Ma olen viimastel aastatel üritanud juuksed tagumikuni kasvatada ja see on kaks korda õnnestunud ka, ainult et tagumikku on puudutanud vaid kolm karva. Kevade lõpus lasin hõredad otsad maha lõigata, aga tundsin, et sellest jäi väheks ning tagumikuni juuste asemel hakkasin igatsema hoopis bob`i. Ma olen varem ikkagi päris mitu korda juuksed lühikeseks või väga lühikeseks lõiganud ja mulle on see meeldinud, nii et mõeldud, tehtud – minu pikkadest juustest sai messy bob.

Mul ei olnud üldse kahju pikkadest juustest loobuda, sest need on kõigest juuksed ja ma tean, et need kasvavad paari aastaga jälle poolde selga. Pealegi, ma igatsesin lühikese lõikusega kaasnevat mugavust, sest pikkade juustega mässamine muutus juba tüütuks. Pestes on pikad karvad märja keha küljes kinni, ümber sõrmede, kannikate vahel. Pärast on üksikud karvad sedasi pluusi küljes, et kätt liigutades torgivad ja kõditavad, aga üles ei leia. Lahtisena on juuksed pidevalt käekoti õlarihma all või küljes kinni, kuskil luku vahel, nööbi ümber, öösel külge keerates küünarnuki all ja nii edasi. Mingit mõtet pikkadel juustel polnud ka, kui enamuse ajast kandsin neid hobusesabas või krunnis.

Kui pikkadest juustest loobuda ei olnud kahju, siis nüüd pilte vaadates on küll… Juuksed lõikasin lühikeseks juba kaks nädalat tagasi, aga üleeile läksin veel lühema lõikuse peale välja, et tuua esile loomulikku lokki (eelmine lõikus tõi esile kuusepuu ehk juuksed hoidsid sirgelt ja otsad kaardusid välja), aga messy bob`i nägin vaid juuksuri juurest lahkudes. Kodus pesin pea üsna kiiresti puhtaks, sest mulle väga ei istu viimistlusvahenditest jäigad juuksed, aga vaatamata sellele, et ma ei kamminud neid läbi ning lasin loomulikult kuivada, olin jälle kuusk. Kuna mu niigi ärritatud psoriaas hakkas päeva teises pooles segavalt kipitama ja sügelema, siis tegin õhtul veel mudamaski, pesin selle šampooniga välja, läksin märgade kammimata juustega õue Dingot jalutama ning tuppa jõudes olin jälle kuiv kuusk… Täna ei ole ma ka eriti õnnelik selle üle, kuidas juuksed hoiavad, aga enam ei saa ma neid krunni ka keerata, nii et igatsen hetkel oma pikki salke tagasi.

Eile olin veel lootusrikas ja panustan sellele, et järku lõigatud juuksed kuivasid sirgeks viimistlusvahendite pärast, mille lõhna tundsin ma juustes veel pärast kahte pesu ja mis ilmselt on ka selle taga, et mu psoriaas korraks hullemaks läks. Mudamask aitas väga hästi peanahka rahustada, aga viimistlusvahendid (vaht, geel, lakk) olid endiselt kuskil juuksepoorides ja oletasin, et need ainult ei lõhna seal, vaid siluvad ka. Pärast kolmandat pesu ma lõhna enam ei tunne, kuid messy bob`i mul ikka ei ole…

Kusjuures vaht lõhnas nii hästi, et esimese hooga tahtsin selle endale ka osta, aga õnneks oli see otsa saanud. Salongitooted vast seetõttu nii imeliselt (aga kunstlikult) lõhnavadki, et kliendid pärast neid koju kaasa ostaks. Hea müüginipp! Ma korraks isegi unustasin, et eelistan looduskosmeetikat ja jälgin koostisosasid…

Kui teemaks on juuste- ja peanahahooldus, siis ma ei mõtle, et need on kõigest juuksed. Mäletan hästi, kuidas esimest korda lõikasin pikad juuksed ise peegli ees maha, sest kamm ei läinud juustest läbi ja mu närv ei pidanud enam vastu. Üritasin tookord pusasid välja kammida ja see oli nii valus, et pisar tuli silma. Mitte otseselt valust, vaid sellest, et juuste kammimine tähendas iga kord valu ja mul sai karikas nii täis, et suure vihaga panin pusas juuksed patsi ja lõikasin patsi tuimalt maha.

Mul olid siis poevärvidega värvitud juuksed, mida “hooldasin” kõige odavamate toodetega. Tänaseks ei ole ma aga kaheksa aastat juukseid mingil moel värvinud ning viimased viis aastat olen eelistanud looduslikke juuksehooldustooteid ja mu juuksed pole kunagi varem nii kammitavad olnud. Praegu on seda muidugi lihtne öelda, sest pole eriti midagi kammidagi, aga mul ei olnud mingit vajadust kasutada palsamit ka siis, kui kolm karva puudutasid tagumikku. Ma sageli ei teinudki seda, aga kui lugesin, et palsami eesmärk ei ole ainult kammimise lihtsustamine, vaid karva sarvkesta sulgemine ja selle kaitsmine välismõjude eest, katkemiste vähendamine, juukseotste niiskustasakaalu säilitamine ning muu selline, siis palsami pealt ma enam kokku ei hoidnud. Kui muidu kulus ühe pudeli palsami koht kaks või kolm pudelit šampooni, siis nüüd tühjenevad mõlemad võrdselt. Või noh, edaspidi ilmselt mitte, sest pole enam saba, kuhu seda palsamit nii hoolega kanda.

Muide, looduskosmeetika puhul hoian ka koostisosadel silma peal, sest looduskosmeetika ei tähenda automaatselt, et see on sulfaadi- või silikoonivaba. Sulfaatidest on kõige kahjulikum sodium lauryl sulfate ja seda väldin ma igas tootes, olgu tegu šampooni, nõudepesuvahendi või hambapastaga. Teeksin teile hea meelega lühikokkuvõtte, aga erinevaid sulfaate on palju ja ma pean endiselt sageli guugeldama, millega täpsemalt tegu on, sest ei jää meelde, millise keerulise nimetuse taga on õrn toime ja milline tekitab kõõma, sügelust, kuivust, juuste katkemist ning muud sellist. Kas pole irooniline, et nii mõnigi apteegis müüdav sari, mis peaks vähendama juuste väljalangemist ja kiirendama nende kasvu, sisaldab koostisaineid, mida seostatakse juuste väljalangemise ja katkemisega? Sama lugu on kõõmavastaste šampoonidega.

Jah, koostisosade maailmas on üsna keeruline orienteeruda, eriti veel internetist ostes, ma eksin seal endiselt ära. Olen erinevatest e-poodidest ostnud looduslikke šampoone, mille koostisosad pole kodulehel välja toodud ja olen kodus avastanud, et vahuaineks on ikka mõni vana hea odav sulfaat, mis ärritab nahka ja võib soodustada vähi tekkimist. Seetõttu olen ikka ja jälle jõudnud ringiga tagasi Waku Organicsi veebipoodi, mille tootevalikuga olen alati rahule jäänud.

Ma olen siin palju kirjutanud oma lemmikutest Wakus müüdavatest juuksehooldustoodetest, nii et kordama ma end ei hakka, aga tutvustan pikemalt Gyada Spirulina sarja, millest kasutasin viit erinevat toodet, et juuksed ikka tugevana tagumikuni kasvaks. Nagu juba teate, siis seda ei juhtunud. Juuste pikkuse osas pean küll tõdema, et vahet ei ole, kas mul on olnud väga töödeldud või väga hellalt hoitud juuksed, tagumikuni on need ainult hõreda hiiresabana jõudnud. See oleneb ilmselt geenikoodist ja kui sinna pole tagumikuni tihedad juuksed sisse kirjutatud, siis ükski juuksemask neid ei anna ka.

Ma üldiselt kasutan ainult šampooni, palsamit ja peanahka hooldavat juuksemaski, milleks on reeglina turbamuda või taimsed segud. Sageli on kõik kolm veel erinevate tootjate omad. Vahelduse mõttes tahtsin proovida korralikku juuksehooldust, kus sama sarja toodetega koorin, maskitan ja pesen ning pärast toidan juukseid veel seerumiga. Etteruttavalt ütlen ära, et loobusin ruttu korraga viie toote kasutamisest, sest ainuüksi koorija tegi ära juba šampooni, palsami, maski ja seerumi töö.

Koorija ongi antud komplektist kõige põnevam toode – seda võib kasutada enne või pärast pesu või üldse pesu asemel. Selle koorivad osakesed on pisemad kui liivaterad, mis puhastavad õrnalt peanahka ning kreem mõjub samal ajal kui palsam või mask. Enne pesu kasutades tegi see pesemise hästi mõnusaks, sest juuksed olid kui palsami-libedad ja šampoon hakkas kohe vahutama, mis tähendab, et juuksed olid juba puhtad. Pärast pesu mõjus see aga kui mask, jättes juuksed siidiselt silutuks. Ma eelistasin siiski kasutada seda enne pesu, sest mul on niigi rasused ja peadligi hoidvad juuksed ning koorijast siledad juuksed muutusid veel kiiremini rasuseks. Siidine efekt jäi muidu alles ka pärast šampoonitamist, nii et koorija toime pesemisega päris ära ei kadunud. Lühidalt kokku võttes ütleksin, et see koorija on omaette elamus ja ma ostan seda kindlasti veel.

Maskis ma alguses pettusin, aga seda seetõttu, et ma olin harjunud kasutama maski pärast pesu, see on aga šampoonieelne mask. Kui hakkasin seda õigesti kasutama, siis mõjus see samamoodi nagu koorija, lihtsalt ilma peanaha vereringe stimuleerimiseta. Mulle väga meeldis maski kreemjas tekstuur ja kahvaturoheline värv, see toitis ja silus juukseid ning jättis need hästi pehmeks, aga ma eelistan kasutada siiski maski, mis hooldab rohkem peanahka, nii et mul läks väga kaua, kuni 250 ml lõpuks otsa sai. Uut asemele ei ostaks, aga kes eelistab mudale juukseid siluvat kreemjat maski, siis julgen seda soovitada küll.

Šampoon ja palsam on nagu šampoon ja palsam ikka, üks peseb ning teine niisutab ja silub. Kui väga mu juuksed kolme kuuga tugevamaks muutusid, seda ma ei tea, aga mulle meeldib see läige, mis Gyada Spirulina sari juustele andis. Ma ei oska väiksemat boomerangi siia lisada, aga see on tehtud pärast sauna, kus kasutasin lisaks šampoonile ja palsamile ka maski:

Nagu näete, siis mu kahused juuksed on üsna silutud. Olgu, ikka päris silutud, sest valede toodetega võin paras heinakuhi välja näha. Gyada Spirulina sarjaga olidki mu juuksed siledamad, siidisemad, läikivamad, kuigi need on muidu ka pehmed ja läikivad. Peavadki olema, kui kasutan enamasti sama tootja šampooni, lihtsalt sügavpuhastavat või õrnatoimelist. Igatahes, tellisin just uuesti spiruliinaga šampooni… Lisan veel juurde, et selles on vahuaineks sodium lauroyl sarcosinate, mille lühend on samuti SLS, aga see on ohutu ja õrnatoimeline.

Seerum on mul endiselt alles, sest pärast palsami kasutamist ma pole sellest puudust tundnud. Palsami asemel olen seda küll kasutanud, aga vahelduva eduga, nii et ma ei oska seerumit kuidagi hinnata. Midagi halba öelda ei ole, aga minu jaoks ei ole see midagi erilist ka. Uuesti ma palsamit ja seerumit samal ajal ei kasutaks, aga see olen mina – vahepeal ei kasutanud ma kumbagi ja olin samuti rahul. Võib-olla väga kuivade ja töödeldud juuste puhul kuluvad mõlemad paralleelselt ära ning teevad koos enamat, kui teeksid eraldi, ma ei tea.

Kiidan siiski tervet sarja, lihtsalt piisab korraga kolmest tootest. Või neljast. Ma proovin nüüd ära Gyada Spirulina kuumakaitsesprei, sest tundub, et ma pean hakkama juukseid sirgendama või muudmoodi töötlema, et need normaalsemalt hoiaks…

Lõpetuseks tahan veel lisada, et mul ei ole mitte ainult pusavabad juuksed, vaid ka tasakaalus peanahk. Jah, mul on küll psoriaas, millest ma ei ole mitte ühegi asjaga päris lahti saanud, aga tavaline kõõm, ummistunud poorid, sügelus ja kõik muu selline on ajalugu. Viimastel aastatel on see tasakaal läinud paigast ainult siis, kui olen ostnud apteegist psoriaasile mõeldud šampoone, seda nii käsimüügi kui retseptiravimite hulgast. Need on leevendanud psoriaasi samamoodi nagu turbamuda, aga ülejäänud peanaha on pekki keeranud ning nende kõrvaltoimeteks on olnud juuste väljalangemine, kõõm, allergiline lööve, dermatiit ja muu selline… Ma ei ole kindlasti meditsiinivastane, aga antud olukorras on võitnud minu usalduse loodus. Mitte miski ei ole teinud mu peanaha ja juustega seda, mida teevad 100% looduslikud maskid ja looduskosmeetika alla kuuluvad juuksehooldustooted, nii et ma ei väsi neid kiitmast.

Aitäh lugemast!

PS. Oleksin teile sooduskoodi ka muretsenud, kui Waku Organicsi veebipoes poleks hinnad praegu 30% all. Seda juhtub kord aastas, nii et kasutage võimalust. Kiiret ei ole, kampaania kestab 25. juulini.

PPS. Postitus on sündinud koostöös Waku Organicsiga, kelle püsiklient olen ma juba mitu head aastat olnud.

Jätkan koduteemadel ning jagan ammu lubatud enne ja pärast pilte meie köögist, mida me siin talvel hoolega üle värvisime. Köögimööbli värskendamise mõtet olin küll mitu aastat mõlgutanud, aga tegudeni jõudsime hoopis lae pärast.

Kui otsustasime, et nüüd aitab, värvime lae üle, siis viis üks asi teiseni ja värvisime üle ka köögimööbli, plaadid, seinad, radiaatorid, aknalaua, lambikuplid… Ja kui me juba köögi poolel tegutsesime, siis uuendasime veidi ka elutoa poolt ning lõpuks tõmbasime veel rohelised esikuseinadki halli värviga üle.

Meil on korteri kohta võrdlemisi suur (umbes 14 m2) ja sopiline esik, seega igasuguste liistude pärast oli eel- ja järeltööd omajagu, aga värv ise kattis ideaalselt juba esimese kihiga, nii et tõmbasimegi seinad vaid korra üle.

Kui ükskord läheb suuremaks remondiks, siis kõik PVC kattega seinapaneelid kaovad ja asemele tulevad sirgeks krohvitud seinad. Samuti kaob pikakarvaline vaipkate, kuigi tegelikult on see väga praktiline – kogub prahi kenasti endasse ehk seda muret meil ei ole, et esik on liivane ja lapsed tassivad seda mööda korterit laiali. Vastupidi, nad tassivad kõik prahi teistest tubadest vaiba sisse, kust on seda hea tolmuimejaga ära tõmmata.

Õigus, ma ei tulnud siia esikust rääkima, vaid köögist, mis enne nägi välja selline:

Puidu mustriga heleroheline mööbel, marmori mustriga tumeroheline töötasapind, plekist eraldiseisev valamu, halli värvi külmik ja nõudepesumasin, aga valge pliit ja õhupuhasti, ventilatsioonitoru paistab välja ning tarbetud nurgariiulid… Mõned vaatavad seda kööki ja mõtlevad: kole; maitsetu; kohutav; issand jumal, nii 2000-ndate algus; ma sureks, kui mul oleks selline köök. Teised jälle vaatavad ega saa aru, mida siin muuta on vaja, igati ilus ja korralik köök ju. Seda viimast varianti me kuulsime korduvalt, kui Instagramis progressi jagasin.

Kuigi meilegi ei meeldinud enam väline mulje, oli suuremaks probleemiks siiski köögikappide lahtine PVC kate, mõlkis valamu ja leketest punduv mööbel, kollaseks tõmbunud vuugivahed, üleliigne ruum pliidi ümbruses ja nii edasi. Pliit küll töötas, aga see oli ventilaatorita mudel, nii et selle asemele tahtsime samuti uut ja sealt edasi polnud õhupuhasti väljavahetamine enam mingi küsimus. Või noh, mingil määral oli, sest uut õhupuhastit (50cm lai, roostevaba teras või must, kapisisene ja väljatõmmatava laiendusega) oli raske leida. Esimene oli praak (Bauhof, saime raha tagasi), teine oli praak (Expert, kaks korda kallim mudel), jäime vahetust ootama, ent kolmas osutus ka praagiks (saime raha tagasi), neljandat polnud tegelikult laos, ooteaeg oleks olnud 2 kuud (RDE, saime raha tagasi), viienda tellisin Euronicsist ja seegi pole ideaalne, aga vähemalt on terve ja mahtus kappide vahele.

Nüüd on me köök selline:

Ma üldse ei kahtlegi, et ka see köök on kellegi jaoks maitsetu ja õudne, aga teistsugust ma meie kodus enam ette ei kujuta. Kusjuures me läksime poodi ostma halli mööblivärvi, aga 15 minutit enne poe sulgemist meeldis mulle roheline rohkem ja meil ei olnud aega mõelda, võtsime rohelise ära… Edasi sündis ka kõik töö käigus, kuigi enne oli mul pikalt nägemus helehallist mööblist, valgetest plaatidest, tamme imitatsiooniga töötasapinnast, hallist valamust ja nii edasi. Olen väga rahul, et ei hakanud oma nägemust taga ajama, vaid läksin hetkeemotsiooni ajal rohelise peale välja – see annab köögile hoopis teise iseloomu ja sobib meie koju ideaalselt.

Mööbli värvisin üle kolmes kihis Viva Color Furnituriga ja päris 2,7 liitriga ma hakkama ei saanud, kuid juurde ostetud 0,9-liitrisest purgist jäi üle poole alles. Uksed värvisin kohe mööblivärviga, sest puitlaastplaat oli selleks piisavalt kare, kuid raamile kandsin esmalt kaks kihti krunti, mille oleksin võinud enne roheliseks toonida, siis oleksin mööblivärvi 2,7-liitrise ämbriga kenasti välja tulnud. Värvimiseks kasutasin peamiselt väikest mikrokiust rulli, sisenurkades ja muudes raskemates kohtades pintslit. Sama rulliga värvisin ka plaate, mille jaoks ostsime 0,9 liitrit Tikkurila Otex Akva krunti ja 0,9 liitrit Tikkurila Luja värvi (ei tulnud ise nende peale, toimetasin netist leitud õpetuste järgi). Seinavärvi ei läinud ka palju, sest värvisime kollase samasuguse kollasega üle.

Ma mõtlesin jätta kõik tšekid alles, et jagada sellise uuenduskuuri maksumust, aga loomulikult ma ei teinud seda, nii et hindadest räägin huupi. Igatahes, värvid ja rullid läksid maksma ca 90 eurot (mööbel 45, plaadid 20 ja sein 20), nii et see osa ei olnud üldse kallis, aga ainult värvist oleks väheks jäänud. Uus töötasapind maksis 112 eurot, valamu ja segisti komplekt 100, pliit 350, õhupuhasti 150, riiuli materjalile kulus umbes 50, mille eest saime ka vastava kvaliteediga liimpuidu… Väiksemaid väljaminekuid oli ka, näiteks pistikupesad, põrandaliistud, must aerosoolvärv kapinuppudele, kohtvalgusti, mis meile üldse ei meeldi jne

Kokkuvõttes võib öelda, et köögi poolele kulus 900-1000 eurot, kuigi me ei plaaninud nii palju kulutada, sest tahame siin nagunii varsti suurema remondi teha. See summa läks siiski asja ette, sest enam ma ei taha köögimööblit uue vastu vahetada, praegune on ikkagi nii tugeva konstruktsiooniga, et kestab vabalt veel 20 aastat ja uues kuues näeb see täitsa kena välja ka.

Praegu keskendusin ainult köögi poolele, aga elutoa poolel muutus ka üht-teist, mistõttu tundub köök-elutuba nüüd oluliselt avaram.

Kui me korteri ostsime, siis oli laes pikk kardinasiin, mille me eemaldasime, sest me ei tahtnud alguses kardinaid. Pärast siiski tahtsime ja paigaldasime kardinapuud, mis kukkusid mitu korda aastas alla, kuni kinnituskohtade asemel olid suured augud, mida täitsime seguga, aga ikka vajus kardinapuu kord ühest ja kord teisest otsast ära. Nüüd olemegi tagasi laesiini juures ja kavatseme magamistoas ka kardinapuud selle vastu vahetada. Kardinad on paraku kõik aasadega, aga minu silm on sellega juba harjunud, nii et kardinaid ma uute vastu vahetama ei tõtta.

Elutoa otsaseina paigaldasime korteri ainsa mustrilise tapeedi (magamistubades on värvitav tapeet), mille valisin kiiruga rohelise mööbivärvi järgi ja taas osutus see paremaks mõtteks võrreldes esialgse nägemusega. Praegu ei kujutaks ma selle asemel hallikirjut tapeeti ette, mida ma tegelikult ostma läksin.

Asjadel on kombeks ise meieni jõuda. Uut kummutit otsisin ka terve igaviku ja kui lõpuks leidsin enam-vähem sobiva, siis mõtlesin liiga kaua ja jäin sellest ilma. Aga seda ainult selleks, et saada veel sobivam kummut isegi parema hinna eest.

Täispuidust kummut on pärit Mööbliaidast, kust esimene valik nina alt ära osteti, aga ükskord sattusin just sel ajal nende kodulehele, kui mööblit juurde lisati ja see defektsena müüki pandud kummut jäi kohe silma ning mõõtudelt poleks see saanud enam täpsemalt sobida. Nagu tellitult asus see veel Rakveres, nii et saime sellele järgmisel päeval järele minna. Kuna kummut oli vigane, siis hind oli 80 eurot, kuigi sarnased maksid muidu 130 ja rohkem. Kodus aga selgus, et alumine sahtel oli vildakas vaid seetõttu, et üks siin oli lahti tulnud ja selle parandamine võttis aega umbes minuti. Vedas!

Eespool kirjutasin, et helerohelisest esikust sai hall ja üllataval kombel muutis see esiku hoopis valgusküllasemaks, kuigi kartsin just vastupidist.

Värvidest ja värvimisest rääkides, siis võib-olla märkasite nii mööblil kui ka plaatidel rullijälgi… Jep, tulemus pole ideaalne. Mööblivärv on poolmatt, aga ma ütleksin pigem, et see on poolläikiv ja see läige toob rullijäljed esile. Varem olen mööblit ainult pintsliga värvitud, nii et rulliga ei ole ma ilmselt kõige osavam, sest muidu poleks need jäljed üldse sisse jäänudki.

Teine asi on see, et värvisime veebruaris-märtsis, kui õues oli hall ja toas hämar. Mööbli puhul rullijäljed ei häiri, aga plaatide puhul küll ja need värvin mingi päev veel korra üle, seekord heas päevavalguses ja selle langemise suunas. Enne värvisin lambivalguses suunaga akna poole, samal ajal oli toas nii soe ja kuiv, et värv kuivas põhimõtteliselt kohe ära ning parandusi teha ei saanud. Suur viga oli ka see, et rullisin nii kaua, kuni rull oli peaaegu kuiv, aga see jätabki jäljed sisse, rulliga värvides peab see kogu aeg värvist märg olema. Kui keegi hakkab omal selliseid värvimistöid tegema, siis tehke seda päevavalguses, vähe jahedama ilmaga ja avatud aknaga ning värviga ärge koonerdage, siis peaks tulemus kohe hea saama.

Vaatamata rullijälgedele on köök siiski palju ilusam kui enne:

Värvidega olen iseenesest rahul – tulemus on tugev, libe ja pestav. Enamus mööblist siin korteris on värvitud Fusioni värvidega ja pean tõdema, et kuigi tulemus on ilus matt, ei tule plekid pestes maha ning tolmu on ka raske võtta, sest märg lapp ei taha värvi peal hästi libiseda. Laste kirjutuslauad on vaatamata tought coatile kõvasti vatti saanud, nii et kööki ma Fusioniga värvida ei julgenud, tahtsin midagi tugevamat ja päriselt pestavat. Praegu tundub, et Viva Colori mööblivärv on vastupidavam, olen kapiustelt juba igasuguseid plekke maha nühkinud ja veepritsmeid kuivatanud ning mingeid jälgi nendest alles pole jäänud. Sama lugu plaatidega, kõik plekid on märja lapiga maha tulnud, aga värv ise mitte.

Seinavärvide puhul ajasime seekord suuremaid numbreid taga, sest viimase iluravi ajal sai värvitud siidmati Satiniga, millelt samuti ei tulnud plekid maha, aga nüüd valisime niiskuskindlad ja päriselt pestavad värvid, nii et määrdunud lülitite ümbrused võiks edaspidi ajalugu olla. Tulemus on nüüd muidugi veidi rohkem läikiv, aga parem olgu puhas ja läikiv, kui ilus matt, aga plekke täis.

Kõik ei ole tegelikult veel päris valmis, aga mul on tunne, et kodu ongi selline koht, mis ei saa kunagi valmis, alati tahaks midagi muuta või lisada. Enne sügishalli tahame laelambid paremate vastu vahetada, teleri kohal võiks riiul olla ja kuna ma uusi ruloosid osta ei raatsi, siis tahaksin proovida olemasolevad halliks värvida ning tumba asemele tuleb leida midagi väiksemat, mis oleks ka diivanilaua eest. Praeguse seisuga on kõik siiski nii valmis, et miski otseselt ei häiri ja õhtupäikese käes ma endiselt imetlen “uut kööki” ning mõtlen, kui õige otsus oli hakata lage värvima.

Laed vajavad värvimist ka magamistubades ja kui me talvel nendeni jõuame, siis ilmselt ei piirdu me ainult lagedega. Enne kortermaja ja korteri rekonstrueerimist midagi suurt muidugi ka ette ei võta, ikka ainult väikesed värvivärskendused ja veidi uut mööblit, aga meie magamistuba peaks pärast siiski hoopis teistsugune välja nägema.

Kui kortermaja rekonstrueerimiseni läheb veel mitu aastat, siis võib küll juhtuda, et peame enne seda vähemalt vannitoas suurema remondiga alustama. Möödunud nädalavahetusel andis kraanikausi äravoolutoru alla, aga õnneks jätsime omal ajal pesumasina taha väikese ava, kust Silver pääses nii palju seina taha, et sai toru ära vahetada. Samasugune toru on ka dušikabiinil, aga kui see lekkima hakkab, siis enam kuskilt seina taha ei pääse ja tuleb hakata lammutama.

Muide, juba kümme aastat tagasi öeldi korteriühistu koosolekul, et keegi vannitoaremonti ei planeeriks, sest varsti läheb torude vahetamiseks ning meie mõtlesime siis, et päris jama, kui tullakse meie üsna värsket vannituba lõhkuma, aga kae nalja – oleme jõudnud hoopis seisu, kus oleks juba vaja hakata remonti tegema, aga ei saa, sest varsti läheb torude vahetamiseks.

Sellest on juba pool aastat möödas, kui Instagramis küsiti kodu ja kodumõtete kohta ning mina tahtsin sellest pikema postituse kirjutada, sest samal ajal oli teistel paljulapselistel blogijatel koduteema majateema aktuaalne ning mul tekkis tunne, et 200 m2 maja on uus norm, mis peaks olema ka meie eesmärk. See tunne ei tekkinud küsimuste põhjal, vaid lihtsalt nende ajastuse ja ilmselt ka enda ebakindluse pärast – sarisigijatest blogijate hulgas olin ikkagi järsku ainus, kes lastekarjaga korteris elab…

Ma ei ole tegelikult pikka aega saanud kuskilt lugeda, et ma sarisigija olen, veel vähem on jäänud kellelegi ette meie kodu, kuid olen halbu kommentaare piisavalt palju näinud, et ette kujutada, millised need antud teemal olla võiksid. Palun seda nüüd mitte väljakutsena võtta, lihtsalt selgitasin, kust see hetkeline ebakindlus pärit oli.

Võib-olla on hea, et ma postituseni alles nüüd jõuan, sest vahepeal on mõtetega nii mõndagi toimunud ehk mõni on muutunud ja mõni on kuskile poole vaikselt liikuma hakanud ning enesekindlus on ka taastunud. Tuul võib muidugi veel suunda muuta, nii et ma ei saa öelda, et meil on nüüd konkreetne siht silme ees, aga on mingi nägemus, millega oleme hakanud aina enam mängima.

Nagu küsimustest ja vastustest näete, siis meie kodu on 80 m2 suur/väike ja me oleme avaramaid elamisi vaadanud küll, kuid suurem kodu sedasi eesmärgiks pole, et koliks ükskõik kuhu, peaasi et on rohkem ruutmeetreid. (Kui mu lugejate hulgas on inimesi, kes ei näe, siis andke endast märku, et teaksin edaspidi teiega rohkem arvestada.)

Öeldakse, et inimene harjub kõigega, eks. Meiegi oleme tänaseks korteris elamisega nii harjunud, et maja igatseme aina harvem ja kui, siis ainult sellist maja, mis on ratsionaalselt mõeldes lähiaastatel välistatud.

Maja puhul ei jää asi ainult ratsionaalse mõtlemise taha, vaid kindlasti ka panga taha. Silveril on küll lootust saada korteri müümise järel 220 000 eurot kodulaenu (seda siis pangaga suhtlemise põhjal, maksimaalse laenusumma kalkulaator näitas palju suuremat numbrit), kuid ilmselt mitte selleks, et Nõmmikule midagi ehitada või mujale hajaasustusse maja osta. Rakvere linna ega isegi Kadrina alevisse me aga maja ei igatse – kui maja, siis ainult selline, kus on ümberringi põllud ja metsad. Naabrid võivad ka olla, aga kaugel.

Mitte et meil naabrite vastu midagi oleks – korteris elades kuuleme neid sageli ja nemad meid kindlasti veel rohkem, kuid mahume kõik kenasti ühte trepikotta ära ja probleeme pole olnud. Maja puhul me lihtsalt eelistame näha enda ümber loodust, mitte vastasmajade aknaid. Praegu on siiski mõistlikum elada alevis sees ja kui aknast peame nägema vastasmajade aknaid, siis parem vaatame neid korterist. Siin vähemalt saame rulood alla tõmmata ning olemegi omaette, aga naabritest ja möödujatest ümbritsetud aias olles pole midagi enda ja muu maailma vahele tõmmata.

Maailmast eraldumiseks on meil mu vanematekodu, kus lähim naaber asub linnulennult 400 meetri kaugusel ja selleks naabriks oleme meie ise oma Nõmmiku projektiga, hehee. Järgmised naabrid asuvad veel kaugemal, nii et näha neid pole ja kuulda on ka vaid soodsa tuule korral. Kokkuvõttes olemegi jõudnud oma mõtetega aina rohkem punkti, kus me ei taha loobuda korteris elamise mugavusest, seda peamiselt logistilises mõttes, aga tahame luua kõrvale enda maailmast eraldumise nurgakese Nõmmikule.

Kuna korter jääks me peamiseks elukohaks veel päris mitmeks aastaks, siis mõtleme tõsiselt ruumipaigutuse muutmisele. Kui varem pidasime ideaalseks varianti saada ühe või teise naaberkorteri arvelt ruumi juurde, siis nüüd kõnetab neljatoalisest kuuetoalise ehitamine rohkem. Peabki kõnetama, sest see on ainus variant (naabrid ei hakka kuskile kolima) ja ilmselt ka mõistlikum, sest isegi kahetoalise arvelt ruumi juurde saades kasvaksid me keskmised kommunaalkulud koos elektri ja veega vähemalt 300 euro peale. Suvekuudel arved nutma ei ajaks, aga talvekuudel oleks küll päris valus maksta üle 400 euro korteris elamise eest – paljudel ei kulu kaks korda suuremates majades ka nii palju.

Teine asi on see, et kõrvalkorteri soetamine ja siis 130 ruutmeetri ühteks tervikuks muutmine tähendaks nii umbes 70 000 euro suurust väljaminekut. Seda raha ei saaks mitte kunagi tagasi. Meil kulus 14 aastat tagasi korteri soetamisele ja remondile ca 50 000 eurot, koos intressidega oleme oma kodu eest maksnud 64 000 eurot, aga korteri turuhind on tänasel päeval heal juhul 45 000. Kusjuures 14 aastat tagasi mõtlesime meie ka, et teeme remondi ära, elame paar aastat sees, siis müüme kallimalt maha ning vahelt saadud raha kasutame maja sissemakseks. Hahahahahahaha! Paar aastat hiljem müüdi Kadrinas neljatoalisi 12 000 euro eest…

Neljatoalisest kuuetoalise ehitamine tähendaks muidugi ka vähemalt 25 000 euro suurust investeeringut. Rahalises mõttes oleks see küll ainult miinuse kasvatamine, aga investeering oleks see meie heaolusse ja kuna me lähima 11 aasta jooksul korterit müüa ei plaani (eeldusel, et keskkool on nii kaua alles), siis ei ole kahju miinust kasvatada.

Tahate kindlasti teada, kuidas saab neljatoalisse korterisse kaks tuba juurde tekitada. Kohe näitan.

See on üks väga vana ja tõetruu plaan, mille 2009. aastal Floorplanneris tegin. Tollasest mööblist ja tehnikast pole midagi peale köögimööbli ja vannitoakapi järel, aga seinad seisavad ikka sama koha peal.

Kui nüüd ehitada seinu lihtsalt juurde, siis saaks hakkama vähema kui 25 000 euroga, aga tahame vanad põrandad taladeni üles võtta ja tervesse korterisse ühtse kena põranda paigaldada. Vannitoas tuleb kõik välja lõhkuda, sest meil on põrand liiga kõrgeks “kasvatatud” ning torude peitmisega oleme väga palju ruumi raisku lasknud. Kui nüüd kõik uuesti teha, siis kindlasti eraldame vetsu ja duširuumi ning võimalusel paigaldame viimasesse samuti wc-poti, et leevendada hommikusi järjekordi.

Jajah, vannitoa osa ei ole nii huvitav, kui kahe lisamagamistoa tekitamine. Ühega on lihtne: meie köök-elutoas on köök tõstetud varasema elutoa poolele, mis tähendab, et vaheseina taastamise järel oleks köögi suuruseks 16 m2 ja vanast väikesest köögist saaks magamistuba. Teise lisamagamistoaga on vähe keerulisem, aga kuna keskmine magamistuba on samuti 16 m2 suur, annab seda poolitada. Alguses mõtlesin teha seda nii, et meile jääks magamiseks aknata harjakapp:

Plaani peale väikese akna olen küll lisanud, et ka harjakapis tekiks mingi õhuvool, kui teistes tubades on aknad lahti, ent valgust sealt tuppa ei tuleks.

Teine variant oleks tuba hoopis pikkupidi poolitada ja ongi igas magamistoas loomulik valgus olemas:

Sellega on muidugi mõned agad, sest akna poolitamiseks on vaja iga korteriomaniku nõusolekut ja võib-olla jääb sellestki väheks ning luba maja välisilme muutmiseks ei anta . Olen siin mõelnud ka kahekordsete akende peale ehk vahesein tuleks ainult aknalauani ja siis mõlemale poole sisemised aknad. Välimise ja sisemiste vahele paigaldaks kardinad, siis ei oleks väljast üldse näha, et ühe suure akna taga on tegelikult kaks väikest tuba.

Need toad jääksid küll naljakalt kitsad, aga ilmselt saabub lastel ükskord aeg, kus nad on elavad parema meelega eraldi kitsastes tubades kui koos ühes avaras. Oma tuba on ikkagi oma tuba.

Kõik viis magamistuba tuleksid umbes kaheksaruutmeetrised, mis on küll väikesed, aga piisavalt suured, et mahutada ära voodi, kirjutuslaud ja riidekapp. Tegelikult ei ole kaheksa ruutmeetrit ühe lapse kohta üldse vähe, praegu jagavad vanemad poisid vaid ruutmeetri võrra suuremat tuba ja selle “lisaruutmeetri” võtab ka meriseapuur ära ning keegi ei kurda.

Minnes magamistubade juurest elutoa juurde, siis ilmselt panite juba tähele, et see päris ära ei kao. Meie avatud köök-elutuba-esik muutuks lihtsalt avatud köök-esik-elutoaks, seda panipaiga, väikese koridori ja jupikese meie praeguse magamistoa arvelt. Elutoaks tekkivat nurgakest on ehk palju nimetada, aga hubane telerinurk oleks see küll.

Millal me võiksime nende mõtete realiseerimiseni jõuda, seda ma ei tea. Ümberehituse tahaksime sättida ajale, mil tehakse terves kortermajas suuri ehitustöid, aga mul pole aimugi, millal või millises mahus see juhtub. Plaane on tehtud siin paar aastat, loodetud sai ka Kredexi rekonstrueerimistoetusele, aga praegu neid ei jagata, nii et hetkel on kõik vist veel lahtine. Projekt sai kevadel muidu valmis ja kui see peaks ükskord töösse minema, siis saame endale nii ilusa ja kaasaegse kortermaja, et me veel vähem tahame siit ära kolida…

Kui meie kodu saab uue ilme nii väljast kui seest ja tube ka juurde, siis ma tõesti ei näe mingit vajadust leida suurem pind. Minu jaoks on väikesele pinnale suure kodu loomine palju huvitavam väljakutse. Eesmärk ei oleks siin ainult seinu liigutada, vaid vähendada ka mööbli gabariite ja asjade arvu, et anda elamisse õhku juurde. Ma üldse ei kahtle, et kuueliikmelist perekonda (koos koera, kahe kassi, merisea ja nelja rotiga) annab mugavalt ja isegi näiliselt avaralt 80-le ruutmeetrile paigutada nii, et kõigile leidub nurgake omaette olemiseks. Selline väljakutse on minu jaoks isegi põnevam, kui oleks poole suurema korteri või kaks korda suurema maja sisustamine

Nii et jah, maja ostmise mõtteid meil enam peas ei ole, sest laenuvabaduse (või siis madala laenukoormuse) mõte meeldib rohkem ja kui mahutame end praegusesse korterisse paremini ära ning suudame aja jooksul Nõmmikule väikese suvekodu püsti panna, siis on meil olemas kõik ja rohkemgi veel ning raha jääb üle ka muuks.

Praegu on naljakas neid talviseid vastuseid lugeda, sest seal tõin samamoodi välja, et korteris edasi elades saaksime lubada reisimist, tõukoera, breketeid. Universum haaras vist kohe sõnasabast kinni, sest tõukoer tuli ootamatult ruttu ning järgmisel kuul saan breketid ka, kuigi sügisel ma selleks aastaks endale aega ei saanud. (Sain Esimesele mõeldud aja nüüd endale, tema jääb veel aastaks või paariks jälgimisele.) Heh, hakka või arvama, et jõuame sedasi tänavu veel Legolandi ka…

Muide, universumist rääkides, siis korterisse tagasi kolides kirjutasin, et hiljemalt viie aasta pärast on meil taas maja. Sellest on viis aastat möödas ja meil on nüüd maja, täitsa süllekukkunud veel. On küll elamiskõlbmatu ja taastamatu, aga siiski maja, eks. Ma ütlen teile, see universumi asi toimib, aga õppige minu vigadest ja sõnastage oma soove täpsemalt.

Aa, korteriinimesed, andke teada, kes selle postituse järel oma kodu uue pilguga vaatasid ja sinna tube juurde mahutasid.