Author: Liivi

RTG ja 12. klass – mis saab edasi

~ Liivi ~ 17 Comments

Mul on 12. klassi suhtes vastakad mõtted, ühest küljest tahaksin ikka sellest koera sabast ka üle saada, aga teisest küljest ei näe ma sellel mõtet, kui see ongi koera saba ja sellele midagi enamat ei järgne. Samas võin ma ühel ilusal päeval leida eriala, mida tahan õppima minna ja oleks hea, kui ma saaksin seda teha kohe, mitte ei pea hakkama esmalt keskharidust omandama.

Ma mõtlen sageli kooli peale ja on päevi, kus motivatsioon on nii laes, et tahaks päevapealt kooli tagasi minna ja siis on päevi, kus ma ohkan kergendunult, et ma vähemalt ei pea enda kooliasju argipäeva ära mahutama. Liialdamata kulus mul eelmisel aastal kahe lapsega õppimisele rohkem aega kui kulus 11. klassis enda koolitööde peale ja nüüd käib koolis ikkagi juba kolm last, järgmisest aastast ehk neli ning hiljemalt ülejärgmisest aastast näen end tööl käimas, kas siis siin- või sealpool lahte.

Kergemaks ei seega lähe midagi, mistõttu mõtlesin suvel, et septembrist lähen taas kooli. Ei läinud, aga olen nüüd kaalunud mõtet teha talvel osad kursused ära, ainult et… Järgmisest sügisest pole enam Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumi ja kuidas ma siis ülejäänud kursused ära teen?

Rutuga on otsustatud, et veel enne riigigümnaasiumi valmimist suunatakse RTG õpilased Rakvere Ametikooli ja kogu lugu. Oleks, et täiskasvanute gümnaasium lihtsalt kolitakse ametikooli ruumidesse, aga muutused on suuremad ja segasemad, sest keegi täpselt ei teagi, mis ja kuidas muutub. Igatahes tundub, et juba toimiv e-õppe keskkond kaasa ei koli, sest muretsetakse sellepärast, kuidas ametikool loob nii lühikese ajaga e-õppe, kui uut õppekavagi pole veel olemas.

Mina ei näe sellise otsuse taga muud kui kokkuhoidu, kuigi seda üritatakse põhjendada paremate õppimisvõimaluste loomise või muu sellisega, sest keskhariduseta täiskasvanute suure arvu põhjal arvab haridus- ja teadusministeeriumi, et praegune süsteem ei toimi. Vaevalt, et need keskhariduseta täiskasvanud jooksevad peagi võidu lähimasse riigigümnaasiumisse või ametikooli, et seal tavaõpilastega külg külje kõrval õppida. Mina igatahes veel kohta sisse ei võta, sest antud muutus on minu jaoks hirmutav.

Kui nüüd rääkida asjast nii nagu see tegelikult on, et täiskasvanute gümnaasiumite kaotamine on osa kokkuhoiukavast, siis võib-olla tõesti ei saa riik praegust korraldust lubada, aga nii suuri muutusi ei saa teha üleöö ega ülejala. Kui veel aasta alguses oli jutt, et RTG püsib riigigümnaasiumi valmimiseni ehk aastani 2022, siis nüüd on kõigil tuli takus ja kevadise otsuse põhjal algas sügisel Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumis viimane õppeaasta. See oli üks põhjus, miks terve suve kooli peale mõtlesin, sest tekkis tunne, et mul on ainult kaks varianti – nüüd või mitte kunagi.

Minu keskhariduse omandamine ei seisa selle taga, et selleks pole piisavalt häid võimalusi loodud (ma ei kujuta ette, et saaks üldse veel paremini), vaid minu enda taga. Mu alateadvus kardab kooli nii väga, et see muudab mind taas 18aastaseks Liiviks, kes ei suuda kooli minna, kui pole jõudnud kodus õppida; kes näeb kooliteemalisi halbu unenägusid; kellel hakkab süda puperdama ja seest keerama, kui näeb, et e-koolis on uus kiri (olen nende avamist lõputult edasi lükanud, isegi soovinud need avamata kustutada). Koolitee jätkamine 11. klassis oli minu jaoks nii raske, et 12. klassi ma enam minna ei suutnud, kuigi üritasin kahel sügisel järjest.

Kui ma lõpuks tunnistasin endale, et ma ei saa oma ärevusega hakkama ja lasin end nimekirjast eemaldada, siis ma nutsin nii pettumusest kui ka kergendusest. Ma otsustasin lükata 12. klassi edasi, et otsida vahepeal abi ja siis kas või ravimite najal tollest koera sabast üle saada. Ma arvasin, et mul on selleks aega, aga kevadel selgus halva üllatusena, et ei olegi. Või äkki…

Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumi õpilasesindus kogub allkirju kooli säilitamiseks kuni riigigümnaasiumi valmimiseni. Ma kirjutasin petitsioonile alla, sest ma tahan oma koolitee lõpetada tuttavas keskkonnas, tuttavate õpetajate käe ja tuttava õppenõustaja tiiva all, nagu seda soovivad teha ka teised praegused RTG õpilased. Kui arvad samuti, et üht toimivat täiskasvanute gümnaasiumi ei saa sedasi aastase etteteatamisega sulgeda, siis palun anna RTG toetuseks oma allkiri siin: https://www.petitsioon.com/sailitame_rakvere_taiskasvanute_gumnaasiumi

Kui see läheb läbi ja kool saab riigigümnaasiumi valmimiseni ajapikendust, siis ma võtan südame rindu ja lähen keset õppeaastat 12. klassi, et hiljemalt 2022 oma kole suurele koerale lehvitada. Pealegi lubas vanaema püksid täis teha, kui mina tagasi kool lähen – ma tahan seda näha!

PS! RTG-s õppimine oli minu jaoks pigem positiivne kogemus, mind lihtsalt saadavad eelmiste negatiivsete kogemuste tondid, millest ma mõistusega saan aru, aga millest ma ei suuda üle olla. Ma olen tohutult tänulik RTG õppenõustajale, sest ainult tema mõistva suhtumise ja toe najal ma 11. klassi lõpetasingi, mistõttu ma ei kujuta 12. klassi temata ette.

Kes ei söö toorjuustu?

~ Liivi ~ 9 Comments

Olete kindlasti tähele pannud Philadelphia toorjuustude reklaame erinevate blogijate erinevates kanalites. Mina olen ka, aga ma pole kunagi nendesse süvenenud, sest ma ei söö toorjuustu. Õigemini ei söönud…

Kui ma ise sain nüüd pakkumise proovida seitset erinevat Philadelphia toorjuustu, siis ma võtsin selle vastu põhimõtteliselt ainult tasu pärast ja veidi ehk ka Milka toorjuustu pärast, aga olin valmis selleks, et isegi see ei lähe mulle peale. Ma olen ikkagi toorjuustu maitsenud ja see on olnud minu jaoks sama jube asi kui maitsestamata jogurt. Ma viimast ei osta kunagi ja toorjuustu olen ostnud ainult siis, kui olen teinud Olga Kaju retsepti järgi küpsisetorti, ehkki ma ei saanud hästi aru saanud, kuidas nii maitsetu asi saab sobida nii maitsva tordi sisse.

Igatahes, koostöö kokkuleppe ja toorjuustude minuni jõudmise vahele jäi päris pikk aeg ning mul tekkis selle jooksul isegi kerge uudishimu, või siis päris suur, sest ma jäin poes Philadelphia toorjuuste vaatama ja tõin küüslauguga variandi koju kaasa. Kodus tundsin kergendust, sest see oli nii hea, et lapsed sõid selle mul põhimõtteliselt eest ära. Tänu sellele tekkis mul ettekujutus, millised neist saavad meilt kiidusõnu ja millised mitte (ikka need kõige tavalisemad, imelikud, maitsetud) – ütlen etteruttavalt ära, et päris täppi ma ei pannud ja ainsana valmistas pettumust maitse, millele panin kõige suuremad lootused.

Teistsugune lõunasöök – toorjuustude degusteerimine.

Kuna Estover soovitas proovida toorjuustu võileivakattena (seda nii või kui ka juustuviilu asemel), siis määrisin erinevaid maitseid näkileivale, kaerasepikule ja mitmeviljakuklile ning juurde lisasin vaid tšillisädemeid, salatilehti ja tomatit. Kui esimesed pildid said tehtud, siis lasin näljased lauda – mis te arvate, millisest maitsest lapsed alustasid?

Kõik krabavad esimesena magustoitu.

Loomulikult Milka toorjuustust! Mulle meenutas selle maitse natukese kakaovõid – kas olete seda kunagi söönud? Seda müüdi samasuguses pakis nagu tavalist võid, aga ma pole seda juba aastaid poes näinud, ma pole muidugi otsinud ka.

Nutellat ega teisi taolisi šokolaadikreeme ma koju ei osta, aga Milka toorjuustu varusin küll täna juurde. Muide, ma pole juba aastaid koju valget saia ostnud, nii et Milka toorjuustu määrime ka sepiku peale ja täitsa hea on sedasi. Ütleksin, et sellise kombo näol on tegu isegi täitsa süütu maiusega – Milka toorjuustus on ikkagi poole vähem kaloreid kui Nutellas ja täisterasepik sisaldab palju kiudaineid.

Suva see Milka, näkileib ja küüslauguga toorjuust on teema!

Kõigile Milka toorjuust siiski peale ei lähe, Neljandale ei maitsenud see üldse, ta ei söönud isegi poolikut sepikuviilu lõpuni. See eest meeldisid talle teised neli maitsestatud versiooni ja ta määris neid näkileibadele, kuni viimased otsa said. Näkileibade näksimine meile meeldib, siiani olime peale määrinud juustu-küüslauguvõiet, aga selles on ligi kolm korda enam kaloreid kui light toorjuustus, nii et edaspidi jääme viimase juurde – küüslaugu ja ürtidega variant on ideaalne alternatiiv.

Näkileivad toorjuustuga.

Teine maitserohelisega toorjuust on murulaugu oma, see on sama hea ja sobib nii näkileiva peale kui ka mitmeviljakukli vahele. Tavaliselt on mul mõlemad kuklid võiga määritud ja vahel on juust-salatileht-tomat-juust ning mõnikord veel singiviil ka. Nüüd ainult määrisin toojuustu ja panin salatilehe koos tomatiga vahele, see tundus nii … lahja. Tegelikult oli sedasi isegi parem, toorjuustuga ma ei koonerdanud, nii et kukkel oli mõnusalt mahlane ja maitsev.

Lihtne, kerge ja maitsev “burger”.

Võileivad on meil kodus au sees, esiteks ei suuda mina juua kohvi, kui ma midagi sinna kõrvale ei söö ja viimasel ajal joon ma palju kohvi (et siis teate, miks ma jälle paksuks olen läinud), teiseks söövad lapsed koolis lõunat kell pool 11, aga selle najal nad õhtuni vastu ei pea ning sinna vahele oleks liig veel üks soe toidukord lisada, nii et koju tulles teevad nad endale võileiva või kaks. See ka muidugi ideaalne lahendus ei ole, kahe võileiva toiteväärtus võib olla suuremgi kui ühe korraliku supi oma , aga mitte siis, kui katteks on ainult toorjuust.

Selles burgeri vahel on ohtralt kreemist toorjuustu, aga kaloreid on kokku ainult ca 280. Tass on pärit EBA kinkekotist, sain alles nüüd selle hinna teada – rohkem sellest kohvi ei joo.

Viimased kaks nädalat pole meie kodus olnud ei juustu ega sinki ja keegi ei igatse ka neid, lapsed määrivad meeleldi sepikule või palaleivale toorjuustu ning panevad peale viilu tomatit või kurki ja sellest täiesti piisab.

Philadelphia toorjuustud.

Muide, ma alustasin postituse kirjutamisega eile ja mul oli seda väga raske teha, sest mul on õhtuti hull nälg ja see pildimaterjal ei aidanud hästi kaasa. Ma läksin kella 23 ajal külmiku juurde, et teha endale üks toorjuustuleib, kuid kapis oli ainult tühi karp, oli teine isegi juba puhtaks pestud… Midagi muud ei olnud ka võtta, nii et tegelesin piineldes piltidega edasi.

Hommikul aga läksin lasteaiast otse poodi ja ostsin lisaks Milka omale ka Philadelphia Original toorjuustu ehk siis selle kõige tavalisema, imeliku, maitsetu… Tuleb välja, et see polegi nii halb, tšillisädemete ja tomativiiluga on see pigem isegi vastupandamatult hea ja just sedasi ma seda eile õhtul süüa tahtsingi. Sõin siis täna hommikul. Eilse eest ka…

Nii lihtne ja nii hea! Coopi palaleib on ka uus avastus, üldse vist uus toode – see on tehtud täisterajahust, sellesse pole lisatud suhkrut ja see maitseb hästi.

Ma ei tea, kas klassikalisel ja klassikalisel toorjuustul on vahe, aga minu arvates maitseb Philadelphia oma hoopis teistmoodi võrreldes nendega, mida proovinud olen. Tõenäoliselt oli toorjuustu maitse minu jaoks lihtsalt võõras ja ma ei hakanud rohkem proovima, sest tegelikult ei ole toorjuust üdse maitsetu, hoopis väga maitsev on. Eriti hästi sobib see sushi sisse.

Hehee, tegelikult ei ole mul õrna aimu ka, kas “Philadelphia” sushis on just Philadelphia toorjuust, aga eeldan, et on.

Philadelphia Light ei jätnud mulle erilist muljet, kuigi tšillisädemete ja tomativiiluga oli see ka täista hea, klassikaline lihtsalt on parem.

Minnes tagasi maitsestatud toorjuustude juurde, siis teised kaks maitset on sibula ja paprika oma ning magusa tšilli oma. Esimene ei kõlanud isuäravatalt, aga on sama hea kui maitserohelisega variandid – seda ütlen pigem laste arvamuse põhjal, ma sain sellega vist ainult ühe näkileiva, järgmisel hetkel leidsin külmikust juba tühja karbi. Tahtsin seda juurde osta, aga Konsumis või üleüldse Coopis seda ei leidu, ka e-poes on olemas vaid kolm varianti (millel on kuni 29.11 soodushind).

Magusa tšilli oma osas olid mul suured lootused, sest ma olen tšillisõber ja ma eeldasin, et selles on mõnusat tulisust, aga minu jaoks oli selle maitse väga läila. (Näki)leiva peal ei läinud see üldse peale, ka siis mitte, kui tšillisädemeid ohtralt juurde lisasin. Lapsed ütlesid, et neile see meeldib, aga teised maitsed meeldisid nii palju rohkem, et see jäi seisma.

Üritasin magusa tšilli toorjuustu teisiti ära kasutada ning tegin kooresid nuudleid krevettide ja šampinjonidega, aga ei läinud see ka peale. Magus tšilli pole minu teema, aga kellegi jaoks on see kindlasti lemmik.

Et postitus ei lõpeks pettumusenoodiga, siis jagan veel üht eriti lihtsat küpsisekoogi retsepti: võta küpsis, määri peale Philadelphia Milka toorjuustu, head isu!

Kuidas teiega on lood, sööte või ei söö toorjuustu? Aga võileibu?

“Iga kord nagu kasvaks midagi pea sees.”

~ Liivi ~ 23 Comments

Teine oli siin paar päeva palavikus, pärast mida ta hakkas rääkima, et iga kord, kui ta hakkab haigeks jääma, kasvab tal pea sees midagi. Näitas sõrmedega, kuidas see alguses on nii väike, aga siis läheb laiemaks ja laiemaks ja laiemaks ning see on väga hirmus. Mõõdud, mida ta käega näitas, oli juba suurem kui pea, nii et küsisin, kas ta hoopis näeb midagi, aga ei, see lihtsalt kasvabki suuremaks kui pea. Ei osanud ta seda tunnet kirjeldada, aga ütles, et see on halb tunne ja selle järgi saab ta kohe aru, et hakkab haigeks jääma.

Palavikus Teine ja kass, kes leidis magamiseks hea sooja koha või hoopis rakendab oma ravivõimeid.

Ma kujutan ette, mida ta võib tunda ja nõustun, et seda tunnet ei anna kirjeldada. Tema jutuga meenus mulle, kuidas ma lapsena tundsin palavikuga kulgenud haiguste ajal, et mul kasvab sabakondi piirkonnas midagi. See oli füüsiliselt hästi ebameeldiv tunne, algas väikesest … ma ei tea, millest. See ei olnud nagu kakahäda, aga miski minu sees läks suuremaks ja suuremaks ja suuremaks, kuni oli samamoodi tunne, et see ei mahu enam minu sisse ära. Ma mäletan siiani seda tunnet, aga ma ei oska seda kirjeldada, sest sellist asja pole olemas ega olnud ka siis päriselt olemas, see oli lihtsalt mu peas, aga füüsiliselt nii reaalne. Kui sabakondi alla panna õhupall, siis ehk selle täis puhumine tekitaks tunde, mida ma tundsin. Valus see ei olnud, aga seletamatult ebamugav ja hirmutav.

Mäletan, kuidas ükskord paisus see miski mu sabakondi all ja samal ajal kasvas lärm mu peas. Tookord ma küll ei saanud kohe aru, et see on mu peas, kuigi see lärm tuli nagu vati seest, ühestki sõnast ma aru ei saanud. Oli meeshääl ja naishääl, nad vaidlesid ja nende vaidlus läks aina raevukamaks, kiiremaks, kuni lõpuks oli see üks suur sumin. Ma hakkasin selle peale nutma, sest minu jaoks vaidlesid mu vanemad teises toas. Tegelikult midagi sellist ei olnud ega ole üldse kunagi olnud, vähemalt mina pole 31 eluaasta jooksul kuulnud neid raevukalt vaidlemas või teineteise peale karjumas, võib-olla suletud uste taga on seda juhtunud. Igatahes, “kaklevad” vanemad tekitasid minus segadust ning ma tahtsin neile karjuda, et nad lõpetaks ära. Võib-olla tegingi seda, aga mul pole aimugi, kas päriselt või ainult peas.

Hääled mu peas jäid ühekordseks, aga see teine tunne oli korduv, ma vaid ei mäleta, millal see lõplikult kadus. Kui mul selliseid mälestusi poleks, siis ma oleksin Teise jutu peale ilmselt pabinasse läinud, aga hetkel ma väga ei muretse. Kui millalgi perearsti juurde asja on, siis igaks juhuks mainin talle seda, aga ma usun, et seal peas ei kasva tegelikult midagi (peale tarkuse), nagu ei kasvanud midagi ka minu sabakondi all.

Kas olete kogenud midagi sarnast? Üritasin selle kohta guugeldada, aga ei leidnud midagi, ma muidugi ei osanud otsida ka, “palaviku ajal miski kasvab kehas” väga tulemusi ei andnud.