni ta kätt suu ees hoides vetsu hakkas minema ja poolel teel pikakarvalise vaipkatte sisse oksendas. See ajas ropendama. Mitte see, et ta pikakarvalise vaiba sisse oksendas, vaid see, et ta sai taas vaid kaks ja pool päeva tervena lasteaias käia.
Me tõsimeeli kaalume Neljanda koju jätmist, aga ma veel ei tea, kuidas ühendada kooli ja 100% kodust last. Hetkel on võimalik, aga kevadel läheks keeruliseks. Neljas kardab teisi lapsi, on alati kartnud, mängutubades ja mänguväljakutel hoiab ta kas vendadega kokku või valib nurgad, kus teisi lapsi ei ole. Üksinda ta võõraste laste sekka ei lähe ja kui mõni laps peaks tema lähedusse mängima tulema, siis ta tuleb meie juurde. Mõnikord harva leiab ta endale sõbra, kelle ligi laseb, aga üldiselt on ta võõraste suhtes väga tõrjuv. Ilmselt on lasteaed tema jaoks eriti suur stressiallikas, sest seal on ta võõrastest lastest ümbritsetud. Ei lohuta teda ka see, et tema kaksikõde teiselt emalt käib samas rühmas.
Neljas on siiani käinud kohal nagu kuuvarjutus, ta on kogu aeg haige olnud ja kui lõpuks on jõudnud lasteaeda, siis on see olnud taas nullist alustamine. Nutt, nutt, nutt. Pole olnud ühtegi päeva, kus ta ei oleks nututa rühma läinud, küll on olnud päevi, kus ta on jäänud õpetaja sülle hüsteeriliselt karjuma. Väidetavalt on ta küll kiiresti maha rahunenud, aga on siiski olnud ka päevi, kus ta on terve aja nukker olnud. Enamasti pidavat ta omaette olema, üksinda mängima, isegi üksinda sööma, sest teiste lastega ta koos ei söö. Miks see nii on, seda ma ei tea, sest ta ei ole antisotsiaalsena nelja seina vahel olnud, meil käivad külalised, ise käime külas, meelt lahutamas, silmaringi laiendamas, väljas söömas ja nii edasi. Lisaks on tal kolm venda, kellega ta on harjunud hommikust õhtuni koos olema, koos mängima, koos sööma, koos magama, nii et ta ei näe lasteaias esimest korda teisi lapsi.
Kuid kuna see nii on, et ta teisi lapsi kardab, siis on tema lasteaias käimine nagu kinnine ring – stressi tõttu jääb kergelt haigeks ja haiguste tõttu jõuab nii harva lasteaeda, et ta ei saagi uue olukorraga päriselt harjuda. Ta on keskmiselt ühe nädala kuus kohal käinud, mis tähendab, et mõnel kuul rohkem ja mõnel kuul veel vähem, täpsemalt ainult 3 päeva. Siiani on see toonud kaasa rohkem kahju kui kasu, nii et ma hea meelega võtaksin ta kohe nimekirjast maha, kui mul ei oleks kooli.
Homme käib ta uuesti adenoide näitamas ja pärast seda mõtleme edasi, mis saab. Kui asi on adenoidides, siis ehk saab pideva nohu kontrolli alla ning iga väikese asja pärast ei pea ta enam lasteaiast koju jääma ning lõpuks harjub lasteaias ära. Kui seda ei juhtu, siis ilmselt jääb ta päris koduseks ning uuele katsele läheme paari aasta pärast või alles siis, kui on aeg kooli minna.
Esimene ei olnud 2-aastaselt absoluutselt valmis lasteaeda minema. Veidi enne 5-aastaseks saamist oli ta nii valmis, et esimesest päevast peale käis lasteaias nagu vana kala, ei olnud mingit harjutamisperioodi. Võib-olla oleksin pidanud proovima Teise ja Kolmandaga samamoodi hilist lasteaeda panekut, sest nemad kaks ei lähe siiani lasteaeda rõõmuga, samal ajal käib Esimene juba rõõmuga koolis. Teisel algab sügisel kool ja ta karjub juba praegu, et tema ei lähe kooli, kool on nõme, veel nõmedam kui lasteaed. Lasteaias käib ta nüüd neljandat aastat, läks kolmepooleselt ja veel sellel sügisel jäi ta sinna märgade silmadega.
Kolmepooleselt läks lasteaeda ka Kolmas, kes oli terve eelmise aasta nutune ja protestiv, sest ka tema puudus sageli ja alustas kogu aeg taas nullist. Nüüd teisel aastal on ta rohkem kohal käinud ja sügisene nutt ja protest on praeguseks kadunud, kuid väga suure rõõmuga ta lasteaias käi. Erinevalt Teisest on ta nii palju sissepoole poiss, et ta ei näita oma vastumeelsust välja. Küll on neile mõlemale omane see, et päeva lõpuks on neile lasteaias nii väga meeldima hakanud, et mõnikord ei taheta kohe ära tulla. Paraku ei tähenda see seda, et järgmisel päeval rõõmuga tagasi minnakse, oh ei.
Eks see ole nagu minulgi, teisipäeval ei olnud koolis midagi hullu, täitsa meeldis, aga see ei tähenda, et ma homme rõõmuga tagasi lähen, kindlasti mitte.
Mul on homme ka südame ultraheli ja hea oleks, kui saaksin kiirkorras hambaarsti juurde. Käisin viimase juures poolteist nädalat tagasi ja siis näitas röntgenpilt, et viimati parandatud hambas on ikkagi auk sees, arenes täidise all kenasti edasi ja jõudis juurekanalile nii lähedale, et tuligi see avada, mis tähendab, et hetkel on juureravi pooleli ja täna tuli ajutisest täidisest suur tükk välja. Üldse jääb mulje, et see ajutine täidis paisus nii palju, et lõi hambast killud välja, ühte külge ei ole enam ollagi ja kui eile veel mahtus niit hammaste vahele, siis täna ei läinud see sinna enam mingi nipiga, sest ajutine täidis on end täielikult vastu naaberhammast surunud, nügib teist veel edasi, kuigi tollel pole kuskile minna, ühesõnaga väga ebamugav olukord ja tahaks esimesel võimalusel veidi abi saada.
Ma praegu üritan meenutada, mida head sellel nädalal juhtus ja kuigi alguses tundus, et midagi head ei olnudki, siis tegelikult oli küll. Näiteks Esimene sai oma esimesed suusad kätte ja proovis nendega esimest korda suusatada ka. Sellel nädalal hakkasid tal koolis suusatunnid, kust ta küll puudus, nii et tema hakkab homsest koolis suusatamist harjutama.
Suusad tellisin Veloplusist, värvieelistuse kohta kirjutasin vaid, et roosat ei soovi, aga ma selle peale ei tulnud, et nad võiksid saata komplektina punased suusad ja kollased kepid. See on tegelikult üsna tühine asi, aga mulle oleks siiski meeldinud, kui suusad ja kepid oleks värvide poolest omavahel paremini kokku sobinud. Võib-olla ainult minu kiiks ja seegi nii väike, et ümber vahetama ma midagi ei hakanud. Komplekti valisin puhtalt hinna järgi, suusavarustusest ei tea ma ise mitte midagi, aga usun, et algajale lapsele kärab küll ja loodan, et soetatud komplekt teenib nelja aasta pärast veel Neljandat ka.
Mis siis veel. Ma võtsin selle nädalaga 2 kilo alla, aga mu motivaatorid hakkasid nädala teises pooles mind alt vedama. Näiteks mu Polari aktiivsuskell küsis pärast pooletunnist tempokat trenni, kas salvestan nii lühikese trenni ja kui seda tegin, siis näitas, et ma treenisin 0 minutit ja kaotasin 0 kalorit ning päeva lõpetasingi sedasi, et kellal ei tulnud protsendid täis. PolarFlow ei tunnistanud ka enam mu kella, pidin viimase korra välja lülitama ja selle sammuga läks veel 6% kaduma. Järgmisel päeval lõi mulle 3 inactivity stampi, kuigi ma ei istunud päeva esimeses pooles pea üldse, vaid ühe korra jäin tunniks teleri ette ja siis tõusin surina peale püsti ka ning jäingi püsti. Pärast avastasin, et mul 3 märki juba küljes, nagu polekski ennast üldse liigutanud. Kuidas?! Ja päeva teises pooles, kui ma ema sünnipäeval peale istumise suurt midagi ei teinudki, ei andnud kell endast kordagi märku, ka siis mitte, kui vaatasime poolteist tundi järjest “Trolle”. Saa siis aru. Täna hommikul näitas Polari kaal, et olin ööga võtnud juurde 1,3 kilo, mis on võimatu, nii et pidin täielikult selles 80-euroses kaalus pettuma. Õnneks on mul ka teine kaal olemas, mis näitab õigeid numbreid ja mis kinnitas, et selle nädalaga kahanesin kahe kilo võrra, nii et katsun Polari trikkidele vaatamata motivatsiooni ikka üleval hoida.
Rohkem ei oska ma midagi lisada, nii põnev nädal oligi. Tunni pärast algab juba uus nädal, nii et viimane aeg on hakata magama sättima.
Ilusat uut nädalat teile!
