…oleme juba kodus! Esimese nädala istun saunas ja võtan leili, välja tulen vaid selleks, et šašlõkki süüa!

Aga enne tuleb homne päev üle elada. Ärkame 6 ajal, sööme, pakime ja “kolime” autosse. Sõidame kahe autoga linna, Härra jätab oma auto töökoja parklasse ja edasi sõidame ligi 300 kilomeetri kaugusele vanale sõbrale külla, keda ma pole peaaegu 2 aastat näinud. (Vau, kui kiiresti läheb aeg!) Loodan, et saame ühe jutiga sõidetud, kuigi ma tean vähemalt ühte kapriisitari, kes ei taha 3,5 tundi autos istuda. Teised kolm lihtsalt korrutavad “kaua veel” ja “kas oleme juba kohal” küsimusi nii kaua, kuni me Härraga topime kõrvad saia täis.

Sõbra juurest tuleb veel nii umbes 55 kilomeetrit sadamasse sõita, siis tund aega laeva väljumist oodata, siis 2 ja pool tundi laevas loksuda, siis ilmselt suundume otse Hesburgerisse, sest oleme nälga suremas ja sealt edasi on jäänud veel ainult 90 kilomeetrit koduteed.

Eeldatavasti astume koduuksest sisse umbes 12 tundi pärast siinsest uksest väljumist, seega tuleb üsna pikk päev nelja väljapuhanud lapsega, kes olid kell 19:30 juba ööunes. See tähendab, et homme ei maga autos keegi. Mingeid tehnikavidinaid pole ka neile kätte anda, seega laulame ilmselt terve tee kassilaule ja teeme muud tsirkust. Tuleb lõbus sõit. 😀

Lisan lõppu veidi pilte sellest, kuidas eelmisel aastal (kahel korral) laevale pääsemist ootasime.

Härra käis suuremaid poisse “pissitamas” ja Kolmas kasutas võimalust. 😀

Preili oli sel ajal veel rammusa söögi peal. 😀