Ütlen etteruttavalt ära, et pealkiri pole päris tõsi – Kolmanda nimi on tõesti populaarsuselt 48. kohal, kuid postituse pealkirja toon on jutumärkides, see tegelikult ei häiri mind. Kohati jääb aga mulje, et trend liigub suunas, kus selline olukord võrdub õudusunenäoga…
Alustades algusest, siis ühel ilusal päeval leidis Silver keldrist karbi muusikaplaatidega, mis meil rohkem kui 3 aastat tagasi vanas Voyageris mängisid, “Kiisulaulud” nende hulgas. Viimase panin järgmise autosõidu ajal mängima, et lapsi üllatada, aga nende muusikamaitse on vahepeal nii palju muutunud, et peale Neljanda ei tahtnud keegi kassilaule kuulata. Ma ootasin veidi teistsugust reaktsiooni, näiteks samasugust nostalgialaksu, mis minu “Kassi kontserti” valla päästis. Neljas paraku isegi ei mäletanud neid laule ja poisid katsid kaasalaulmise asemel oma kõrvu ning palusid, et ma plaati vahetaksin.
Tegin seda ja järgmisel plaadil pöördus Kaire Vilgats Esimese poole, et koos tähestikku õppida… Teate või mäletate nimelaule? Lapsed ei mäletanud, nii et need kuulati huviga lõpuni, sest igas laulus oli kellegi nimi esindatud.
Muide, Teise nime ei olnud algselt nimelaulude valikus, aga ma kirjutasin ettevõttele ja Kaire Vilgats lõõritas selle vähemalt kahe laulu juurde, sest ma soetasingi igale lapsele vaid kaks muusikapala (valikus oli vist seitse erinevat lugu). Seda meenutades mõtlesin tulla neile tasuta reklaami tegema, aga selgus, et nimelaule polegi enam…
Ma ei tea, mis neile tegelikult saatuslikuks sai, aga mõni aeg hiljem ühe mängumaa broneeringuid vaadates tekkis küsimus, kas nimelaulud kadusid ainulaadsete nimede kasvu tõttu. Tõenäoliselt oli ettevõtte eesmärk, et iga päev ostetaks laule uuele Miale või Robinile, mitte ei palutaks Kairel laulda sisse nimesid, mida ta hääldagi ei oska ja mida ostetakse vaid korra.
Võimalik, et ka pärast mind ei soetanud keegi Teise nimega laule, sest tegu pole eriti populaarse nimega… See selleks, nimelaulude kadumise asemel hämmastas mind pigem see, millistele nimedele mängutoad broneeritud olid… Nii on inetu öelda, aga üks oli hullem kui teine. Mul tõesti tekkis tunne, et lapsevanemad on ainulaadsust taga ajades unustanud, et see pole mingi võistlus, vaid lapsed peavad päriselt nende nimedega elama.
Õnneks vaatab praegu antud mängumaa broneeringutes teine pilt vastu, enamik nimedest on tavalised tänapäevased eesti ja vene nimed, sekka mõned üksikud omapärasema kirjapildiga, ent ei midagi sellist, kus ühte nimesse on üritatud suruda kõik võõrtähed ja nimi ise on selline, et ei saa aru, kas see kuulub poisile või tüdrukule.
Ma ei tea, mis möödunud kuul toimus – äkki sünnivadki eriliste nimedega lapsed peamiselt aasta alguses? Veebruaris on tunne aga nii palju isamaalisem, et siis sünnivad Kadrid, Mardid, Oskarid, Martad, Jaanid, Teeled, Säded jne.
Erilistele nimedele mõeldes meenub kohe üks Facebooki postitus, mille all hakkasid vanemad jagama oma laste nimesid ja kogemusi, kui raske või kerge neid registreerida oli. Ma ei oska seda postitust enam otsida, aga mäletan, et lugesin kommentaare kohati päris suurte silmadega… Isegi, kui ma leiaksin selle, siis ma ei hakkaks sealt nimesid välja tooma – pole vaja, et need lapsed kord oma nime guugeldades siia jõuavad ja end halvasti tunnevad, sest saavad aru, et jutt on konkreetselt neist, teisi samanimelisi lihtsalt ei ole.
Mul on raske mõista vajadust leiutada oma lapsele keeruline nimi, mida kellelgi teisel ei ole. Ma pean silmas just selliseid ainulaadseid nimesid, mida keegi ei oska kuulmise järgi kirjutada ja mis kõlavad väga võõralt. Mu sõbranna lapse ainulaadne nimi kõlab nii tavaliselt, et ei saa arugi, et temanimelisi on Eestis vähem kui 5 ja see sündis loomulikult, mitte teadlikult ja tahtlikult erilist nime leiutades. Loomulikult tuli ka järgmise lapse nimi, mis on nii populaarne, et see on olnud korduvalt kuu enim registreeritud nimede tabelis. Tema jaoks pole see katastroof, nagu ei olnud ka esimese lapse ainulaadne nimi eesmärk omaette.
Ma olen ühest ja teisest kohast lugenud, kuidas meeldib mingi konkreetne nimi, aga lapsele seda anda ei saa, sest see on kas tutvusringkonnas esindatud või liiga populaarne – ikkagi jube, kui klassis on mitu sama nimega last! Ma ei eita, olen püüdnud seda ka ise vältida ja see oli üks põhjus, miks Esimesel oli varem kaks nime. Oli, sest ta oli viiene, kui tema nimest kadus Sebastian, mis registreerides tundus lihtne nimi, aga leidis pereväliselt palju valesti kasutamist (Sebastjann, Sebastjaan), samal ajal ei kasutanud peresiseselt seda keegi… Täna on tal klassivend, kelle teine nimi on sama, mis temal, aga nad on täitsa rõõmsalt koos Tootsid, ei häiri ühesugune nimi ei neid ega kedagi nende ümber, ka mind mitte.
Neljas sai sama nime, mis on mu sõbrannal ja laps räägib vabalt tädi Tuulist nii, et ta ei seosta seda enda nimega. Mina ka ei mõtle sellele, et nad mõlemad on Tuulid, ma ei taju seda isegi siis, kui nad on kõrvuti ja ma pöördun kordamööda mõlema poole. Kui Neljandale panin teadlikult sõbrannaga sama nime, siis Kolmanda puhul ma ei osanud arvata, et ükskord võtab Silveri vennatütar sama nimega mehe, aga see ei tekita kuidagi segadust ega ebamugavust, pigem on kaasa toonud ainult nalja.
Ausalt, pange lapsele see nimi, mis teile meeldib, olgu see siis populaarne või tutvusringkonnas olemas, see ei jää hiljem häirima. Ärge ainult öelge, et teile meeldibki Zhezherella või Pabuliize, sest need on vägisi punnitatud nimed, mille eesmärk on erineda kõigist teistest. Erinemisel pole iseenesest midagi viga, aga on veider, kui väljamaise kõlaga nimi on välismaal tegelikult negatiivse tähendusega või selle kirjapilt on selline, et ka mujal maailmas tuleb nime tähthaaval ette öelda või paberile kirja panna.
Vähem on rohkem, eks, see kehtib ka nimede puhul (mõistsin seda pärast Esimese sündi, kui kuskil oli vaja tema täisnime kirjutada). Mitte et lihtsad nimed alati lihtsad oleksid… Teisega ühtegi nimekaimu lugu ei ole (kuigi Eestis on veel 267 sama nimega inimest), kuid tema nimi on paljude jaoks siiski liiga raske, sest isegi sõbrad kipuvad talle endiselt Karl ütlema (sedasi on tal nimekaimusid muidugi omajagu). See on veel väike eksimus, kord registreerisin talle arsti juurde aja ning naine teisel pool toru ütles tema kohta esmalt Karl, pärast parandamist Karlis ja hiljem kordas üle aja, mille ta Karlosele kirja pani…
Nimedest rääkides, siis Neljanda puhul kaalusin ka nime Samia, sest see meeldis mulle juba siis, kui ma “Kirgede tormi” vaatasin ning vanaema Saimale mõeldes oleks see justkui tema nimest tuletatud. On küll üsna ainulaadne nimi, aga siiski lihtsa kirjapildi ja kõlaga, eks. Samas ülejäänud pereliikmete nimedega see hästi kokku ei sobi, nii et valituks see ei osutunud. Selle asemel läkski käiku mu sõbranna nimi, kuigi ma alguses kõhklesin, kas see veider pole. Ei ole. Ma ei kujutaks ei sõbrannale ega Neljandale mingit muud nime ette, seega on kõik igati õige.
Üks täiesti suvaline tähelepane: kui Esimese nimi sai muudetud, siis avastasime, et kuigi meil on väga erinevad nimed, on nendes siiski teatav harmoonia (üle ühe 6 tähte, 5 tähte; eelviimane täht e, viimane täht i). Olles seda märganud, ei suuda ma sellest enam mööda vaadata, mistõttu on mul hea meel, et me rohkem lapsi ei plaani, sest ma ei oskaks leida viiendale nime, mis harmooniat ei rikuks – nii et ma pole ka ise kiiksudest sugugi puhas…
Mulle meeldib, et teil on kõik nimed ühes stiilis. Saan aru, kui inimesele meeldivad välismaised nimed või “väljamõeldud” nimed, aga need peaksid minu arvates siiski vastama teatud loogikale. Näiteks üks asi, mis häirib, on võõrtähtede ja eesti tähtede kombineerimine (a la Cätryn). Samia oleks nii kena nimi!
Nime-ideid viiendale: Kaarel, Jesper, Marten, Ruuben. Eestipäraseid tüdrukunimesid, mis reeglile vastaksid, eriti pähe ei tule, aga: Gretel, Lauren, Isabel.
….Mirtel 🙂
Võite julgelt viiendat planeerida, küll kommenteerijad nimesid tulistavad kui vaja :D.
Igati nõus sinuga, Katrin, nimed võiksid vastata mingile loogikale.
Aitäh teile nimevariantide eest, küll te olete abivalmid! Tundub, et nime taha viies ei jääks. 😀
Minu lapse nimi on Mattias (nime pannes ei teadnud ühtegi sellenimelist). Lasteaias oli 4 samanimelist kes olid sõbrad, koolis klassis jälle 4, trennis 3:( kuskil last hüüan, kohe pead pöörduvad:(
Vau, nii popp nimi, see võib küll juba üsna segadusttekitav olla. Ma tean siin ainult üht Mattiast. Üldse on lastel sellised klassid, kus nimed ei kordu, välja arvatud Esimese klassis, kus ühel poisil teine nimi sama, mis temal.
Mul on mõlemal lapsel kaks nime, üsna juhuslikult – esimese puhul pakkus vanaema välja tähendusliku hästi kokku sobiva nime, mida olnuks patt panemata jätma, teisele oli siis ka teist nime vaja ja panime isa nime, sest see on ilus ja harvaesinev.
AGA. Kui ma peaks saama kolmanda lapse, siis see saab ainult ühe nime, sest midagi tähenduslikku enam pähe ilmselt ei tule ja ühe nimega on lihtsam, nagunii teist nime eriti ei kasuta. Vähemalt on meil mõlema lapse mõlemad nimed lühikesed, 4-5 tähte, nii et täisnime välja kirjutamine pole kuigi kurnav ettevõtmine 😛 Perekonnanimes, tõsi, on tervelt kaheksa tähte, mis on minu maitsele liiga pikk, nii et kui ma peaks kunagi uuesti abielluma, võtaks meelsasti praeguse kaaslase nime, saaks kohe üle poole lühemaks 😀 Lühikesed nimed on mu meelest mõnusalt mugavad.
Me mõtlesime ka, et tahaks lihtsat, aga mitte levinud nime lapsele. Lõpuks leidsime endale meeldiva- viis tähte, ilma võõrtähtedeta. Oleme saanud mitmeid kommentaare, et ilus nimi, mida pole enne kuulnudki.
Küll aga on mul endal vähelevinud võõrtähega nimi, endale meeldib kirjapilt, aga alati peab täpsustama, kuidas kirjutatakse. Samas jälle üldse muud võõrtähtedega nimed ei meeldi 😂
Meil üldse pigem vähelevinud nimed peres, mu oma Eestis 6 tükki, mehe oma 88, lapse oma 35 ja kohe sündivale lapsele tulevat 24.
Meil on küll üsna levinud nimed (268-2937), aga perekonnanime kannab vaid 44 inimest, nii et saime seda endale lubada. Kui oleksime Tammed, siis ilmselt oleksime pannud lastele veidi ainulaadsemad nimed (nagu Samia), et ei oleks Eestis 15 sama ees- ja perekonnanimega inimest. 🙂
Minu kahe eesnimega laps sai esimese eesnime täitsa enda pärast ja teise mu vanaisade auks. Üsna pea selgus, et ühel kujul esineb ta esimene nimi nimede toppides päris kõrgel kohal. Lisaks selgus, et valisime nime, mida annab kirjutada neljal esineval kujul. Õnneks lasteaias on üks samanimeline küll aga teises rühmas. Loodame, et koolis ka veab. Mul endal oli samanimeline klassiõde ja tüütu oli see pidev eristamine klassis, et kumba meist parasjagu vaja või kummale mingi märkus suunatud oli. Kui tuleb jägmine laps siis saaks ja tema kaks eesnime sama loogika järgi. Esimene lapsele endale ning teine kellegi auks või mälestuseks.
Mind ennast häirib see kui tavalisi nimesid üritatakse “võõrapäraseks” muuta. Nt Chätryyn või Carolyn. Või kui hääldus ei vasta kirjapildile. Nt Airo tuleb lugeda hoopis “Eero” või Evan “Iivan”. Tekitab segadust.
Just, tavaliste nimede võõrapäraseks leiutamine on harjumatu, kui mitte öelda tobe.
Olen 36 aastat nimega Carolyn elanud ja saan ainult kiita, et kes küll mulle nii ilusa nime pani:) . Seletamist ainult nii palju et C alguses ja Y i asemele. Hätta pole kunagi jäänud.
Küll aga hääldatakse igat moodi – küll Cäroliiin, Caroliiina, Carol… Jnejne.. See häirib hullult.
Samas ise pole ma absoluutselt igasugu muudetud nimede fänn – samuti ei kannata neid,mida laps ise iiial kirjutatud / hääldatud ei saa (ntx see sama Chätryyn). Milleks lapsi kiusata nii.
Samas enda laps sai ka erilise nime… Meile lihtsalt ei meeldi nn tavalised nimed. Aga tähed kõik Eesti moodi, ei midagi väärakat, samas võitlesin tund aega vallas, et lapsele nimi kirja saaks. Eestis selle nimega vaid 2 meest 🙂 ja ikka saan kiita, kui äge ja teistmoodi nimi 🙂
Kuna minu nimel oli just 30 aastat tagasi mingi populaarsuse piik, siis tahtsin lastele kindlasti vähem populaarset nime. Mind on alati häirinud et Liise ja Liisbet’e on nii palju.
Praegu on pigem populaarsed taasavastatud vanad nimed, nii sai ka minu poeg lihtsa vana nime. Tingimus oli minu jaoks, et nimepäevade kalendris peab olemas olema, aga populaarsuse tabelites mitte. Tüdruku oma on piisavalt haruldane, et minu vanaema seda meelde jätta pole suutnud (tegelikult 44 inimest Eestis sama nimega)
Meenus kohe, kuidas mu isal oli esimese lapse nimi A4 lehele kirjutatud ja külmikule kinnitatud, sest talle ei jäänud Sebastian meelde. 😀 Tema sõpadele ka mitte, üks neist ristis lapse Juliuseks ja seda nime kasutab ta siiani, tüdruku ristis omakorda Maaliks. 😀
Hehh, mul essa laps seal populaarsuse tabelis kohe esikohal lausa 😀 (Aleksandr) Kuigi me väga ei otsinud seda nime tookord, tuli kuidagi ise. Tahtsime sellist, mis oleks nii eesti- kui ka venepärane ja millega poleks meil ka mujal maailmas raske hakkama saada. Kuigi ikka vahel tekib inimestel küsimusi – et kas e on seal lõpus või mitte, ja et kas keskel ks või x.
Teine laps sai juba selle pilguga valitud, et oleks korraga nii Eestis kui Hispaanias ok. Nii et Daniel. Tema klassis hisp on veel üks Daniel, nii et siin üsna popp, Eestis siiski mitte.
Aga jaa, ma vaatan ka vahel neid eesti uusi nimesid ja karp jääb lahti. Ei kõla nad hästi ei Eestis ega ka kusagil mujal.
P.S. Nimeteemadega tuleb mul alati kohe see sketš meelde:
Ma ei ole seda enne näinud, väga hea sketš (natuke julm ka). 😀
Daniel on siin ikka üsna popp nimi, endale küll kohe ükski pähe ei tule, aga neid on siin 1829 (+ vähemalt üks tüdruk). Aleksandr on muidugi popim, levinud on ka Aleksander ja Alexander, eks seetõttu tulegi kirjapilti täpsustada. 🙂
Minu lastel on siis need nimed, mida Eestis olles ikka alati mingi tädi kuskil kommeteerib (enamasti puhta võõras inimene). Esimene laps kannab nimelt nime River, teine on Blossom ja kolmas on Moon. Mul lapsed on pool-britid ja kasvavad ülesse Shotimaal. Samas ma tahtsin alati, et nende nimed oleks eesti keeles hääldatavad. Kui esimest last ootasin, siis lisandus, et nimi peaks olema loodusest. Kolmanda nimi meeldib mulle veel selle pärast, et see on ainus nimi, mida ma hääldan erinevalt vastavalt sellele, kas ma räägin inglise või eesti keeles ning sellel nimel on mõlemas keeles erinev tähendus.
Minu arvates on su lastel igati loogilised ja lihtsad nimed, ei teki väga küsimusi, kuidas neid kirjutada või hääldada, eriti veel keskkonnas, kus elate. Kui elaksite siin Kohtla-Järvel ning ise olete Riin ja Ülo, siis tunduksid nimevalikud ilmselt veidi harjumatud, aga mitte päris pöörased, nagu tunduksid Rivöör, Blozzom ja Myyn. 🙂
Sebastian on muidu kena nimi aga nii teisest ooperist, et see kombo J.’ga tundub natuke veider. Selles mõttes igati kiidan sellest loobumist (ja loodan mitte pahandada kuidagi). Teil on muidu ilusad nimevalikud lastel, see tekkinud muster omamoodi tähenduslik ja kihvt perenimi ka! 🙂
Nimeteemaga seoses mõtlen alati näitlejanna Pohlale, kes ca 20 aastat elas oma üliharuldase nimega, mis nüüd on juba palju aastaid üks popimaid tüdrukunimesid. Huvitav, kas keegi ajakirjanik on talt mõnes intervjuus selle kohta küsinud? Et mis tunne on. Nimi on ju päris oluline osa vist igaühe identiteedis ja ta on kahtlemata tundlik natuur.
See paneb päris tihti imestama, mida kõike õnnestub vanematel lastele nimeks panna, seadusele vaatamata. Nagu täitsa hiljuti nt Samwise, mille eesti vaste oleks ehk Tobujuss või Tuhajuhan, sõimusõna põhimõtteliselt.
Ei pahanda absoluutselt, endalegi tundus esialgu veider kombo, aga harjusin ära. Samas tähenduste poolest oli igati suursugune kombo: kuninglik-jumalik. 😀 Uuesti siiski sellist teed ei läheks, küllap oli tookord asi esimese lapsega kaasnenud suurushullustuses. Jumal tänatud, et veel Sebastian Joseph Christian nimeks ei pannud. 🙂
Mirteli lugu on tõesti hea näide sellest, kuidas haruldane nimi võib eriti väga levinuks muutuda, nii et ainulaadse nime otsimine või leiutamine ei garanteeri kuidagi, et see ainulaadseks jääb. Välja arvatud Samwize ja muude veidruste puhul…
Namesong eksisteerib appi kujul endiselt, Pehk ja Vilgats laulavad 🙂
Namesong on täpne nimi? Üritasin otsida, aga ei leidnud.
Just, kopin lingi ka https://apps.apple.com/ee/app/namesong/id1358326793
Äkki Androididel ei ole see praegu saadaval?
Okei, selles ongi asi, mul on Android. 🙂
Minul on haruldane nimi, mis perekonnanimega kombinatsioonis on terves maailmas unikaalne… jah, on äge küll, aga ma ei saa mitte kunagi elus väita, et see polnud mina, see oli nimekaim. 😀
Praegusel ajal polegi haruldase nimega enam väga viga, aga lapsena ja teismelisena (olen suht 40 juba) oli kohati ikka päris õudne. Oiiiiiii kui huvitav nimi, oiiii pole kuulnudki, oiiii kust see küll pärit on… Kui sa kuuled ühe korra elus selliseid kommentaare, siis jah, aga kui sa kuuled neid reaalselt KOGU AEG, siis on nüri, ausõna. Nüüd on elu niipalju edasi läinud, et erilisemad nimed on levinumad ja väga enam ei kommenteerita.
Mul on päris tihti vastupidist olukorda – olen oma lastele vist liiga lihtsad nimed pannud.
Mõlemad on kolmetähelised poiste nimed, mida tõesti pigem kuuleb hüüdnimedena. Ühe nime saab muidugi viimase 10 aasta jooksul tihti sportlike saavutuste tõttu lehest lugeda ja enam see inimestele nii hüüdnimena ei tundu. Kuna poiss on vanem, siis esimestel aastatel oli see vähetuntud nimi.
Teist nime esineb originaalkujuna tõesti üsna vähe, pigem on see hüüdnimi. Aga täiesti olemas ja konkreetne Eesti poisslapse nimi!
Vahepeal oli küll tüdimus küsimusest “ok. Aga mis ta pärisnimi on?!” “kas tõesti lubati selline nimi panna, see on ju hüüdnimi”
Täitsa huvitav, mis nimed need on.
Mul poistel nimed Tõnn, Aksel, Ako ja Ats. Aksli puhul vahel küsitakse kas ks või x. Kõige rohkem oli Tõnniga küsimusi. 3 tüüpi: “Tõnu või?”, “Ongi Tõnn, mitte Tõnu?” ja kolmas ei küsinud midagi. Mu onu oli kolmas aga kui mu laps käis juba koolis sai onu teada, et polegi Tõnu vaid ongi päris Tõnn 😀
Oo, mis poistevägi! Tõnn on tõesti nii harjumatu nimi, et ma ka esmalt arvaks, et see on hüüdnimi. 🙂
Me panime oma lapsele nimeks Villem, sest see on äge ja samas lihtne nimi. See oli peaaegu 8 aastat tagasi. Nüüd tundub, et Villemeid sünnib palju 😀
Ja see lihtsus…. mõtled küll, et lihtne aga oleme ikka erinevaid variante kuulnud ja näinud tema kohta: Willem, Villiam, William. Ja veel ka need pealesunnitud hüüdnimed Villu ja Villi, mida laps ise kohe kuidagi omaks võtta ei taha 😀
Kui on õnn veel lapsi saada, siis paneme ikka edasi lihtsaid eesti nimesid.
Villem on tõesti populaarseks muutunud. See on just selline nimi, mis alguses tundub naljakas, aga siis hakkab aina enam meeldima, nagu Joosepki. Viimast lubasin mitte kunagi oma lapse nimeks panna. 😀 Täna aga oleks kaalukausil ilmselt ka Villem. 🙂
Meil olid valikus ka Joosep, Kaarel ja Jaagup. Villem oli kusjuures joonealune nimi 😀 aga kui ta sündis, siis ta lihtsalt oli nii palju rohkem Villemi nägu, kui Kaareli või Jaagupi nägu. Ja no ta on siiani ikka ehe Villem ja ta ise ütleb, et talle väga meeldib tema nimi.
Meil oli selline olukord, kus tüdrukule me polekski vist nime leidnud 😀 me heietasime ja heietasime, kui veel lapse sugu ei teadnud ja tüdrukunimesid lihtsalt ei tulnud. Läbi häda saime paberile Marta ja Anni.
Mul oli tütre nimega nii, et sellel hetkel oli neid nimesid eestis midagi alla 10’ne aga nüüd kui vaatan on neid juba 45. Eriti on meeles veel see, et meile ei lubanud alguses valla sekretär seda nime panna, et pole olemas kuigi sel hetkel oli kodumaal üks noor sportlane selle nimega ja vägagi olemas 😀 Poisi nimega oli aga sedapidi, et ma polnud üldse enne mõelnud või tähele pannud, et see nimi popp on aga pärast kui nimi pandud sai siis hakkasin märkama, et tema nimelisi on väga palju.
Mina olen korduvalt kuulnud oma nimeks Merilin või küsitakse, kas nimes on “i” või “y”. Minu meelest on mul täiesti tavaline nimi, aga ilmselt tänu võimalikele variantide kaasinimestes segadust tekitav.
Oma lastele nime pannes oleme endal elu keeruliseks teinud. Nimelt: minu tingimus on, et nimes oleks “R”; minu mehe tingimus, et oleks vähem kui viiel kaasmaalasel ning pärast esimese lapse sündi selgus, et meie kõigi nimedes on 6 tähte, seega lisandus ka see.
Nende nimede kirjutamises on esinenud vigu nii omade kui võõraste hulgas. Esimese nime, Estrit, on kirjutatud Estrid või öeldakse tema kohta Ester, teise nime, Renert, asemel Rennet või Renet. Kolmas, Aarden, on veel nii väike, et tema nime lasteaias veel valesti ei kirjutata. Siiski, päris alguses kirjutati kingitud raamatusse pühenduseks Aroni’le.
Nime pannes, küsis vallaametnik esimese kahe puhul nõu maavalitsusest ning kolmanda puhul siseministeeriumist. Kolmandale nime pannes tegin riigiportaalis ka nimepäringu, aga sellele nad ei jõudnudki vastata.
Lapsed ise ei ole pidanud põhjendama oma ebatavalisi nimesid. See-eest oleme meie mehega need, kes uues seltskonnas nimede saamislugusid jutustavad. 🙂
Mul on tunne, et kõik kolm või vähemalt esimesed kaks nime on peagi rohkem kui viiel kaasmaalasel. 🙂
Mulle ei meeldi, kui lapsele pannakse võõrapärane nimi ja hääldatakse kirjapildi järgi -Elijah (ei ole jah lõpus), Liam (ka ei ole liiam), Patrick kõlab eestikeeles naljakalt,kui r kõvasti välja hääldada. Tunnen kaksikuid Krister ja Kristel, absoluutselt iga kord ajan segi. Oma lastel (mul neid kolm) on kõigil algustäht sama, aga olen püüdnud vältida sarnast kirjapilti. Meil on eestistatud venepärane perenimi, seda enam oli raske leida eesnimesid, mis sellega sobiksid.
Kuidas Liam siis hääldatakse? Minu teada just ‘liiam’?
Oot, mis, sul on ühe lapse nimi Karli? Ja mina arvasin, et minu vend on ainus Karli maailmas:D
Jep, see on ta nimi. Maailmas nad kindlasti ainsad pole, ainult et mujal maailmas on Karlid pigem naissoost. 😀
2020. aasta 1. jaanuari seisuga on eesnimi Mihkel 2937 mehel. Mihkel on populaarsuselt 48. mehenimi.
Vaata https://www.stat.ee/public/apps/nimed/
Mhmh, seda ma kirjutasingi. 🙂
Ma ise elan välismaal ning mu pojale sai nimeks Jude (hääldus on dšuude) ja kui siin on see täiesti normaalne nimi siis Eestis ikka alguses ohiti et miks nii kole nimi lapsele pandi (nende hääldus siis nagu ‘juhe’). Eks vanavanematel oli tükk tegemist et õieti seda hääldama hakata aga nüüd pole häda kedagi 😀 Tütrele sai nimeks Evangeline ja see juba kordades lihtsam. Ise tahtsin väga Teelet panna nimeks aga kuna ei ole plaanis Eestisse tagasi tulla ning siin seda keegi hääldada ei oska, siis ei hakanud lapsele tulevikus probleeme tekitama.
Ise jälgin FBs torditegijate lehekülge ning mis Jumala sünnitisi seal tortidel kõike näeb…ei saa siin isegi näiteks tuua sest lapsevanem tunneks selle ära. Aga no stiilis Mia-Miiza jne. Üleüldse tundub teil seal mingi komme olevat tüdrukutele tibunimesid panna, tundub et vanemad ei mõista et need samad lapsed kasvavad kunagi täiskasvanud naisteks. No need samad Mia-Maria, Mia-Mirell, Sofia-Alissa. Nii 18 aasta pärast on terve klienditeenindus neid täis ja no andke andeks aga ma ei suuda võtta tõsiselt advokaati kelle nimi on Mirell-Noora. See on jube trend 😀 Sofia on ka siuke nimi, et ei saa aru miks see nii populaarne on. Poiste nimed on väga välismaised ja no ühest seinast teise – on nii 1. kuuseid Kustisi kui Angron- Michaeleid. Aga noh, eks igal ühel omad maitsed.
PS. Palun ignoreeri mu emaili nime, see iidvana 😀
Läksin kohe vaatama, mis see e-mail on. Nüüd ignoreerin. 😀
Mulle tundub just poisi nimi lihtsam, aga siin häälduse poolest tuleb ehk tõesti tüdruku oma kergemini välja. Nimede osas on sul hea tähelepanek, ma polegi kunagi sellele mõelnud, kuidas need Ninnu-Nännu nimed täiskasvanute puhul mõjuvad.
Meie jaoks oli nime valimine üks paras peavalu! Tahtsime nime, mis kõlaks hästi nii itaalia, eesti, vene kui ka inglise keeles (meie perekondade keeled), sobiks hästi perekonnanimega, oleks piisavalt lihtne ning et tutvusringkonnas poleks sellist nime kellegil. Mul endal üsna originaalne eesnimi, mehel aga nii levinud, et siinkandis on igal viiendal sama eesnimi 😀 Valituks sai Gregori, oleme rahul.
Selliste tingimuste juures on tõesti nimevalik kaunis keeruline, aga saite hästi hakkama. 🙂
Appi, nimevalik on meil alati kuidagi nii keeruline olnud. Olgu, Eileeniga vist polnud ainult.
Me oleme lihtsalt alati tahtnud, et oleksid ilusa kõlaga ja pigem pehmed nimed. No sellised veidi helisevad. No ja nii eesti kui prantsuse keeles kergelt hääldatavad ning eelistatult samal viisil.
Eileen tuli üsna kergelt. Siis kui nime panime, oli üsna haruldane veel ka. Vist alla kümne inimese tol hetkel. Praeguseks on küll rohkem. 🙂
Ella, kes pidi alguses Aliis olema, tuli ka siiski üsna kergelt. Aliis langes välja seetõttu, et see hääldub samamoodi nagu prantslased ütlevad Alice. Ehk siis siin poleks keegi kunagi nime õigesti kirjutama hakanud.
Eloise oli minu jaoks meie laste nimede seast suurim erand, sest:
1) hääldus ja kirjapilt ei kattu
2) natuke liiga populaarne Prantsusmaal
Muidugi ok, me võime vaielda, et Eileeni algupärane hääldus on ju ka midagi muud, aga ma lähtun rohkem sellest kuidas hääldaks eestlane ja kuidas prantslane. Mitte näiteks iirlane, eks. 🙂
Ehk siis Eloise on siin ikkagi Eloiis, mitte Eloiisee nagu mu enda sugulased ütlevad. 😀 Aga no pole hullu ja see on Bruno lemmiknimi maailmas, nii et.. 😛
Ja kuigi kõik arvasid, et neljandale tahame ka “e” nime panna, siis tegelikult oli see pigem välistatud. Tahtsime midagi lühikest ja pehmet ja kuna Eloise’i kaks hüüdnime on Elo ja Liisu, siis esimesele mõeldes tuli pähe ka Milo (mis küll esimesena torkas pähe telekat vaadates, sest Milo Ventimiglia noh). Kuigi seda on ka paar inimest proovinud juba Mailouks muuta, aga ma siis kohe suskan vahele, et eieiei, nagu kirjutad: Milo. MILO! 😀
Meil suht kergelt tulnud. Kõik suguvõsast ja vanad lihtsad nimed. Enne mehega kohtumist juba teadsin, et esimene laps tuleb vanaisa järgi jne. Aga ma polnud ilmselgelt ainus. Ühtäkki hakkas neid Aksleid palju tulema ja Hugosid ka. Eduard vist veel pole väga popp? Mind see häirib kui on palju samanimelisi. Tekitab segadust.
Mul endal üliharuldane eesnimi+perenimi kombinatsioon, ometigi olen sattunud nimekaimuga arsti ukse taga sisenemisel segasesse olukorda. Selgus, et minu nimekaimul muidu kõik sama, aga perek. nimes üks täht keskel lisaks pluss rahvus teine. Mõlemad sünnitasime lapse samal nädalal temaga ning samas haiglas 🙂
Hugo on tõesti üsna popp, Aksel ilmselt ka – mul küll ei tule ühtegi silme ette, aga on just nii lihtne ja ilus nimi, mis võiks paljudele meeldida. 🙂 Eduard pole tõesti nii popp kui Hugo või Aksel.
Peaaegu nimekaimu kokkusattumus on minu arvates päris äge. 🙂 Kui ma käisin lapsega Tallinnas arsti juures, siis juhtus ka nii, et enne meid käis sama vana poiss, kellel oli sama perekonnanimi. Pole küll nii suur kokkusattumus, aga siiski, sidruneid pole üldse palju (44) ning minu uurimistöö põhjal on kõik omavahel (kauges) suguluses, nii et mul oli pärast täitsa kahju, et me arsti ukse taga omavahel tuttavaks ei saanud (kokkusattumust mainis arst ise).
Minulgi endal on populaarselt 36ndal kohal asetsev nimi. Huvitaval kombel tean isiklikult ainult ühte Laurat. Üldjuhul pole probleemi olnud perekonnanime tõttu, kuna neid on kokku ligikaudu 50l inimesel. Kuid Tartus gümnaasiumisse minnes oli küll klassis 3 Laurat ja ühel tüdrukul täpselt samasugune perekonnanimi ka. Esimest korda elus pidin kasutama täielikult nii ees- kui ka perekonnanime.