Mul oli aasta-kaks tagasi tõsine probleem unustamisega. Ma unustasin kõike ja seda kogu aeg. Ma helistasin arstile, broneerisin aja, mis oli 5 sekundit pärast kõne lõppu ununenud, kui tahtsin seda telefoni kalendrisse märkida. Ma olin edaspidi targem, ma kirjutasin aja paberi peale üles ja siis loomulikult oli mul hiljem ununenud, kuhu ma paberi panin. Ma ostsin endale märkmiku. Mul pole aimugi, kus see on.

Mul on üks ja ainus suur õlakott lastetarvetele, mis oli vähemalt kuus aastat A ja O, kui kuskile minek oli, aga siiski ma unustasin selle mõnikord maha, kuigi see oli nagu mu kolmas käsi, alati õla küljes. Ma mäletan, kuidas ükskord hakkasin poolel teel Lehtse lihtsalt nutma, sest ma olin taas koti maha unustanud ja olin terve maailma peale pahane, eesotsas Härra peale, kes organiseeris neli last autosse ja jättis koti minu mureks. Miks jätta midagi minu mureks, kui ma ei mäleta isegi oma nime?!

Ma ei hakka parem rääkima, kui palju kordi olen jätnud pesuasjad ja puhtad riided kotiga koju välisukse juurde, kui oleme läinud Härra vanemate juurde sauna. Või kui palju kordi olen jätnud paki koju, kui olen läinud pakiautomaati pakki viima, või olen hoopis Rakverest lahkunud pakita, kuigi just sellele ma sinna järele läksin. Või kuidas olen üritanud Smartposti pakikoodi sisestada Omnivasse või vastupidi ja ebaedu peale koju tagasi läinud.

Ma olen seisnud nõutult kassas, sest mul on läinud pangakaardi kood meelest. Pärast seda, kui pangakaart blokeeriti, ei julge ma enam kolme katsega oma mälu ka värskendada. Tavaliselt tuleb mingil suvaliselt hetkel see kood jälle meelde, nagu ka igasugused muud salasõnad.

Neid unustamisi oli mingil ajal nii ropult palju, et see väsitas, ärritas, kurvastas ja tekitas lootusetu tunde. Ma olin tänaseni selle unustanud, sest vahepeal töötas pea päris hästi, kuid täna kukkus viimane piisk karikasse ja kõik tuli meelde.

Ma olin just õues hädas, sest ma, vana loll, läksin võtmeteta prügi välja viima. Kusjuures ma veel võtsin need korra toas kätte, aga mõtlesin, et ma ei hakka korteri ust lukku panema, sest vaevalt lapsed välja tulevad. Nad ei tulnudki välja, siis ka mitte, kui ma akna all karjusin, et nad akna lahti teeksid. Kolmas küll üritas viimast teha ja üritas ka Esimest kutsuda, nagu ma palusin, aga Esimene lihtsalt ei tulnud akna peale, Teine ka mitte, kuigi klaasid ei paista enam pidevast suu ammuli aknast välja vahtimisest läbigi. Nüüd, kui oli neid ammuli suid sinna akna peale vaja, siis nad ei tulnud. Tüüpiline, mis muud.

Õnneks tuli naabrinaine koju ja lasi mind välisuksest sisse, aga ma olin ikkagi nii püha viha täis. Ma ei saanudki aru, kas olin tige enda peale, et ma võtmeid kaasa ei võtnud või suurte poiste peale, et neid olukord isegi nii palju ei huvitanud, et nad oleksid teinud kaks sammu laua tagant akna juurde või aidanud Kolmandal akent avada, kui too hakkama ei saanud ja abi palus. Nende poolest ma oleksingi võinud akna alla karjuma jääda.

Ma tean küll, et tegelikult olin ma vihane enda peale, sest mul juba mitmendat päeva aju taas seisab ja neid unustamisi oli lihtsalt juba liiga palju kogunenud. Kuidas on võimalik, et ma unustan ära iselukustuva välisukse, mida ma kasutan mitu korda päevas?!

Eilne päev oli täielik tase. Panin poiste õeriided kotiga ukse kõrvale, et lasteaeda minnes oleks see kohe silme all. Kott meenus mulle alles auto juures. Hea, et mitte lasteaias, nagu tavaliselt. Viisin Esimese tema rühma, jalutasin Kolmandaga tolle rühmast mööda ja olin valmis ära minema, aga laps tuletas meelde, et tema pidi ka lasteaeda minema. Viisin ta rühma, läksin auto juurde ega leidnud kotist autovõtmeid. Leidsin need Esimese rühmast. Hakkasime Teisega Lehtse poole sättima ja ma ei leidnud tema vabaajajalatseid. Need olid lasteaeda jäänud. Vahet ei olnud, võis botastes ka minna. Kuus kilomeetrit Kadrinast eemal meenusid paberid, mille pidin psühholoogi juurde kaasa võtma ja mis jäid välisukse kõrvale riiuli peale. Sõitsin siis tagasi.

Kohe, kui ema juurde jõudsin, läksin Teise õpetajate poolt kirjutatud iseloomustust välja printima, sest kodus ma seda teha ei saanud (printer oli mingi imelikul kombel pliiatseid täis ja üks oli teisel pool rullikut, mis paberit sisse tõmbab, seda ma ei saanudki kätte) ja olin kindel, et kui ma seda kohe ei tee, siis unustan ka. Printisin välja, panin paberi esikusse laua peale, et autosse minnes saan kohe kaasa haarata. Õnneks ma läksin vaid autot pesema, sest esimese möödumisega ma seda kaasa ei haaranud. Unustasin. Kui olime juba otsapidi Laste Vaimse Tervise Keskuses, siis meenus, et paberid jäid autosse. Jalutasime taas auto juurde tagasi.

Õhtul läksime sõprade juurde ja plaanisin arvuti kaasa võtta, sest üks väike asi oli vaja ära teha. Arvutit ma kaasa ei võtnud, vaid läksin sellele kohe pärast sõprade juurde jõudmist eraldi järele. Vähemalt püsis see väike asi meeles ja sain selle tehtud.

Kõige totram on see, et ma tunnen, et ma olen midagi unustanud ja loomulikult mulle ei meenu, mis see on. See on selline “ma unustasin ära, mille ma ära unustasin” tunne.