Võluvalu

Ausõna, see ei ole valus… Kui püksid on jalas.

Vahepeal ringes palju koostööpostitusi Pranamatiga ja mulle jäi silma, kuidas nii mõnigi kiitis, et sai massaažimati abil seljavaludest lahti. Ma mõtlesin kohe Silveri peale, sest selg on tema nõrk koht… Kahjuks või õnneks ei hakanud rahakott tol ajal matile peale ja odavat kahtlase kvaliteediga Aliexpressi analoogi ma ka ei tahtnud, nii et elasime ilma edasi. Kuni järg jõudis minuni ja sain Pranamatilt koostööpakkumise, kus nende poolt oli matt ja padi ning vastu ootasid nad ainult ühte Facebooki postitust. Loomulikult võtsin selle vastu, sest selles koostöös tööd nagu polnudki…

Aga siin ma nüüd olen, kirjutamas ikkagi blogipostitust, sest mul lihtsalt on nii palju öelda, et see ei mahu ühe Facebooki pildi alla ära. Sama jäädvustuse alla, millega seda postitust alustasin. Selle pildiga on nii, et see on lihtsalt pilt, üle mõne sekundi ei suutnud ma paljaste kintsudega matil istuda. Nali naljaks, aga mul oli tõesti kiire sealt püsti saamisega, sest mul oli – pardon my French – mitu ora perses.

Tegelikkuses istun ma matil küll, aga teen seda pükstega. Mul on reielihased sageli pinges ja eriolukorra ajal avastasin, et Pranamat ECO mitte ainult ei leevenda neid pingeid, vaid kaotab üldse ära. Kui ma enamasti lihaspingeid ei taju, sest need on nii igapäevased kaaslased (vist sellest, et mul on lühikesed jalad ja istudes soonib tooliserv mulle alati reitesse, eriti vasakusse, sest mul on kombeks istuda parem jalg üle põlve), siis eriolukorra ajal läks asi nii hulluks, et ma lonkasin nädalaid.

Mitte et ma oleksin siis palju istunud, vastupidi, siis ma seisin palju laste selja taga ja aitasin neil õppida, aga ma seisin nii, et toetasin vasakut jalga toolile ja küünarnukkidega toetusin omakorda jalale. Nii päevast päeva, kuni mu põlv ütles üles ja reielihas väsis ära. Esimese asjana loobusin üks jalg toolil seismisest, aga olukorda see enam ei parandanud, põlv jäigi streikima – jalga kõverdada sain, aga sirgeks ajada ei saanud.

Ma lonkasin paar nädalat Pranamat ECO karbist mööda, enne kui tulin massaažimati proovimise peale ja siiski kahtlesin, et see võiks liigesejamasid leevendada, aga see leevendas ja kaotas ära ka lihaspinge reies. Viimase puhul saabus leevendus koheselt, põlvevalu puhul sain järgmisel päeval aru, et olukord on parem, nii et kordasin matil aelemise protseduuri ja kolmandaks päevaks oli põlvejama kadunud.

Põlvega rohkem probleeme ei ole olnud, kuid ebamugavustunde pärast reites olen matti või patja kasutanud küll ja küll. Patja rohkem, sest seda on voodis pikutades mugav reite alla sättida.

Minu tavapärane massaažiseanss, mille ajal pole tõesti valus, isegi püksata mitte.

Muide, massaažimatt vähendab ka tselluliiti, aga nagu pildilt näete, siis sellel eesmärgil ma seda kasutanud ei ole. Ma kasutan matti või patja nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik, sest mu jalad on täis pisikesi psoriaasitäppe, mis tekkisid pärast korduvat kupumassaaži ega ole siiani kuskile kadunud. Kuigi psoriaasi leevendatakse ka nõelraviga, kardan mina, et teravate lootoseõitega massaažimatt on naha jaoks pigem väike trauma ja psoriaasile traumad meeldivad.

Teravate kroonlehtedega lootoseõied, mis on kinnitatud mati külge liimivaba tehnoloogiaga, mõlemad on Pranamat ECO poolt patenteeritud.
Nahk pärast Pranamat ECO seanssi.

Pilt näeb ehk veidi valus välja, aga tegelikult see ei ole valus, kui lebada matil pehme aluspinna peal. Minu jaoks on ainus valus hetk see, kui matilt või padjalt tõusen, aga see valu muutub kiiresti mõnusalt tulitavalt sügeluseks.

Kui vaadata nüüd auke, mis mati kasutamisega kaasas käivad, siis see on peamine põhjus, miks ma jätsin ostmata mõne Aliexpressis müüdavatest analoogidest. Massaažimatt peab olema tervisetoode, mitte tervist kahjustav toode ja sealsete odavate analoogide puhul ei saa ma olla kindel, et kasutatud pole materjale, mis võivad näiteks vähki tekitada. Ma ei taha selliseid materjale sügavale oma naha sisse.

Pranamat ECO tooted valmivad käsitööna Lätis (ikkagi EU oma nõuete ja asjadega, ei saa toota nagu Hiinas), kasutatavad materjalid on ohutud nii inimesele kui ka keskonnale ning tegijatele makstakse õiglast või vähemalt õiglasemat tasu kui Aasia (laps)orjadele. Viimane on ka üks põhjus, miks ma üleüldse Aliexpressist suurt midagi ei telli, mõnikord harva vaid originaaltooteid, mis on nagunii made in China ja mida siit ei leia.

Minnes nüüd tagasi päris algusesse, siis tegelikult ei tahtnud ma Pranamat ECO matti üldse endale, vaid Silverile, kes on aastas korra seljavaludega voodisse aheldatud. Mõnikord on ta saanud EMO-s mingeid süste, mis on valu blokeerinud, mõnikord on talle öeldud, et selliseid süste pole olemas ja elagu oma närvipõletik üle. Ma ei tea, kas see on närvipõletik, mis teda aeg-ajalt kimbutab, kuid mingisugune kaasasündinud opereerimatu anomaalia tema seljalülide vahel on, mistõttu ta alaselg suurt koormust ei talu. Tavaliselt ütlebki ta selg üles pärast talvepuhkust, mil koormus kasvab hüppeliselt, nii ka tänavu. Ainult et seekord olin minagi Soomes ja Pranamat ECO oli minuga kaasas.

Silver oli äärmiselt skeptiline, kui ma laotasin tema hoolikalt sätitud padjakuhjale massaažimati, et ta selle najal telerit vaataks, kuid riietega oli ta nõus seda tegema. Ja see mõjus, kuigi matt oli pehmel pinnal ja Silveril pluus seljas! Mõju oli tunda küll alles järgmisel hommikul, aga see motiveeris veel paaril õhtul seanssi kordama ja sellest piisas seljavalust pääsemiseks. Igaveseks ta sellest muidugi lahti ei saanud, kuid nüüd on vähemalt abivahend olemas ja ta ei pea käima EMO-s palumas, et talle süsti tehtaks.

Praegu muidugi peaks, sest massaažimatt ongi kodus, mitte temaga Soomes… Järgmisel korral annan talle mati kaasa ja padja jätan enda reitele koju.

Pranamat ECO ei leevenda ainult lihaspingeid ja valusid, vaid regulaarsel kasutamisel parandab ka unekvaliteeti, vähendab stressi, annab energiat ja tugevdab immuunsust. Ma seda kõike küll kinnitada ei saa, sest ma ei ole matti igapäevaselt ega isegi iganädalaselt kasutanud, kuid ma võin omalt poolt lisada, et massaažimatil kõndimine on pannud mu jääkülmades jalalabades vere liikuma ja minu jaoks on see suur pluss, sest mõnikord mu jalad lausa valutavad külmetamisest. Seda isegi soojal ajal.

Kohe näha, kes käivad õues paljajalu – mina ja Neljas suudame kahe jalaga matil seista, pehmete beebitaldadega poisid mitte.

Massaažimatt ei sobi paraku kõigile, vastunäidustusteks võivad olla:

  • kasvajad
  • hüübeprobleemid (hemofiilia) või verevedeldaja kasutamine
  • epilepsia
  • märkimisväärne nahakahjustus (tõsine ekseem või psoriaas, vöötohatised) Pranamat ECO kasutuspiirkonnas
  • rasedus
  • palavik või äge haigus
  • südamehaigus või muu pärgarteri häire
  • misiganes haiguse äärmuslik vorm
  • mõni seisukord, mis tekitab sensoorse informatsiooni töötluse häiret, eelkõige seoses stressiga

Eelmainitud seisundite korral tuleb enne massaažimati kasutamist arstiga konsulteerida. (Ma enda psoriaasi osas ei konsulteerinud, sest mul ei ole kasutuspiirkondades tõsiseid koldeid.)

Kellel tõsiseid tervisemuresid ei ole, kuid istuvast tööst on tagumik haige või õlalihased pinges, siis soovitan soojalt lootoseõitel lebamist. Selle nädala lõpuni on Pranamat ECO toodete hinnad kuni 30% soodsamad ka, aga tegu pole kindlasti viimase sooduspakkumisega, nii et kiirustama ei pea, kuid tulevaste kampaaniatega kursis olemiseks tasub nende Facebooki lehel silma pealt hoida.

Samuti tasub tutvuda Pranamati kodulehega, sest see on tõeliselt põhjalik. Hoiatan, et nende koduleht tekitab isegi rohkem ostuhuvi kui kellegi blogipostitus, kaasa arvastud minu oma…

Ahjaa, olulise infona mainin veel ära, et Pranamat ECO annab kaks garantiid: 5-aastane garantii toodetele ja 30-päevane rahulolugarantii tellimusele ehk kui 30 päeva jooksul massaažimatt end ei tõesta, saad raha tagasi (välja arvatud saatmiskulu).

Kui sul on kodus massaažimatt olemas, siis kuidas see sind aidanud on?

Ps! Ma eespool küll juba ütlesin seda, aga igaks juhuks kordan, et postitus on ja ei ole sündinud koostöös Pranamatiga. Matt ja padi on saadud küll tasuta, kuid blogipostituse kirjutasin omal soovil, mitte koostöö tingimusena.

Igasugused jaanid

Ma sirvisin täna oma vanu päevikud, sest ei minul ega Silveril olnud meeles, kuidas möödus meie esimene ühine jaaniõhtu. Ma ei saanudki seda teada, kuna olin kirjutanud pika sissekande ainult jaaniööst ehk sellest, kuidas me varahommikuni teineteise kaisus kõigest rääkisime, kuidas ta mu juukseid silitas, kuidas me sõrmi kokku põimisime… Aga kus me enne seda olime või kas me üldse kuskil lõkke ääres koos olime…

2007

Tõenäoliselt olime, sest me olime siis igal võimalusel koos. Jaanipühad ongi läbi aastate olnud võimaluseks koos olla, aga mitte seekord, sest töökohavahetuse tõttu ei saanud Silver keset nädalat kodus olla. Õigemini ta isegi ei mõelnud sellele, sest esimesel kuul oleks olnud imelik hakata vabu päevi küsima, seda enam, et uues kohas ei saa päevi ei ette ega järele teha. Leppisime tänavu Soome pühadega, mis andsid Silverile vaba reede ja kaks kodust päeva, Eesti pühad veetsime aga esimest korda lahus.

Mitte et me jaane muidu kuidagi eriliselt tähistaks, mingit Pühajärve jaanituld ega muud suurt pidu pole meil kunagi olnud, pole meie teema. Meil polegi olnud päris oma teemat. Meie jaanid on möödunud minu või Silveri või mõlema vanemate juures…

…või ainult oma perega keset kodust kaost…
…või sõbranna vanemate juures vihma käes…
…või sõbra juures Soomes…
…või hoopis kuuekesi mere ääres.

Pooled jaanid on nii tavalised olnud, et ma ei ole isegi pilte teinud või kui olen, siis mitte miski nendel ei viita, et on olnud jaaniõhtu.

23.06.2014

Tegelikult ei saa öelda, et ma pole ainult igavatel jaanidel pilte teinud. Kõige mõnusamad pühad möödusid meil kolm aastat tagasi sõbra juures, kus olimegi ainult meie koos lastega ja tema. Meil oli nii tore, et ühest ööpäevast sai planeerimatult kaks, mille jooksul tegin samuti vähe pilte (ja nendestki on pooled paljastest tagumikest, mis saunalavalt basseini jooksevad).

Aasta enne seda oli meil ka väga meeldejääv jaaniõhtu… Silver kiskus tühja koha pealt sellise tüli üles, et ma ei unusta seda ilmselt kunagi, kuigi tüli ise kestis vaid loetud minutid ja mina tegelikult ei tülitsenud. Ma ei saanud isegi aru, milles on probleem või mida ma valesti tegin. Lõpuks tuli välja, et asi ei olnudki minus, lihtsalt kogunenud pinged ja lein pressisid end koduveini abil välja.

Eh, see kõlas nüüd nii, nagu Silver oleks kõvasti joonud, aga midagi sellist ei olnud, ta võttis maitsmiseks vaid ühe väikese topsitäie koduveini ja peale purgi või kaks õlut. Eraldi poleks ilmselt kumbi pähe hakanud, aga koos tekitasid need mingisuguse Mentose ja Coca-Cola efekti ning jõudsid otse ja ainult pähe. Ei olnud mingit kõverat sammu ega pehmet keelt, ainult ebaadekvaatne arusaam olukorrast, kus ma tahtsin minna edasi tallu ja ütlesin talle, et ta võib enda vanemate juurde jääda (sest mulle tundus, et ta tahab seal olla).

Ta ei jäänud sinna, aga teel minu vanemate juurde käitus ta nii, nagu ma oleksin sundinud teda kaasa tulema, mistõttu talle aitas minust… Ma tõstsin käed üles (piltlikud, päriselt olid käed ikka roolil) ja andsin talle võimaluse autost lahkuda, kuid ta ei kasutanud seda, vaid ajas asja veel hullemaks. Pärast kulminatsiooni tuli ta kui udust välja, mille järel ei saanud ta ise ka aru, mis talle sisse läks, kuid kahju oli juba tehtud. Igatahes, edasi nägi ta kõvasti vaeva, et juhtunut heastada, varsti saab võib-olla andeks ka…

Ma ei tea, miks ma praegu kirjutasin nii pikalt kümnest minutist, mis on kõikide ühiste jaanide peale meie ainus tüli. Palju rohkem on olnud ikkagi ilusaid õhtuid, mis on lõppenud sõnajalaõie otsimisega… Mitte et too õhtu oleks erand olnud, siis otsisime leppimissõnajalaõit, mis teatavasti on veel erilisem õis.

Kui mõelda Teise sünnikuupäeva (24.03) peale, siis võib öelda, et ühe korra on otsingud isegi edukad olnud. Jaanimardikatega on aga rohkem vedanud, neid oleme korduvalt leidnud.

Kui meid oli nii palju, et sõitsime traktorikärus jaanimardikaid otsima.

Jaanimardikate otsimine ongi olnud me ainus traditsioon, aga tänavu jäi see vahele, sest olime nii väsinud, et hämara saabudes olime juba ammu voodis. Pealegi ei olnud jaaniõhtu Silverita mingi jaaniõhtu, vaid täiesti tavaline päev. Jep, õhtu oli päev… Ei kõla üldse loogiliselt, aga ma ei tahtnud ühes lauses kasutada kolm korda sõna “õhtu”.

Möödunud aasta jaaniõhtu, mille veetsime omaette minu vanemate juures, nemad ise pidutsesid samal ajal sõpradega Pärnamäel, hehee.

Eelmisel aastal ei olnud tegelikult midagi teisiti peale selle, et Silver oli kodus. Koht oli sama, söök oli sama, ilm oli peaaegu sama ilus ja meil oli energiat, et kesköö paiku jaanimardikaid otsida.

Jalutasime mööda kollast põldu lõppu välja, kass Robin meie kannul. Ühtegi mardikat ei leidnud.

Kui oleksime oma otsimisega liikunud Pärnamäe suunas, siis oleksime võib-olla kännuämblikke leidnud. Nali! Ei olnud ka seal sellist pidu, kust oleks neljakäpukil lahkutud.

Viimane lõik tuli nüüd sama hästi välja nagu kirjandi lõppsõna. Ilmselgelt on mu mõtted juba maal basseinis, mitte siin…

Kuidas teie jaaniõhtud tavaliselt mööduvad?

Miks aeg nõnda kiirelt küll käib

Selle vastu ei olnud mul midagi, et neli nädalat ja neli päeva Silverita möödusid kiiresti, aga sellest on küll kahju, et kolm ööd ja kaks päeva Silveriga kestsid vaid hetke. Uuesti näeme võib-olla alles Esimese sünnipäeval, sinna on viis nädalat… Talvepuhkuseni viis kuud… Viimasele mõeldes on tore, et aeg läheb kiirelt, kuid suvi alles algas, see võiks veidi ikka kesta ka, mitte märkamatult mööduda nagu lasteaia-aastad.

Oh jah, alles ma käisin nelja lapsega lasteaia vahet, ühe viisin ühele poole maja, teise teisele poole ja kaks lükkasin kahekohalises vankris koju tagasi, endal nahk seljas märg. Tänaseks on aga silmad juba neli korda märjad olnud, sest nad kõik on vahepeal lasteaia lõpetanud.

Hüvasti, lasteaed! Seekord lõplikult.

Neljanda lõpuaktus oli vahva ja tempokas. Nii tempokas, et keset aktust sai tema krunnist hobusesaba. Suurele tüdrukule omaselt ei teinud ta juhtunust välja ning mahakukkunud juukseaksessuaarid lükkas ta diskreetselt enda tooli alla. Ei jooksnud ta meie juurde ka siis, kui lillekimbust tulid sitikad välja või kui äikesele järgnes selline kärgatus, et täiskasvanudki tõmbasid pea õlgade vahele.

Aktuse ajakava oli muidu ideaalselt paigas – esimesed vihmapiisad tulid alles siis, kui kõige olulisem oli möödas ehk tunnistused olid jagatud ja direktori kõne peetud. Lastevanemate ja õpetajate kõned ning tänusõnad jätkusid juba saalis peolaua kõrval, taustaks paduvihma ladin. Vihm tuli ja vihm läks, pärast seda meie ka.

Veider ja kurb on harjuda mõttega, et me ei astu rohkem lasteaia väravast sisse… Et me lapsed on juba nii suured…

Nii suured, et nendega saab rattamatkale minna. See ei ole veider ega kurb, see on miski, millest unistasin, kui lapsed olid väikesed ja nüüd on see aeg käes. Laupäeval võtsimegi ette esimese lühikese rattamatka ja sõitsime Rabasaarde, endisesse turbatööstuse keskusesse Lehtse külje all.

Kuus ratturit

Me sõitsime maha 18 kilomeetrit, mida iseenesest ei ole palju, kuid Neljandale ja Silveri kondisele tagumikule sellest piisas, rohkem poleks kumbki jaksanud. Silveri tagumik harjub ilmselt ruttu, mina oma valutas ka esimese sõidu järel, end nüüd ei andnud 18 kilomeetrit üldse tunda. Neljandal aga ongi raske oma väikese rattaga meiega tempot hoida. Järgmine kord jaksab kindlasti paar kilomeetrit rohkem vändata, kuid oluliselt pikemad maad tulevad mängu alles siis, kui tal on suurem ratas.

Tere, Rabasaare!

Vanaema on rääkinud, kui ilus Rabasaare kunagi oli ja ma kujutan seda ette. Isegi praegu, kus kõik hooned on ajahambast puretud, on kohal oma võlu. Ma tajusin seda võlu muidugi alles nüüd, varem olen käinud seal uudistamas ainult kehva suusailma ajal ja siis on tundunud koht sama hall kui ilm.

Pole üldse hall, hoopis roheline
Täitsa roheline

Rabasaarde viib kruusatee, keskuses on aga asfalteeritud ring, mille äärde jääb vähemalt kümme mahajäetud hoonet, lisaks üks suur hoone, mis paistab olevat kasutuses ja tundub, et viimane elanik pole ka jäädavalt lahkunud, tema majaosa sissekäik nägi selleks liiga hoolitsetud välja.

Teised hooned pole palju aastaid kellegi hoolitsevat kätt näinud, pigem vastupidi – mida vähegi on saanud ära viia (rauast trepipiirded, ahjuuksed, põrandalauad jne), on ära viidud ja olmeprügi asemele toodud.

Üks huvitav kortermaja, mille kolmandale korrusele viib väga madala laega trepp.
Järgmine huvitav kortermaja, kus teisele korrusele viisid väga järsud trepid. Lastel oli seal võimalik vetsus käia. Keegi ei tahtnud.

Ma ei tea, mis imelikud lapsed meile on sattunud, aga mahajäetud hoonetes kolamine pakkus neile huvi vaid hetkeks, seetõttu me pooltesse tondilossidesse ei jõudnud. Minu arvates on see hea põhjus tagasi minna, sest mulle meeldib käia tühjades majades ja kujutleda ette elu, mida seal kunagi elati. Silver arvas ka, et võiksime sinna peagi uuesti minna, ainult et pimedas…

Öösel ma siin ringi ei käiks, liiga kõhe.

Lastele Silveri mõte muidugi meeldis, nad on üleüldse õudukate fännid ja palju külmema närviga kui mina.

Uitajad

Kollases majas elas kaua aega tagasi mu vanaema, kes oli turbatööstuses vanemmeister. Pärast turbavarumise lõpetamist jäi ta sinna kummimadratseid, turvarihmu, päevavarje ja muud sarnast valmistama. Tootmine lõpetati, kui ma olin väga väike, nii et mina sellest ajast midagi ei tea. Ma mäletan vaid seda, et meil oli kodus palju kummimadratseid ja meie kiik oli tehtud turvarihmast.

Lubasin vanaemale, et viin ta peagi autoga Rabasaarde, et ta saaks näidata, milline oli tema korter tolles kollases majas ja meenutada Rabasaares möödunud noorust. “Miks aeg nõnda kiirelt küll käib…”, laulab Pearu jälle mu kõrvus. Ma päriselt tahan tema meenutusi kuulata, sest selline isiklik ajalugu on viimastel aastatel minu jaoks väga põnevaks muutunud.

Veel veidi Rabasaare rohelust.

Külas oli ka rahvamaja, mis põles aastaid tagasi maha, ilmselt mitte iseenesest… Tolles rahvamajas peeti mu vanemate pulmapidu ja laupäeval jäin ma mõtlema, et miks just seal – isa sündis talus ega olnud kuidagi Rabasaarega seotud, emast rääkimata. Täna sain vastuse. Pidu toimus Rabasaares, sest see oli ilus kõrvaline koht… Kus sai kuiva kuu ajal althõlma hangitud alkoholi lauale panna, lootusega, et keegi neid sinna kontrollima ei tule. Siia tahaksin naerunäo lisada, sest sellist vastust ei osanud ma oodata.

Aga aitab Rabasaarest, kes tahab rohkem näha, peab ise uudistama minema. Mina pean nüüd poistega juuksurisse minema, sest nemad ei näe varsti midagi, tukk on silme ette kasvanud.