Mul oli kunagi unistus, et olen 30aastaselt elu parimas vormis… Sellega läks nii, et olen nüüd 32 ja elu halvimas vormis, kui rasedusaegseid vorme mitte arvestada. Oma kaalulangetusest kirjutasin siin ette ja taha, kaalutõusust pole aga suurt midagi kirjutanud, nüüd teen seda.
Meenutan, et ma olen alati olnud pehmeke. Just vaatasin, et minu pikkuse juures oleks mu normaalkaalu alumine piir 45 kilo, aga nii vähe kaalusin ma päris lapsena. Oma 158 sentimeetri juures ei ole ma kaalunud alla 53 kilo, seegi number püsis lühikest aega (ei pidanud dieeti, vaid tegin kaks nädalat füüsilist tööd), sest mu kehale sobis suvel 55 ja talvel 58 kilo paremini. Sõin kõike, liikusin mõõdukalt ja püsisin kuni esimese raseduseni igasuguse vaevata normaalkaalus. Esimese lapse eostasime talvel, kui kaal näitas 58 kilo, see jäi minu raseduseelseks kaaluks ja sellest väiksemat numbrit pole ma aastast 2007 näinud.
Rasedustega võtsin juurde 14-30 kilo ja laste esimeseks sünnipäevaks olin tagasi raseduseelses kaalus. Välja arvatud Kolmandaga, temaga kosusin 30 kilo, nendest 25 kadusid kümne kuuga, siis jäin Neljandat ootama ja tema esimeseks sünnipäevaks kaalusin taas 58 kilo. Sellest numbrist sai kahe aastaga sujuvalt 68 kilo ning detsembri pidusöömaaegade järel näitas kaal ajutiselt isegi 70 kilo. Mu kehale võis see sobida, aga mulle mitte, nii et alguse sai suveks saledaks projekt, millega võtsin erilise vaevata ligi kümme kilo alla.
Lühikest aega see tulemus püsis ka, ent siis hakkas energia kaduma, võhm vähenema ning isu suurenema, sest noh, energiat ju polnud, kuskilt tuli seda ammutada. Nelja kuuga kaotatud kilodest tuli ligi aastaga kolmveerand tagasi.
Eelmisel kevadel läbisin paastukuuri, tegin seda eelkõige psoriaasi, energiapuuduse, halva keskendumisvõime ja muu sellise pärast, paastumine pidavat ikkagi kõike ravima ning kehale ja vaimule uue hingamise andma. Kahjuks ei tulnud mul energiat juurde, samuti ei paranenud keskendumisvõime ning psoriaas läks hoopis hullemaks.
Igatahes, paastu järel kaalusin taas 59,5 kilo, sellise numbrini jõudsin ka oma suveks saledaks projektiga. Ma ei teinud midagi, et seda numbrit hoida, paastust väljusin küll aeglaselt, aga kaks nädalat hiljem sõin samamoodi nagu enne ja võtsin poole aastaga 13 kilo juurde. Tänaseks olen seitse kuud püsinud 72,5 kilo juures, kuigi ma tarbin endiselt rohkem kaloreid, kui ära kulutan. Järelikult on see minu uus normaalkaal.
Vana normaalkaal meeldis mulle rohkem, aga praegu meeldivad mulle mu tissid…
Ma enamasti ei mõtle oma kaalunumbrile, sest ma tunnen end oma kehas hästi, isegi paremini kui riietes. Alasti olles ei tunne ma end paksuna, aga riideid proovides tahaksin küll saledam olla, sest paljud asjad ei sobi mulle selga ja need, mis sobivad, pole väga mugavad, kui tegu pole just venivate retuuside ja lohvaka pluusiga.
Siis tahaksin ka saledam olla, kui jään koos Silveriga pildile ja ma näen, et minu “muskel” on suurem kui tema oma. Tema kõrval olles ma seda ei taju, aga pildid ei anna armu. Sellega on muidu nii, et minu muskel ei kasvanud tema omast suuremaks, vaid tema oma kahanes minu omast väiksemaks… Kui lastel olid sarlakid, siis tema oli kolm korda haigem kui neli last kokku ja ta kaotas kümne päevaga kuus kilo, need kilod pole siiani tagasi tulnud.
Pärast seda tulid mu vanemate juures kaalunumbrid jutuks ja ma ütlesin isale, et kaalun sama palju kui Silver. SAMA PALJU! Isa kukkus kohe seletama, et ma võiksin oma kehaga rahul olla, et kõik ei peagi olema piitspeenikesed. Ta sai minust valesti aru, nii et segasin talle vahele: “Ma enda kehaga olengi rahul, Silveri omaga pole…”
See oli muidugi nali, ma olen Silveri kehaga rahul, enda omaga samamoodi, aga ma ei ole rahul sellega, milline ma olen oma mehe kõrval. Seda just piltidel. Saunalaval või magamistoas ei tunne ma end tema kõrval ega all suurena. Samuti ei näe ma end peeglist suurena. Enamasti. Mõnikord harva juhtub küll nii, et vaatan end ja masendus tuleb peale…
Aga tavaliselt mulle meeldib see, mida ma peeglist näen ja ma näen seal tegelikkusest enamat. Või siis just vähemat, kui pidada gabariite silmas.
Kui tavaliselt näevad saledad end paksuna, siis minul on enda kehakujust teistmoodi häiritud arusaam – ma olengi paks, aga ma näen ja tunnen end saledana. Ma muidugi tean, et ma olen ülekaaluline, kehamassiindeksi järgi isegi rasvunud, aga see ongi ainult teadmine, mitte tundmine. Ma tean ka seda, et ma näen vaatamata ülekaalule hea välja.
Mhmh, nii enesekindel olengi ja mitte ükski “oi, kas viies on tulemas” küsimus või “võta alla, emis” kommentaar ei pane mind end näljutama või pärast söömist oksele ajama, sest endale ma meeldin ja teiste arvamusest on mul ükskõik (v.a Silveri omast, aga talle ma ka meeldin). Kui ma saaksin, siis jagaksin sellist enesekindlust kõigile, kellel seda vaja on. Lihtne on seda öelda, aga enesekindel naine on ilus naine, nii et pea püsti ja rind ette ning ära unusta oma peegelpildile ütlemast, kui ilus ta on!
Ja nüüd ma räägin endale kohe vastu, sest endast tehtud pilte vaadates mõtlen üsna tihti, et kas ma olen tegelikult ka nii kole. Ma lihtsalt näen nendel alati paks välja. Hahaa, näen paks välja… Mõtlen ikka seda, et need näitavad, milline ma tegelikult välja näen.
Pildid muidugi moonutavad ka, mõnikord teevad need veel paksemaks ja Silver on olnud siis see, kes on käsi südamel kinnitanud, et ma tegelikult ei ole nii suur. Tema arvates on ainult mu jalad suured. Ja tagumik. Ja kõht. Ja käed. Ja üleüldse näen ma tagantpoolt välja nagu kapp. Olgu, tagumikust käteni on minu sõnad, sest kuidas need saavad olla väikesed, kui jalad on suured? Seda on ta küll öelnud, et ma näen kapp välja…
Ma ei taha olla oma mehe silmis kapp, tahan olla buduaarilaud, selline väike, habras ja naiselik. Kahjuks pole ka see piisav motivaator, et alustada TÄNA selle suunas liikumisega, teen seda ikka homme… Minus lihtsalt pole seda energiat, mis oli siis, kui tahtsin suveks saledaks saada. Siis ma pidin saama toast välja, nüüd ma suren, kui ma pean minema toast välja. Eile käisin jala poole kilomeetri kaugusel poes, koju jõudes olin üleni higine ja nii väsinud, et oleksin tahtnud magama minna, see lihtsalt võttis viimsegi energia ära, mitte ei andnud seda juurde.
Minnes tagasi moonutavate piltide juurde, siis alles hiljuti küsiti Instagramis mu story peale, kuhu ma oma lisakilod peitnud olen, et ma ei näe välja nagu 72-kilone. Olengi need kilod moonutava nurga alla peitnud.
Mitte et ma tahaks sotsiaalmeedias endast saledamat muljet jätta, olen ka päris tõetruid pilte jaganud, kuid kui mul on valida kahe pildi vahel, kus ühel näen välja kogukas ja teisel enam-vähem selline, nagu ma enda arvates olen, siis reeglina läheb käiku ikka see teine. Eks see paras mullis elamine on, aga vähemalt on see tore mull.
Tulevikus tahaksin oma väljanägemise ja enesetunde siiski samale pulgale saada. Ma näen muidugi praegu ka hea välja, aga kui minu toitumis- ja liikumisharjumused peagi ei muutu, siis 42aastaselt olen juba 82-kilone ja sealt edasi käsib ägisev kaal mul enda pealt maha ronida… Ma sinnani jõuda ei tahaks. Enne ei saa ma aga midagi muuta, kui ma pole saanud korda oma energiapuudust, mis ei tulene mu ülekaalust, vaid millest tuleneb mu ülekaal.
Kokkuvõttes tahtsingi lihtalt öelda, et jah, ma võtsin kaotatud kilod juurde tagasi ja mõned veel lisaks. Nii see vist käibki. Ma küll meeldin endale ka ülekaalulisena, aga ülekaal ei tule kasuks ei mu psoriaasile, artriidile ega niigi kõrgele pulsile, nii et ma saan aru küll, et pikas perspektiivis tasub olla normaalkaalus. Seetõttu unistan nüüd 35. sünnipäevaks elu parimasse vormi jõudmisest, aga temaatilisi postitusi lähiajal ei tule, sest ma ei liigu praegu parema vormi suunas.
Võib-olla kirjutan mingi aeg ainult kehakaalu ohjeldamise geenitestist. Ostsin selle kingitus.ee kinkekaardi eest, mille kehtivus hakkas eriolukorra ajal lõppema, seega mingeid erilisi elamusi mul sel ajal valida ei olnud. Tõenäoliselt ütleb geenitest, et mul esineb pärilik rasvumisrisk ja risk ülekaalu tekkimiseks, mistõttu on mul ka risk teise tüübi diabeedi kujunemiseks; täiskõhutunne tekib aeglaselt ning mulle ei sobi süsivesikute- ja rasvarikas toit; mu organism põletab treeningu käigus rasvu hästi ja kehalise aktiivsuse mõju minu kehakaalule on suur, lisaks kasvab mu lihasmass kiiresti.
Vastus ei tule ainult nii pea, sest see võtab kuni 30 tööpäeva aega ja ma pole veel vatipulgaga oma põseski urgitsenud, kuigi ümbriku sain vist juuni keskel kätte. Kui ükskord selle ära teen ning tulemusest midagi uut ja huvitavat teada saan, siis tulen jagan siin ka, miks ma ülekaaluline olen ja mida ma kehakaalu ohjeldamiseks tegema pean. Äkki vähem sööma ja rohkem liikuma…
Ps! Gifid on tehtud Doublicat äpiga.
Minu meelest sa oled just niiiiiiii ilus ja naiselik, nagu eriti need looduses tehtud pildid sinust, sa oled nagu jumalanna lihtsalt 😀 ja enda meespoolest rohkem kaaluda on ok, minu oma oli tükk aega mingi 65 kg, kui ma olin 70 😀 nüüd on ta selle karantiiniga omajagu kosunud, nii et me vb kaalume isegi samapalju esmakordselt 😀
Jumalanna. 😀 Aitäh komplimendi eest! 🙂
Silver kaalus suhte alguses ainult 60 kilo, nii et 72 on tema puhul isegi hästi, tuul ei vii minema. 😀
Sama, kuigi minu unistus on kaaluda sama palju kui mu mees. Enamasti on ta minust nimelt vähem kaalunud, ja kuigi ta on viimastel aastatel veidi juurde võtnud, võtsin mina sel ajal tublisti juurde, nii et vahe kasvas veel. Kunagi ta ütles mulle, et võime lapse saada, aga ma ei tohi paksuks minna. Ma siis läksin juba enne 😀 Nüüd raseduse ja imetamisega olen hoopis alla võtnud. Normaalkaalu ülemise piirini on veel 7 kg minna, aga ma olen samuti alati pehme olnud ja kaal jaotub kuidagi hästi, nii et seal normaalkaalu ülemise piiri juures näen juba super välja. Ainult et kui imetamine enam ei aita, siis pean hakkama ise pingutama ja see pole mul kunagi hästi välja tulnud, ega ma siis meelega tehniliselt rasvunud olnud.
Silver on kunagi mulle ka öelnud, et kui ma paksuks lähen, siis jätab mu maha. Ma ei tea, mu rekordkaal on olnud 88 kilo, ei läinud ta kuskile. 😀 Ta tegi küll nalja, aga ma siiski ei hakka piire kompima, et näha, kas 100 kilo on tema jaoks juba liiga palju. 😀
Energiapuudus, higistamine, kaalutõus… minul olid sinna nimekirja lisada veel tsüklihäired ja tujuk(t)us. Kui mul ükskord tekkis mõte kõik oma hädad kokku panna, ütles dr. Google, et mul on kilpnäärme alatalitlus. Perearsti juures tehtud vereproov kinnitas seda… Mu kommentaari mõte on vist see, et vahest võib olla mingi päris põhjus, miks enesetunne või ka välimus pole päris see, mis tahaks. Kasvõi mingi aine puudus ja tasub küsida vereproovi.
Olen varasemalt sama kahtlustanud, aga kuna mul on kilpnääret korduvalt kontrollitud ja see on alati korras olnud, siis olin üsna kindel, et nii on ka nüüd. Igaks juhuks siiski lasin eile seda kontrollida, oli korras. Mis aga ei olnud korras, olid D-vitamiin ja ferritiin, pole siis ime, et jaksu üldse pole. Lisaks polnud uriinianalüüs kõige parem, selles olid nii valk kui bilirubiin… Mul pole ainult aimugi, mida see tähendab, kahe nädala pärast perearsti juures selgub 🙂
Positiivne on see, et kilpnääre on korras ja vitamiinidega saad äkki enesetunde ka nüüd paremaks 🙂 ning loodame, et uriiniproovi tulemus ei viita millelegi tõsisele!
Valk uriinis võib tähendada neerufunktsiooni häiret.
Heh, seda et ende tunnetus enda välimuse kohta ja peeglist/fotolt nähtav erinevad kardinaalselt, tean ma väga hästi. Ja minu kaalunumber ei ole kahekohaline… Enda peas olen ikka selline nagu 10 aastat tagasi heas vormis olles ja iga nähtud foto endast ehmatab korraks… ja siis läheb üle… ja peas on minapildiks ikka see mineviku-mina…
Hetkel ongi eesmärgiks saada kehakaal õiges suunas liikuma, mingu või 100g kaupa, peaasi et läheb.
Aga kusjuures energiapuudust ja väsimust oma oma “koormast” hoolimata ei tunne. Trennis käies mäletavad lihased hästi, mida teha ja näost punaseks ja higiseks olen ma sporti tehes läinud igas kehakaalus.
Aga pusime siis koos! 🙂
(Ja teatud osale inimkonnast võiks tulla mingi ilmutus teemal, et kui mina suudan oma kehakaaluga toime tulla siis võiks ka nemad leppida, et inimesi on erinevaid ja ei ole vaja “nöh-röhh” nalju teha. Mul omal ka peegel kodus ja inimese välimuse põhjal mõnitamine reeglina ei suuna kedagi end muutma…)
Ma olen üsna kindel, et minu väsimus pole seotud ülekaaluga, seda pole üldse nii paljugi, et sellest peaks võhm väljas olema. Normist madalam D-vitamiin ja raud täitsa seletavad seda. Samas on need enne ka korrast ära olnud, aga nii kurnatuna ma end tundnud ei ole… Võib-olla seetõttu, et need on varem kordamööda paigast olnud, nüüd korraga. Kui selle korda saan, siis ehk jaksan taas normaalkaalu suunas pusida. 🙂
Ja see on õige, et mingu kaal või 100g kaupa, tulebki endale alguses väiksemaid eesmärke seada. 🙂
Mina vaatan ka alati Sinu pilte ja mõtlen, et oled nii ilus 🙂 Päriselt. Kumerused kõik õigete kohtade peal.
Ja imetlen väga seda, et Sul on neli last. Ja seda kuidas Sa kirjutad elust, olust, suhetest, igapäevast… Minu silmis imeilus superwoman.
(ma tean, et sa ei kirjutanud seda, et keegi Sind nüüd kommentaarides kiitma hakkaks, aga ma tahtsin seda ikka kirjutada)
Kaalu teema on minu jaoks natukene üle aasta olnud aktuaalsem kui muidu. Kui 1,5 kuuga tuli erinevatel põhjustel, millest aru ei saa, juurde 10kg, mis kuskile ära ei lähe. Oli päevi, kui seda üldse ei mõistnud, eriti seoses sellega, et olin füüsiliselt aktiivne ja toitumine eeskujulik.. ehk kaal tuli teistel põhjustel. Ühel hetkel sain aru, et ju see hetkel siis vajalik ja ju seal mingi õppetund. Nn käest ma end lasknud ei ole, mingil hetkel küll trennid muutusid (kõrgema kaaluga oli neid ka raskem teha), aga toitumine ikka okei. Siiski tahaks, et suhe toiduga oleks alati terve ja hea. See ei tähenda, et peaksin kõigest magusast loobuma, et peaks end keelama.. see on hoopis sügavam. Sest eks uskumused (ja harjumused) tulevad tegelikult lapsepõlvest. Et ei oleks tunnet, et ma endale keelan midagi, vaid mina ise valin ja minu keha soovib. Aga see selleks… Praegu kaalun ma 10kg rohkem kui tahaksin, KMI järgi olen ülekaalus, peale vaadates ehk mõnes kohast pehmem. Aga tegelikult on kõik väga okei. Suurema osa ajast tunnen ma end ilusana ja olen rahul. Aga saan aru, et enesearmastus on vist pikem töö.. ja kui see ühel hetkel päris paigas, siis läheb sellise elustiili juures ka kaal uuesti madalamaks.
Aga miks mul need rinnad suuremaks ei läinud, kui kaalu lisandus, sellest ma küll aru ei saanud 😀 Kui kunagi kaalu langetasin, siis küll kadusid kohe.. aga vot tagasi ei taha tulla 😛 On seal mingeid nippe 😀
… mul üks osa jäi ikka kirjutamata.
Fotodel vaatab vastu ja hoopis midagi muud, kui vahel ise arvaks. Ja riided võiksid ka kapis õiges suuruses olla. 🙂
Küll aga kui ma ütlen, et päris sügava tingimusteta enesearmastuse juurde on veel minna, siis sellest saan aru sellega, et kui keegi miskit ütleb, siis see kuidagi riivab… isegi kui mu kaalutõusu on pigem kommenteeritud mõttega, kas ma olen lapse ootel. Ja eks see torgib teisiti.. oleks vaid nii 🙂
Ja igaüks võiks käia buduaaripildistamisel. Imeline fotograaf paneb ennast hoopis teistmoodi nägema 🙂
Huh, kus nüüd kirjutasid!
Esmalt tänan ilusate sõnade eest, olen siiralt meelitatud!
See on tõesti jama, et kaalutõusuga rinnad suuremaks ei läinud! Muus osas arvan, et oled enda osas liiga kriitline – minul puhul näed, et kõik kumerused on õige koha peal, aga enda kohta ütled, et oled okei. Minu arvates oleme kehaehituselt üsna sarnased, sul ainult ilusamad jalad. 😉 Lugesin su blogist kaalutõusu ja töövahetuse ja muu kohta… Arvestades kõike pole vist ime, et keha on endale kaitsepolstri kasvatanud ja ma väga loodan, et peagi on nii sinu sees kui elu kõik sedasi paika loksunud, et kui kaal tõuseb, siis juba väga rõõmsa põhjuse pärast. 🙂
Buduaaripiltidele olen mõelnud, mul inspiratsiooniks posu pluss-suuruses naiste piltegi arvutis, nagu mingi fetiš. 😀
Vaat kui vale pildi võib maalida sotsmeedia. Mingil põhjusel ma arvasin, et oled palju pikem nii 170cm 🙄 Ja vormis oled ka. Igal pildil nii ideaalne ja naiselik. Olen vaadanud su pilte mõelnud küll mõnel ikka veab. Ja nüüüüüd ma tahaks maa alla vajuda. Ma ka 158cm pikk ja kaalusin enne rasedusi 45kg. Ja kas see mulle meeldis? Ei. Kohutavalt raske oli riideid selga leida. Nüüd seisab kaal 49-50kg peal ja aegajalt tunnen, et ma vist liiga suur 😬 See tunne tekib ka just pildile jäädes. Peegelpildis ma olen endaga tavaliselt ikkagi rahul.
Heh, ma mõtlen, et põnev oleks näha, milline ma 49-50 kilosena välja näeksin, enda arvates olin juba 53 kilo juures väga sale. Kui sa endale piltidel suur tundud, siis pildid ikka raudselt moonutavad. 😀
Aga naljakas mõelda, et ennast näed mõnikord piltidel suurena ja minu kohta oled mõelnud, et mul veab, kuigi ma olen sinust ca 23 kilo raskem. 23 kilo! 😀
Ei tule selle vanusega kaalu nii palju juurde midagi. Ma olen 42 😁
Ja mees on 5 kilo kergem. Ostsin Fitlapi aastase kasutusõiguse ja lubasin endale, et kui kaalun vähem kui tema, kingin endale Nepaali reisi. Siis tuli see koroona ja sinna mu mott läks.
Mott kadus reisipiirangute tõttu või kodusistumine pani rohkem sööma? Igatahes, vahet ei ole, mees oleks võinud anda oma panuse ja end sinust raskemaks süüa! Kas ta ei taha sinuga Nepaali kaasa tulla või milles asi? 😀
Karm värk, aga isegi geenitest võib öelda, et ongi nii, et lihtsalt liikuda tuleb rohkem kui kaloreid ära kulub :), et tervislik kaaluvahemik saavutada.
Absoluutselt valus oli teadasaamine minu jaoks, et tegelikult on toitumiskava eluaegne.
Toitumiskava ei ole eluaegne, vaid sellest saadavad teadmised peaksid sind elu lõpuni aitama, sest see mida sa sellega ju saavutada soovid on elustiilimuutus. Kui kavaga alustad, siis on oluline kaalumine ja näpuga retseptides järje ajamine, kuid elu lõpuni seda küll vaja teha ei ole. Selleks ajaks kui kaalu säilitama hakkad, on tekkinud kindlad lemmikretseptid, mida võid pimesi valmistada, tead juba mis meeldib, mis mitte, mis tekitab hea enesetunde ja mida võiks vältida. Säilitamisperioodi käigus saavad selgeks kõik kogused, õpid isegi silma järgi näiteks lõigatava juustutüki kaalu grammipealt hindama. Enda jaoks sobivat kaalu saab kontrolli all hoida näiteks püksirihmaga, et kui hakkab pitsitama, peab uuesti mingi aja rangemalt koguseid vaatama, aga kui enesetunne on hea, siis teed lihtsalt õigeid valikuid, mis ongi sinu elustiiliks saanud.
Ses mõttes, et varianti mitte vaadata, mida suhu pistad, enam pole. Ei saa minna õlle ja burksi peale tagasi kui oled eesmärgi saavutanud. 🙂
Jep, eesmärgi saavutamise järel ei saa minna vanade harjumuste juurde tagasi, tulebki oma isusid ja koguseid igavesti piirata ning see ongi kõige raskem osa. Mul ei olnud üldse raske kaotada 10 kilo, raske oli tulemust hoida…
No ma teen katset… Olen 8-10 kg raskem kui tahaks ja käisin kursusel, et muutuda ise, mitte tervisliku toitumise omal :p dieeti pole kunagi pidanud, selleks tahtejõuetu. Eks annan aasta pärast mõjust teada.
Mul pole lootustki abikaasast kergemaks saada. Mingi suuremat sorti ime peaks sündima.
Aga ma pean tunnistama, et mind häirib see, et ma abikaasast märgatavalt suurem olen. Me oleme ühepikkused, aga ma olen paarkümmend kilo raskem. Ja kui tahan veel kontsad ka alla panna, siis pikem ka. Paratamatult tulevad silme ette karikatuurid kidurast alandlikust vanamehest ja paksust ja suurest võimukast eidest…
Mõistan täielikult, ilmselt iga naine tahaks olla oma mehe kõrval väike, aga see armastus… See ju ei vaata ei pikkust ega kaalu, ainult hinge. 🙂
Mis kapp.. ma pidavalt olema nagu kollane teerull. 😂
😀
Minu sõbrannal on ka artriit ja psoriaas, samuti on ta pisikest kasvu. Kui tervis läks kehvaks ja energiat ning jaksu kohe üldse polnud, lasi ta teha täieliku toidutalumatuse veretesti tervisekliinikus. See pole allergiatest, vaid verest analûûsitakse taluvus praktiliselt kõikide toiduainete osas.
Selgus, et punases tsoonis on gluteen, kaer, muna, kõik piimatooted, punane liha ja midagi veel.
Aasta on möödas, ta on õppinud täiesti uut moodi sööma (sest kui verepilt ikka ûtleb, et see ei sobi, siis sellele vastu ei astu), on elu parimas vormis ja tunneb end superhästi. Ka artriit ja psoriaas on paremini kontrolli all kui iial varem.
Ligi 300€ maksis selle testi tegemine.
Väga tugeva tahtejõuga sõbranna on sul. Ma tean, et tõenäoliselt läheb psoriaas paremaks, kui edaspidi väldin gluteeni, piimatooteid, liha ja nii edasi, aga ma olen nii tahtejõuetu, et ma ei suuda süüa teistmoodi kui ülejäänud pere ja veel raskem oleks terve perega teistmoodi sööma hakata. 🙁