Ehk mäletate, et läksin suure hurraaga kooli ja esimese paari nädalaga tegin kohe portsu töid järele, aga ma vist ei kirjutanud, et pärast seda see hurraa rauges. Unepuudus kasvas lihtsalt nii suureks, et järgmised paar nädalat tahtsin ainult magada ja õppimiseks ei olnud mul enam mingit keskendumisvõimet.
Asi ei olnud ilmselt ainult unepuuduses, vaid ka mingis ärritunud soole sündroomis või muus sarnases, sest ma piinlesin kaks nädalat valude (ja enama) käes. Arstile ma helistada ei jõudnud, sest iga päev mõtlesin, et see läheb kohe üle, ja kui olin lõpuks valmis arsti juurde minema, siis läkski üle. Võib-olla oleksin pidanud varem valmis olema, äkki mu seedesüsteemil on arsti ees sama suur ärevus kui minul kooli ees….
Ühesõnaga, kooli-hurra enam peale tagasi ei tulnud ja ma peitsin pea liiva alla. Aga! Ma ei mõelnud selle aja sees kordagi, et loobun, vaid mõtlesin kogu aeg, et järgmisel nädalal lähen kindlasti tundidesse, isegi siis, kui mul on õppimata. Olin mitmel päeval valmis minemagi, aga viimasel hetkel lihtsalt ei teinud seda ja vahetasin riided tagasi koduste vastu. Lubasin endale, et hiljemalt uuel aastal võtan end kokku ja hakkan korralikult koolis käima… Heh, kes ütles, et ta ei andnud uueks aastaks lubadusi? Tegelikult ei olnud see seotud aastavahetusega, vaid sellega, et vaheaeg hakkas peale pressima ja mul polnud enam palju võimalusi vana aasta sees tubli olla.
Ma siiski üritasin ja õppisin mitu päeva ja ööd, et minna aasta viimasel koolinädalal kohale, viia ära konspektid, teha ära tolle nädala tööd ja mõned veel järele ka, aga see lõppes väikese murdumisega. Konspektidega sain ööl vastu esmaspäeva järje peale ja kolmetunnise ööune järel jõudsin veel poolteist tundi muusika kontrolltööks õppida, kuni asi liiga tuttavaks läks… Õpikeskkonnas on 11. ja 12. klassi teemad samal lehel ning mina scrollisin automaatselt esimese number 3 kontrolltöö juurde, mis tol päeval tulemas oli… Ilmselt juba aimate, mida ma öelda tahan. Jep, ma olin selleks ajaks tegelenud poolteist tundi 11. klassi kontrolltööks õppimisega…
Motivatsioon läks nulli. Energia läks nulli. Keskendumisvõime läks nulli. Tehtud tööde väärtus läks nulli. Ma ei hoolinud enam konspektide õigeaegsest esitamisest, tahtsin vaid nutta ja magada ning seda ma sellises järjekorras tegingi. See tundub kirja pannes väike asi, aga minu jaoks oli see sel hetkel nii suur ja loll tagasilöök, et ma lõin tervele sellele päevale käega, järgmisele ka.
Ülejärgmisel päeval läksin aga eesti keele järelevastamistundi, et konspektid ära viia ja üks töö järele teha. Silver oli mulle teel koolini moraalseks toeks ja jäi mind koos lastega vastasmaja kohvikusse ootama. Vähem kui tund hiljem liitusin nendega rõõmsalt, sest kõik läks hästi: sain ainsagi terava märkuseta oma hilinenud konspektid üle anda ja soovitud töö järele teha. Arvasin, et õpetaja on jõulumeeleolus, aga ta vist lihtsalt halastas mulle, sest pärast mind saabunud noormees sai oma pika puudumise eest topelt, ilmselt minu eest ka…
Mu kopsud täitusid sel päeval uuesti õhuga, nii et jõudsin ka vaheaaja esimesel nädalal koolis ühe töö järele teha ja teisel nädalal kodus paar võlgnevust kustutada, aga esimesel esmaspäeval kooli jälle ei jõudnud. Kõige tobedam on see, et ma õppisin taas poole ööni ja olin hommikul lihtsalt nii väsinud, et ei jaksanud minna. Järgmisel päeval läksin.
Selle nädala esmaspäev polnud ka kõige parem päev, läksin küll pärast kolmetunnist ööund kooli, aga seal selgus, et tol puudutud esmaspäeval otsustati kontrolltöö edasi lükata, nii et ma õppisin asjata poole ööni. See eest oli kirjanduses “Mandala” lugemiskontroll, mille eest sain ühe… Loo moraal on see, et ei tasu keskenduda infole e-koolis ja Moodle`s, vaid tuleb koolis käia.
Olukord kõige hullem siiski ei ole, olen kenasti reel ajaloo, ühiskonnaõpetuse, inglise ja eesti keelega ning põhimõtteliselt ka kirjanduse ja muusikaga, mille võlgnevused plaanin järgmise nädalaga likvideerida. Keemiaga on samuti kõik korras, sest see alles tuleb, nagu ka bioloogia, aga seal on mul juba varasemast hinne väljas, nii et selle arvelt saan tegeleda hoopis füüsika, matemaatika, geograafia ja vene keelega, mis kõik on hinnete poolest nullseisus…. Ma veel ei muretse, sest ma saan nüüd hakata sellele suurele nullseisule pühenduma ja mul on nullist sajani jõudmiseks aega viis kuud.
Muretsen rohkem poiste kooliasjade ja Neljanda koolimineku (või mitte mineku) pärast, aga see on juba teine teema.
Ma ei küsi seda praegu otseselt kooli pärast, aga kas keegi on käinud Rakveres psühhiaatri juures? Kui jah, siis kelle juures ja kas julged soovitada?
Ma eksisin eelmises postituses, kui vastasin, et 2019. aastal polnud midagi nii erilist, mis kuupäevaliselt igaveseks mällu jääks. Kohe pärast postituse avaldamist meenus mulle 6. aprill, mis päris igaveseks ehk mällu ei jää, aga mine tea, praegu igatahes mäletan, et just sel päeval oli ilm eriti ilus ja mina samamoodi.
See meenutus on nüüd nädal aega mu südametunnistusele koputanud, sest selle päeva tegid eriliseks teised inimesed ja mina nüüd nii tänamatult ütlen, et 2019. aastal polnud ühtegi meeldejäävat päeva… Nagu ma oleks sageli professionaalse jumestusega professionaalse fotograafi kaamera ees!
Olen neid pilte siin küll korra juba jaganud, aga mis siis, nüüd aasta alguses on need heaks meeldetuletuseks, milline ma tahtmise või viitsimise korral olla võiksin.
Minu kõige-kõige-kõige lemmikum pilt!
Photography by Penelope facebooki lehel oli hiljuti loosimäng neile, kes on tema kaamera ees juba käinud, osalemiseks tuli jagada oma lemmikpilti. Ma jagasin ülemist pilti koos järgneva kommentaariga: “Kui sa mulle selle pildi saatsid, siis mul läksid silmad märjaks… Ma näen siin seda Liivit, kes ma olin enne nelja last ja olmestressi – elurõõmus, muretu, lõbus, lapsik, ilus. Ma ei olnud ammu endas seda külge näinud, aga pildil näen, et see on minus endiselt olemas. Aitäh, et selle välja tõid!”
See pilt tõesti liigutas mind, endiselt liigutab, ja see pole mitte ainult tolle sessiooni lemmik, vaid üleüldse kõige parem pilt, mis minust kunagi tehtud on.
Minnes minust edasi tausta juurde, siis tuletan meelde, et oli 6. aprill, ametlikult küll kevad, aga reeglina on sel ajal endiselt kehv suusailm olnud. Praegu, kus talv pole õieti veel alanudki, on imelik mõelda, et juba vähem kui kolme kuu võib ilm sama ilus ja soe olla.
Mulle väga meeldib, kuidas Penelope tehtud piltidel on esindatud nii minu noor ja energiline külg kui ka küpsem ja emalikum pool. Need küljed tõi ta ise esile, sest mina tegelikult poseerida ei oska, ma tegin vaid seda, mida Penelope ütles. Ta on tõesti hea juhendaja, mul ei tekkinud kordagi sellist hetke, kus oleksin tundnud end ebamugavalt, sest ei oska kuidagi olla.
Penelope suutis üleüldse kogu fotosessiooni nii lihtsaks ja loomulikuks muuta, et ma ei lasknud end ümbritsevast häirida, samamoodi ei lasknud tema end millestki häirida, isegi mitte sellest, et teel Jaapani aeda kukkus ta saapal tald alt… Ta viskas selle möödaminnes prügikasti ja jätkas enesekindlalt teed, üks saabas kõrgem ja kõpsuv, teine madal ja pehme kui sokk, nagu sedasi olekski mõeldud. Selline enesekindlus oli nakkav ja seda on näha ka piltidel.
Endiselt minu kõige lemmikum pilt, lihtsalt minu poolt kärbitud versioon.
Kui keegi otsib head fotograafi, siis soovitan Penelopet kahe käega. Ta teab, mida ta teeb ja ta teeb seda kiiresti: ühe koha peal pikka poseerimist ei olnud, sest ta sai soovitud tulemused loetud klõpsudega kätte. Ja need tulemused! Vaadake näiteks tema kodulehegaleriid või koduse fotosessiooni näidiseid tema nelja tütrega – nii ilusad pildid! Muide, fotograafiahuvilised leiavad tema blogist ka õpetlikke postitusi, näiteks teleobjektiiviga portreefotode tegemise kohta(selles postituses on samuti hästi ilusad pildid, mis on loogiline, sest Penelope koledaid pilte ei teegi).
Kui jagatud linkide põhjal tundub, et Penelope on ainult portreefotograaf, siis päris nii see pole, ta teeb ikka muid sessioone ka – ootusajast perepiltideni. Kui ma ükskord uuesti 10 üleliigset kilo alla võtan (ja 150 üleliigset eurot arvele kogun), siis läheme kindlasti täiskoosseisus tema kaamera ette, loodetavasti juhtub see juba sügisel.
Siis joonistan endale ise sama pliiatsiga kulmud, millega joonistati tol ilusal aprillikuu päeval. Ma endiselt kiidan BioNike BB-kreemi ja kulmupliiatist (mille asemel ma nüüd leian vaid sama tooni kulmulaineri), mis mulle tol päeval nii meeldima hakkasid, et need endale ka varusin. Minu jaoks on need suured leiud, sest ma olin sinnani veendunud, et pole olemas jumestuskreemi, mille raskust ma oma näonahal ei tunneks, samuti polnud ma selleks ajaks leidnud kulmupliiatsit, mis minu juuksevärvi ja heleda näonahaga ideaalselt sobiks.
Kairit tegi mulle minuliku ehk väga loomuliku ja tagasihoidliku täisjumestuse, aga see andis siiski nii palju juurde, et ma tundsin end naiselikumana, ilusamana, ja Penelope püüdis selle tunde pildile! Seda ei juhtu iga päev… Minul on seda juhtunud ainult ühel päeval, eelmise aasta 6. aprillil.
Kes tahab veel 9 kuud tagasi kirjutatud pikka postitust lugeda, siis palun: “Puhkesin õide”
Mallukas vastas eelmisel aastal juba päris mitmendat korda Daki loodud küsimustele, ma ei mäleta, et ma seda üldse kordagi teinud oleksin, aga head küsimused on…
1. Mida sa tegid aastal 2019, mida sa polnud varem teinud?
Esimene ja viimane kord!
2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas andsid uusi lubadusi?
Ma ei ole andnud lubadusi, sest ma tean, et ma ei täida neid. Ma võin vaid lubada, et ma ei hakka trenni tegema ega võta alla ning jätan kõik kohustused viimasele minutile.
3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?
Ei, aga beebiuudiseid saime.
4. Kas keegi su lähedastest suri?
Õnneks mitte, kuid vahepeal oli küll hirm, et asjad võivad nii halvaks minna.
5. Mida sa sooviksid omada aastal 2020, mis puudus aastal 2019?
2020 teises pooles võiks mul olla keskharidus.
6. Mis riike külastasid?
Ma ei saa öelda, et Soomet külastasin, seal ikkagi teine kodu juba, aga selle kodu ümbruses paar uut kohta avastasime küll.
Reposaare rannakaitsepatarei
Kolm päeva Antalyas ei võrdu ka just Türgi külastamisega, aga passi siiski templid saime.
Düdeni park
7. Mis kuupäev aastast 2019 jääb igaveseks su mällu? Miks?
Üritasin meenutada, aga kuna midagi pähe ei tulnud, siis äkki ei olnudki midagi nii erilist, mis kuupäevaliselt igaveseks mällu jääks.
8. Mis oli 2019. aasta suurim kordaminek?
See ei ole veel kordaminek, aga korralik eneseületus küll – läksin tagasi kooli.
9. Mis oli su suurim läbikukkumine?
Ma ei võtnud midagi sellist ettegi, milles oleksin saanud põruda, nii et olenevalt vaatenurgast oli turvaline aasta või oli terve aasta üks paras läbikukkumine…
10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?
Tõsiselt haige ei olnud, kuid olin pikas ja tüütus köhas. Sellest tüütum oli laste nahapõletik, millega maadlesin mitme kuu vältel korduvalt.
11. Möödunud aasta parim ost.
Täispuidust kirjutuslaud oli 30 € eest väga hea praktiline ost. Hingele on head avastuseks olnud Balscandi eeterlikud õlid, esimesed kolm sain küll tasuta, aga olen neid omajagu juurde ostnud ja igal saunapäeval katsetan uusi segusid, mida leilivette lisada.
Tänaseks on mu eeterlike õlide kogu kaks korda suurem
12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?
Käitumine… Ma ei oskagi nii öelda. Minu poolt aplaus kõigile, kes pühendavad oma aega ja energiat maailma paremaks muutmisele.
13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?
Mõnikord hakkab küll halb, kui lugeda “turvalise” anonüümsuse taha peituvate inimeste kommentaare. Kes on need inimesed, kes seest sedasi mädanevad?
14. Kuhu läks enamik su raha?
Minu arvele ei laekugi eriti raha, aga enamik meie rahast läks kohustuste ja elamise peale. Kui küsida, mille peale enim niisama kulutasin, siis Balscandi eeterlike õlide, Turblissi maskide ja Bon Merite kehahooldustoodete peale.
15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?
Oli miski, mis pikalt elevuses hoidis, aga oodatud hetke asemel saabus hoopis pettumus. Tuleb veel oodata, aga enam elevust ei ole.
16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2019 meenutama?
Kui mõeldud on muusikalugu, siis on selliseid, mis viivad tagasi mingisse hetke, aga mitte aastasse. Möödunud aastal polnud ka ühtegi sellist hetke, mida tulevikus mõni laul meenutada võiks.
17. Võrreldes 2018. aastaga, olid sa…
õnnelikum või kurvem? Ma ei ütleks, et kurvem, aga õnnelikum ka mitte, pigem energiavaesem, pettunum, murelikum.
kõhnem või paksem? Kindlasti paksem, 10 kilo paksem.
vaesem või rikkam? Sissetuleku poolest oleme vaesemad, vara netoväärtuse põhjal rikkamad.
18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Soovin, et oleksin päriselt elanud, rulluisutanud, lastega rohkem ringi käinud.
19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Oleksin võinud vähem süüa.
20. Kas sa armusid aastal 2019?
Ma armun igal aastal Silverisse uuesti ja uuesti, seda soodustavad pikad lahusolekud ja ovulatsioonid.
21. Kui palju üheöösuhteid?
Sain taas ilma hakkama.
22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?
“Pulss” ehk “Syke”, mida ETV enam ei näita. Alustasin 5. hooaja vaatamist Ruutus, aga ma pole üldse arvuti taga sarjade vaataja, nii et see asi jäi kuidagi soiku.
23. Kas vihkasid kedagi, keda sa aasta varem ei vihanud?
Ma ei vihka kedagi, aga on vähemalt üks inimene, keda ma ei kannata ja teda ei kannatanud ma ka aasta varem.
24. Parim raamat, mida lugesid?
“Ja mägedelt kajas vastu” – Hosseini kolme romaani seast minu lemmik.
25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?
Faouzia, päris kindlasti Faouzia!
Faouzia on mulle esimesest kuulamisest meeldinud – temas ja tema lauludes on omapära. Tema a work in progress õrritajad on ka huvitavad, 100 band-aids tundus esimesel kuulamisel naljakas, aga iga kuulamisega muutus see aina kummitavamaks ja ma juba ootan, millal see valmis saab:
26. Mida sa tahtsid ja said?
Ma tahtsin suuremaid rindu ja sain … koos suurema tagumikuga …
27. Mis oli aasta parim film?
“Roheline raamat”, vaatasime seda märtsis kinos ja pärast seda oleme seda veel paar korda televiisorist vaadanud, sellest lihtsalt ei saa küllalt.
28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?
Mida ma tegin oma sünnipäeval, kui ma sain vanaks? Seekord sain tõesti vanaks – 31aastaseks. See juhtus nädala sees, kui kaks last olid lasteaiast juba puhkusele jäänud ning kaks last käisid veel koolis, nii et tõenäoliselt ei teinud ma midagi. Võimalik, et vanemad tulid sel päeval tordiga külla, aga ma kindel pole.
29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
Inimlikkus.
30. Kuidas sa kirjeldaksid oma 2019. aasta moestiili?
Teisejärguline.
31. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Ma ei ole kindel, et miski üldse hoidis. Kui, siis Silver, aga tema ei ütleks, et ma mõistuse juures olen.
32. Milline kuulsus kõige rohkem sulle meeldis?
Kas just kuulsus ise, aga muutunud Tanel Padari uus muusikavideo (ja elu) meeldisid, endiselt meeldivad.
33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?
Viimane infotund pakkus ehk kõige rohkem emotsioone. Ühest küljest tore, et poliitikutel on säilinud huumorimeel, aga teisest küljest tekkis küsimus, kas Riigikogu istungisaal on õige koht, kus lahendada küsitavaid probleeme läbi ülepingutatud viisakuse ja pilgete. Oleksin tahtnud infotundi kohapeal jälgida ja demonstratiivselt popkorni süüa, sest nähtu ja kuuldu ei tekitanud tunnet, et tegu on tõsiseltvõetava poliitikaga või tõsiseltvõetavate poliitikutega.
34. Keda igatsesid?
Kodus igatsesin Silverit, Soomes igatsesin kõiki teisi.
35. Kes oli parim uus tutvus?
Mul ei tekkinud möödunud aastal ühtegi uut tutvust, ilmselt seetõttu, et me ei müünud midagi… (Ühed toredad uued tuttavad ostsid me maja, teised auto.)
Valetan, ma tutvusin oma inglise keele õpetajaga ja tänu temale ma üldse kooli tagasi läksin. Aitäh, Inga!
36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2019 õpetas.
2019 ei õpetanud midagi uut, aga kordas vanu elutarkusi ja kinnitas, et sisetunnet tasub kuulata.
Kokkuvõttes oli tegu täitsa tavalise aastaga, suuri muutusi (peale Kolmanda koolimineku) ei olnud, midagi põnevat ei toiminud, aga midagi halvasti ka ei läinud. 2020 võiks siiski parem tulla.
Algus oli igatahes tore, võtsime uue aasta vastu koos minu vanemate ja nende sõpradega, seda metsas mäe otsas. Mingil põhjusel pole aga meis nii palju jaksu kui viie-, kuue- ja seitsmekümpistel, kes poole ööni mäele jäid, nii et me olime juba kella kahe ajal kodus voodis. Ja kui “vanurid” järgmisel päeval mäele tagasi läksid, siis meie vaatasime kodus pisarakiskujaid ega viitsinud kuskile minna. Loodetavasti ülejäänud aasta siiski nii nutune ei tule, kuigi aasta pidavat olema just selline nagu esimene päev.
Metsas mäe otsas
Kolmas on alati ilutulestikku kartnud, eelmisel aastavahetusel ei tulnud ta meiega seda vaatamagi, keeras õues esimese paugu peale otsa ringi ja läks nuttes tuppa tagasi. Seekord otsisime talle kõrvaklapid ja ta ise tahtis tulevärgi alguses autosse minna, nii et vaatemängu nägi ta sõna otseses mõttes esiistmelt, valamata ainsatki pisarat. Temal oli kindlasti senise elu parim aastavahetus.
2020
Minul ja Silveril oli see järjekorras juba 17. ühine aastavahetus – esimesel ühisel me küll paar ei olnud, aga meie kohta sõna “saatus” sel õhtul läbi käis ja siin me nüüd oleme, viimased kuus aastat juba kuuekesi.
Kui ma olen muidu nukrusega mõelnud, et lapsed on liiga kiiresti suureks kasvanud, siis praegu on mul küll hea meel, et nad väiksemad pole. Olen kaks päeva õelapsi hoidnud, nendest kolmene ja viiene tunduvad minu omade kõrval nii pisikesed ja armsad, aga nendega on nii palju rohkem tegelemist, et ma üldse ei igatse minna ajas mõned aastad tagasi, vaid rõõmustan selle üle, et saan hoopis need nunnud titehäälega tegelased õele tagasi viia.
Seda kirjutan lastetoas unelaule lastes ja palvetades, et need pisemad lapsed lõpuks magama jääks. Kolmesel on veel selline naljakas kõht, kes ei taha magada, vaid tahab näiteks juua, tema ise ei saa sinna midagi parata...
Kuus Sidrunit
Viimane pilt on taas selline, mis iseloomustab hästi me lapsi – Kolmas ja Neljas vaatavad siira elevusega oma säraküünlaid, aga Esimene ja Teine piidlevad teineteise oma, sest äkki teise oma särab rohkem või põleb kauem.
Mul on tunne, et ma jään siin unelaulude peale ise magama, aga ehk magavad lapsed vähemalt hommikul kauem, kui nad praegu, kell 22.35 ikka veel sahmivad.
