Oli 2019, tuli 2020

January 3, 2020 ~ Liivi ~ Leave a comment

Mallukas vastas eelmisel aastal juba päris mitmendat korda Daki loodud küsimustele, ma ei mäleta, et ma seda üldse kordagi teinud oleksin, aga head küsimused on…

1. Mida sa tegid aastal 2019, mida sa polnud varem teinud?

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas andsid uusi lubadusi?

Ma ei ole andnud lubadusi, sest ma tean, et ma ei täida neid. Ma võin vaid lubada, et ma ei hakka trenni tegema ega võta alla ning jätan kõik kohustused viimasele minutile.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Ei, aga beebiuudiseid saime.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Õnneks mitte, kuid vahepeal oli küll hirm, et asjad võivad nii halvaks minna.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2020, mis puudus aastal 2019?

2020 teises pooles võiks mul olla keskharidus.

6. Mis riike külastasid?

Ma ei saa öelda, et Soomet külastasin, seal ikkagi teine kodu juba, aga selle kodu ümbruses paar uut kohta avastasime küll.

Kolm päeva Antalyas ei võrdu ka just Türgi külastamisega, aga passi siiski templid saime.

7. Mis kuupäev aastast 2019 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Üritasin meenutada, aga kuna midagi pähe ei tulnud, siis äkki ei olnudki midagi nii erilist, mis kuupäevaliselt igaveseks mällu jääks.

8. Mis oli 2019. aasta suurim kordaminek?

See ei ole veel kordaminek, aga korralik eneseületus küll – läksin tagasi kooli.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Ma ei võtnud midagi sellist ettegi, milles oleksin saanud põruda, nii et olenevalt vaatenurgast oli turvaline aasta või oli terve aasta üks paras läbikukkumine…

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Tõsiselt haige ei olnud, kuid olin pikas ja tüütus köhas. Sellest tüütum oli laste nahapõletik, millega maadlesin mitme kuu vältel korduvalt.

11. Möödunud aasta parim ost.

Täispuidust kirjutuslaud oli 30 € eest väga hea praktiline ost. Hingele on head avastuseks olnud Balscandi eeterlikud õlid, esimesed kolm sain küll tasuta, aga olen neid omajagu juurde ostnud ja igal saunapäeval katsetan uusi segusid, mida leilivette lisada.

*Tänaseks on mu eeterlike õlide kogu kaks korda suurem*

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Käitumine… Ma ei oskagi nii öelda. Minu poolt aplaus kõigile, kes pühendavad oma aega ja energiat maailma paremaks muutmisele.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Mõnikord hakkab küll halb, kui lugeda “turvalise” anonüümsuse taha peituvate inimeste kommentaare. Kes on need inimesed, kes seest sedasi mädanevad?

14. Kuhu läks enamik su raha?

Minu arvele ei laekugi eriti raha, aga enamik meie rahast läks kohustuste ja elamise peale. Kui küsida, mille peale enim niisama kulutasin, siis Balscandi eeterlike õlide, Turblissi maskide ja Bon Merite kehahooldustoodete peale.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Oli miski, mis pikalt elevuses hoidis, aga oodatud hetke asemel saabus hoopis pettumus. Tuleb veel oodata, aga enam elevust ei ole.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2019 meenutama?

Kui mõeldud on muusikalugu, siis on selliseid, mis viivad tagasi mingisse hetke, aga mitte aastasse. Möödunud aastal polnud ka ühtegi sellist hetke, mida tulevikus mõni laul meenutada võiks.

17. Võrreldes 2018. aastaga, olid sa…

õnnelikum või kurvem? Ma ei ütleks, et kurvem, aga õnnelikum ka mitte, pigem energiavaesem, pettunum, murelikum.

kõhnem või paksem? Kindlasti paksem, 10 kilo paksem.

vaesem või rikkam? Sissetuleku poolest oleme vaesemad, vara netoväärtuse põhjal rikkamad.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Soovin, et oleksin päriselt elanud, rulluisutanud, lastega rohkem ringi käinud.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Oleksin võinud vähem süüa.

20. Kas sa armusid aastal 2019?

Ma armun igal aastal Silverisse uuesti ja uuesti, seda soodustavad pikad lahusolekud ja ovulatsioonid.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Sain taas ilma hakkama.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

“Pulss” ehk “Syke”, mida ETV enam ei näita. Alustasin 5. hooaja vaatamist Ruutus, aga ma pole üldse arvuti taga sarjade vaataja, nii et see asi jäi kuidagi soiku.

23. Kas vihkasid kedagi, keda sa aasta varem ei vihanud?

Ma ei vihka kedagi, aga on vähemalt üks inimene, keda ma ei kannata ja teda ei kannatanud ma ka aasta varem.

24. Parim raamat, mida lugesid?

“Ja mägedelt kajas vastu” – Hosseini kolme romaani seast minu lemmik.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Faouzia, päris kindlasti Faouzia!

Faouzia on mulle esimesest kuulamisest meeldinud – temas ja tema lauludes on omapära. Tema a work in progress õrritajad on ka huvitavad, 100 band-aids tundus esimesel kuulamisel naljakas, aga iga kuulamisega muutus see aina kummitavamaks ja ma juba ootan, millal see valmis saab:

26. Mida sa tahtsid ja said?

Ma tahtsin suuremaid rindu ja sain … koos suurema tagumikuga …

27. Mis oli aasta parim film?

“Roheline raamat”, vaatasime seda märtsis kinos ja pärast seda oleme seda veel paar korda televiisorist vaadanud, sellest lihtsalt ei saa küllalt.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Mida ma tegin oma sünnipäeval, kui ma sain vanaks? Seekord sain tõesti vanaks – 31aastaseks. See juhtus nädala sees, kui kaks last olid lasteaiast juba puhkusele jäänud ning kaks last käisid veel koolis, nii et tõenäoliselt ei teinud ma midagi. Võimalik, et vanemad tulid sel päeval tordiga külla, aga ma kindel pole.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Inimlikkus.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma 2019. aasta moestiili?

Teisejärguline.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Ma ei ole kindel, et miski üldse hoidis. Kui, siis Silver, aga tema ei ütleks, et ma mõistuse juures olen.

32. Milline kuulsus kõige rohkem sulle meeldis?

Kas just kuulsus ise, aga muutunud Tanel Padari uus muusikavideo (ja elu) meeldisid, endiselt meeldivad.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Viimane infotund pakkus ehk kõige rohkem emotsioone. Ühest küljest tore, et poliitikutel on säilinud huumorimeel, aga teisest küljest tekkis küsimus, kas Riigikogu istungisaal on õige koht, kus lahendada küsitavaid probleeme läbi ülepingutatud viisakuse ja pilgete. Oleksin tahtnud infotundi kohapeal jälgida ja demonstratiivselt popkorni süüa, sest nähtu ja kuuldu ei tekitanud tunnet, et tegu on tõsiseltvõetava poliitikaga või tõsiseltvõetavate poliitikutega.

34. Keda igatsesid?

Kodus igatsesin Silverit, Soomes igatsesin kõiki teisi.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Mul ei tekkinud möödunud aastal ühtegi uut tutvust, ilmselt seetõttu, et me ei müünud midagi… (Ühed toredad uued tuttavad ostsid me maja, teised auto.)

Valetan, ma tutvusin oma inglise keele õpetajaga ja tänu temale ma üldse kooli tagasi läksin. Aitäh, Inga!

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2019 õpetas.

2019 ei õpetanud midagi uut, aga kordas vanu elutarkusi ja kinnitas, et sisetunnet tasub kuulata.

Kokkuvõttes oli tegu täitsa tavalise aastaga, suuri muutusi (peale Kolmanda koolimineku) ei olnud, midagi põnevat ei toiminud, aga midagi halvasti ka ei läinud. 2020 võiks siiski parem tulla.

Algus oli igatahes tore, võtsime uue aasta vastu koos minu vanemate ja nende sõpradega, seda metsas mäe otsas. Mingil põhjusel pole aga meis nii palju jaksu kui viie-, kuue- ja seitsmekümpistel, kes poole ööni mäele jäid, nii et me olime juba kella kahe ajal kodus voodis. Ja kui “vanurid” järgmisel päeval mäele tagasi läksid, siis meie vaatasime kodus pisarakiskujaid ega viitsinud kuskile minna. Loodetavasti ülejäänud aasta siiski nii nutune ei tule, kuigi aasta pidavat olema just selline nagu esimene päev.

Kolmas on alati ilutulestikku kartnud, eelmisel aastavahetusel ei tulnud ta meiega seda vaatamagi, keeras õues esimese paugu peale otsa ringi ja läks nuttes tuppa tagasi. Seekord otsisime talle kõrvaklapid ja ta ise tahtis tulevärgi alguses autosse minna, nii et vaatemängu nägi ta sõna otseses mõttes esiistmelt, valamata ainsatki pisarat. Temal oli kindlasti senise elu parim aastavahetus.

Minul ja Silveril oli see järjekorras juba 17. ühine aastavahetus – esimesel ühisel me küll paar ei olnud, aga meie kohta sõna “saatus” sel õhtul läbi käis ja siin me nüüd oleme, viimased kuus aastat juba kuuekesi.

Kui ma olen muidu nukrusega mõelnud, et lapsed on liiga kiiresti suureks kasvanud, siis praegu on mul küll hea meel, et nad väiksemad pole. Olen kaks päeva õelapsi hoidnud, nendest kolmene ja viiene tunduvad minu omade kõrval nii pisikesed ja armsad, aga nendega on nii palju rohkem tegelemist, et ma üldse ei igatse minna ajas mõned aastad tagasi, vaid rõõmustan selle üle, et saan hoopis need nunnud titehäälega tegelased õele tagasi viia.

Seda kirjutan lastetoas unelaule lastes ja palvetades, et need pisemad lapsed lõpuks magama jääks. Kolmesel on veel selline naljakas kõht, kes ei taha magada, vaid tahab näiteks juua, tema ise ei saa sinna midagi parata...

Viimane pilt on taas selline, mis iseloomustab hästi me lapsi – Kolmas ja Neljas vaatavad siira elevusega oma säraküünlaid, aga Esimene ja Teine piidlevad teineteise oma, sest äkki teise oma särab rohkem või põleb kauem.

Mul on tunne, et ma jään siin unelaulude peale ise magama, aga ehk magavad lapsed vähemalt hommikul kauem, kui nad praegu, kell 22.35 ikka veel sahmivad.

Head ööd ja head uut aastat!

Igavast aastapäevast igavate riieteni

December 30, 2019 ~ Liivi ~ 6 Comments

Meil oli üleeile pulma-aastapäev, viisime lapsed vanaemadele ja võtsime kaasa vahetusriided, et viitsimise korral sõita pärast sauna Tallinnasse kinno. Käisime saunas ära, tõmbasin mustad teksad jalga ja lillelise särgi selga, kuid viitsimist Tallinnasse sõita ei tekkinud meil kummalgi, sõitsime hoopis koju. Kodus vahetasin teksad retuuside ja särgi särgiku vastu ning rinnahoidja võtsin alt ära – vabadus!

Samas oli imelik nii tähtsa päeva puhul kodustes riietes kodus kopitada, kui teine võimalus oleks olnud end veidigi üles lüüa ja kasvõi välja sööma minna. Kaalusime seda varianti ja Silver oli valmis minema sinna, kuhu ma soovin. Mina soovisin sushit, aga ma ei tahtnud retuuse jalast võtta ega rinnahoidjat selga tagasi panna, nii et tellisime sushi hoopis koju ja laenutasime Teliast suvalise filmi.

Väike kripeldus minemata jäänud minemiste ja tegemata jäänud tegemiste pärast oli, aga samal ajal oli nii mõnus olla lasteta kodus, süüa karbist sushit ja kanda kõige mugavamaid riideid, mis Silveri jaoks on tema värviplekilised number suured lühikesed püksid, nii et me kumbki polnud oma parima väljanägemise juures. Selline romantika!

Eile alustasin 92 000 pildi sorteerimist ja silma jäi nii mõnigi veider riietus, mille peale meenus Ritsiku riiete-teemaline postitus (alguse sai see tegelikult 5500 blogist) ja ma mõtlesin, et ma tavaliselt ei jäta ju selliseid blogimeeme vahele…

Kui ma nüüd ikka kahel päeval olen riiete peale mõelnud, siis võiks nendest vahelduseks veidi kirjutada ka.

Kelle rõõmuks sa riietud? Enda, oma partneri, kolmandate isikute?

Kodus riietun kindlasti enda rõõmuks ehk kannan vaid kõige mugavamaid hilpe, mis sageli moodustavad omavahel imeliku kompoti.

Muul ajal ei riietu kellegi rõõmuks, tõmban lihtsalt vähe viisakamad ja tagasihoidlikumad (+ ebamugavamad) riided selga, et mitte päris kodutu välja näha, või hoopis üldse mitte välja paista.

*Üks kombo on siin küll n-ö tööriietus,* mis võib jätta kodutu mulje…

Mõnikord riietun tegelikult ka enda ja partneri rõõmuks, aga need riided ei püsi tavaliselt kaua seljas.

Kas riietumine on sinu jaoks väljakutse?

Jah, sest mu käsivarred ja kintsud ei mahu iga rõivaeseme sisse ja üleüldse on vähe riideid, mis mulle ideaalselt selga istuvad. Riiete omavahelist sobitamist või muud sellist eriliseks väljakutseks ei pea. Mul on lihtsalt ainult 2-3 paari ühevärvilisi pükse ja nendega kärab iga pluus, mis kapis ripub.

Sinu stiili-iidol(id)?

Mul ei ole stiili-iidoleid, mul ei ole ka enim meeldivat stiili.

Sulle pakutakse võimalust tasuta omandada üks riietusese vabalt valitud kuulsa moemaja/moekunstniku loomingust. Niisiis…?

Ilmselt leiaksin iga kuulsa moemaja loomingust midagi, aga ühtegi konkreetset eset ma ei igatse, nii et ma ei oska midagi välja tuua. Mul ei tule isegi ühegi moemaja ega -kunstniku looming silme ette (peale dressi-Toivo tagide, mis on tegelikult täista ägedad, aga mida mina välja ei kannaks).

Mitu paari jalanõusid sul on, kaasa arvatud toasussid ja flipflopid?

Mul on vähemalt 18 paari jalanõusid, aga ikka tundub neid vähe.

Aga mitu paari kontsaga kingi?

Üks paar, mida kannan harvem kui korra aastas.

Sinu garderoobi kõige kallim ese?

Mul vist ei olegi ühtegi palju raha maksnud eset, talvejope on ainus, mis maksis ligi 100 eurot, aga muidu on kõik ostetud kaltsukast või kuskilt outletist suure soodustusega.

Sinu garderoobi kõige odavam ese?

Kui mitte arvestada kelleltki saadud esemeid, siis 50-sendised Paavli kaltsuka särgid.

Mida kannad öösiti?

Kuidas kunagi. Mõnikord magan alasti, sageli aluspükste ja särgikuga, vahepeal mõne siidise öösärgiga, harva ka täisriides. Viimast siiski vaid siis, kui olen poole ööni näiteks õppinud ja tean, et saan väga vähe magada. Lühikeste ööunede järel on täitsa mõnus ärgata riietes ja kohe tegutsema hakata.

Millele sa ei suuda “ei” öelda, kuigi tead, et sul neid kodus kapis rohkem, kui eluajal ära kanda jõuad?

Mul ei ole midagi nii palju, et ma ei jaksaks neid eluajal ära kanda, nii et ma ei ütleks millelegi ära.

Kõige maitsetum riidetükk, mida sa kunagi kandnud oled?

Õnneks ei olnud selline “wannabe beib” mu tavaline väljanägemine ja tõenäoliselt kandsin antud komplekti ainult ühe korra. Eelistasin tegelikult teistsuguseid riideid.

Millist riietuseset sa (enam) iialgi selga-jalga ei paneks, löödagu või maha?

Ma kannaksin elu säästmise nimel kõike, isegi eevaülikonda. Küll ei kannaks ma praegu vabatahtlikult väga lühikesi riideid või väga kõrgeid kontsi, samuti ei paneks selga kasukat.

Milliseid värve sa hea meelega kannad?

Musta, halli, tumesinist, lillat, roosat ja igasuguseid muid värve. Lihtsam oleks öelda, et jätaksin kandmata neoonvärvid ja tumepruunid toonid.

Ja milliseid värve sa kohe kindlasti ei kanna?

Jõudsin sellele juba vastata.

Millisest olemasolevast riietusesemest sa mingi hinna eest ei loobuks?

Ma ei taha loobuda Adidase trenniretuusidest, kuigi need on juba augulised. Ostaksin mitu paari samasuguseid juurde, aga selliseid pole enam kuskil, isegi välismaa netipoodidest pole leidnud.

*Adidas Designed 2 Move Climalite üleni mustad tagasihoidliku logoga kõrge pihaga retuusid.*

Oled sa endale ise rõivaid õmmelnud?

Ei, õmblemises olen ma täielik kobakäpp – ma pole kordagi sedasi õmblusmasinat kasutanud, et niidid poleks sassi läinud vms. Kui on vaja midagi õmmelda, siis teen seda käsitsi, aga rõivaid sedasi ei loo.

Räägid ehetest ka?

Pole midagi rääkida, juba mõnda aega on ainult abielusõrmus sõrmes. Enne olid kullast rõngad ka kõrvas, aga mingi sündmuse (vist EBA) puhul kandsin teisi kõrvarõngaid ja kui need ära võtsin, siis vanu enam tagasi ei pannud. Mingi väike valik ehteid mul on, aga reeglina ma neid ei kanna, need on rohkem Neljanda mänguasjad.

Millist dekoratiivkosmeetikat kasutad?

Mul on BB-jumestuskreem, ripsmetušš ja kulmupliiats – esimest kasutan harvem kui korra kuus, teisi keskmiselt korra kuus. Muud mul pole, isegi küünelakke mitte, see eest on neid Neljandal ja praegu ongi mul küüned tema lakiga roosaks värvitud. (Teine ja viimane kord sellel aastal, mil küüned on lakitud.)

Ning last but not least – milline oli sinu viimatine raju imagomuutus?

*2013 sügis – esmalt bob ja edasi päris poisipea, millest alates pole ma enam juukseid ka värvinud*.

Minu imagomuutused on olnud seotud ainult juustega: blondist brünetiks, brünetist punapeaks, punapeast blondiks; pikkadest juustest lühikesteks või hoopis lühikestest pikkadeks.

Postituse lõpuks tunnen end nüüd nii ebanaiselikuna, et võta või raju imagomuutus ette…

Hea et lahku ei läinud ehk jõulud 2019

December 28, 2019December 22, 2022 ~ Liivi ~ 9 Comments

*Idülliline perepilt, mille saamiseks tuli teha kurja häält…*

Jõululaupäeva hommikul hakkas tööle ootamatu äratuskell, mille valju sahina sees kõlasid põrkavad ja veerevad helid… “Kuuuuusk!” hüüdsin veel pooleldi magades. Silver võpatas minu hüüatuse peale üles ja hakkas kuuske justkui voodist otsima, ise samal ajal midagi ehmunud häälega korrates. Mida, ei mäleta me kumbki, sest järgmisel hetkel olime juba elutoas ja tegelesime pikali kukkunud kuusega.

Kuusemunad, osad katkised, olid mööda tuba laiali ja põrandal lainetas okkaid täis vesi. Kedagi kuuse lähedal näha ei olnud, aga märjad käpajäljed jooksid üle tumba aknalauale ruloo taha peitu, nii et tõenäoliselt oli seal kellegi kuri käpp mängus. Puu ise on muidugi samuti kehvake, selle tüvi lookleb ja üks külg on paljas, mistõttu on raskus ebaühtlaselt jaotunud, nii et piisaski vaid õrnast kuusemuna sikutamisest, et kogu kupatus pikali vajuks.

Sama juhtus Silveri ja Teise möllamishoo ajal, aga siis jõudis Silver kuuse poole kukkumise pealt kinni püüda ja saime selle kuidagi poolviltu kuusejala sisse tagasi. Kuusejalg ise oli ka kehv, nii et pärast esimest kukkumist varusime järgmisele aastale mõeldes uue jala ja jõululaupäeva hommikul avanes võimalus see käiku lasta.

Silver hakkaski uut kuusejalga kokku panema, mina hakkasin põrandat kuivatama ja lärmi peale ärganud Teine hoidis kuuske püsi. Läksin närvi, sest vett oli palju (oli Silveril vaja õhtul see kuusejalg täis valada?!) ja Silver läks närvi, sest uus kuusejalg tundus talle mõttetu saast (see ajas mind veel rohkem närvi, sest ma valisin selle).

Kui ma sain põranda kuivaks ja Silver jala kokku, siis ta võttis Teiselt kuuse ning ma küürutasin kuuse all, et see jala sisse korralikult kinni kruvida. Silver surus kuuse pikalt mõtlemata keskele ora otsa kinni, kuigi me nägime esimesel korral omajagu vaeva, et tüvi poolviltu jala sisse saada, sest ainult nii nägi kuusk sirge välja. Kuna nüüd läks tüvi sirgelt jala sisse, oli puu vasakule küljele viltu ja ettepoole kaldus. Mul oli suva, aga Silverit ajas vildakas kuusk vihale…

Ma hakkasin terveid kuusemunasid tagasi riputama, tema hakkas põrandat pühkima ja samal ajal muudkui kobises erinevatel teemadel, aga iga lause mõte oli sama: kuusk on pask ja kuusejalg on pask. Tavaliselt on see minu roll ja mind ärritas, et tema sedasi käituma hakkas, nii et pööritasin veidi silmi ja küsisin, mis tal viga on. Võimalik, et mõtlesin veel valjult otsa: “Püha jumal, kuidas sa täna hädaldada võid, ei jaksa seda kuulata, nagu mingi eit!” Silver ei jäänud võlgu ja ütles, et tal on minust täiega kopp ees. Võtsin selle peale oma seitse asja ja läksin vannituppa, et end riidesse panna, sest antud olukorras ma ei tahtnud enam tema ees pesu väel olla.

See polnud esimene kord, kui ta mulle nii ütles. Kuulsin sama neli aastat tagasi aastavahetusel ja sellele järgnenud jaanipäeval, nii et ainult jõulud olidki veel puudu. Hetkeks oli tunne, et hakkan seda juba uskuma, nii et võtsin vannitoas vähe rohkem aega ja tegin kõik hommikuprotseduurid ära, kuni silmad kuivasid.

Samal ajal tegi Silver elutoa korda ja üritas kuuske paremini sättida, et see uuesti pikali ei vajuks, sest see oli tõesti kahtlase nurga all. Elutuppa jõudes pakkusin, et võtame kuuse jala seest välja ning teeme uuesti ja paremini (nii, nagu ma alguses tahtsin teha), aga Silver oli kindel, et uue jala sisse ei saa tüve kuidagi poolviltu kinnitada. Proovida siiski võis, ainult et andis kuuske jala seest kätte saada… Kui see lõpuks õnnestus, palusin Silveril kuuske sirgelt püsti hoida ja hoolitsesin selle eest, et selle tüvi poolviltu jala sisse läheks ning sinna kinni jääks. Läks ja jäi (mille peale tahtsin öelda, et ma ju ütlesin, aga ma ei teinud seda), nii et saime voodisse tagasi minna.

Silveril ei tulnud enam und, kell oli ikkagi juba seitse ja olime selleks ajaks üle tunni üleval olnud. Minul ei tulnud und, sest Silveril oli minust kopp ees… Seedisin seda paar tundi ja küsisin Silverilt, kas ta tahab jõulukingiks vabadust. Ei tahtnud. Ta isegi ei mäletanud, et tal varahommikul minust kopp ees oli, tema jaoks oli tegu mõlemapoolse hetkelise ülekeemisega ja ta unustas selle kohe. Mina ei unusta kunagi, ma kaevan sellistes olukordades kõik vanad asjad ka üles ja praen end oma südamevalu mahlas.

Ma ei tea, miks ma seda teen, kui ma tegelikult tean, et ma olen viimane inimene maamunal, kellest Silveril kopp ees on. Mulle ilmselt meeldib, kui ta minu südamevalu peale seda igal moel kinnitab.

*Silver kinnitamas, et tal pole minust kopp ees*

Lahku me seega ei läinud, hoopis rääkisime hommikusest vahejuhtumist ja tõdesime, et mõlemad olime ärritunud eelkõige lühikesele ööunele järgnenud ebameeldivast äratusest ja Silver omakorda veel teadmisest, et tema pere tuleb jõulusöömaajaks meile. Minu jaoks ei olnud see stress, pigem isegi tore vaheldus, sest kunagi varem polnud jõulud meil olnud ja pealegi käisid pooled Silveri pereliikmed meie korteris viimati oma 10 aastat tagasi, nii et oli viimane aeg ise võõrustaja rollis olla. Samuti meeldis mulle mõte, et lapsed saavad jõuludest mõned sellised mälestused nagu on minul lapsepõlvest: kraamimine, pikk laud, toidulõhna täis tuba, külaliste ootamine, kinkide vahetamine, poole ööni üleval olemine, hommikune segadus ja nii edasi.

*Jõulauad 17-le ehk kõik ei mahtunud ühe taha ära*

Silver stressas asjata, saime ilusti õigeks ajaks valmis, mahtusime kõik kenasti ära ja olemine oli mõnusalt hubane. Õhtu oli tõesti tore ja kõige ägedamaks jõulukingiks osutus uudis, et suguvõsa kasvab uue pisikese liikme võrra, kes teeb Silverist vanaonu. Vanaonu!

Nali, mind tegelikult ei tõmba vanemad mehed (meil ei ole suurt vanusevahet, Silveril aga vendade ja õega on, mistõttu sai ta onuks juba seitsmeaastaselt), lihtsalt lõbus on olla vanaonuga abielus.

Minnes nüüd jõuludega edasi, siis esimese jõulupüha veetsime minu vanemate juures ja võtsime sinna kaasa eelmisel õhtul alles jäänud söögi. Naersime küll, et need on säästujõulud, aga kasu oli siiski mõlemapoolne – meil ei läinud toit vanaks ja ema ei pidanud terve päeva vaaritama.

*Teel maale / Kui statiivil on üks tähtis kruvi kadunud / Kingiralli*

Tänavu tõi jõuluvana lastele just need (vanemate silmis kohati tarbetud) mänguasjad, mida nad väga soovisid, mistõttu olid nad kinke avades eriti õnnelikud. Rõõm oli näha kõrvalt laste rõõmu! Ka külalised tõid lastele kuuse alla väikesed pakikesed, samuti ootasid neid kingitused minu vanemate juures, Neljandal jäi õhku vaid küsimus, miks emme ja issi neile kinke ei teinud…

Mul on kombeks igal aastal lapsi perepiltide tegemisega piinata, pärast on neid pilte ikkagi tore vaadata. Teha neid tore ei ole, sest lapsed ei viitsi vaeva näha ning nad torisevad, sahmivad, teevad piltidel nägusid, kaklevad omavahel ja nii edasi. Ma ei ole üldse kannatlik inimene, nii et selliste piltide taga on sageli paar minu kurja käratust. Ütlen seda, et piltide põhjal ei jääks muljet, et need on kergelt sündinud, kuid kõige tavalisem idüll on neis siiski olemas. Suure pere argielu idüll.

Järgmise pildi juures kahtlesin pikalt, kas jagan seda või mitte, sest Esimese käežest mulle väga ei istu, aga samal ajal iseloomustab see pilt meid täitsa hästi.

Mis siis veel. Viimase jõulupüha veetsime kodus vedeledes, eile käisime minu venna 30. sünnipäeva puhul kahes põgenemistoas ja täna läheme 12. pulma-aastapäeva puhul ehk kinno või oleme lihtsalt niisama kahekesi kodus, see on ka mõnus vaheldus. Seekord kuskile spaasse ega mujale ei lähe, see lihtsalt ei mahtunud enam eelarvesse. Pole eriti tuju ka minna, aga seda võib-olla tolle eelarve pärast… Meeleolud on meil muidu ikka head ja igav pole meil kunagi, nii et pole üldse halb olla kahekesi koduseinte vahel.

Mina täna filmis nähtud jõulukuuse peale: “Nii ilus tihe kuusk, aga me ilmselt ei raatsi ka järgmisel aastal sellist osta, vaid toome taas metsast ühe äbariku.”
Silver: “Palju need kuused ikka maksavad!”
Mina: “Noh, alla 30 euro vist küll sellist ei saa…”
Silver: “On see siis palju maksta, kui tänavu oleksime selle äbariku pärast peaaegu lahutanud?”

Meie huumor, tegelikult polnud asi üldse nii hull.