Kust saab neljale lapsele uued rattad vähem kui 800 euro eest?

April 6, 2019April 6, 2019 ~ Liivi ~ 6 Comments

Kes jälgib mu Instagrami ja on näinud viimase aja stoorisid, see ilmselt juba aimab, kust saab neljale lapsele uued rattad vähem kui 800 euro eest. Kindlasti saab ka mujalt, näiteks Sportsdirectist saab soetada Muddyfoxid olematu raha eest, aga üsna sama olematu raha eest saime praegu alumiiniumraamiga rattad, mis on Muddyfoxidest oluliselt kergemad. Võib-olla ka kvaliteetsemad.

Hea hinna ja kvaliteedi suhtega rataste leidmine nii väga lihtne ei olnudki, käisime Rakveres kõik rattapoed läbi, osad isegi korduvalt – Rademari valik oli väike, kõigile sealt rattaid ei olnud; Rattabaas küsis nelja Drag ratta (+ porilaudade ja käiguvahetaja kaitsete) eest 1009 eurot; Rix rattapoes oleks neli ratast läinud esialgu 1090 eurot maksma, kuid koos lastega rattaid proovima minnes selgus, et Esimesele oli valitud ratas suur (asemele oli võtta vaid kallim) ning Teisele polnud sel päeval valikus ühtegi varianti; Hawaii Expressis valisime välja neli erinevat Classicut (+ jalad ja porilauad, mis hinna sisse ei kuulunud), kaks kiivrit ja ühe trikitõukeka ning kõik see kokku oleks soodushinnaga olnud 1340 eurot.

Mul jagub Rakvere rattapoodidele ainult kiidusõnu, igal pool oldi väga abivalmid ja mul on veidi isegi kahju, et Hawaii Expressi püüdlike müügimeeste aega paar tundi raiskasime, kuid nad kindlasti mõistavad tehtud valikut. Kui küsimus ei oleks rahas, siis oleksime kompromissina ostnud igast külastatud rattapoest ühe ratta, kuid küsimus on rahas ja me panustasimegi sellele, et nelja ratta ostu puhul tehakse meile mingi eriti hea diil.

Paraku ei tehtud head diili, sest guugeldades leidsin Rattabaasis müüdavad rattad Fixus24 veebipoest oluliselt odavamalt võrreldes meile tehtud soodushindadega ja see hinnavahe sai määravaks.

Ma ei ole kunagi Mustamäel Fixuse poes käinud, nii et ma ei teadnud, mida sealne pood-ladu endast kujutab, mistõttu helistasin igaks juhuks jalgrataste müügiga tegelevale numbrile, et maad uurida. Vastas Reiko, kes kinnitas, et kõik soovitud rattad on neil kindlasti olemas, aga ta ei tea, kas poe või lao poole peal. Ta lubas selle välja uurida, tagasi helistada ja meie tulekuks kõik rattad kenasti valmis panna.

Kuna ta ütles, et kõik soovitud rattad on majas olemas, siis hakkasime julgelt Tallinna poole sõitma ja jõudsime enne Reiko tagasi helistamist Fixuse poes isegi kiivreid proovida. Kui ta kuulis, et oleme juba poes, lubas ta kohe meie juurde tulla ning järgmisel hetkel ilmuski riiuli tagant üks muhe habemik välja. Ma ei tea, kas tal oli lihtsalt hea päev või ta ongi Fixuses täielik jackpot, aga ta jättis nii mulle kui ka Silverile äärmiselt hea mulje. Seda mitte lihtsalt müügimehena, pigem isegi inimesena – tema positiivne oleks ja energia olid mõnusalt nakkavad. Kahju, et sama ei saa öelda kassapidaja kohta, tema mõjus tõrvatilgana meepotis.

Kuigi Fixuses olid soovitud rattad väga hea hinnaga, leidis Reiko, et nii suure ostu puhul tuleb porilaudadele ja muudele lisadele ka asjalik soodustus teha ning müüs kõik tavahinnaga tooted meile 20% odavamalt. Me jätsime Fixusesse kokku 829,62 eurot, millest jalgrattad olid 720,26 eurot (tugijalad olid küljes, neid ei pidanud eraldi juurde ostma), porilauad 33,92 eurot, rattakellad 8,48 eurot, kolm rattalukku 35 eurot ja kiiver 31,96 eurot.

Oleksime saanud isegi veel odavamalt hakkama, aga me ei ajanud taga kõige väiksemat hinda, rataste puhul eelistasime näiteks alumiiniumraame, sest korteris elades tuleb lastel neid rattaid omajagu tassida, lisaks on kergema rattaga ka kergem sõita. Porilauad ja kellad olid vist küll kõige odavamad, kuid rattalukkude ja kiivri puhul sai valitud võimalikult hea hinna ja kvaliteedi suhtega variandid.

Ratastest osutusid valituks kaks 24-tollist Drag Hardyt, Esimene eelistas kindlasti punast, Teisele valisin tumedama ratta, aga e-poes on illustratiivne pilt ja tegelikult oli selle asemel pakkuda sinine, mille hind oli poes 206,50 €. Kolmas sai samuti punase Drag Hardy, lihtsalt veidi väiksema variandi ning Neljandale valisime juba Rattabaasis välja Drag Little Grace`i, mis oli ainus, mida oleks tulnud minna laost otsima, sest poe poolel seda ei olnud, aga see polnud vajalik, sest müügisaalis oli sama ratta valge versioon (kodulehel seda pole), mis meeldis Neljandale palju rohkem ning me ostsimegi hoopis selle 174,76 euro eest. Sinise ja valge värvi eest tuli kokku 42,26 eurot rohkem maksta, aga sinise puhul oli see osaliselt praktiline valik (et poistel rattad omavahel sassi ei läheks) ja valge puhul polnud hinnavahe nii suur, et see oleks takistanud lapsele rohkem meeldinud ratast osta. Sinise puhul oli lapsele meeldimine samuti üheks argumendiks, punane poleks Teisele kindlasti istunud. Kui värvierinevustega poleks kaasnenud hinnaerinevusi, siis oleksid neli uut ratast isegi vähem kui 700 eurot maksnud.

Me läksime Fixusest edasi Sportsdirecti, kust ostsime Teisele Roces tõukeratta, mis Ülemiste poes maksab 15 eurot rohkem võrreldes Inglismaa hinnaga, kuid 75 eurot on vast ka normaalne hind antud trikika eest. Kui arvestada siis seda, et Teine on trikitamises algaja, tegijatele antud variant kindlasti ei istuks. Vaatasin taolist tõukekat ka Fixuses, kuid Reiko ütles, et tema meile seda ei müü, sest tegu oli trikikalaadse sõiduriistaga, mille plastmassist rattad ja klambrid hüppeid ei kannata. Mina neid asju poleks osanud vaadata, nii et ta oleks võinud mulle peaaegu sama hinna eest palju kehvema tõukeratta maha müüa, aga ta ei teinud seda. Sama lugu oli paari kiivriga, mille miinuseid ta mulle tutvustas. Südametunnistusega müügimees!

Rocese puhul usun, et tegin hea valiku, sest see on Roces (rulluiskude maailmas hea nimi), sellel on kummist rattad ja head laagrid ning see on loodud trikkide tegemiseks, järelikult on vastupidavusele rõhku pandud. Ma loodan.

Koos tõukerattaga läks kogu kupatus maksma 904 eurot, mis on rohkem kui 400 eurot soodsam võrreldes Hawaii Expressi hinnapakkumisega, milles oli vaid üks ratas alumiiniumraamiga. Drag on minu jaoks võrreldes Classicuga küll võõras nimi, aga mul on tunne, et me tegime hea ostu – rattad on kerged, tunduvad igati kvaliteetsed ja näevad ilusad välja. Kes otsib ratast, siis soovitan vaadata Mustamäe Fixusesse, valik on seal sama suur kui Rakvere poodides kokku.Vaid osa müügisaalis olevatest ratastest, kaks riiulivahet on neid veel.

Fixusest soovitan ratast vaadata juba ainuüksi Reiko pärast, äkki muudab ta teil ka päeva ilusamaks. Muide, guugeldasin tema kohta koduteel (teen seda iga huvitava inimese puhul, kellega ühel või teisel moel kokku puutun) ja leidsin, kust on pärit tema omapärased puidust sõrmused – need on tema enda tehtud. Ma Drisaini kodulehelt neid ei leidnud, kuid muud põnevat käsitööd nende pisikese pereäri veebipoest leiab küll. Veider, et mulle pole Drisain varem silma jäänud, kuigi nende Facebooki lehte jälgib palju mu tuttavaid. Teile on tuttav disain?

Ausalt, ma ei tee siin praegu varjatud reklaami ei Fixusele ega Reiko pere pisikesele ettevõttele. Mingit koostööd mul siin kellegagi ei ole, ainult väga hea ostukogemus nii hinnaklassi kui ka meeldiva müügimehe tõttu, mida ei ole mul kahju jagada.

Mul ei ole kahju kiita ka Rattabaasi toredat müügimeest, tänu kellele me Drag ratasteni üldse jõudsime, ja Rix rattapoe omanikku, kes pakkus meile võimalust tasuda rataste eest kolme kuu jooksul võrdsetes osades (tema enda ettepanek, mis oleks rataste soetamise hulga kergemaks muutnud). Samuti ei ole mul kahju kiita Hawaii Expressi müügimehi, kellega tekkis ka mõnusalt oma tunne – üks (noor isa) samastus korduvalt meiega ja teine (vanem käredahäälne mees) aitas meil oma vähe kurjema häälega lapsi ohjeldada, kui nad ei saanud aru, et me ei tee neid keelates nalja. Kellel pole rahas küsimust, siis astuge julgelt ühte nendest poodidest sisse ja teile leitakse kindlasti sobiv ratas. Järgmisse ärge võrdlusmaterjali otsima minge, see tekitab peas vaid segadust.

Soodsa hinna taga ajamine kerge pole, me käisime kahe päeva jooksul kolm korda Rakveres (esmalt lasteta luuret tegemas, siis nendega rattaid proovimas), kokku neljas erinevas poes, nendest kahes kaks korda, aga päris ideaalset lahendust ei leidnud. Kolmandal päeval guugeldasin alternatiive, mis lõi mõtted veel rohkem sassi, aga lõpuks jäi Fixus sõelale ja neljandal päeval me sealt rattad ära tõime. Kui endale hakkan ratast ostma, siis sean ehk kohe sammud sinna, aga see juhtub kõige varem alles sügisel, siis vast ongi hinnad veel magusamad.

Mõtlesime siin, et kui Neljas rattasõidu vähe rohkem selgeks saab, võiksime sõita terve perega Neeruti matkarajal või mujal metsa vahel, aga praeguse seisuga olen ma ainus, kellel ratast ei ole (vend ja õde on mulle ühe võlgu, nemad retsisid mu ilusa punase ratta ära, mille kohta vanemad ütlesid, et hoidku ma seda hästi, sest nende poolt jääb see mu viimaseks rattaks). Praeguse seisuga ei ole Neljas muidugi nii vilunud sõitja ka, et me üldse võiks juba rattamatka peale mõelda, nii et rattaga pole kiiret (võite veel rahulikult võtta, mu vend ja õde).

Tahtsime Neljandale alguses abirattad juurde osta, aga käiguvahetussüteemi tõttu poleks need stabiilsed jäänud ja Reiko soovitas proovida esialgu ikka ilma. Mulle endale ei tundunud see loogiline, aga ta ütles, et suurema rattaga on kergem sõitma õppida ja arvas, et sellega võiks Neljas isegi hakkama saada. Päev varem 14-tollise rattaga ei saanud ta üldse hakkama. Reikol oli õigus, juba samal õhtul sõitis ta esimesed mitukümmend meetrit iseseisvalt ja järgmisel päeval polnud probleemiks isegi terve staadioniring. Küll jäid talle vahepeal jalakäiad ette, mistõttu ta sõitis kraavi (vähemalt ei sõitnud vanainimest selja tagant pikali, nagu tegi seda omal ajal Esimene), lisaks sõitis ta otsa staadionil seisnud üksikule rattale (mille mõlemale küljele jäi kõigest 20-30 meetrit vaba ruumi). Hekk jäi ka mitu korda ette…

Sõidu alustamist ja lõpetamist tuleb veel omajagu harjutada, aga vähemalt on sõit ise juba selge ning laps on selle üle väga õnnelik. Üldse on lapsed uute rataste pärast hästi elevil ja rõõmsad ning meie oleme õnnelikud, sest nemad on õnnelikud. Me vaid loodame, et me ei pea enam korraga nii palju rattaid ostma, aga ehk nendest nad nii ootamatult välja ei kasva kui viimati ostetud 14-tollisest…

Ps! Lastel on maal sõitmiseks ka suuremaid rattaid, nii et sõita on nad ikka saanud, lihtsalt need rattad pole sellised, millega kõlbaks või üldse võiks alevis sõita.

Puslebeebi ja allaandmine või edasiliikumine

March 30, 2019 ~ Liivi ~ 19 Comments

Ma nägin paar kuud tagasi eriti veidrat unenägu, mida kavatsen siin jagada, aga esmalt hoiatan, et puslebeebi kirjeldus võib olla (rasedatele) veidi häiriv.

Mäletan unenägu sellest hetkest, kus olin sünnituslaual kõige traditsioonilisemas asendis ja vaatasin, kuidas arst mu laiali jalgade vahelt mingi tombu võttis, seda hetkeks oma näokõrgusel uuris ja siis lauale asetas. See tomp oli suur lootekott, mille sisu ma eemalt ei näinud.

source

Ma tõusin püsti, astusin lauale lähemale, võtsin lootekoti kätte, keerutasin seda igatepidi ning nägin häguse vee sees beebit, kes elas ja hingas, aga oli lootekotis juppidena. Nägin tema tumedaid juukseid, pisikest armast nägu, tuksuvaid organeid ja tervet kätt, mis oli beebinuku jäsemele vastava kinnitussüsteemiga. Vaatepilt ei olnud minu jaoks hirmutav ega eemaletõukav, küll aga harjumatu, mistõttu küsisin arstilt, miks laps selline on. Tema vastas, et mõnikord lapsed sünnivadki nii. Ma sõnasin selle peale, et mul sündisid esimesed neli ühes tükis ja mul polnud aimugi, et teisiti on üldse võimalik.

Järgmisel hetkel valas arst lootekoti sisu lauale ning hakkas beebit kokku panema. Mina lasin silmadega juppidest üle, et leida vihje, kummast soost laps on. Ma ei leidnud seda enne, kui arst jõudis oma tööga alakehani ja sinna sobiva osa pani. Laps oli poiss ja mina olin veidi pettunud, sest soovisin tüdrukut, aga see pettumus läks kohe üle, kui ta oma rinnale sain, siis tundsin ainult puhast rõõmu. Muide, rinnale sain täitsa tavalise beebi, mitte vastsündinud Frankensteini.

Ma ei otsi tihti, mida üks või teine sümbol unenäos tähendab, aga selle ja ka paari järgneva peale tegin seda. Ma kahjuks ei mäleta, millised need järgmised unenäod olid, aga koos nendes nähtud sümbolitega mõtestasin puslebeebi unenäo enda jaoks lahti kui viite uutele võimalustele, millegi uue algusele, lihtsalt ma pean asjad enne enda jaoks kokku panema.

Nii narr kui see ka pole, andis see unenägu mulle viimase tõuke loobuda praegu koolist. See oli miski, millega ma ei liikunud absoluutselt edasi, aga mis on mind hoidnud kõiges muus tagasi, sest hääl mu peas on korrutanud aastaid, et esmalt keskharidus, siis muu. Tegelikult ei olnud tõukajaks ainult unenägu, oma osa oli ka leheküljel Financer.com, millega koostööraames üsna põhjalikult tutvusin ja kus sattusin “Kuidas teenida rohkem raha?” artiklile. Seal ei olnud küll midagi väga uut kirjas, aga ilmselt olin ma sel hetkel antud teema osas nii avatud, et kirjutaja isiklik kogemus mõjus innustavalt ja julgustavalt.

Unes nähtu, ilmsi loetu ja mõtetes seeditu viis mind lõpuks sellesse punkti, kus saatsin õppenõustajale kirja, tänasin teda toetava ja mõistva suhtumise eest ning palusin end nimekirjast kustutata. See ei olnud lihtne samm, vastupidi, sellega kaasnes palju erinevaid emotsioone – kahetsus, kurbus millegi lõpliku ees, oma saamatuse tunnistamine, häbi allaandmise ja läbikukkumise pärast…

Ma nutsin kirja kirjutades, mul läks süda pahaks, kui selle ära saatsin ja ma ei julgenud hiljem vastust avada, tahtsin selle hoopis kustutada ja kogu teema unustada. See aga ei tundunud lahendusena, nii et vältisin mõnda aega postkasti sisenemist ja kui seda uuesti tegin, siis võtsin südame rindu ning lugesin vastuse läbi. Seal oli taas vaid mõistev ja toetav suhtumine, mida oskasin tegelikult oodata, aga ikkagi ei olnud kerge kirja avada.

Mul pole olnud kerge ka e-kooli avada või kooli kohale minna. Olen nii palju kordi mõelnud, et nüüd teen seda, lihtsalt võtan kätte ja teen, veel hommikul ärgateski olen arvestanud sellega, et lähen kooli, aga ma pole sinna jõudnud. Mul ei ole Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumiga ühtegi halba kogemust (v.a arvatud “oi, mis üllatus, madam Sidron on ka kooli jõudnud” kommentaar, mis mõjus mulle – tõenäoliselt taas põhjusta – alandavalt), aga kõik varem läbielatud emotsioonid tõstavad endiselt pead, kui teemaks on kool.

Ma ei ole keskhariduse omandamise mõtet igaveseks maha matnud, aga ma tunnen, et mul on vaja selleks teekonnaks kõrvalist abi psühholoogi või isegi ravimite näol, mis hoiaks asjatut ärevust kontrolli all või kaotaks selle sootuks, sest tegelikult pole selleks mingit põhjust ja kuigi ma seda tean, tunnen ma end ikka ja jälle murust madalama 18aastasena, kes ei suuda kooli minna ja kes näeb kooliteemalisi õudusunenägusid. Seda esiteks. Teiseks oleks vaja päris motivatsiooni, sellist nagu on nendel, kes mitte ei omanda keskharidust, vaid parandavad nendes ainetes hindeid (ja teadmisi), mis on olulised soovitud erialale sissesaamiseks. Mina roomasin 11. klassi (vene keele, keemia, füüsika ja matemaatika) õpetajate armust lõpuni, sama teeksin 12. klassiga ja seda põhimõtteliselt selleks, et ma ei peaks enam üheski ankeedis oma haridustasemeks märkima põhihariduse ning vastaksin veidi rohkem ühiskonna normidele.

Võib-olla on need asjad omavahel seotud – mul puudub motivatsioon, sest kool tekitab minus ärevust, mistõttu tahaks sellega lihtsalt ruttu ühele poole saada või mul on ärevus, sest mul ei ole motivatsiooni ja ma pean end sundima koolis käima. Nii või naa on tegu surnud ringiga. Olgu, kuidas on, aga hetkeseisuga ei näe ma end uuesti koolile mõtlemas enne 2021. aasta sügist.

Pärast tehtud otsust ja saadetud kirja tundsin ma suurt kergendust, isegi vabadust ja see tunne on endiselt alles. Mul on nii palju uusi mõtteid, puslebeebi mõtteid – on, mida kokku panna. Naljakas on see, et pärast tehtud otsust on minu aastaid kordunud unenägu allakukkuvast lennukist asendunud õhkutõusva lennukiga. Kui lennuõnnetus sümboliseerib iseendale seatud liiga rasket ülesannet ja viitab vajadusele sellest vabaks lasta, siis õhkutõus on märk saabunud energiast alustamaks millegagi, mis on pikka aega mõtetes olnud. Kui lennuõnnetusi olen ma alati maa pealt näinud, siis õhkutõusvas lennukis olen istunud reisija või piloodina ja seda viimase kuu jooksul juba üsna mitu korda. Unenäod on olnud võrdlemisi erinevad, aga lennuki õhkutõus on alati olnud ühesugune, hirmuäratavalt vaevaline, kuid õhku on see tõusnud ja sellega on kaasnenud rahulik turvatunne.

Ma ei võta unenägude seletusi muidu väga tõsiselt, aga puslebeebi jäi mind tugevalt kummitama ning õhkutõusev lennuk lubab arvata, et tegin õige otsuse. Ma tõlgendaksin lendamise unenägusid enda jaoks nii, et tolle puslebeebi kokkupanemine saab olema vaevaline ja hirmutav, aga lõpuks hakkab asi sujuma. lilleke rohus Väga suvaline pilt, aga selle vaatamine loob minus alati hea tunde.

Kui veel unenägudele mõelda, siis viimasel kahel ööl olen näinud, et ma sätin, silun ja imetlen oma juukseid, mis on hästi paksud ja tihedalt lokkis (mida need tegelikult ei ole). Nüüd lugesin, et juuste sättimine sümboliseerib uutele plaanidele, ideedele ja teemadele mõtlemist ning lokid sümboliseerivad keerulise olukorra lahendamist, küsimustele vastuse saamist, otsuste positiivset tulemust (samuti naeruväärsust, flirti ja ahvatlust, olenevalt siis allikast). Ilusad juuksed ja unenäo positiivne alatoon on ka märk kasvavast enesekindlusest.

Postitus jäi pooleli, eelneva pika jutu kirjutasin üleeile, vahepeal olen kaks ööd erinevaid unenägusid näinud.

Kui ma üleeile tundsin, et mu enesekindlus on tõesti kasvamas, siis täna võin öelda, et alateadvuslik ebakindlus ilmutas end juba järgmises unenäos. Nägin, kuidas sõitsin mootorrattaga politsei eest ära, kuid rattal oli jõudu vähe, ma ei saanud piisavalt kiiresti eest, mistõttu keerasin maanteelt kitsale käänulisele tänavale, et kuskile peitu pugeda. Kui jõudsin tupikusse, siis tahtsin üle aia ronida ja jala edasi põgeneda, aga politsei jõudis mulle järele. Sel hetkel mõtlesin, et milleks mul oli vaja põgeneda ja tuua endale rohkem pahandust kaasa, oleksin võinud kohe seisma jääda ja saada lihtsalt juhtimisõiguseta sõitmise eest trahvi. Kui põgenemise ajal tundsin hirmu, siis politseid nähes leppisin rahulikult oma saatusega. Mul pandi käed raudu ja järgmisel hetkel olin juba kodus ning avasin trahviotsuse, mille täpset summat ma ei mäleta, kuid tean, et see oli kolmekohaline ja algas kaheksaga. Pidasin seda unenäos väga kergeks karistuseks.

Politseiauto eest põgenemine ja selle ajal paanika tundmine sümboliseerib millegi tegemist, mida teised ei salli, tolereeri ega mõista, mida poolik kooliharidus ilmselt on. Ratta vähest jõudlust seletaksin ebaõnnestumise või selle hirmuga, sama sümboliseerib ka tupikusse jõudmine, arreteerimine tähistab aga vajadust elus muudatusi teha, samal ajal viitavad politseinikud sellele, et peaksin õigesti käituma. See ongi mu sisemine dilemma, hääl mu peas on aastaid öelnud, et õige oleks kool lõpetada, teine pool minust tahaks aga ujuda vastuvoolu ja teha teisiti. Trahv sümboliseerib kohustuste tekkimist, mis mind ärritavad ega sobi mu loomusele (ee, kohustused ei lähegi minu laiskloomusega kokku), kuid number 8 (mis ei olnud küll eraldiseisev number, aga ainus, mis meelde jäi) on jällegi märk peagi saabuvatest edusammudest, lisaks annab teada, et peaksin tegemistes kasutama täiel määral oma oskusi ja andeid.

Kindlasti annab seda unenägu sajal erineval viisil tõlgendada, aga minu lühikokkuvõte oleks selline, et ma tunnen end enesekindlamalt, kuid sisimas olen ebakindel ja kardan teiste avamust, sest ühiskonna silmis ei ole mu valikud õiged. See hirm võib olla aga asjatu, nagu ka hirm ebaõnnestumise ees, sest mul on oskusi ja andeid, mida võiksin oma tegemistes kasutada ka põhiharidusest kõrgema haridustasemeta.

Ütlen taas, et ma ei võta unenägude seletusi muidu tõsiselt, aga praegu on need küll julgustavalt mõjunud või sees toimuvaga kokku läinud. Igale unenäole ma muidugi seletust otsinud ei ole, iga unenägu pole ka kordunud ega kummitama jäänud, pigem ei ole need päeva lõpuks isegi meeles. Kui viimase aja unenägudele mõtlen, siis ongi mul meeles vaid puslebeebi, lennukiga õhkutõusmised, lokkis juuksed, politsei eest põgenemine ja Vigala Sass, kellega seotud unenäo sisu ma ei mäleta, aga mehe enda pilt on selgelt silme ees. Tema unes nägemisele ei oska ma mingit seletust leida, sest ma pole kunagi Vigala Sassi tegemisi jälginud ega temale mõelnud, ma isegi ei tea, millega ta täpsemalt oma eluajal tegeles, aga mingil veidral põhjusel ta mu unenäos oli.

Õigus, täna öösel ma surin, aga sellele unenäole ei jaksa ma mingit seletust otsida, uurisin välja vaid selle, et enda surm võib olla hea enne, tähistada uut algust, uue eesmärgi tekkimist ja muud sellist, aga sellel võib ka hoopis teine tähendus olla, kui tõlgendada tervet unenägu. Unenäost endast, siis pidime minema üle silla laevale, aga ma läksin esmalt kontrollima, kas see tormise mere tõttu üldse võimalik on, sama tegi üks mees oma paariaastase lapsega. Silla juurde jõudes nägime, et selle asemel viis laevani lahtistest telliskividest hulpiv rada ja ma haarasin automaatselt võõra lapse sülle, sest kartsin, et too mees muidu proovib temaga üle vee minna. Hakkasime kiiresti tagasi minema, sest vesi tõusis, kuid kohale ma ei jõudnud, sest vajusin poole kõndimise pealt sügavasse vesiliiva, jõudsin veel vaid lapse üles tõsta ja tundsin, kuidas ta mu käte vahelt päästeti, aga mina sinna liiva jäingi. See surm oli väga rahulik, ma isegi ei kartnud, tundsin hoopis kergendust lapse pääsemise üle ning viimase asjana mõtlesin, et nii ma siis surengi ja pilt läks mustaks.

Lõpetuseks lingin Briti “Kui elu annab sidruneid, siis …” Instagrami postitust, mis mõjus kinnitavalt – see on tõesti minu elu, minu valikud, minu rõõmud, minu vead, minu kogemused ja õppetunnid.

Nutrigeni loos

March 25, 2019March 30, 2019 ~ Liivi ~ 29 Comments

Lastel läheb neljas pudel Nutrigen Supra siirupit, vitamiinikuur on peaaegu poole peal ja mul on kodus jälle palavikus laps. Oeh! See ei ole Kolmas – kes eelmisel nädalal tundus nohune – tema on tegelikult täitsa terve, käis reedel pool päeva lasteaiaski. Palavikku jäi hoopis Neljas, kes käis samuti reedel pool päeva lasteaias.

Kui ma teisipäeva õhtul Kolmanda pooltühja rühma peale küsisin Neljanda õpetajalt, kuidas nendel lood on, siis oli kõik korras, lapsed olid peaaegu täiskoosseisus esindatud. Reede hommikul avanes rühmas juba teistsugune vaatepilt, kahe päevaga olid pooled lapsed peamiselt kõrge palavikuga koju jäänud või keset päeva koju läinud ning õpetaja ise oli ka tõbine. Ups, tundub, et kutsusin teisipäeval Murphy kaela.

Täna oli Neljanda rühmas ainult viis last – nimekirjas on neid muidu rohkem kui kakskümmend – ja too tõbine õpetaja on ka kõrge palavikuga kodus. Karm viirus! Sellise haiguspuhangu peale ma ei imesta, et Neljas taas palavikus on, ma pigem imestaksin, kui tema oleks väheste tervete hulgas. Sellises keskkonnas ei ole ükski vitamiin kõikvõimas, kuid ma siiski loodan, et Neljas vähemalt põeb kiiremini ja kergemini. Elame, näeme. Kolmas pidas enda rühmas levinud viiruste keskel kenastu vastu, kuid pole välistatud, et kodus levivale viirusele jääb ta nüüd alla, nii et mul on siin jälle omajagu põhjust hinge kinni hoida ja palvetada.

Minu usk turgutavasse vitamiinikuuri otsas ei ole, kuid Neljas peab siiski praegu väikese pausi tegema, sest väidetavalt annavad multivitamiinid jõudu ka viirustele ja seda ma kindlasti ei soovi. Neljanda menüüsse lisandub praegu hoopis palju küüslauku, sibulat ja mett. Kui palavik on läinud ja sellele midagi ei järgne, siis võib jälle Supra peale mõtlema hakata. nutrigen supra 3 Kes siin endiselt Supra või mõne muu Nutrigeni siirupi peale mõtleb, siis Rosena.ee pani välja loosi, kus võitja saab endale kolm toodet järgnevast valikust:

Nutrigen kiudainerikas joogipulber (6.90 €) – Ühest pakist saab valmistada kümme kiud- ja toitainerikast (kuid suhkruvaba) apelsini- või kakaomaitselist jooki, milles on palju tervisele häid aineid, aga väga vähe kaloreid (ühes joogis ainult 6 kcal). Nutrigeni enda kodulehe põhjal on tegu ülekaalulistele lastele mõeldud dieeti toetava toidulisandiga, mida soovitatakse tarvitada 3 korda päevas söögikordade eel või nende ajal. Eesmärk on ilmselt täita kõhtu, kiirendada ainevahetust ja hoolitseda selle eest, et keha saaks dieedi ajal kõik vajalikud vitamiinid ja mineraalained.
Nutrigen kiudainerikas puding (6.90 €) – Ühest pakist saab valmistada viis portsu maasika- või šokolaadimaitselist pudingut, milles on ainult 25 kalorit, aga palju kiud- ja toitained. Ilmselt on seegi toode suunatud rohkem ülekaaluga maadlevatele lastele, kuid sobib süütuks magustoiduks ka kõigile teistele. Puding ise on siiski enamat kui lihtsalt magustoit, selles on 5 grammi kiudaineid, vitamiinid A, D, E ja C ning jood, kroom, seleen ja tsink, nii et see on päris korralik kõhutäis vajalikke aineid.
Nutrigen Inuliin prebiootikum kroonilise kõhukinnisuse vastu (7.90 €) – See ei ole probiootikum, vaid prebiootikum, mis toidab soolestikus olevaid baktereid ja mõjutab seeläbi seedimist. Ühtlasi pikendab see täiskõhutunnet ja soodustab nii vitamiinide kui mineraalainete imendumist. Tootes endas on samuti mõned vitamiinid ja mineraalained, mis peaksid ainevahetusele positiivselt mõjuma. Pakis on kümme annust, mis tuleb vees lahustada ja millega saab teha kuni kümnepäevase kuuri. Sobib nii aastasele lapsele kui ka täiskasvanule.
Nutrigen vitamiinihelbed (10.90 €) – Karbis on kolmkümmend pakikest maitsetu pulbriga, milles on kümme erinevat vitamiini ja neli mineraalainet, aga ei mingit suhkrut. See on ideaalne alternatiiv lastele, kellele siirupid ei maitse. Me lapsed on neid vitamiinihelbeid kasutanud ja tegelikult on neil kergelt hapu maitse juures, aga seda on tunda ainult siis, kui mekkida paljast pulbrit, toidu sees seda tunda ei ole. Multivitamiin sobib vanusele kuus kuud kuni kolmteist aastat ning jagub seda kaheks nädalaks kuni kuuks, oleneb lapse vanusest.
Nutrigen Vegy köögiviljasiirup (10.90 €) – See on imesiirup, mille päevane annus (10 ml) on võrdne poole kilo köögiviljadega (artišok, brokkoli, kapsas, porgand, seller, porrulauk ja spinat, mille ekstrakte siirup sisaldab), see võimaldab vaid kahe teelusikatäiega rikastada väga valiva lapse toidulauda. Vegy magushapu maitse ei tohiks olla vastumeelne (aga mine tea neid valivaid lapsi), sest see ei meenuta ei brokkolit ega spinatit. Siirupis on koos köögiviljadega (või tänu nendele) kaksteist erinevat vitamiini ja kolm mineraalainet ning seda jagub umbes kolmeks nädalaks, olgu siis võtjaks aastane või kolmeteistaastane.
Nutrigen Omega kalaõli (12.90 €) – Maasikamaitseline kalaõli (kõlab veidi rõvedalt, aga lapsed seda sügisel tarvitasid ja neile meeldis), mis sisaldab nelja vitamiini ja kahte mineraalainet ning toetab laste silmade, aju ja närvisüsteemi arengut. Siirup sobib alates aastasele lapsele ja selle päevane annus on vastavalt vanusele 2,5-10 milliliitrit, nii et seda jagub kuni 80 päevaks.
Nutrigen Growmega kalaõli (10.90 €) – Apelsinimaitseline veidi lahjem kalaõli (Omega ühekordses annuses on 1600 ühikut kalaõli, selles 400), millesse lisatud mineraalained aitavad kaasa luude, lihaste ja hammaste arengule. Ka seda on meie lapsed tarbinud ja tookord kommenteerisin ma maitset nii: “Pärast avamist on selle maitse pisut kibedamaks muutunud, apelsini see mulle väga ei meenuta, aga maitseelamuse pärast keegi seda nagunii ei võtagi.” Lapsed aga ei kurtnud, nii et halb see ka ei olnud. Growmega siirupit jagub kolmeks nädalaks, selle soovituslik annustamine on 10 milliliitrit nii aastasele kui ka kolmeteistaastale.
Nutrigen Supra (9.90 €) – Ainus laste multivitamiin (nii nad vähemalt räägivad), milles on kolmteist erinevat vitamiini ja kümme mineraalainet. See on see vitamiinipomm, millega loodan praegu laste immuunsust tugevdada, aga mida mingi viirus siin juba saboteerib … Siirup on maitselt päris hapu, aga lastele väga meeldib, nii et nemad ootavad oma igapäevast annust ega lase mul unustada, et neil on kuur pooleli. Supra päevane annus on 5-15 milliliitrit ja seda võib anda alates pooleaastasele, vastavalt vanusele jagub vitamiinipommi kuni kuueks nädalaks.
Nutrigen multivitamiin beebidele (9.90 €) – Vitamiinitilgad, mis on mõeldud kuni aastastele, kuid ma kahtlen, et anda võib kohe sünnitustoas, sest kui ma ei eksi, siis ka D-vitamiini soovitati hakata manustama alates teisest elunädalast, või ei? Nutrigeni multivitamiinis on vajalik annus D-vitamiini olemas, aga ka palju muud, nii et selle manustamise eel tuleks kindlasti lastearstiga konsulteerida, enamus beebisid tõenäoliselt multivitamiine ei vaja. Kui aga vajadus on olemas, siis päevaseks annuseks on 12 tilka ja ühe pudeliga saab hakkama kaks kuud.

Loosis osalemiseks anna teada, millised kolm toodet võidu korral valiksid ja juba 30. märtsi hommikul saab üks õnnelik kommenteerija need endale. Tegelikult saavad kolm toodet lausa kaks kommenteerijat, üks siin, teine Facebookis, nii et suurenda oma võiduvõimalust ja kommenteeri topelt.

30. märts: Aitäh osalejatele! Loosiratas valis siin võitjaks Kaisa, Facebookis Epu, palju õnne!

Kui loosiõnn ei naerata, siis jõuab veel kasutada koodi sidrun, mis annab kuu lõpuni Nutrigeni toodetele 30% soodustust. Edaspidiste soodustustega kursis olemiseks tasub olla Facebookis Rosena jälgija.

Ps! Võidu korral ei pea valima just neid asju, mis esmapilgul enim huvi pakkusid, samuti ei pea need kolm toodet olema erinevad.