Eelmise nädala kolmapäeval oli Voyageril rehvivahetus ja reedel, kui tahtsin autoga poodi minna, oli üks esimene rehv nii tühi, et ma ei teadnud, kas ma saan sellega autoremonditöökotta sõita või mitte.
Helistasin Silverile, et küsida, kas meil rehvipumpa või mingit väikest kompressorit on. Oli küll. Temaga Soomes kaasas… Tüüpiline! Eelkõige see, et kõik autodega seotud jamad juhtuvad alati siis, kui Silverit pole. Antud olukord polnud ka esmakordne, ühe korra varem on samuti rehv pärast vahetust kahe päevaga tühjaks jooksnud ja seda loomulikult siis, kui mina käisin rehvivahetuses. Kui Silver käib rehvivahetuses, siis ta tuleb tagasi rehvidega, mis on täis ja jäävad täis.
Igatahes, selle kõne ajal ütlesin midagi taolist: “Teist korda juba selline jama, kuigi meil pole kunagi ükski rehv sõidu ajal katki läinud ega muud sellist! Loodan, et ma nüüd midagi ära ei sõnunud…”
Nädal hiljem:
Tubli, Liivi!
See juhtus küll Silveril, aga ikkagi, meil kummalgi polnud varem sõidu ajal rehv katki läinud ja nüüd piisas vaid sellest, et ma korra selle kõva häälega välja ütlesin.
Kui juba ärasõnumiseks läks, siis me pole endiselt kordagi Bingo Loto jackpotti võitnud, täismängu samuti mitte, rääkimata Coopi autost… Kindlasti ei võida me nüüd ka Coopi ja Pauligi tarbimismänguga Jura E8 nutikohvimasinat ning EBA auhinnakotis olnud Saku Lätte kohvioad lähevad enne kasvama, kui meil neid millegagi kohviks teha on.
Tahtsin selle postituse kirjutada eile ehk kolmapäeval, aga mul oli selleks ajaks pea nii tühi, et ma sorteerisin parem kappe, see ei nõudnud erilist mõttetööd.
Jumal küll, ma ei osanud juba teisipäeva õhtul pärast matemaatikatunde Konsumis isegi iseteeninduskassat enam kasutada – ma läksin puldiga makseterminalini ja sattusin seal veidi segadusse, sest ma ei teadnud, mida puldiga edasi teha. See oli kõigest 455. kord, kui ma iseteeninduskassat kasutasin, eks.
Igatahes, kui ma esmaspäeval olin kooli osas veel üsna entusiastlik, siis kolmapäeval tekkis juba kerge ahastus, et millega ma küll hakkama olen saanud. Käisin siis “Puhastuse” lugemiskontrolli järele tegemas ja ma ei osanud küsimustele vastata ega neid õigesti vormistada. Kord alustasin järjekorranumbri järel taandreaga, kord mitte ja mul polnud enam aimugi, kuidas oleks õige. Ma ei saanud aru, mis sümboleid oleks ma pidanud nägema kärbse ja saabaste taga… Kärbes? Tüütu putukas, raamatus ka tüütas, kogu lugu, kellegagi ega millegagi ma seal paralleeli ei osanud tõmmata. Saabaste puhul veel mõtlesin, et need süboliseerivad ehk staatust ja laiaks litsumist, aga mulle ei meenunud ükski konkreetne saabastele pühendatud lõik, nii et arvasin, et see on üldse nipiga küsimus.
Tulin siis koju ja guugeldasin (nagu ma poleks saanud seda lugemiskontrolli täitmise ajal teha) ning järsku tundus kõik nii loogiline. Mina lihtsalt ei osanud seostada kärbest tollal valitsenud mustusega (millest räägiti raamatus ette ja taha), sest minu jaoks ei võrdu kärbes räpasusega. Kui vanemate juures jätta sooja suveilma ajal autouks minutiks lahti, siis on salong kärbseid täis, kuigi me auto on puhas ja vanemate õu samamoodi. Seal lihtsalt elavad loomad ja kus on loomad, seal on kärbsed.
Vaatasin praegu e-kooli, õpetaja on lugemiskontrolli hindeks pannud viie ja lisanud juurde märkuse “sisukas!”. Ma kahtlustan, et ta vaataski ainult seda, et olen vihikus 15 lehekülje täis kirjutanud ja pani selle põhjal hinde ära, sest ta mäletab mind kui tarka ja andekat õpilast…
Praeguseks on e-koolis kolm viit, kolm tööd on veel hindamata (nende hulgas ka eesti keele proovieksam), nii et edeneb vaikselt ja ma olen täitsa lootusrikas, seda enam, et Silver jääb juba varsti talvepuhkusele. Võib-olla juba jäigi. Kui mitte, siis tööd on neil veel vaid umbes nädalaks, nii et pikaks ajaks ta enam ära ei lähe.
Minnes tagasi esmaspäeva juurde, siis hommik kõige paremini ei alanud. Ärkasime küll vara, et ma saaksin hiljemalt kell 7.50 toast välja astuda, aga läks ikka nii, et see juhtus alles 10 minutit hiljem. Lasteaias selgus, et ma jätsin Neljanda õueriided koju ja neile järele sõites teadsin, et õigeks ajaks ma enam kooli ei jõua… Siis algas sisemine heitlus iseendaga. See olukord tekitas minus nii suurt ärevust, et ma sundisin end lasteaiast startima, Rakverre sõitma, seal autost väljuma, kooli sisenema ja klassi astuma. Kui ma juba klassis olin, siis ma end enam sundima ei pidanud, aga kui ma 7 tundi hiljem autosse istusin, siis hakkas mu keha üleni värisema. Pingelangus.
Järgmisel päeval ei olnud enam erilist ärevust, praegu ka ei tunne, et oleks, aga kuskil alateadvuses ilmselt on. Ma ei olnud vahepeal poolteist aastat oma vana head lennuki allakukkumise unenägu näinud, aga nüüd nägin. See juhtus taas mu vanemate juures, vaatasin aknast, kuidas lennuk tahtis põllule maanduda ja hoidsin samal ajal hinge kinni, sest tundus, et see kukub kohe alla. Ei kukkunud, hädamaandus tervena, aga veidi hiljem süttis siiski põlema…
Järjejutuga on nüüdseks kõik, edaspidi kirjutan muudel teemadel või üldse mitte, eks ole näha, kuidas selle ajaga hakkab olema. Praegu kasutasin lihtsalt Silveri ootamise aja ära, muidu oleksin ammu koos lastega magama jäänud.
Teetass ikka käes, sest ma olen ikka haige, nüüd isegi veel haigem. Lapsed on siin ka põdenud suuremal ja vähemal määral, Esimene oli kaks päeva kõrges palavikuski, aga nendel on kõik kiiresti möödunud, samal ajal läheb minul juba kolmas nädal. Tüütu.
Lõppu üks armas nali. Mis te arvate, mis oli esimene asi, mida lapsed minult küsisid, kui ma esmaspäeval koolist koju jõudsin?
Eelmise postituse jätkuks – nüüd on 110% kindel, et Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumis jookseb viimane õppeaasta, petitsiooniga kogutud 900 allkirja ei kõigutanud volikogu ega ole piisav, et Riigikogu õpilaste muresse süveneks. Eks see täiskasvanute keskhariduse omandamine olegi kõrgelt haritud rahvaesindajate jaoks võõras mure, samuti paljude teiste jaoks, kes omandasid hariduse õigel ajal ega mõista, miks osadel see üle kivide ja kändude käib.
Minu postitust loeti 2500 korda, aga petitsioon avati ainult 56 korda ja allkirju anti veel vähem. Isegi mu sõbranna ei andnud allkirja, sest ta ei viitsinud teemasse süveneda ja see polnud allkirjastamiseks piisav põhjus, et minu jaoks on teema oluline. Ma ei heida talle midagi ette, tegu ongi teemaga, mis puudutab väikest huvigruppi ega tekita teistes soovi süveneda, veel vähem süvenemata kaasa rääkida.
Minu mure on nüüd järele jäänud ajaga lõpetada 12. klass, sest praeguse seisuga ma ametikoolis jätkata ei soovi – see võiks kõne alla tulla alles siis, kui kõik on uue olukorraga kohanenud ja süsteem toimib. Kui see üldse hakkab toimima, sest tegu on katse-eksituse meetodiga.
Muhv soovitas mul siin mitte mõelda ja lihtsalt tegutseda. Ma täna tegin seda – pidin minema nahaarsti juurest edasi kirbukale (üleliigseid asju müüki viima), aga nende vahele jäi kolmveerand tundi vaba aega, millega ma ei osanud midagi peale hakata – kuni sõitsin koolist mööda… Pikemalt mõtlemata helistasin õppenõustajale, kes oli minu õnneks majas olemas ja järgmisel hetkel allkirjastasin tema kabinetis juba kooli astumise avalduse.
Ausalt, ma arvan, et ma olen bipolaarne ja mul on praegu lihtsalt maania faas ning varsti olen teki all keras ja kahetsen oma otsust. Tegin enne mingi testi ka, mille tulemus oli soovitus minna psühhiaatri juurde, sest üle 50% jaatavaid vastuseid andis põhjust kahtlustada meeleoluhäiret ja minul oli see protsent 85. Mõned asjad olid seal muidugi sellised, mida mina seostan tsükliga, näiteks nädal enne menstruatsiooni on mu unevajadus suurenenud (vajan und 10-12 tundi), nädal pärast menstruatsiooni aga hoopis vähenenud (3-5 tundi on magamiseks piisav, hommikuti on küll raske ärgata, aga õhtul siiski und ei tule) ja siis on mul ka – tsiteerides testi – “seksuaalsed vajadused ülemääraselt suurenenud” (ovulatsioonile eelnev aeg). Mine tea, võib-olla need polegi tegelikult tsükliga seotud, vaid olengi pisut bipolaarne. Või on mu tsükkel bipolaarne.
Igatahes, esimene samm on nüüd tehtud ja see tuli väga kergelt, igasuguse ärevuseta, pigem olen hoopis entusiastlik. Ma tean, et tänane tunne ei jää püsima ja mul on tegelikult hirm, sest ma arvestasin, et läbin 12. klassi kahe aastaga, aga nüüd olen võtnud eesmärgiks teha see ära vähem kui aastaga, alustades võlglasena, sest esimene veerand on juba möödas… Ei ole just kõige parem stardipositsioon.
Ma mõtlesin, et ma ei kirjuta siin selle kohta midagi, sest järjekordne ebaõnnestumine pole üldse välistatud ja sellisel juhul ei peaks ma seda vähemalt siin tunnistama, aga võib-olla see just lohutaks kedagi või annaks vajaliku annuse kahjurõõmu, nii et siin ma olen ja saate olla minu õnnestumise või ebaõnnestumise tunnistajateks.
Ma kõlan nii nagu ma juba eos välistaks õnnestumise variandi, aga päris nii see ei ole – lugesin Silverilegi sõnad peale, kuidas ta peab mind seekord toetama ja teleri kinni panema, kui ma õppimise asemel istun tema kõrvale filmi vaatama ning vajadusel igal esmaspäeval ja teisipäeval mulle ütlema, et ma paneks kenad riided selga, sest ta viib mind Pihlaka kohvikusse hommikukooki sööma, aga tegelikult viib mind kooli.
Nali naljaks, ma võtan asja ikka tõsiselt (kuigi – ma ei saa märkimata jätta – see tundub suur suutäis) ja seetõttu hakkangi kohe Sofi Oksaneni “Puhastust” lugema, sest selle lugemiskontrolli tahan esimeste asjade hulgas järele teha.
