Author: Liivi

Ühiskonna pasakiht?

~ Liivi ~ 21 Comments

Pille tõi välja, kui palju tema ühe õige blogija iseloomustusele vastab ja mina, nagu teine õige blogija muiste, kopeerin nüüd teda, sest ise ma sama hea teema peale ei tulnud, kuigi nägin Perekoolis blogijaid iseloomustavat nimekirja:

1) max keskharidus
2) lagunenud perest pärit
3) noorelt ja väga noorelt emaks saanud
4) … ja lapsi peab ikka nii 3 olema
5) auto juhtimisõigust pole
6) välimuselt pigem tuustid
7) tööl pole käinud , enamasti
8) kõvad targutajad, tegelikult ei tea elust midagi, elukogemus puudub
9) sisemiselt ka tuustid
10) meeste välimus pole oluline, aga no ma ei tea, enamasti ikka kõvasti annab soovida

Ma lasin selle ühest silmast sisse ja teisest välja, sest minu arvates räägib selline üldistav ja halvustav suhtumine rohkem inimese enda kohta, aga tegelikult on sellele iseloomustusele vastamine hea võimalus end siin rohkem avada. Ma ei saa öelda, et ma siiani ei ole avatud olnud, aga ainuüksi selles nimekirjas on juba mitu teemat, mida ma enda mälu järgi blogis puudutanud ei ole. Ma võin muidugi eksida, sest mälu on mul hullem kui kuldkalal, mida tõestas ilmekalt eilehommikune vahejuhtum, kus ma tegin endale võileiva, lõikasin selle neljaks, keerasin selja, et kuum vesi teetassi valada ja kui uuesti oma pisikesi võikusid vaatasin, siis alles oli ainult kolm, mille peale hakkasin Silverit tögama, sest kellegi teise kõhtu see üks poleks kaduda saanud. Kui ta süüd omaks ei võtnud, hakkasin keelega oma hambaid kompima ja täitsa leidsin jääke leivapurust… Hea, et ma teda veel täis suuga oma võiku ärasöömises süüdistama ei hakanud.

Millest ma kirjutada tahtsingi … õigus, see nimekiri…

1. Max keskharidus

Sageli on tunne, et keskharidus, kui ma üldse selle omandan, minu maksimumiks jääbki. Ma olen koolis käinud 12 aastat ja mõned kuud peale, istuma ma ei ole jäänud, aga kutsekeskkooli kolmandal kursusel katkestatud õpinguid sain jätkata vaid 11. klassis ning see võttis motivatsiooni korralikult alla. Ma küll läksin keset aastat kutsekeskkoolist otse gümnaasiumisse, aga kui mind oli korduvalt õpetaja poolt klassitäie minu jaoks võõraste inimeste ees alandatud ja solvatud, siis see oli miski, millega ma kohaneda ei suutnud, kuigi teised ütlesid, et ärgu ma tehku välja, see õpetaja ongi selline.

Minul ei olnud paksu nahka, mistõttu ühel hetkel ma lihtsalt ei julgenud enam kooli minna ja ma pole siiani tolle asutuse ustest sisse astunud, isegi mu paberid tõi täditütar ära. See kogemus süvendas minu koolitraumat nii palju, et mul ei tulnud pikka aega haridustee jätkamine üldse mõttessegi. Mul ei ole ka selliseid vanemaid, kes oleksid haridust kuidagi eriliselt tähtsustanud ja survestanud mind koolis käima, nii et kõik oli minu enda otsustada ja teha.

Kui ma neli last hiljem suure pealehakkamisega 11. klassi astusin ja tolle õppeaasta jooksul püsis Neljas tervena kokku ühe kuu, siis ma elasin oma puudumiste ja kuhjunud tööde pärast igasuguseid emotsioone läbi, mu unenäod olid kooliteemalised painajad, ärkvel olles ei julgenud ma e-kooli avada ja see kestis hetkeni, kuni oli selge, et 12. klass jääb veel ootama. Kusjuures mul ei olnud mingit põhjust tunda ärevust, vastupidi, mu õppenõustajast klassijuhataja oli alati väga mõistev ja kui mõni õpetaja vähe teravama märkuse tegigi, siis see oligi vaid lühike märkus, mitte pikk näägutamine, aga kuskil sisimas, üldse mitte sügaval, olen ma endiselt see 18-aastane Liivi, kes kardab kõike kooliga seonduvat ja pika puudumise järel naelutab see hirm mind koju.

Sügiseks olen ehk 11. klassist toibunud ja valmis astuma suure pealehakkamisega 12. klassi, et saada üle ka koera sabast. Iseenesest mul kuskile kiiret ei ole, sest mul ei ole mingeid mõtteid, mida edasi õppima minna, aga kui kunagi need mõtted tulevad, siis selleks ajaks võiks keskharidus olemas olla.

Andestage, haritud blogijad, et statistikat sinna “max keskharidus” poole tõmban ja sellega ka teie koolidiplomit määrin, aga usun, et see on nii teie kui ka Perekooli kasutajate huvides, kui kõik ei püüdle kõrghariduse poole – vähem konkurentsi, eks.

2. Lagunenud perest pärit

Mu vanemad tähistasid viimati 30. pulma-aastapäeva ja nad on mul endiselt turteltuvid, vaat et saan veel väikese õe või vennagi. Ma ei ole neid kunagi kuulnud teineteise peale karjumas, võib-olla seda on olnud, aga mitte laste ees. Meie kahjuks oleme teineteise peale laste ees karjunud ja me kumbki ei saa aru, kust see tuleb, sest ka Silver pole oma vanemaid (kes tähistasid juba 54. pulma-aastapäeva) sedasi tülitsemas näinud.

Kui mitte arvestada seda, et mu nooremale vennale osteti esimesena käikudega ratas, siis oli mu lapsepõlv täitsa traumavaba. Lisaks sellele, et ma ei näinud oma vanemaid tülitsemas, ei näinud ma neid ka alkoholi liigtarbimas, suitsetanud pole nad samuti, nii et nad on selles osas igati eeskujulikud olnud. Ma päriselt võtsin neid eeskujuks, eriti oma ema, ma tahtsin väga tema moodi olla, juba seetõttu hoidsin teismeeas alkoholist ja tubakast (üksikute eranditega) eemale, aga muidugi ka seetõttu, et mõlemad maitsesid jubedalt. Ka noorelt abiellumine ja pere loomine oli just ema eeskujul minu unistuseks ning nii läkski, abiellusin samuti 19aastaselt (mehega, kes on loomuselt üsna palju minu isa moodi, nii et viimane oli mehevalikul eeskujuks) ja aasta hiljem olin ise ema. Nüüd mõtlen küll teisiti ja soovin, et minu tütar ei vaataks mulle sedasi alt üles, vaid elaks nii, et mina saaksin temale alt üles vaadata.

Ma üldse ei kahtle, et on inimesi, kelle jaoks oleme üks suur kamp sealt kaugelt teisest Eestist, aga mulle meeldib, et mu vanemad on lihtsad inimesed, kes peavad talu, mulle väga meeldis mu lapsepõlv ja mul on nii kahju, et meie lapsed saavad seda taluelu vaid keeleotsaga maitsta, aga asi seegi. Ka Silveri vanemad on teinud terve elu “häbiväärset lihttööd”, mis ei ole tegelikult üldse lihtne olnud, nii et oma pensionipõlve on nad auga välja teeninud ning seda põlve nad ongi nüüd juba kümme aastat ja peale pidanud.

Meil on nii minu kui ka Silveri vanematega lähedased suhted, me näeme pea igal nädalal, sageli isegi mitu korda nädalas ja ma ei vahetaks selliseid peresuhteid millegi vastu. Meie pered on ka peamiseks põhjuseks, miks me ei ole kolinud Soome, kuigi seda kaalunud oleme. Lihtsam on taluda kevadel ja sügisel lahusolekut teineteisest kui terve aasta kõigist teistest inimestest meie ümber, just nii terved on need perekonnad, kust Silveriga pärit oleme.IMG_6432Minu terve pere. Silver tegi pilti.

3. Noorelt ja väga noorelt emaks saanud

Ma ei tea, kas 20aastaselt sain noorelt või väga noorelt emaks, aga igatahes vastan sellele punktile ning ma juba lühidalt kirjutasin ka, mis ajendas mind varakult emaks saama. Oma ema enda iidoliks pidamine ei olnud muidugi ainus ajend, mulle lapsed ikka meeldisid ka ja väga igatsesin endale oma. Ma ei olnud ainus, Silver igatses samamoodi.

Meie esialgne plaanimajandus oli veidi eeskujulikum, ikka kool ja töö enne ning siis lapsed, aga läks teisiti. Mitte kogemata, aga alguse sai see küll sellest, et me arvasime, et ma olen kogemata rasedaks jäänud. See mõte oli hirmutav, mistõttu me mõlemad lootsime, et tegu on tsüklihäirega, aga veidral kombel olime mõlemad väga pettunud, kui just selleks see osutuski. Sealt ei läinud enam palju aega, kui Silver vihjas isadepäeval, et järgmisel isadepäeval tahaks ta juba ise kingitusi saada. Ja sinna see esialgne plaan läks. Selleks ajaks olime pea neli aastat koos olnud ja samal ajal valmistusime ka pulmaks, nii et aeg lapse saamiseks ei tundunudki enam nii vale. Ma ei ütle, et see aeg just õige oli, aga valeks ei pea ma seda endiselt.

4. … ja lapsi peab ikka nii kolm olema

Otseloomulikult! Kõigil peaks lapsi vähemalt kolm olema, siis ei oleks vananev rahvastik ja sellega kaasnevad sotsiaalsed probleemid enam Eesti suurimaks mureks. Olgu, keegi ei peaks saama sunniviisiliselt soovitust enam järglasi, aga seda enam tuleks “paljulapselise” sõimusõnaks muutmise asemel olla tänulik nende perede eest, kes lapsi rohkem soovivad ja sellega ainsate järglastena kasvavate laste tuleviku maksukoormat vähendavad.

5. Auto juhtimisõigust pole

Jess, siit tuleb minu tähetund. Autojuhiloa saamine oli miski, mida soovisin nii väga, et ma ei kannatanud oodata, kuni kutsekeskkooli kolmandal kursusel need tasuta saan, nii et kasutasin teisel kursusel ära oma stipendiumi (mis oli mul sel ajal 1600 krooni kuus) ja omandasin juhtimisõiguse esimesel võimalusel, isegi veidi liiga vara, sest olin siis veel viimaseid nädalaid 17aastane ja pidin oma sünnipäeva ootama jääma. Kõik eksamid tegin esimese korraga ära, kusjuures sõidueksamile läksin tegelikult nii, et olin õppesõitu teinud vaid 4-5 korda. Protsessi tegi lihtsaks asjaolu, et hakkasin ARKi lehel liiklusteste juba põhikooli lõpus lahendama, esimest korda rooli istusin veel varem (maaelu rõõmud) ning sõidueksami tegin Paides.OLYMPUS DIGITAL CAMERAKolmandal kursusel hakkasin omandama veel C1-kategooria juhtimisõigust, jõudsin isegi mõned õppesõidud ära teha ning oli lootust ka sellega varem sõidueksamile minna, aga siis jätsin kooli pooleli ja sinna see jäi. Sellest on isegi veidi kahju, kuigi mul pole kordagi C1-kategooria juhtimisõigust vaja läinud.

6. Välimuselt pigem tuustid

Absoluutselt, ma isegi ei ürita seda meigiga varjata! Olgu, mõnikord ripsmetušši kasutan, aga tegelikult tunnen ma end ka selleta ilusa tuustina. Võib-olla tulekski seda punkti natuke täiendada, hästi sobiks näiteks “välimuselt pigem tuustid, aga enesehinnang on laes”.mde

7. Tööl pole käinud, enamasti

Ma olen teinud igasuguseid erinevaid talutöid, aga päriselt tööl pole ma tõesti käinud. Päriselt töötamiseks ei pea ma ka künnivõistlustel abikohtunikuks olemist ja kahenädalast katseaega Jazzi käsipesulas, aga need on ainsad korrad, kus ma mingitki taskuraha olen teeninud. Aah, jälle valetan, olen Pere ja Kodu ning Virumaa Teataja kolumnide eest ka ikka honorari saanud ja selles vallas võiks mul ehk kunagi isegi potentsiaali olla, kui ükskord tekib vajadus või soov tööle hakata. Hetkel seda vajadust ega soovi ei ole, sest lapsed täidavad veel piisavalt minu päevakava.

Mina oma olematu tööstaaži pärast ei muretse, mul on pensionieani veel nii palju aega, et jõuan oma elus 30-40 aastat kindlasti tööl käia. Ma ei näe ka põhjust, miks peaks keegi teine meie pere valikute pärast muretsema või neid ette heitma, mõttetu tegevus, mis meie elus midagi ei muuda.

8. Kõvad targutajad, tegelikult ei tea elust midagi, elukogemus puudub

Ma olen viimase 10 aastaga saanud väga korraliku elukogemuse ja see on õpetanud mulle ka seda, et internetis targutamine ei vii kuskile, raiskab vaid energiat.

9. Sisemiselt ka tuustid

Ma ei tea, milline on üks sisemine tuust, aga ma usun, et selle Perekoolist võetud kommentaari autor seda on: “No kammoon. On inimesi, kelle blogi on huvitav, sest nad ise elavad huvitavat elu, teevad huvitavaid asju ja on huvitavad inimesed. Jaaa siis on inimesed, kelle blogi loetakse näitena ühiskonna pasakihist, sh massilised tãiskohaga poegijad.”

Minu jaoks iseloomustab ühiskonna alumist kihti pigem selline labane sõnakasutus ja see on miski, mida minu süüks ei saa panna. Ma ei ole kunagi ei avalikult ega anonüümselt kedagi sedasi solvanud, et end seeläbi teistest paremana tunda ja teate mis, tänu sellele ma tunnen end näiteks tsiteeritud kommenteerijast paremana.

10. Meeste välimus pole oluline, aga no ma ei tea, enamasti ikka kõvasti annab soovida

See on ju loogiline – milline kena mees vaataks tuusti?!Digital CameraKui me olime noored ja ilusad ning kaalusime mõlemad 15 kilo vähem. Silverile kulus kaalutõus ära, mulle mitte nii väga.

Kui aus olla, siis ma olin kunagi Silverit vaadates seda meelt, et nii koleda noormehega ma küll koos olla ei taha, aga näe, armusin ära tema sisemisse ilusse ja sellest piisas ka füüsiliselt atraktiivseks muutumiseks. Pealegi osutus ta nii heaks suudlejaks, et me alguses eriti muud ei teinudki ja nii ma ei pidanud teda väga vaatama ka. Kui ükskord silmad avasin, siis oli ta juba palju kenamaks muutunud, kuid siis ehmus tema, sest mina olin vahepeal paksuks läinud, aga näe jälle, ka tema hindab minu juures enamat kui pelgalt välimust. IMG_5832Ühiskonna pasakiht?

Kokkuvõttes võin öelda, et ma olengi see hariduseta saripaljunejast tuust blogija, kes tööl pole ei käinud ja kelle mees annab kõvasti soovida, aga selline iseloomustus ei solva mind, sest mind ei häiri mu vähene haridus, laste arv, tuust olemine, olematu töökogemus ega mehe välimus. Keegi teine ei peaks end samuti nende omaduste pärast häirituna tunda, see oleks asjatu vaev.

Millise legolaua saab 200 euro eest? Enda tehtud legolaua!

~ Liivi ~ 8 Comments

Legolauad on jube kallid, mõned ka ebapraktilised, eriti sellised, mille hoiukastile ligi pääsemiseks tuleb mänguplaat kogu täiega üles tõsta, seda loomulikult palvetades, et ehitised ära ei laguneks. Me ei raatsinud legolauda osta ja otsustasime ise ehitada, see tähendab siis, et mina otsustasin, et me ehitame. See otsus sündis majas, kus lastel oli palju rohkem ruumi kui siin, aga läks nii, et ehitamiseni me ei jõudnudki. Küll jõudsin osad plaadid valmis osta ja nii need meie riidekappi oma aega ootama jäid.

Ma olen siin kahe aasta jooksul mõelnud legolaua peale nii ja naa, üritanud seda mõtetes voodi alla mahutada või lakke riputada, sest … jah, ruumipuudus. Ei jäänud ikka muud üle, kui magamistoad ära vahetada, et lastele seda ruuminatukest juurde tuleks. Hetkeks läks neil olukord isegi päris avaraks, aga siis hakkasime legolauda ehitama.sdrKui me Puumarketist materjaliga koju jõudsime, siis läks olemine nii põnevaks, et ma lükkasin mööbli ja maas vedelenud mänguasjad oma lampjalaga seinte äärde, mitte ei hakanud aega raiskama koristamise ja muu sellise peale.

Laua ehitamise tegime nii lihtsaks, et oleksime paari tunniga valmis saanud, kui meil oleks peale käsisae midagi paremat olnud, aga ei olnud ja käsisaega lauajalgu valmis lõigata ei andnud. Ehitamise lihtsaks tegemise all pean silmas seda, et tegime päris palju praaki ja söögilauana valminud mööblitükki kasutada ei kannata, aga see meie eesmärk ei olnudki.

Lauajalgadeks ostsime kaks kolmemeetrist parajalt jämedat höövelprussi, nii oli ka eksimisvaru, mis läks täitsa asja ette. Kusjuures ma tellimust tehes ei mõelnud üldse sellele, kas meile kolmemeetrised prussid autosse mahuvad, aga mahtusid, paar sentimeetrit jäi veel ruumi ülegi. Voyager on kummist, midagi pole öelda.

Teisel päeval käisime minu vanemate juures nurgasaega jalgu valmis lõikamas ja tulemus sai ideaalne. Kui jalad said alla, siis lühikese vahega kandsin valminud mööblitükile kaks kihti Fusion Mineral Paint mööblivärvi, mis juba varasemast ajast kodus olemas oli ning saigi peaaegu valmis.mde Peaaegu seetõttu, et katteliistude osas tegin valearvestuse ja üks liist tuli juurde osta. Selle asja ajasime kolmandal päeval korda, nii et lihtne töö, aga sobivate tööriistade puudumise ja minu valearvestuste tõttu võttis ehitamine aega kolm päeva. cofKolmas lürbib siin oma esimest kohviautomaadi kakaod, nii vähe oligi vaja, et end pool tundi suure ja erilisena tunda. cofSelle kolme päeva sees jõudsin väikeste lauale ühe vana kõveraks väänatud Duplo plaadi asemele kaks uut osta, nii et üks legolaud sai selle aja sees siiski valmis.cofKolmanda päeva õhtuks oli põhimõtteliselt valmis ka suur legolaud, lihtsalt keskmised plaadid ei ole päris nii nagu ma neid ette kujutasin. Vanast ajast oli mul olemas kaks rohelist ja üks kollane plaat, aga vahepeal on Lego alusplaatide roheline oluliselt heledamaks muutunud ja teist kollast plaati ei ole ma siiani kuskilt leidnud, mistõttu on tulemus minu jaoks liiga kirju, tahan veega piirnevat rannariba ja ühesuguseid rohelisi plaate.sdrKatteliist on lauaplaadist nii palju kõrgem, et tekitab legolauale väikese serva, mis peaks siis takistama plaatide paigast nihkumist, kui need peaks liimist lahti tulema. Mitte et need oleks praegu üldse kinni liimitud, veel ei ole, aga kui keskmised plaadid vastavad minu nägemusele, siis need saavad laua külge kinnitatud. Väike serv muudab laua ka visuaalselt ilusamaks. mdeLaud on suur, täpsemalt on selle mõõdud 102×150 sentimeetrit, nii et põrandapinda haarab see enda alla omajagu. Õnneks mahub laua alla ka omajagu asju, isegi kummut ja seda puhtjuhuslikult päris napilt. Selline paigutus ei olnud mul tegelikult plaanis, aga mitte kuskile mujale seda mööblitükki ka enam suruda ei olnud. Nii on olukord silmale isegi täitsa ilus, sest kummuti taga on omakorda peidus veel suur nukuvoodi.

Alguses mõtlesime teha riiuliga laua, kuhu mahutada palju väikeseid karpe, aga arvasime, et need sorteerituna seisma ei jää ja siis muutub asi tüütuks, kui juppide otsimiseks tuleb sobrada korraga kümnes karbis. Läksin seda teed, et ostsin Bauhofist pikad ja madalad 35-liitrised hoiukastid ning lükkasin need koos Lego juppidega laua alla.

Legolaua ehitamisega oli minu eesmärgiks klotsid põrandalt ära saada ja luua lastele võimalus ehitada nii, et nende ehitised ei jää meile ette, mistõttu pole neid vaja ka lammutada. Sellelt legolaualt ei võta me tolmugi teisiti kui seda ära puhudes.sdrNagu näha, siis Legosid ma põrandalt ära ei saanud, pigem näeb tuba enamuse ajast välja nagu mini Legoland. Legolinn ise on endiselt lahja, sest linna ehitamise asemel mängivad lapsed seal pigem arvutimänge läbi ja panevad rohkem rõhku masinatele ning inimestele. Ainsaks hooneks linnas on ka relvapood…cofJep, laual jookseb rott, meie noorim pereliige, kelle nimeks pani Neljas Siidi. Me oleme Siidile varsti kolm nädalat sõpra otsinud, aga mitte valge emane rotipoeg on veel suurem defitsiit kui kollane Lego alusplaat. Käisime vahepeal Tallinnas kinos ja möödaminnes lootsime Mustika keskusest Siidile sõbra ka osta, aga seal oli vaid valge emane, pealegi mitte kõige tervema välimusega. Helistasin veel kaheksasse loomapoodi, aga kõigis oli kas sama seis või polnud üldse rotte. 

Ma arvestasin kokku, et meil kulus legolaua peale umbes 200 eurot, selle summa sisse ei ole ma arvestanud hoiukarpe, aga ülejäänud asjad alustades kruvidest ja lõpetades värviga küll.

Hetkel on Jukus plaadid ja paljud teised Legod soodushindadega ning sama kogus plaate maksaks ümmarguselt 108 eurot. Kui see soodukas läbi saab, siis 1A.ee lehel on Legodel (nagu ka paljudel teistel asjadel) ühed soodsaimad hinnad, ma ise ostsin plaadid sealt. Puumarketis kulus meil väikese varuga ostetud materjali peale 53 eurot. Värvipurk maksis sügisel ligi 30 eurot koos saatmiskuluga, aga ma olen sellega saanud ära värvida elutoa kardinapuud, nüüd legolaua ja pool purki jäi veel endiselt alles, nii et ma tegelikult tervet seda summat legolaua sisse arvestada ei saa.

Ma ei ütle, et ligi 200 € ühe legolaua kohta väga odav summa on, aga igatahes saab ise meisterdades selle raha eest palju ägedama legolaua kui kaks korda suurema summa eest poest ostes.

Vitamiinikommi asemel vitamiinipomm

~ Liivi ~ Leave a comment

Ma olen korduvalt uurinud apteekides erinevate kummikarude koostist ja need heaga riiulile jätnud, sest need on olnud rohkem kummikommid kui vitamiinid. Võib-olla olen selliste multivitamiinide suhtes ülekohtune, aga minule pole need kasulikena tundunud ja nii pole mu lapsed kunagi multivitamiine saanud.

Kui minuga võttis ühendust Rosena.ee esindaja ja pakkus lastele proovimiseks Nutrigeni toidulisandeid, siis olin ka päris skeptiline, aga vaatasin pakutavad siirupid üle ning üllatusin meeldivalt, sest nende koostiosade esimene komponent ei olnudki suhkur, vaid vesi. Need siirupid osutusid puhtaima koostisosaga multivitamiinideks, mida ma näinud olen ja kuna praegu on viiruste aeg ning vitamiinirohket värsket kraami on laual suvise ajaga võrreldes oluliselt vähem, siis võtsin pakkumise vastu. 
cofLapsed teevad läbi oma elu esimest vitamiinikuuri ja mina teen seda koos nendega, et saaksin jagada maitseelamust.

Nutrigen Supra

Väidetavalt on see ainuke toidulisand lastele maailmas, mis sisaldab 13 vitamiini ja 10 mineraalainet, nii et tõeline vitamiinipomm. Maitselt on see hapu apelsin, paneb veidi grimasse tegema. Kolmest siirupist annaksin sellele maitse poolest teise koha, aga ühele lapsele maitseb see kolmest enim.

Mõnede spetsialistide arvates võiks igal talvel ühe vitamiinikuuri läbi teha, mõnede arvates pole seda üldse vaja, sest tegelikult saame kõik vajaliku ikkagi toidust kätte, teine jälle ütleb, et ühe või teise vitamiini päevanormi kätte saamiseks tuleks süüa näiteks kaks ämbritäit marju. Võta siis kinni, eks. Ma lähtusin oma valiku tegemisel sellest, et siirupites olevate vitamiinide kogused pole nii suured, et võiks tekkida üleannustamise ja kasu asemel kahju tegemise oht. Olgu, Nutrigen Supral on tegelikult need kogused täitsa märkimisväärsed võrreldes teiste Nutrigeni siirupitega, nii et see sobib pigem vast ühekordseks kuuriks, aga teisi julgeksin lastele pikema perioodi vältel lisaks anda küll. See on siis puhtalt minu tarkus ja julgus, kellegagi nõu ma pidanud ei ole. Kui, siis ainult Googlega.

Nutrigen Vegy

See siirup on mõeldud lastele, kes ei armasta köögivilju süüa. Ma enda laste osas väga kurta ei saa, kamba peale söövad nad korralikult, aga eraldi võttes nokib üks toidust sibulad välja, teine porgandid, kolmas tomatid ning neljas ainult tomatit ja kurki sööbki. Kui võrdlen neid lastega, kellega rohkem kokku puutume, siis ütleksin, et nad söövad isegi hästi erinevaid köögivilju, aga alati võiks paremini Samuti võiksin mina paremini süüa teha, sest meie toidulaud ei ole kindlasti kõige eeskujulikum ja täisväärtuslikum. Seetõttu meeldib mulle Vegy siirup kõige enam ja seda soetan kindlasti juurde. Minu ja poolte laste arvates on see maitse poolest ka kõige parem, samuti pigem hapu, aga kerge magus mekk on siiski juures.

Nutrigen Growmega

See on kalaõli-vitamiini kombo, mille tekstuur on rohkem ikka see kalaõli, aga maitse pigem mitte. Minule maitseb see kõige vähem, aga ühele lastest meeldib jälle kõige rohkem. Pärast avamist on selle maitse pisut kibedamaks muutunud, apelsini see mulle ka väga ei meenuta, aga maitseelamuse pärast keegi seda nagunii ei võtagi. Kes tahab maitseelamust, see ostab ilmselt kummikarudeks vormitud vitamiine või siirupeid, mille esimeseks koostisosaks on suhkur.

Vegy ja Growmega siirupid sisaldavad nii vähe D vitamiini, et seda olen lastele juurde andnud, aga Suprale ei tasu midagi lisaks anda.

Saadaval on ka maasikamaisteline Nutrigen Omega siirup ohtra kalaõliga, mis sisaldab samuti väga mõõdukas koguses vitamiine, nii et midagi on ka neile, kellele apelsin peale ei lähe.

Ma soovisin lisaks proovida ka Nutrigen Vitamixin helbeid, aga ma ei ole jõudnud neid veel toidu hulka lisada, nii et nende maitset või selle puudumist ma kommenteerida ei oska, aga võib oletada, et need on maitsetud, kui need on mõeldud lastele, kellele siirupid ei istu. Ma seetõttu neid igaks juhuks soovisingi, et äkki kellelegi lastest siirupid üldse meeldi, aga sellist olukorda ei tekkinud, kõik võtavad hommikuti oma lusikatäied ära.

Ma toodete tutvustamist enam kaugemale ka lükata ei soovinud, sest siirupitel on viimaseid päevi 1=2 kampaania, mille ajal saab ühe hinnaga kaks pudelit toidulisandit. Kes on siiani pakkunud lastele igasuguste lisaainetega kummivitamiine, siis soovitan nende asemel iga kell Nutrigeni siirupeid.

Rosena dermakosmeetika e-poes on igasuguseid muid tooteid ka ja viimaseid päevi saab sooduskoodiga “Eesti” tavahinnaga tooted 20% soodsamalt. Või midagi sellist. Ühesõnaga ma nägin Facebookis reklaami, mille sisu meelde ei jäänud, aga sooduskood jäi ning katsetasin just osade toodetega, et see täitsa toimib ka, kui tegu pole just kampaaniatootega. Mulle endale jäi seal silma punetust vähendav kreem, mis võiks sobida ühele kuperoosaga kimpus olevale mehele, kellega ma koos elan. Talvega on tal asi jälle nii hulluks läinud, et ta näeb oma lilla ninaga välja nagu … viinanina.

Muide, Maris ja maailm blogi Facebooki lehel loositakse 1. märtsil Nutrigeni siirupeid välja, nii et kellel tekkis huvi, aga osta ei raatsi, siis võite katsetada loosiõnne. Marise arvamust Nutrigeni siirupitest saab lugeda tema blogist.