Ma sirvisin täna oma vanu päevikud, sest ei minul ega Silveril olnud meeles, kuidas möödus meie esimene ühine jaaniõhtu. Ma ei saanudki seda teada, kuna olin kirjutanud pika sissekande ainult jaaniööst ehk sellest, kuidas me varahommikuni teineteise kaisus kõigest rääkisime, kuidas ta mu juukseid silitas, kuidas me sõrmi kokku põimisime… Aga kus me enne seda olime või kas me üldse kuskil lõkke ääres koos olime…

Tõenäoliselt olime, sest me olime siis igal võimalusel koos. Jaanipühad ongi läbi aastate olnud võimaluseks koos olla, aga mitte seekord, sest töökohavahetuse tõttu ei saanud Silver keset nädalat kodus olla. Õigemini ta isegi ei mõelnud sellele, sest esimesel kuul oleks olnud imelik hakata vabu päevi küsima, seda enam, et uues kohas ei saa päevi ei ette ega järele teha. Leppisime tänavu Soome pühadega, mis andsid Silverile vaba reede ja kaks kodust päeva, Eesti pühad veetsime aga esimest korda lahus.

Mitte et me jaane muidu kuidagi eriliselt tähistaks, mingit Pühajärve jaanituld ega muud suurt pidu pole meil kunagi olnud, pole meie teema. Meil polegi olnud päris oma teemat. Meie jaanid on möödunud minu või Silveri või mõlema vanemate juures…

Pooled jaanid on nii tavalised olnud, et ma ei ole isegi pilte teinud või kui olen, siis mitte miski nendel ei viita, et on olnud jaaniõhtu.

Tegelikult ei saa öelda, et ma pole ainult igavatel jaanidel pilte teinud. Kõige mõnusamad pühad möödusid meil kolm aastat tagasi sõbra juures, kus olimegi ainult meie koos lastega ja tema. Meil oli nii tore, et ühest ööpäevast sai planeerimatult kaks, mille jooksul tegin samuti vähe pilte (ja nendestki on pooled paljastest tagumikest, mis saunalavalt basseini jooksevad).

Aasta enne seda oli meil ka väga meeldejääv jaaniõhtu… Silver kiskus tühja koha pealt sellise tüli üles, et ma ei unusta seda ilmselt kunagi, kuigi tüli ise kestis vaid loetud minutid ja mina tegelikult ei tülitsenud. Ma ei saanud isegi aru, milles on probleem või mida ma valesti tegin. Lõpuks tuli välja, et asi ei olnudki minus, lihtsalt kogunenud pinged ja lein pressisid end koduveini abil välja.

Eh, see kõlas nüüd nii, nagu Silver oleks kõvasti joonud, aga midagi sellist ei olnud, ta võttis maitsmiseks vaid ühe väikese topsitäie koduveini ja peale purgi või kaks õlut. Eraldi poleks ilmselt kumbi pähe hakanud, aga koos tekitasid need mingisuguse Mentose ja Coca-Cola efekti ning jõudsid otse ja ainult pähe. Ei olnud mingit kõverat sammu ega pehmet keelt, ainult ebaadekvaatne arusaam olukorrast, kus ma tahtsin minna edasi tallu ja ütlesin talle, et ta võib enda vanemate juurde jääda (sest mulle tundus, et ta tahab seal olla).

Ta ei jäänud sinna, aga teel minu vanemate juurde käitus ta nii, nagu ma oleksin sundinud teda kaasa tulema, mistõttu talle aitas minust… Ma tõstsin käed üles (piltlikud, päriselt olid käed ikka roolil) ja andsin talle võimaluse autost lahkuda, kuid ta ei kasutanud seda, vaid ajas asja veel hullemaks. Pärast kulminatsiooni tuli ta kui udust välja, mille järel ei saanud ta ise ka aru, mis talle sisse läks, kuid kahju oli juba tehtud. Igatahes, edasi nägi ta kõvasti vaeva, et juhtunut heastada, varsti saab võib-olla andeks ka…

Ma ei tea, miks ma praegu kirjutasin nii pikalt kümnest minutist, mis on kõikide ühiste jaanide peale meie ainus tüli. Palju rohkem on olnud ikkagi ilusaid õhtuid, mis on lõppenud sõnajalaõie otsimisega… Mitte et too õhtu oleks erand olnud, siis otsisime leppimissõnajalaõit, mis teatavasti on veel erilisem õis.

Kui mõelda Teise sünnikuupäeva (24.03) peale, siis võib öelda, et ühe korra on otsingud isegi edukad olnud. Jaanimardikatega on aga rohkem vedanud, neid oleme korduvalt leidnud.

Jaanimardikate otsimine ongi olnud me ainus traditsioon, aga tänavu jäi see vahele, sest olime nii väsinud, et hämara saabudes olime juba ammu voodis. Pealegi ei olnud jaaniõhtu Silverita mingi jaaniõhtu, vaid täiesti tavaline päev. Jep, õhtu oli päev… Ei kõla üldse loogiliselt, aga ma ei tahtnud ühes lauses kasutada kolm korda sõna “õhtu”.

Eelmisel aastal ei olnud tegelikult midagi teisiti peale selle, et Silver oli kodus. Koht oli sama, söök oli sama, ilm oli peaaegu sama ilus ja meil oli energiat, et kesköö paiku jaanimardikaid otsida.

Kui oleksime oma otsimisega liikunud Pärnamäe suunas, siis oleksime võib-olla kännuämblikke leidnud. Nali! Ei olnud ka seal sellist pidu, kust oleks neljakäpukil lahkutud.

Viimane lõik tuli nüüd sama hästi välja nagu kirjandi lõppsõna. Ilmselgelt on mu mõtted juba maal basseinis, mitte siin…

Kuidas teie jaaniõhtud tavaliselt mööduvad?

Armsad sõbrad, kes te käite siin iga päev vaatamas, kas olen midagi uut kirjutanud, ma väga vabandan teie ees järjekordse pika vaikuse pärast. Ma olen endiselt olemas, kuigi vahepeal oli tunne, et ma annan laste distantsõppe pärast otsad. Algus läks iseenesest sujuvalt, ent viimased nädalad muutusid kõigi jaoks nii tüütuks, et keegi meist ei tahaks seda sügisel korrata.

Igatahes, lastel said klassid lõpetatud, mina aga jätkan sügisest üksikaineõppes, sest üksikud ained mul tegemata jäävad. Kui ma võtan juurde veel kutseõppe, siis eriolukord vol. 2 rikuks taas minu kooliplaanid ära, seda ei tahaks samuti korrata. Pole muidugi välistatud, et kaks asja korraga on endiselt nii suur suutäis, et järjekordseks põrumiseks pole eriolukorda vajagi. Põrumisest rääkides, siis enne võtsid laste kooliasjad nii palju energiat ära, et enda asjadele polnud aega mõelda, aga nüüd hakkab kõik kohale jõudma ja kahju on. Ma olin juba nii lähedal, samas olen ikka nii kaugel, et hakkan juba arvama, et haridus ei ole minu jaoks… Sügisest jätkan ainult seetõttu, et magamata öödel ja valatud pisaratel mingi mõte ka oleks.

Kirjutasin mõned postitused tagasi, kuidas sain x-i töö eest, mille enda arvates ära tegin. Jah, ma tegin selle töö ära, aga ma olin selle esitamise ajaks õppinud nii lastega kui nendeta 10 tundi ja mul jäi Moodles märkamata, et ma pean kinnitama, et olen kinnitanud, et soovin töö õpetajale esitada. Ei, mul ei läinud lausega midagi sassi, sest ühe lihtsa faili õpetajale saatmine seal täpselt nii keeruline ongi. Kui mu äpardus välja tuli, siis ma seda eriliseks mureks ei pidanud, sest töö oli mul ju tehtud, nii et saatsin selle meili teel ära, aga õpetaja ei arvestanud seda. Ei arvestanud ka siis, kui tõestasin nii dokumendi loomise kuupäeva kui ka Chrome ajaloo kuvatõmmisega, et sain töö õigel ajal tehtud ja enda arvates ka õigel ajal esitatud. Ei mingeid erandeid – kuna töö õigel ajal läbi Moodle temani ei jõudnud, siis nüüd pean selle tegema uuesti ja seda juba koolis. Ma usun, et te loete ja mõtlete, et tühiasi, mina aga kirjutan seda klomp kurgus, sest mul on sada muud tegemata tööd ja viimase asjana tahan ma teha teist korda midagi, mille ma tegin läbi häda õigel ajal ära, aga see üks puuduv näpuliigutus… Minu jaoks oli see nii suur tagasilöök, et see ajab siiani nutma.

Eesti keele eksamil läks mul ka halvemini kui proovieksamitel, kus sain esimesel korral 84 punkti ja teisel korral 74. Nüüd tuleb ehk 64 punkti, sest kirjand jäi mul poolikuks, seda nii sõnade arvult kui ka sisult. Kui kirjandi esimene pool räägib aiast, siis teine pool aiaaugust ja lõppsõna mõtles pastakas ise viimasel minutil välja, ma isegi ei mäleta, mida ta sinna kirjutas. Alguses mõtlesin küll, et proovin sügisel või järgmisel kevadel uuesti, aga kelle jaoks? Suure tõenäosusega ei lähe mul kunagi vaja ei lõputunnistuse keskmist hinnet ega riigieksamite tulemusi, sest mul ei ole mingit soovi minna edasi kõrgharidust omandama. Mul ei ole ka mingit soovi teha tööd, kus tuleb tihedalt inimestega suhelda, ma näen end pigem kuskil tehase pimedas nurgas omaette nokitsemas. Või vanemate talus põllutöid tegemas.

Viimane on siiski ebareaalne, sest ma ei oska põllutöid teha ja mul pole palju võimalusi isa kõrval õppida. Tal pole aega ega kannatust õpetada ka. Aeg-ajalt on enda lõbuks muidu tore kätt harjutada, näiteks mõnda aega tagasi vedasin kopaga turvast aeda ja sellisel kujul ma pole varem frontaallaadurit kasutanud. Koppa visatud prahti olen küll lõkkehunnikusse kallanud, aga kuskilt hunnikust kopaga midagi võtnud ei olnud, nii et minu jaoks oli see väga põnev võimalus. Esimese kopatäie sain venna juhendamisel kätte, see oli korralik hunnik, aga teise “kopatäie” peale hakkas ema jalad ristis naerma, turvast oli seal nii vähe, et sama hästi oleksin võinud seda labidaga aeda viia. Edasi läks siiski paremini, vaid laialilükatud turbahunnik reetis, et selle kallal käis algaja…

Ühel õhtul käisin isaga pritsimas, mis tähendab siis seda, et viisin teise traktoriga veepüti põllule ja sõitsin lähemale, kui tal oli tankida vaja. Neljas oli kaasas ja tema oli ka ainus, kes tahtis kaasa tulla, poisse ei tõmba traktorid juba aastaid, Kolmas isegi kardab nendes sõita. Nad on ehk isasse, ta töötab küll igasuguste masinatega, kuid traktorid on tema jaoks igavad ja põllutöid ta teha ei taha. Neljas on minusse, tema tahab kõigega sõita ja kõike proovida. Keevitamist proovis ta isegi enne mind ja kui tema juba proovis, siis pidin mina ka.

Minnes edasi kondimootoriga masinate peale, siis mul on nüüd ratas! Mul ei ole 16 aastat ratast olnud… Või noh, mul oli ilus punane ratas, mille kohta vanemad ütlesid, et hoidku ma seda hästi, sest nende poolt on see viimane. Mina võisin seda hästi hoida, aga vend ja õde seda ei teinud ning ma olen neid aastaid norinud, et nad on mulle ratta võlgu. Mõned nädalad tagasi ütlesin vennale, et mul on ratas välja valitud, ostku ära. Ta oli nõus ja ma ei jäänud ootama, millal tal mõistus koju tagasi tuleb, nii et juba paar tundi hiljem olime Mustamäe Fixuses ja ostsime sealt kolm ratast.

Kirjutasin eelmisel kevadel, kuidas saime Fixusest neli ratast 800 euro eest, seekord nii odavalt hakkama ei saanud. Nüüd maksid kolm koos lisadega peaaegu kaks korda rohkem ja autos võtsid need ka kaks korda rohkem ruumi, aga vähemalt mahtusid ära ja vend ei pidanud Tallinnast rattaga koju sõitma. Kuna Esimene kasvas juba eelmise suve lõpuks oma 24-tollisest rattast välja, sai ka tema endale uue, täpsemalt 14-tollise raamiga Dragi ratta, mina 15-tollise Fuji Nevada (veidi teistsuguse raamiga, aga sellist kodulehel pole) ja vend ostis endale 19-tollise Nevada. Me rattad on peaaegu ühesugused, minu oma lihtsalt veidi vähem mehelik.

Linnaratast ma ei tahtnud, sest ma näen end rohkem metsaradadel sõitmas, aga esialgu vaatasin siiski naiseliku raamiga valget maastikuratast. Vend vaatas ka alguses Dragi ratast, aga tänu Reiko heale veenmisvõimele soetasime hoopis teistsugused, palju sportlikumad. Ma olen valikuga rahul, sõita on mugav ja kerge ning kui juhtub, et minust ikka erilist väntajat ei saa, siis on ratas piisavalt sooneutraalne selleks, et jätta see poistele.

Kiitsin eelmisel aastal Reikot ette ja taha, kiidan seekord ka. Mul oli väga hea meel, et temast sai taas meie müügimees, ta on oma töös nii hea, et ta suudaks mulle maha müüa ka Kirby tolmuimeja ja Amway liitumise. Nali! Nii hea ei ole keegi. Ta lihtsalt oskab luua sellise õhkkonna, kus ükski küsimus ei tundu liiga rumal ja kus pole kohta ebamugavatele vaiksuhetkedele, naerule aga küll. Tänu temale on Fixusest rataste ostmine olnud mõlemal korral kui sõbral külas käimine. Üldiselt kaks ilma kolmandata ei jää, nii et kui Reiko vahepeal võrkturundusega tegelema ei hakka, siis läheme talle uuesti külla, kui keegi vajab jälle suuremat ratast või kui Silver tahab enda 20 aastat vana ratta välja vahetada. Ta ei saa ju oma vana krigiseva loguga meiega sõitma tulla…

Tegelikult ta ratas vist ei ole logu, ma ei tea, ma pole seda viimased 10 aastat sõitmas näinud ega kuulnud. Kuuekesi oleks muidu tore küll sõita, viiekesi oleme seda nüüd mitu korda teinud ja pole üldse hull. Välja arvatud siis, kui on. Kord sõitis Kolmas rivi ees ja kui ma ütlesin, et tagant tuleb traktor, siis ta võttis hoo nii maha, et kõik hakkasid rivis vingerdama, käskisin kiiremini sõita, mille peale hakkas Neljandal nii kiire, et ta sõitsis Kolmandast mööda. Meenutan, et samal ajal tuli tagant traktor… Selliste ootamatuste (ja joobes või lihtsalt jobude autojuhtide) pärast ei meeldigi mulle paremal pool teed sõita, üksinda ka ei meeldi, vasakul tunneksin end turvalisemalt.

Veel turvalisemalt tunneksin end metsaradadel, aga et nendeni turvaliselt jõuda, tuleks esmalt paigaldada autole haakekonks ja siis soetada rattahoidikud nii katusele kui konksule, sest ma ei leia, et oleks olemas üht või teist kuuele rattale. Mõttekam oleks võib-olla üldse käru osta või auto Ford Transiti vastu vahetada… Ma muidu ei armasta meid suureks pereks nimetada, aga praegu tahaksin küll ohata, et see on suure pere mure. Ohkan ka kergendusest, sest ilmselgelt on maailmas palju suuremaid muresid.

Rattajuttu lõpetuseks mainin ära, et Esimesele ostsime ikka ise ratta ja minu omast maksime ka pärast üle poole kinni, keegi ei pea mu venna pärast muretsema, ma ei teinud teda puupaljaks.

Uut on meil rohkem… Ja mulle meenus sellega nüüd üks asi, aga kõigest järjekorras. Kindlasti mäletate, et me rott Siidi suri möödunud kuul, mäletate ehk ka seda, et ma lubasin rohkem rotte mitte võtta. Noh, ma palju ei võtnudki juurde, ainult kaks. Kahjuks läks aga nii, et esimesest kahest rotibeebist suri üks juba kolm päeva hiljem. Kui ma neid poes nägin, siis ütlesin kohe, et oi, üks nii paksuke ja teine nii peenike. Ilmselt juba aimate, kumb neist suri.

Kolm nädalat hiljem võtsin järgmise rotibeebi, neljasest seltskonnast kõige elavama ja uudishimulikuma, kuigi välimuselt meeldis mulle üks üleni helehall. Paraku oli too helehall teistest pisem ja tema olekus oli midagi tuttavat, midagi, mis meenutas surevat rotibeebit.

Mul ei olnud plaanis võtta rotte juurde, aga kui Bella hakkas veetma päevi puurinurgas magades, siis mul hakkas temast kahju. Ta oli ilmselgelt üksik, kurb ja stressis. Otsustasime, et võtame kaks ühevanust rotti juurde, siis jäävad nad pärast Bella surma teineteisele seltsiks, kuni on nende aeg minna. Nii palju siis sellest plaanist… Loodetavasti klapivad Täpikese ja Musti ajad paremini.

Rotibeebide võtmine oli väga õige otsus, Bella hakkas neid nähes kohe elama, esimese asjana pesi ta beebid puhtaks ja ülejäänud õhtu ei lasknud ta neid silmist. Triibu viimasel elupäeval konutas ta küll taas nurgas, sest Triibu magas tema peal. Ilmselgelt sai Bella aru, mis Triibuga toimub ja ta oli talle samamoodi toeks nagu Siidile, ta ei liigutanud end isegi siis, kui ma puuri süüa panin, sel hetkel oli kõige tähtsam see, et Triibul oleks soe. Bella on uskumatult suure südamega rott.

Musti liitus Bella ja Täpikesega kolm nädalat hiljem ning temagi võeti kohe omaks. Nad on kolmekesi nii armsad ja tänu väikestele on Bella jälle Bella. Beebid on aga tõelised beebid, nad väsivad ruttu ära ja jäävad kogu aeg voodis või diivanil magama, Bella koos nendega. Siidi oli hoopis teist masti, tema ei jäänud isegi beebina kuskil magama. Mida kauema ta lahti oli, seda rohkem ta lihtsalt hävitas asju, aga magama ei jäänud.

Nüüd siis see asi, mis mulle alguses meenus. Triibu on ikka sügavkülmas… Ma ei tea, kuidas ma ta sinna nii kauaks olen unustanud. Muide, Siidi oli meil ka paar nädalat Soomes sügavkülmas, me tõime ta koju ning matsime Luha talus maha. Triibu läheb tema kõrvale.

Ma ei saa aru, mis nutupostitust ma täna kirjutan! Kooliteema juures nutsin, nüüd nutan… Raske on sedasi jälle teemat vahetada.

Viimase kuuga olen saanud veel uusi kogemusi ja asju, näiteks sain esimest korda kukelt peksa ja eelmisel nädalal sain silma alla uue pigmendilaigu.

Kukerünnakust on suva, see ei olnud isegi eriti valus. Kuna püksid jäid terveks, siis ma ei hakanud lähemalt üldse uurimagi, kas sain kriimustada või mitte. Õhtul alles avastasin, et kriimustustest oli asi kaugel, ma olin nagu kummikuulidega pihta saanud. Kukega oleme muidu sõbrad edasi, pärast (provotseeritud) rünnakut võtsin ta kohe sülle ja rääkisime asjad selgeks. Pigmendilaiguga ei ole mul aga midagi selgeks rääkida, me sõbrad ei ole.

Midagi uut on veel. Silver vahetas töökohta ja seoses sellega ka elukohta. Viimast üleöö ehk kui ta reede õhtul andis kaks nädalat ette teada, et lahkub töölt, premeeriti tema kaheksa-aastast lojaalsust kohese vabastamisega, samuti pidi ta kohe elukohast lahkuma. Ma ei hakka kirja panema, milliste “tänusõnade” saatel seda tehti…

Õnneks on nende aastate jooksul tekkinud Silveri ümber palju inimesi, kes teda tekkinud olukorras toetasid. Endine töökaaslane võttis kaasa oma kõige kapima sõbra ja nad mahutasid kogu meie soome maise vara esimese kaubikusse, öö veetis Silver endise töökaaslase diivanil ning laupäeval otsisid nii uus otsene ülemus kui ka endise tööandja endised sõbrad talle uut elukohta. Esialgu käis ta küll ise üht üürikat vaatamas, aga selle saamiseks oleks pidanud enne avalduse täitma ja siis uue nädala keskpaigani vastust ootama… Ootamise asemel helistas ta paarile inimesele ja tunni pärast oli tal tuba olemas endise tööandja järjekordse endise sõbra üürimajas. Palju endiseid, eks. Neid kõiki ühendabki see, et Silveri endine tööandja on nende kõigi jaoks kas endine tööandja, endine äripartner või endine sõber.

Uus elukoht on ühiselamu-tüüpi, Silveril on oma avar magamistuba koos suure vannitoaga, kuid köök on teistega ühine. Või noh, mis teistega, temaga sama poole peal elab praegu ainult üks noor naine, ülejäänud toad on tühjad. Kokku nad siiski puutunud ei ole, sest too naine on enda tuppa pisikese kööginurga loonud ja ühist kööki ta ei kasuta. Saunas pole nad ka koos käinud, samuti pole Silver üksi leili võtnud, ta pole eriline saunasõber. Minuga käib ta saunas ainult seetõttu, et saunalava on üks väheseid kohti, kus aeg seisab ja kus saame segamatult kõigest rääkida.

Sellised lood siis. Veidi segased veel, sest Silveril on nüüd nii palju vaba aega (töötab 7 päeva asemel 4,5 päeva nädalas), et tore oleks koos olla, aga samal ajal ta ei tea, millisesse gruppi või millisesse linna ta lõpuks pidama jääb, nii et me ei saa praegu mingeid plaane teha. Elame päev korraga.

Kirjutasin küll nii, nagu asjad oleksid käinud kiirelt ja lihtsalt, aga tegelikult on terve see kevad olnud täis pettumust, kahetsust, kõhklemist, muretsemist, viha, masendust ja nii edasi. Viimastel nädalatel veidi ka kergendust ja elevust, kuid halvad emotsioonid ei ole veel ajalugu, sest mõned asjad tuleb ametlikuks ajada ja mõnest asjast ei saa me ilmselt kunagi üle.

See on teema, mille peale võiksin hakata siin kolmandat korda nutma, aga olen vist kõik nutud ära nutnud… Nüüd tõuseb ainult vererõhk.

Silver on tänaseks neli nädalat ja kolm päeva ära olnud, see aeg on väga kiirelt möödunud. Kiirelt, aga mitte kergelt. Meil mõlemal on olnud emotsionaalselt raske, eriti Silveril, mistõttu ma väga oleksin tahtnud olla tema kõrval. Samuti oleks tahtnud olla tema minu sünnipäeval kodus, aga just tol õhtul tassis ta meie asju endise töökaaslase kaubikusse. Või peaksin ütlema sõbra kaubikusse, sest sõpra tunned hädas, eks.

Homme tuleb Silver aga koju, sest ülehomme on Neljandal lasteaia lõpupidu. See ikkagi toimub! Ei jää lasteaiast viimaseks mälestuseks see, kuidas prügikotiga sealt asju ära tõin. Neljas pole küll märtsist lasteaias käinud, aga ikkagi on tore panna möödunud ajale üks pidulik punkt.

Ma panen sellele postitusele ka nüüd punkti, olen kirjutanud juba 10 korda rohkem sõnu, kui kirjutasin kirjandis…