Tahan minna Rabarestosse ja degusteerida veine, aga mul ei ole selleks piisavalt palju sõpru…

Milline ajastus! Mallukas just kirjutas Hindreku talust, kuhu ta koos sõpradega külla kutsuti, mistõttu võib nüüd jääda mulje, et mind kutsuti ka, kuid nii see ei olnud – mind võtsid sinna emme ja issi kaasa. Hale, ma tean.

Aga päriselt, kust leida umbes kuus sõpra, et veeta koos üks tore ööpäev Hindreku talus? Ma läheksin hea meelega Silveriga kahekesi, aga mu soovitud tegevuste jaoks peab olema grupis vähemalt kaheksa inimest, ent mul on ainult kaks sõpra, kellest üks alles käis seal minuga ja teine ei ole väga huvitatud tulema…

Ma veidi kadestan oma vanemaid, sest neil on suur sõprusringkond, kes käivad omavahel väga tihedalt läbi. Peaaegu kõik neist on sama ala inimesed ja ka kohaliku taluseltsi liikmed, nii et neil on palju ühist ja koos tähistatakse iga uue masina ostmist, külvi lõpetamist, viljavõtu lõpetamist ja nii edasi. Igatahes, nende seltskonna jaoks ei olnud mingi probleem leida kümme inimest Rabarestosse minekuks – meid tuli kokku lausa 21 ja kümne inimese asemel läks jõe peale hoopis kümme kanuud.

Kanuudega Rabarestosse, kuhu teisiti ei saagi.

Mu vanemad võtsid kaasa kaks last, minu ja venna. Mina võtsin samuti kaks last kaasa, Esimese ja Neljanda (vahepealsed ei tahtnud tulla), lisaks võtsin kampa oma sõbranna Tuuli. Esimene aerutas mu vennaga samas kanuus, Neljas istus niisama minu ja sõbranna vahel Tuuli nimelises kanuus ehk ma olin ainus Liivi Tuulide seas (kes ei tea, siis Neljas on mu sõbranna nimekaim).

See oli meie esimene kanuusõit, mistõttu ma veidi põdesin laste pärast – mis saab, kui kanuu ümber läheb ja nad selle alla jäävad? See oli mõttetu põdemine, sest Hindreku talus on laiad kolmekohalised kanuud, mis ei lähe nii kergelt ümber ning Esna jõgi on tasane ja rahuliku vooluga, mitte kärestikuline nagu filmides. Teist korda minnes ei põeks ma isegi siis, kui ühes kanuus on ainult lapsed, ent silmapiirilt kaduda nad ei tohiks, mis siis, et jõgi on madal ja vestid on seljas ja ujuda oskavad ka…

Esimene oli oma kanuus tüürimees, Neljas oli meie kanuus abimootor, kui ma pilte tegin.
Rahulik jõgi.

Kanuumatk oli seitse ja pool kilomeetrit pikk, koos Rabarestoga tuli arvestada, et aega läheb vähemalt neli tundi, aga osad meist said pigem kolmega hakkama. Rahuliku kulgemise asemel käis lihtsalt paras võidusõit, mis muidugi oli ka lõbus, aga järgmine kord tahaksin veidi aeglasemalt liikuda, et rohkem loodust endasse ahmida. Vaiksemalt võttes on ehk ka suurem lootus imeilusaid jäälinde näha. Meist eespool liikunud ema nägi nelja jäälindu, mina nägin vaid ühte sinist selga metsa lendamas… Vähemalt maandus sinine kiil korraks mu mõlale – see oli ka ilus.

Rabarestosse oli pooletunnine teekond, aga kuna me startisime erinevatel aegadel, siis jõudsime ka erinevatel aegadel kohale ning meie olime juhtumisi viimased. Teistel oli selleks ajaks esimene vein juba peaaegu joodud, kuid söögid veel valmis ei olnud, nii et hiljaks me ei jäänud.

Avar Rabaresto, kus seinteks oli mets, laeks taevas ja ainsaks valgustiks päike. Muusikat mängisid linnud ja rohutirtsud. Mõnus!

Täiskasvanutele oli kolme toidukorra kõrvale kolm erinevat veini ja lastele pakuti Tori Siidritalu magustamata Vurts limonaade. Kuna ma mekkisin kõik joogid ära, siis võin öelda, et üks oli parem kui teine. Veinid ei olnud sellised veinid, millega ma siiani harjunud olin – need olid head! Ma tundsin, kuidas mulle kasvas Rabarestos veinisoolikas ja nüüd tahan ma ära proovida kõik 12 veini, mida Hindreku talu kolmetunnisel veinikoolitusel pakutakse. Okoo!

Eelroaks oli kala valge veiniga, pearoaks pardipada punase veiniga ja magustoiduks soojad puuviljad jäätise ning dessertveiniga. Magustoiduga pilt on tolle päeva parim jäädvustus ja see on Aigi tehtud. “Õnne on raske leida, osakem teda siis hoida!”

Kõige huvitavam oli dessertvein, aga mul ei ole sellest ühtegi pilti ja ma mäletan vaid seda, et pudel oli väga kitsas. Vein ise meenutas mulle maitselt vanaema õunamoosi, aga pole välistatud, et see võrdlus tekkis veini ja magustoidu kooslusest… Pean ikka uuesti Rabarestosse tagasi minema ja selle asja selgeks tegema.

Täpsustan veinide osas veel seda, et värvide puhul pidasingi silmas vaid värve, kas neid tegelikult sedasi liigitada sai, seda ma ei tea, sest tegu polnud viinamarjaveinidega ja pole üldse välistatud, et valge oli tegelikult roosa ja punane hoopis lilla.

Kolmekäigulise einega oli asi lihtsam – kala oli kala ja part oli part, ei mingit segadust. Toidud serveeriti erinevates suurustes puidust lootsikutes, mis sobisid ideaalselt kanuumatka juurde, sama lugu on tegelikult kala ja pardiga… Ma küll parti ei näinud, kuid üks tahtis vennale ja Esimesele kanuusse lennata ning küllap oli jões kalu ka.

Niisiis, eelroaks pakutud lõhe oli hea, mõnusalt suitsune, aga samas mahlane. Pardipada meenutas mulle minu tehtud ühepajatoitu, ma lihtsalt kasutan pardi asemele veiseliha. Kusjuures ma tegelikult ei oleks aru saanud, et tegu on pardiga, kui ma ei oleks seda teadnud, mulle tunduski see üsna sarnane veiselihale, selline tume ja veidi sitke. Maitsest ma ka suurt midagi aru ei saanud, sest sõin liha ja juurvilju korraga ning mu tähelepanu oli rohkem sellel, et saada iga ampsu järel breketite vahelt kõik kätte. Neljas aga hoidis kahvli otsas suurt lihatükki ja küsis mis see on ning mõmises, et see on nii hea. Järelikult oli ka, sest minu ühepajatoidu peale ta ei mõmise…

Magustoit kõnetas mind kõige vähem ja samas üllatas kõige rohkem. Mulle meeldivad reeglina pooltoored puuviljad, mis hamba all krõmpsuvad, küpsed mind väga ei kutsu ja seetõttu ei kutsunud soojad puuviljad ka, aga ei, need olid koos jäätise ja dessertveiniga väga maitsvad. Viimane käik oligi minu jaoks kindlasti kõige meeldejäävam ja kui seda pakutaks ka Hoovirestos, siis ma eelistaksin seal seda koogile.

Kokkuvõttes sai kõht igatahes korralikult täis ja see kütus kulus edasi aerutamisel ära.

Kanuumatk vee peal ja silla all.

Mul ja Tuulidel kulus söömisele, veinimekkimisele, naermisele ning fotosessioonidele umbes tunnike, esimestel saabujatel pigem poolteist tundi või rohkemgi, sest esimesed lahkusid viimastena. Ja kuna meie jõudsime Rabarestosse viimastena, siis lahkusime esimestena, aga üsna kiiresti jäime teistele jalgu ning järgmise tunni jooksul möödus meist seitse kanuud…

Kanuutamine oli väga lahe, lihtsalt mõnus kulgemine, ei midagi rasket ega ekstreemset, aga samas mõned põnevad takistused tee peal ikka olid. Näiteks lehtes oksad, mis olid täis ämblikuvõrke ning millest me mööda põigata ei jõudnud… Jep, panime otse läbi ja sedasi vähemalt kahes erinevas kohas. Tuulidel polnud väga viga, sest ma sain suurema laari võrke ja sodi enda kraesse, aga ega nemad ka päris ilma ei jäänud. See-eest märjaks saime me kõik, kui lehtes oksad olid pooleldi vees. Kahjuks mitte piisavalt märjaks. Väljas oli nii palav, et vahepeal oli tõesti tunne, et hüppaks vette. Seda me siiski ei teinud, aga jõevett jõin ma küll ja mitte vähe. Maitse oli puhas ja kuna ma siiani elan, siis vast oli päriselt ka puhas. (Rabarestos pakuti ainult veini, nii et tasub kanuusse ohtralt vett kaasa võtta, kui otse jõest juua ei taha.)

Kanuu-limbo ja muud pildi.

Mul oli palav juba seetõttu, et parmude hirmus panin endale pikad riided, aga seal olid vaid üksikud parmud, ei midagi hullu. Kui eelmisel õhtul vanemate juures metsa äärde läksin, siis ma hetkeks mustasin parmudest, aga jõe kohal oli vaikus, pigem sinas seal kiilidest.

Kanuumatk oligi rohkem ilusate vaadetega lõbus üritus, konti see ei murdnud, isegi lihased polnud järgmisel päeval valusad. Võib-olla me ei pingutanud piisavalt palju, sest enamus aerutasid meist ju mööda ja kui me lõpuks sihtpunkti jõudsime, oli pool meie grupist juba Hindreku tallu tagasigi viidud.

Sihtpunkt oli Paide südamesilla juures, kus enne vandaalitsemist rippus ka minu ja Silveri tabalukk.

Rabarestost südamesilla juurde sõudmine oli siiski nii suur füüsiline pingutus, et kõht läks uuesti tühjaks. Paraku oli Hooviresto sel päeval suletud ja isegi, kui oleks olnud avatud, oleks kell liiga palju olnud seal söömiseks. Kusjuures kanuumatka ja Rabaresto peale tuldigi siis, kui käidi Hindreku talu Hoovirestos söömas ja tehti seal väike ringkäik. Kogu see asi sai alguse tegelikult Aigist, kes Hindreku talu üldse avastas ja kelle loal kasutasin selles postituses vähemalt viit tema tehtud pilti – aitäh!

Piltide põhjal tundub Hooviresto väga idülliline koht, nii et kui ma enamani ei jõua, siis sööma tahaksin sinna küll jõuda.

Aigi tehtud pilt päeval, kui nad mu vanematega Hoovirestos söömas käisid. Mind siis kaasa ei võetud, nuuks.

Kui ma juba olen Rabarestos käinud, siis miks tahan tagasi minna? Esiteks seetõttu, et Silver ei saanud sellest üritusest osa võtta ja ma tahaksin seda koos temaga korrata. Teine asi on see, et pärast kanuumatka oleks väga mõnus minna edasi sauna (ma olin higist läbimärg, tolmune, must), süüa Hoovirestos kõht peaaegu täis, lõpetada õhtu kolmetunnise veinikoolitusega ja uinuda tiigi ääres puhkemajakeses. See oleks midagi uut ja huvitavat, ehk isegi midagi romantilist ja intiimset. Viimast pigem siis üleüldise õhustiku ja jututeemade osas pärast kaheksandat veini, mitte segasauna ja svingerite peo mõttes…

Kui hindadest rääkida, siis kanuumatk koos Rabarestoga on 59 € ühele. Kui eheda maasauna rent on 50 €, siis kaheksakesi olles teeks see 6.25 € leilitaja kohta . Hooviresto menüüd vaadates maksaks minu kahekäiguline õhtusöök 16 eurot, aga saab ka odavamalt ja kallimalt. Kolmetunnise meelelahutusliku veinikoolituse hind ühele on 37.20 € ja selle sees on 12 erinevat veini koos rikkaliku suupistevalikuga. Puhkemajake kahele maksab 36 eurot (neljale 50 €, aga me Silveriga kindlasti kedagi kampa ei võtaks, sorri) ehk siis 18 eurot ööbija kohta. Hommikusööki pakutakse 7 € eest ja see olla samuti rikkalik.

Selle kõige jõudmiseks tuleks hakata Rabaresto poole sõudma lõuna ajal ning magama saaks ikka alles hilisõhtul. Minu arvutuste kohaselt läheks antud üritus ühele inimesele maksma 127.45 eurot pluss õhtusöök, mille peale võib kuluda 10 eurot või 34 eurot, oleneb sellest, kui näljane keegi on, eks. Enda puhul arvestan kokku umbes 145 euroga. Ühest küljest on suur summa, teisest küljest on selle sees omajagu tegevusi ka, nii et kes oleks käpp?

Hahaa, nüüd, kus ma olen suure töö ära teinud, leian kodulehelt paketi “Saame jälle sõpradega kokku”: Paketis sisaldub majutus rehielamus koos sauna ja rikkaliku hommikusöögiga. Viime teid kanuudega meie salajasse Rabarestosse, kus pakume kolmekäigulist lõunasööki ja hiljem jätkub õhtu meeleoluka veinikoolitusega Eesti veini kambris (degusteerime 8 erineva veinitootja veine). Sellise paketi hind on reedel ja laupäeval 149 eurot osaleja kohta, nädala sees 129. Selle summa sees pole küll õhtusööki Hoovirestos ning veinikoolitus on tagasihoidlikum, kuid narivooditega puhkemajakese asemel saab magada rehielamu teisel korrusel armsas kahekohalises toas.

Oh jah, olete õnnega koos, kellel on sellise ürituse jaoks võimalik kümme sõpra kokku saada… Tegelikult pakub Hindreku talu ka minusugustuele õnnetutele võimalust Rabarestot külastada, aga seda üksikutel päevadel. Järgmine selline üritus on 4. septembril vahemikus 12.00-18.00, täpsemalt on tegu Rabaresto Kurjailma eriga: Avame Kurjailma festivalil Rabaresto terveks päevaks, nii et broneeri omale kanuu sobival ajal, sobiva kaaslasega ja tule naudi imelist loodust, metsagurmeed ning põnevaid kodumaiseid jooke. Kogu retk võtab aega u 4 h, alguse saab Hindreku talust, kanuumatk lõppeb Paide tehisjärvel ja vajadusel transport tagasi Hindrekule. Sisaldab kolmekäigulist Kurjailma erimenüüd koos jookidega, kohta kanuus, kuhu mahub 2-3 inimest ja transporti tagasi Hindrekule. Ilm meid ei heiduta, sest pole halba ilma vaid on vale riietus! Hind 55 eur ja broneeri kanuu kirjutades info@hindrekutalu.ee või helista 5278707.

Muidu see “Saame jälle sõpradega kokku” pakett on päris hea lahendus, Hindreku talu perenaise sõnul on kaheksa veini degusteerimiseks täitsa piisav ka, ei pea üldse maksimumi peale välja minema. Kes oleks sellisest üritusest huvitatud? Äkki annab midagi planeerida…

PS. Tõe huvides lisan, et kui ema hakkas nende seltskonna arvet maksma, kauples ta mulle ja lastele tasuta sõidu blogipostituse vastu, nii et põhimõtteliselt on see tagantjärele sündinud koostöö, mille korraldas mu ema. Võib-olla peakski ta mu vahendajaks hakkama, hehee. Blogipostitus oleks tegelikult nagunii sündinud (sest kuidagi pean ju Hindreku tallu minemiseks seltskonna kokku saama), aga nüüd lihtsalt sündis kiiremini ja veidi põhjalikumalt.

13. pulma-aastapäeva romantika: talvisest rabatelgist luksuslikku butiikhotelli

Lõputu kuumalaine keskel on paras aeg meenutada, kuidas me detsembris ööbisime tormituulte käes võbisevas rabatelgis, sest ma tahaksin praegugi seal külmetada, mitte kodus higistada…

Möödunud aastal tundsime Silveriga mõlemad, et me ei taha pulma-aastapäeva veeta spaahotellis, kuigi muidu olime enamasti seda teed läinud. Asi ei olnud ainult koroonas, pigem tahtsime vaheldust, nii et otsisin Booking.com kaudu midagi uut ja huvitavat ning leidsingi võimaluse ööbida keskmise spaapuhkuse raha eest rabatelgis. Detsembris telkimine kõlas küll veidi kahtlaselt, aga mõte ainult meist kahest keset loodust hämaras telgis, kus klaasuksega ahjus praksub tuli, lae all põleb tosin küünalt ja aeg liigub teises tempos… Mis oleks saanud olla veel romantilisem?! Ilmselgelt mitte miski, kui me veetsime pulma-aastapäeva seal.

Teel telki, milles tuled põlesid ja mis seetõttu mõjus juba kaugelt romantilisena.

Rabatelk oli Sokka puhkekeskuse teistest hoonetest privaatselt eemal ja teerada sinna oli laskuv, seega “suusatada” sai ka, seda nii jalgade kui tagumiku peal.

Kui telki jõudsime, siis see oli juba mõnusalt soojaks köetud, vähemalt sedasi esialgu tundus, aga mõnda aega üleriieteta olles tõmbasime villased sokid jalga ja panime puhuri ka järele. Väljas oli muidu tavaline suusailm ehk lumi sulas, aga tuul oli keskmisest tugevam ja see mõjutas telgis olnud temperatuuri ilmselt rohkem, kui seda oleks teinud tuulevaba krõbe külm.

Hubane pesa telgis. Voodiriided on segamini, sest väljas söömas käimise ajal kustus tuli ära ning telki jõudes oli seal päris jahe. Kuni Silver tegi tuld alla, olin mina teki all soojas.

Sokka puhkekeskuses toitlustust ei pakutud, aga peremees soovitas meile juba eos lähedal asuvat väga erilist pitsarestorani, mida Facebookis kiideti samuti taevani, nii et tahtsime sealse söögi kindlasti ära proovida. Nali naljaks, aga meil oleks see peaaegu tegemata jäänud. Mitte seetõttu, et Google Maps, meid alguses metsa juhatas, vaid seetõttu, et me ei olnud endale põldude vahel asuvasse Vidrike Külamajja lauda broneerinud. Kas pole äge, et kuskil külas on nii populaarne Itaalia restoran, et seal söömiseks tuleb isegi esmaspäeva õhtul laud kinni panna?! Õnneks oli ühe reserveeritud laua seltskonna saabumiseni tunnike aega, nii et meil lubati jääda, kui ruttu sööme. Päris nii muidugi ei öeldud, aga anti mõista, et peame tunniga hakkama saama. Saime ka, ei olnud mingit probleemi.

Hubane Vidrike Külamaja. Viimasel pildil näha oleva punase veini tellisin mina, aga ära jõi selle Silver, sest mulle endiselt polnud kasvanud veinisoolikat.

Vidrike Külamajas pakutakse ehtsat Itaalia pitsat, millesarnast me polnud varem söönud. See oli nii imeliselt hea ja värske, et mine või spetsiaalselt selle koha pärast sinnakanti tagasi.

Avasin Google Mapsi, et vaadata, mis seal lähedal on ja avastasin, et mul ongi sinnakanti asja… Mu ristiema ootab mind külla ja tema juurest on Vidrike Külamajja umbes 20 km, nii et väga tore oleks koos temaga minna sinna pitsat sööma. Võtan plaani!

Igatahes, Külamajast läksime tagasi telki, mille Silver küttis uuesti soojaks ning edasi läksime enda keresid kuumaks kütma. Või grillima, sest saunas oli 120 kraadi. 120!!! Ütlen ausalt, et see oli isegi minu jaoks liig, aga hoidsime ust veidi lahti ja saime lõpuks leiligi visata ning jääaugus käia. Silver käis rinnuni sees, mina hüppeliigeseni…

Sokka saun ja jääauk.

Pärast sauna oli mõnus telki tagasi jalutada, hästi värske oli olla ja sooja oli nii palju sees, et telgis ei tundunud enam üldse jahe. Oli hoopis väga hubane ja romantiline. Olimegi vaid meie kaks, täielikult teineteise päralt, ilma igasuguste segajateta, taustamürata… See oli eriline õhtu.

Sume valgus, põlevad küünlad, praksuv tuli, vali tuul, viinamarjad ja meie.

Öö oli ka päris eriline. Silver hoidis hommikuni tuld all, sest kui ahjus olid ainult söed, hakkas tal jahe. Mina magasin üsna hästi, Silveri tegutsemise peale vahepeal ärkasin küll, aga keerasin siis vaid teise külje. Või tegin paar pilti ja keerasin siis teise külje. Vahepeal käisime koos pissil ka, aga külm õhk ei viinud mul magusat und ära, vastupidi, väga mõnus oli sooja teki alla tagasi pugeda, silmad muutusid kohe raskeks.

Silver muidugi magas ka vahepeal, mitte ei istunud ahjuvalves, ta lihtsalt magas korraga tund-poolteist ja siis pani jälle puid alla. Temal oli minuga võrreldes üsna raske öö, aga ta oleks võinud vabalt lasta tulel kustuda ja magada kampsuniga. Mina magasin ja pidin vahepeal endal teki pealt ajama, sest palav hakkas…

Silver varahommikul ahju kütmas.

Alguses mõtlesime isegi kaks ööd olla ja mina oleksin selleks valmis olnud, kuid Silver tahtis minna edasi mujale, kus ta saaks terve öö magada. Minust ilmselt tõesti ei oleks olnud tema hea une tagamiseks ahjukütjat, sest ma oleksin rahumeeli külmas telgis maganud. Ma magasin teismelisena ikkagi esimese lumeni küünis ja mul ei olnud seal teist tekkigi, veel vähem puhurit või ahju.

Silver ikka kütab ja mina joon teed.

Kõige sügavam uni tuli meil mõlemal tegelikult alles hommikul ja me oleks vist lõunani maganud, kui me poleks pidanud siis liikuma hakkama. Enne tahtsime hommikust ka süüa, selle tegemiseks olid telgis kõik vajalikud vahendid olemas, aga me siiski päris vaaritama ei hakanud, sõime hoopis eelmisest õhtust jäänud koogi ära.

Nägemiseni, rabatelk!

Kuigi öö oli ühel mehel üsna magamata, jäime mõlemad kogemusega väga rahule ja mõtleme seda korrata. Kellele teoorias meeldib samasugune vaheldus, siis soovitan kahe käega. Ma arvan, et me polnud ammu olnud hetkes nii kohal, kui olime seal.

Rabatelgist koju me minna ei tahtnud, võtsime suuna hoopis meie lemmiklinna, Tartusse. Ajatäiteks käisime päevasel kinoseansil ja ööbimiseks valisime romantilise miljööga Antonius hotelli deluxe toa:

Meie avar ja armas tuba, mille kontrast telgiga oli suur, aga hinnaklass sama.
Toas oli huvitav seinasisene garderoob, põnev nurgatagune eraldi ruum (kus oli kirjutuslaud ning väike laud kahe tooliga) ja suur vannituba.

Kui olime end toas sisse seadnud, läksime raekoja platsile jalutama ja söögikohta otsima. Peame tõdema, et ükski koht meid tegelikult ei kutsunud, aga kuna kõht oli tühi, siis astusime kohvik-restorani Pierre, mis tekitas veidi vastakaid tundeid, sest see oleks olnud nagu bordelli söögisaal, aga samas oli seal hubane olla.

Kui restoranis oli tunda pigem kerget vanaaegse bordelli hõngu, siis tualettruumid lõid oma sisustusega päris pahviks. Pierre tualetid on lihtsalt omaette vaatamisväärsus:

Naiste WC kahe sametise tooliga. Välisvaade. Meeste WC ühe sametise tooliga.

Ma muutsin pildid oluliselt heledamaks, et potid välja paistaks. Ega neid ruume lihtne pildistada ei olnud, endalgi pidid silmad poti leidmiseks esmalt pimedusega harjuma. Võib-olla oleks saanud lühtrid põlema panna, ma seda varianti ei taibanud uurida, olin nähtust lihtsalt nii vaimustuses, et vedasin hoopis Silveri vetsusid vaatama. Me ainult vaatasimegi, kasutamiseks vajadust ei tekkinud, aga kui oleks tekkinud, siis oleksin Silveri kaasa kutsunud ja lasknud tal sametisel toolil istudes seda hetke jäädvustada.

Nagu mul ei ole veinisoolikat, ei ole mul ka kokteilisoolikat. Proovimise seal ära neli erinevat kokteili, aga minu jaoks olid kõik ikkagi liiga alkoholised. Veinist küll paremad, seega ära need jõin, aga ühtegi poleks teist korda tellinud.

Söögid olid Pierres väga head, nii et kui Tartu raekoja platsile sattudes sealkandis süüa tahate, siis soovitan Pierret, saate seal nii maitse- kui vetsuelamuse, hehee.

Ülejäänud õhtu veetsime toas ja lihtsalt olime.

Vannimõnud.
Veel veidi kokteile filmi kõrvale… Pähe ei hakanud. Kui, siis ainult sedasi, et tõid hea une.

Kokkuvõttes oli meie 13. pulma-aastapäeva väga mõnus, ühest äärmusest teise, aga ühtemoodi nauditav. Miinusena tahaksin välja tuua vaid katmata aknad, aga olen aru saanud, et see on meie probleem, kui meid häirib võimalus, et keegi näeb väljast meid alasti või potil istumas, seega ei loe seda miinuseks, vaid tõden lõbusalt, et ükskõik, kus me Silveriga käime, alati on seal vähemalt üks aken, millele pole midagi ette tõmmata.

Sokka saun ja Antoniuse vannituba.

Sokka puhkekeskuses polnud saunas akendele midagi ette tõmmata ja üks neist oli kohe leiliruumi ees istumisnurgas. Pildi tegigi Silver õuest ja minu kõrval on leiliruumi uks. Laval tehtud pildil on mul küll rätik ümber, aga tegelikult olin siiski rohkem alasti ja ma ei tundnud end mugavalt, sest kogu aeg mõtlesin sellele, et äkki kõrvalmajakesest läheb keegi õue suitsu tegema, äkki saunakütja kõnnib mööda, äkki keegi lennutab drooni. Pesta sai vähemalt sedasi nurga taga, et teisest aknast ei olnud seda näha, aga see tähendas tõesti seda, et tuli võimalikult nurka hoida.

Antoniuse vannitoa pilt on tehtud potil istudes. Kui valges on seest nii hästi välja näha, siis pimedas on väljast sisse veel parem vaade. Ma nägin välja vaadates küll vaid üksikuid aknaid, aga õhtul vetsus käies ma tuld siiski põlema ei pannud, mine tea, äkki keegi lennutab jälle drooni…

Mis seal ikka, võtsime seda huumoriga ja lõõpisime olukorra üle ning edaspidi imestame selle üle, kui kuskil saab igale aknale kardinad ette tõmmata. Mitte et me praegu teeksime seda. Elame juba mitu nädalat nii, et päeval on rulood all ja öösel üleval, lisaks on siis aknad pärani lahti, et veidigi õhku saada. Ma tean, et paljudele sellised suveilmad meeldivad, aga ma tõesti eelistaksin nendele lörtsist detsembrit.

Need on kõigest juuksed…

Ma olen viimastel aastatel üritanud juuksed tagumikuni kasvatada ja see on kaks korda õnnestunud ka, ainult et tagumikku on puudutanud vaid kolm karva. Kevade lõpus lasin hõredad otsad maha lõigata, aga tundsin, et sellest jäi väheks ning tagumikuni juuste asemel hakkasin igatsema hoopis bob`i. Ma olen varem ikkagi päris mitu korda juuksed lühikeseks või väga lühikeseks lõiganud ja mulle on see meeldinud, nii et mõeldud, tehtud – minu pikkadest juustest sai messy bob.

Juuksuri poolt loodud messy välimus, aga ideaalis võiksid mu juuksed pärast pesu loomulikult kuivades iseenesest sedasi hoida.

Mul ei olnud üldse kahju pikkadest juustest loobuda, sest need on kõigest juuksed ja ma tean, et need kasvavad paari aastaga jälle poolde selga. Pealegi, ma igatsesin lühikese lõikusega kaasnevat mugavust, sest pikkade juustega mässamine muutus juba tüütuks. Pestes on pikad karvad märja keha küljes kinni, ümber sõrmede, kannikate vahel. Pärast on üksikud karvad sedasi pluusi küljes, et kätt liigutades torgivad ja kõditavad, aga üles ei leia. Lahtisena on juuksed pidevalt käekoti õlarihma all või küljes kinni, kuskil luku vahel, nööbi ümber, öösel külge keerates küünarnuki all ja nii edasi. Mingit mõtet pikkadel juustel polnud ka, kui enamuse ajast kandsin neid hobusesabas või krunnis.

Enne – pärast – enne.

Kui pikkadest juustest loobuda ei olnud kahju, siis nüüd pilte vaadates on küll… Juuksed lõikasin lühikeseks juba kaks nädalat tagasi, aga üleeile läksin veel lühema lõikuse peale välja, et tuua esile loomulikku lokki (eelmine lõikus tõi esile kuusepuu ehk juuksed hoidsid sirgelt ja otsad kaardusid välja), aga messy bob`i nägin vaid juuksuri juurest lahkudes. Kodus pesin pea üsna kiiresti puhtaks, sest mulle väga ei istu viimistlusvahenditest jäigad juuksed, aga vaatamata sellele, et ma ei kamminud neid läbi ning lasin loomulikult kuivada, olin jälle kuusk. Kuna mu niigi ärritatud psoriaas hakkas päeva teises pooles segavalt kipitama ja sügelema, siis tegin õhtul veel mudamaski, pesin selle šampooniga välja, läksin märgade kammimata juustega õue Dingot jalutama ning tuppa jõudes olin jälle kuiv kuusk… Täna ei ole ma ka eriti õnnelik selle üle, kuidas juuksed hoiavad, aga enam ei saa ma neid krunni ka keerata, nii et igatsen hetkel oma pikki salke tagasi.

Mina praegu nuttes: “Nii pikki juukseid näen uuesti alles kolme aasta pärast.” Pilt: Penelope Russak

Eile olin veel lootusrikas ja panustan sellele, et järku lõigatud juuksed kuivasid sirgeks viimistlusvahendite pärast, mille lõhna tundsin ma juustes veel pärast kahte pesu ja mis ilmselt on ka selle taga, et mu psoriaas korraks hullemaks läks. Mudamask aitas väga hästi peanahka rahustada, aga viimistlusvahendid (vaht, geel, lakk) olid endiselt kuskil juuksepoorides ja oletasin, et need ainult ei lõhna seal, vaid siluvad ka. Pärast kolmandat pesu ma lõhna enam ei tunne, kuid messy bob`i mul ikka ei ole…

Kusjuures vaht lõhnas nii hästi, et esimese hooga tahtsin selle endale ka osta, aga õnneks oli see otsa saanud. Salongitooted vast seetõttu nii imeliselt (aga kunstlikult) lõhnavadki, et kliendid pärast neid koju kaasa ostaks. Hea müüginipp! Ma korraks isegi unustasin, et eelistan looduskosmeetikat ja jälgin koostisosasid…

Kui teemaks on juuste- ja peanahahooldus, siis ma ei mõtle, et need on kõigest juuksed. Mäletan hästi, kuidas esimest korda lõikasin pikad juuksed ise peegli ees maha, sest kamm ei läinud juustest läbi ja mu närv ei pidanud enam vastu. Üritasin tookord pusasid välja kammida ja see oli nii valus, et pisar tuli silma. Mitte otseselt valust, vaid sellest, et juuste kammimine tähendas iga kord valu ja mul sai karikas nii täis, et suure vihaga panin pusas juuksed patsi ja lõikasin patsi tuimalt maha.

Mul olid siis poevärvidega värvitud juuksed, mida “hooldasin” kõige odavamate toodetega. Tänaseks ei ole ma aga kaheksa aastat juukseid mingil moel värvinud ning viimased viis aastat olen eelistanud looduslikke juuksehooldustooteid ja mu juuksed pole kunagi varem nii kammitavad olnud. Praegu on seda muidugi lihtne öelda, sest pole eriti midagi kammidagi, aga mul ei olnud mingit vajadust kasutada palsamit ka siis, kui kolm karva puudutasid tagumikku. Ma sageli ei teinudki seda, aga kui lugesin, et palsami eesmärk ei ole ainult kammimise lihtsustamine, vaid karva sarvkesta sulgemine ja selle kaitsmine välismõjude eest, katkemiste vähendamine, juukseotste niiskustasakaalu säilitamine ning muu selline, siis palsami pealt ma enam kokku ei hoidnud. Kui muidu kulus ühe pudeli palsami koht kaks või kolm pudelit šampooni, siis nüüd tühjenevad mõlemad võrdselt. Või noh, edaspidi ilmselt mitte, sest pole enam saba, kuhu seda palsamit nii hoolega kanda.

Muide, looduskosmeetika puhul hoian ka koostisosadel silma peal, sest looduskosmeetika ei tähenda automaatselt, et see on sulfaadi- või silikoonivaba. Sulfaatidest on kõige kahjulikum sodium lauryl sulfate ja seda väldin ma igas tootes, olgu tegu šampooni, nõudepesuvahendi või hambapastaga. Teeksin teile hea meelega lühikokkuvõtte, aga erinevaid sulfaate on palju ja ma pean endiselt sageli guugeldama, millega täpsemalt tegu on, sest ei jää meelde, millise keerulise nimetuse taga on õrn toime ja milline tekitab kõõma, sügelust, kuivust, juuste katkemist ning muud sellist. Kas pole irooniline, et nii mõnigi apteegis müüdav sari, mis peaks vähendama juuste väljalangemist ja kiirendama nende kasvu, sisaldab koostisaineid, mida seostatakse juuste väljalangemise ja katkemisega? Sama lugu on kõõmavastaste šampoonidega.

Jah, koostisosade maailmas on üsna keeruline orienteeruda, eriti veel internetist ostes, ma eksin seal endiselt ära. Olen erinevatest e-poodidest ostnud looduslikke šampoone, mille koostisosad pole kodulehel välja toodud ja olen kodus avastanud, et vahuaineks on ikka mõni vana hea odav sulfaat, mis ärritab nahka ja võib soodustada vähi tekkimist. Seetõttu olen ikka ja jälle jõudnud ringiga tagasi Waku Organicsi veebipoodi, mille tootevalikuga olen alati rahule jäänud.

Ma olen siin palju kirjutanud oma lemmikutest Wakus müüdavatest juuksehooldustoodetest, nii et kordama ma end ei hakka, aga tutvustan pikemalt Gyada Spirulina sarja, millest kasutasin viit erinevat toodet, et juuksed ikka tugevana tagumikuni kasvaks. Nagu juba teate, siis seda ei juhtunud. Juuste pikkuse osas pean küll tõdema, et vahet ei ole, kas mul on olnud väga töödeldud või väga hellalt hoitud juuksed, tagumikuni on need ainult hõreda hiiresabana jõudnud. See oleneb ilmselt geenikoodist ja kui sinna pole tagumikuni tihedad juuksed sisse kirjutatud, siis ükski juuksemask neid ei anna ka.

Juukseid tugevdav Gyada Spirulina sari – koorija, šampoon, palsam, seerum ja mask.

Ma üldiselt kasutan ainult šampooni, palsamit ja peanahka hooldavat juuksemaski, milleks on reeglina turbamuda või taimsed segud. Sageli on kõik kolm veel erinevate tootjate omad. Vahelduse mõttes tahtsin proovida korralikku juuksehooldust, kus sama sarja toodetega koorin, maskitan ja pesen ning pärast toidan juukseid veel seerumiga. Etteruttavalt ütlen ära, et loobusin ruttu korraga viie toote kasutamisest, sest ainuüksi koorija tegi ära juba šampooni, palsami, maski ja seerumi töö.

Koorija ongi antud komplektist kõige põnevam toode – seda võib kasutada enne või pärast pesu või üldse pesu asemel. Selle koorivad osakesed on pisemad kui liivaterad, mis puhastavad õrnalt peanahka ning kreem mõjub samal ajal kui palsam või mask. Enne pesu kasutades tegi see pesemise hästi mõnusaks, sest juuksed olid kui palsami-libedad ja šampoon hakkas kohe vahutama, mis tähendab, et juuksed olid juba puhtad. Pärast pesu mõjus see aga kui mask, jättes juuksed siidiselt silutuks. Ma eelistasin siiski kasutada seda enne pesu, sest mul on niigi rasused ja peadligi hoidvad juuksed ning koorijast siledad juuksed muutusid veel kiiremini rasuseks. Siidine efekt jäi muidu alles ka pärast šampoonitamist, nii et koorija toime pesemisega päris ära ei kadunud. Lühidalt kokku võttes ütleksin, et see koorija on omaette elamus ja ma ostan seda kindlasti veel.

Maskis ma alguses pettusin, aga seda seetõttu, et ma olin harjunud kasutama maski pärast pesu, see on aga šampoonieelne mask. Kui hakkasin seda õigesti kasutama, siis mõjus see samamoodi nagu koorija, lihtsalt ilma peanaha vereringe stimuleerimiseta. Mulle väga meeldis maski kreemjas tekstuur ja kahvaturoheline värv, see toitis ja silus juukseid ning jättis need hästi pehmeks, aga ma eelistan kasutada siiski maski, mis hooldab rohkem peanahka, nii et mul läks väga kaua, kuni 250 ml lõpuks otsa sai. Uut asemele ei ostaks, aga kes eelistab mudale juukseid siluvat kreemjat maski, siis julgen seda soovitada küll.

Šampoon ja palsam on nagu šampoon ja palsam ikka, üks peseb ning teine niisutab ja silub. Kui väga mu juuksed kolme kuuga tugevamaks muutusid, seda ma ei tea, aga mulle meeldib see läige, mis Gyada Spirulina sari juustele andis. Ma ei oska väiksemat boomerangi siia lisada, aga see on tehtud pärast sauna, kus kasutasin lisaks šampoonile ja palsamile ka maski:

Appi, miks ma need ilusad juuksed maha lasin lõigata!? Kordan endale, et need on ainult juuksed ja kasvavad tagasi.

Nagu näete, siis mu kahused juuksed on üsna silutud. Olgu, ikka päris silutud, sest valede toodetega võin paras heinakuhi välja näha. Gyada Spirulina sarjaga olidki mu juuksed siledamad, siidisemad, läikivamad, kuigi need on muidu ka pehmed ja läikivad. Peavadki olema, kui kasutan enamasti sama tootja šampooni, lihtsalt sügavpuhastavat või õrnatoimelist. Igatahes, tellisin just uuesti spiruliinaga šampooni… Lisan veel juurde, et selles on vahuaineks sodium lauroyl sarcosinate, mille lühend on samuti SLS, aga see on ohutu ja õrnatoimeline.

Seerum on mul endiselt alles, sest pärast palsami kasutamist ma pole sellest puudust tundnud. Palsami asemel olen seda küll kasutanud, aga vahelduva eduga, nii et ma ei oska seerumit kuidagi hinnata. Midagi halba öelda ei ole, aga minu jaoks ei ole see midagi erilist ka. Uuesti ma palsamit ja seerumit samal ajal ei kasutaks, aga see olen mina – vahepeal ei kasutanud ma kumbagi ja olin samuti rahul. Võib-olla väga kuivade ja töödeldud juuste puhul kuluvad mõlemad paralleelselt ära ning teevad koos enamat, kui teeksid eraldi, ma ei tea.

Kiidan siiski tervet sarja, lihtsalt piisab korraga kolmest tootest. Või neljast. Ma proovin nüüd ära Gyada Spirulina kuumakaitsesprei, sest tundub, et ma pean hakkama juukseid sirgendama või muudmoodi töötlema, et need normaalsemalt hoiaks…

Lõpetuseks tahan veel lisada, et mul ei ole mitte ainult pusavabad juuksed, vaid ka tasakaalus peanahk. Jah, mul on küll psoriaas, millest ma ei ole mitte ühegi asjaga päris lahti saanud, aga tavaline kõõm, ummistunud poorid, sügelus ja kõik muu selline on ajalugu. Viimastel aastatel on see tasakaal läinud paigast ainult siis, kui olen ostnud apteegist psoriaasile mõeldud šampoone, seda nii käsimüügi kui retseptiravimite hulgast. Need on leevendanud psoriaasi samamoodi nagu turbamuda, aga ülejäänud peanaha on pekki keeranud ning nende kõrvaltoimeteks on olnud juuste väljalangemine, kõõm, allergiline lööve, dermatiit ja muu selline… Ma ei ole kindlasti meditsiinivastane, aga antud olukorras on võitnud minu usalduse loodus. Mitte miski ei ole teinud mu peanaha ja juustega seda, mida teevad 100% looduslikud maskid ja looduskosmeetika alla kuuluvad juuksehooldustooted, nii et ma ei väsi neid kiitmast.

Aitäh lugemast!

PS. Oleksin teile sooduskoodi ka muretsenud, kui Waku Organicsi veebipoes poleks hinnad praegu 30% all. Seda juhtub kord aastas, nii et kasutage võimalust. Kiiret ei ole, kampaania kestab 25. juulini.

PPS. Postitus on sündinud koostöös Waku Organicsiga, kelle püsiklient olen ma juba mitu head aastat olnud.