Mul jäi eelmine kord reisijutt pooleli, Pariisist Disneylandi ei jõudnud, täna jõuame – esmaspäeva hommik algas meil ikka Pariisis, oli teine selline tõeline esmaspäeva hommik, vasaku jala oma … Meie murelaps läks meiega tülli ja siis meie läksime omavahel tülli ning kokkuvõttes ei olnud mingit idülli. Teadsime seda ette, et meie kangekaelikuga see reis kerge ei saa olema, aga päris sellist olukorda, kus uksed pauguvad, pisarad voolavad ja hommikusöök jääb vaat et söömata, me ette ei näinud. Murelaps ise ei osanud ka ette näha, millega tema iseloomu näitamine võib lõppeda ja nii oli ta pärast perekondlikku plahvatust vaiksem kui kunagi varem, aga see raputus kulus talle ära. Tänaseks on mõju muidugi kadunud, aga sel päeval see raputus siiski mõjus ja jäärapoiss, kes oli äsja olnud saba ja sõrgadega kõige vastu, tuli ise kõrvupaitavalt malbelt paluma, et me ikkagi läheksime kõik koos hotelli restorani sööma. Läksime ja vasakust jalast sai parem.

Kui kõhud said täis, siis jätsime hüvasti nii hotelli kui ka Pariisi endaga ja sõitsime metroorongiga Disneylandi. Kuigi teemapark oli kohe rongijaama kõrval … või siis rongijaam oligi Disneylandis, ei viinud meie jalad meid kohe lõbutsema, vaid me hakkasime otsima oma rendiauto rattaid. Olime küll poolteist tundi varem kohal, aga saime auto kohe kätte ja võisime võtta suuna Disneylandi Davy Crockett rantšo poole, kus meid ootas väike majake sadade samasuguste seas.Ümbruskonnast rääkides, siis ma ei saanud lõpuni aru, kas Chanteloup-ne-Brie, kus me Lidlis käisime ja Serris, kus me McDonaldsis käisime, olid väikelinnad või alevid või midagi muud. Igatahes olid mõlemad nii ilusad väikesed asulad, et mingi hetk tekkis isegi tunne, et tore oleks sealkandis elada. Serrises asus ka tohutult suur ostukeskus, kust Silver läks lapsele palavikualandajat otsima ja kõndis selleks vähemalt kilomeetri maha. Serrises oli peale ostukeskuse veel pikk ostutänav, mille väravas seisid karmid turvamehed, nii et ka sinna pääsemiseks tuli läbida turvakontroll. Kuigi sellised kontrollid olid meie jaoks juba tavaline nähtus, siis selline suletud tänav suutis siiski üllatada.

Minnes nüüd tagasi selle esmaspäeva juurde, siis kell kolm saime oma majakese kätte ja võisime seal paariks tunniks aja maha võtta. Sõime kõhud täis, lasime leiba luusse ja tundsime end oma pisikeses hubases elamises nii hästi, et oleksimegi võinud tuppa jääda, aga Disneyland ootas meid.

Juba parklas tekkis Disneylandi meeleolu, mis iga sammuga aina suuremaks läks, kuni vahetult enne väravaid tekkis mul tunne, et see kõik ei ole lihtsalt reaalne. Disneyland! Ma olen Disneylandis! Mulle meenus see, kuidas mu lapsepõlves oli pea iga Miki Hiire tagakaanel Disneylandi reklaam, mida ma igatsusega vaatasin, aga millest ma ei unistanud, sest ma teadsin, et see on kaugel ja kallis ning meie sinna ei saa. Ja seal ma siis olin … Disneylandis! Ma üldse ei eitagi, et minu elevus oli sel hetkel kõige suurem …Hooajavälise aja kohta oli meie jaoks ebamugavalt palju inimesi, tänavatel sirgjooneliselt ühtlase tempoga kõndida ei saanud ja järjekorrad ka väga lühikesed ei olnud. Igatahes tekkis meil küsimus, mis seal hooajal veel toimub ja see oligi vaid küsimus, vastust kogemuse näol me teada ei soovi. Meile soovitati enne reisi fastpasside varianti, mis oleks võimaldanud suurema järjekorrata atraktsioonidele pääseda, aga nende kiirpääsetega oli selline lugu, et pooletunnine järjekord oli Disneylandi mõistes olematu ja sellisel juhul fastpassi automaadid seisid. Mitte küll kõik, mõni üksik võimaldas vältida ka pooletunnist järjekorda ning hooajavälise aja kohta oli ka ligi tunnipikkuse järjekorraga atraktsioone, mille juures automaadid töötasid. Meist jäid kiirpääsmed siiski kasutamata, sest põhiliselt jagati neid atraktsioonidele, millele meie päkapikke ei lubatud.

Esimesel õhtul tegime pea tervele pargile ringi peale, kuid põhiliselt viibisime kõige väiksemate alal, kus tegelikult lõbutsesid igas vanuses inimesed. Peamiselt täiskasvanutest koosnev järjekord oli täiesti tavaline vaatepilt – Disneylandis oli väga palju selliseid paare, kes lasteta lõbusalt aega veetsid. Oli nii neid, kes olid laste jaoks ehk noored ja ka neid, kellel kodus ilmselt juba lapselapsed, aga ühtemoodi teetassidega keerlema kibelesid nad kõik. Disneylandi romantika!Esimesel õhtul olime pargis peaaegu sulgemisajani. Mingi hetk hakati inimesi keskväljakule koondama, me parasjagu samal ajal just kõndisimegi sinna ja saime esimeste hulgas väga head kohad ilutulestiku vaatamiseks. Ootasime pool tundi ja mõtlesime, et nüüd küll sõu kohe algab, aga selgus, et pool tundi oli veel aega. Meie seda ootama ei jäänud, sest lapsed olid väsinud ja kurtsid pissihäda ning inimesi oli nii palju, et hiljem oleks raske olnud sealt ära saada. Parklasse kõndisimegi täpselt pool tundi ja siis algas tulesõu, mis linnulennult umbes kilomeetrise vahemaa tõttu meid väga ei kõnetanud. Pärast Youtubest vaatasime, et tegelikult on tegu laheda sõuga, mitte ainult ilutulestikuga, nii et see oleks ka kindlasti elamus olnud, aga meie jätsime selle ka teistel päevadel vahele.

Järgmistel päevadel käisime Disneylandis nii hommiku kui ka õhtu poole, mis tähendas, et ainuüksi auto ja keskväljaku vahet liikusime 6 kilomeetrit päevas ja ilmselt teine sama palju tuli pargis ringi kõndides veel otsa. Seal oli küll ka rong, millega sai ühest tsoonist teise sõita, aga selle järele ei tundnud me vajadust. Disneyland on juba selles mõttes põnev koht, et isegi atraktsioonidele minemata oli seal huvitav, me kõndisime just kui imedemaal ja kes siis tahaks imedemaal jalavaeva vähendada, kui nii palju on vaadata ja endasse ahmida?!

Enne reisi olin korduvalt lugenud tagasisidet, kuidas Disneylandi käib ühe päevaga läbi ja kuidas seal väikeste lastega pole suurt midagi teha, viimast ütles ka reisikorraldaja, aga meil jäi isegi kolmest päevast väheks. Võib olla oleks tegelikult kahe intensiivse päevaga hakkama saanud, kuid me veetsime aega meie väiksemate laste tempos ja seetõttu jäid mitmed atraktsioonid proovimata, lihtsalt ei jõudnud nende peale. See eest osade atraktsioonide peale jõudsime mitu korda. Ma ei ütleks, et väikeste lastega seal midagi teha ei ole, meil said poisid isegi ameerika raudteel sõita ja kuigi see nägi lahja välja, siis see ei olnud seda.Esmalt tegi Silver poistega tiiru ära ja kõik rääkisid ühest suust, kui hirmus see oli. Seda ma usun, et poiste jaoks võis see ekstreemne olla, aga Silveri puhul ma arvasin, et ta liialdas veidi, sest muidu sinna ei lubataks viieaastaseid päkapikke. Mina käisin esmalt üksinda raudteel, millele lasti alates 140-sentimeetriseid ning see oli jube, nii et mägiraudteele minnes ootasin lahjemat elamust. Kaasa tuli minuga vaid keskmine poiss, sest teised enam ei julgenud ja keset sõitu karjus juba ka tema, kuidas ta kahetseb, et tuli ning lubas rohkem mitte tulla. Oli tõesti kõhe, ehk mitte nii kiire ja järsk nagu too teine raudtee ning pea alaspidi ka ei pidanud rippuma, kuid pikad pimedad koridorid pakkusid närvikõdi küll. Ei olnud lahja.

Küll jäi lahjaks õuduste maja. Sellega oli veel selline lugu, et me esimesel korral jõudsime 20 minutiga majja sisse, seal peaaegu sihtpunktini ja siis selgus, et miski läks rikki ja kõik juhatati avariiväljapääsu kaudu õue. Teine katse oli edukas ja olin valmis selleks, et väiksemad võivad kartma hakata, kuigi olime juba eos neile seletanud, et kõik, mis nad näevad, on puhas kunst, miski pole päris. Oligi puhas kunst, närvikõdi ei pakkunud miski, pigem ajasid luukered ja peata mees lapsi naerma ning see pakkus omakorda meile nalja, nii palju siis õuduste kogemisest.

Ka kosmosereisil kogemise esimesel korral rikkeid, kedagi küll välja ei saadetud, aga meie kosmoselaevad jäid kümneid kordi selle sõidu jooksul seisma ja see segas tulnukatega võitlemist. Ilmselt seetõttu pikenes ka lubatud ooteaeg poole tunni pealt tunni peale, mis oli ühtlasi meie kõige pikem ja tüütum ooteaeg. Ega lapsed selle tunniajase järjekorras seismise üle rõõmsad ei olnud ja ilmselt oleksime enne väravatest sisenemist otsa ringi keeranud ja mujale läinud, kui me oleks teadnud, et majas sees läheb järjekord veel sama pikalt edasi ja teine pool tundi kaob sinna. Järgmisel hommikul tahtsid lapsed uuesti kosmosereisile minna ja sel korral jäi lubatud 20 minuti pikkune ooteaeg isegi lühemaks, sõit ise oli ka sujuv ja elamus palju vahvam.

Ma ei hakka pikemalt iga atraktsiooni peal peatuma, lühidalt öeldes meile väga meeldis Disneylandis, vahepeal isegi mõtlesime oma loomaaia külastamise plaanist loobuda ja veeta kõik viis päeva lõbustuspargis, aga juba teisel õhtul jäi pesamuna kõrgesse palavikku, mille ta küll hommikuks välja magas, kuid mis hakkas õhtu poole taas kerkima. Seetõttu jäi kolmandal päeval teine külastus lühikeseks, käisime vaid paraadi vaatamas, võtsime kohad pool tundi varem sisse ja kohe pärast paraadi läksime ära. Paraad oli vägev, seda oleks võinud ka mitu korda vaadata, aga me otsustasime järgmisel ehk eelviimasel päeval vabamalt võtta ja käisime Thoiry loomaaias ära. See andis lastele võimaluse rahulikumalt võtta, sest enamuse ajast said nad autos istuda, seda ka loomaaias, kus üks osa oli safaripark ja teine osa oli lihtsalt nii väike, et seal pikki kilomeetreid kõndima ei pidanud. Pesamuna ei pidanud pea üldse kõndima, temale rentisime 7 € eest jalutuskäru.Eesel pildil ei olnud kõige sõbralikum isend, hammustas üht poistest õlast, aga õnneks mitte väga valusalt, isegi sinikat ei jäänud järele, aga poiss sai oma õppetunni siiski kätte – loomale lähenetakse aeglaselt ja ettevaatlikult.Leia pildilt jõehobud. Me oleks nad peaaegu maha maganud.

Loomaaias oli ka põnev, hoopis teistsugune elamus võrreldes Tallinna loomaaiaga, esiteks see osa, et saime seal loomade vahel ringi sõita, teiseks oli tegu väikese ja armsa loomaaiaga, me jalutasime just kui pargis, loomad olid kõik keset avarat rohelust, keegi ei elanud pisikeses betoonpuuris. Dinosauruseid ei hoidnud üldse miski kinni. Jah, meil õnnestus loomaaias dinosauruseid näha, kahjuks vähe, sest selle osa avamiseni oli jäänud nädal ja nii me nägime lähedalt vaid üksikuid isendeid, aga kõik juba „elasid“ ehk liigutasid ja tegid häält. Huvitavate loomadena võiks välja tuua veel hiidämbliku ja -kiili, kes olid sama elus nagu dinosaurused.Suure labürindi keskel oleksime näinud draakonit ka, aga sinna me ei läinud, sest arvasime, et aeg hakkab otsa saama, kuid pärast saime aru, et tegelikult oleksime jõudnud seal ära käia küll. See oli rohkem minu möödapanek, millest on mul siiani kahju, sest lapsed väga tahtsid labürinti minna.

Kui me loomaaeda sõitsime tund ja veidi peale, siis tagasi sõitsime poole kauem, sest teed olid nii umbes, väga palju kordi sõitsid meist erinevad sireenidega autod mööda, aga oma silmaga nägime ainult üht õnnetuspaika, kus oli olnud küll kerge plekimõlkimine, kuid liiklust segas see ikka. Lootsime sel õhtul tegelikult veel Disneylandis korra käia, aga tagasisõit võttis nii palju aega ning pesamunal tõusis kolmandat õhtut järjest kõrge palavik, seega jäi ära. Läksime majakesse ja hakkasime järgmiseks päevaks asju kokku pakkima. Kui esmaspäeval kohale jõudsime, siis oli küll tunne, et me ei tahagi sealt kunagi ära minna, kuid neljapäeva õhtul tundsime, et aitab küll, isegi pakkimine ei teinud kurvaks. Selleks ajaks oli juba seitse pikka päeva seljataga ja olime kõik kurnatud, pesamuna kõige rohkem.

Neljas magas viimase öö väga rahutult ja ärkas hommikul mädase kõrvaga. See oli täitsa ehmatav, sest ma ei teadnud, kas tohime üldse sedasi koju lennata. Esmalt otsisin internetist infot ja leidsin ehmatavaid tulemusi, kuidas nohuga lendamine on kohutavalt valus ja kuidas kõrvapõletikuga ei tohiks kindlasti lennata. Kuna me nohuga lendasime Pariisi ka, siis ma seda riski uuesti võtta ei kartnud, kuid kõrvapõletik oli midagi muud. Helistasin oma perearstile ja tema omakorda kõrvaarstile ning tulemus oli see, et kuna lapsel jooksis vedelik juba kõrvast välja, siis anti luba koju lennata.

Esmalt pidime aga lennujaama jõudma. Viisime rendiauto tagasi, viisime oma kompsud rongijaama pakihoidu ja siis läksime veel korra Disneylandi, sest meil oli Studios Park külastamata ning lennuni oli aega maa ja ilm. Neljandale rentisime taas käru, kuigi süda tilkus verd, sest seal maksis see 7 € asemel 20 € ja meil oli seda vaja vaid paariks tunniks. Studios Parkis tegime põhimõtteliselt vaid territooriumile ringi peale, seal oli väikeste laste jaoks vähem atraktsioone ja me Silveriga ei kibelenud ise millegi peale. Ma vanima poisiga paari atraktsiooni peal käisin, üheks oli siseruumis olnud ameerika raudtee ja see oli kohutav, see oli kordades jubedam kui Disneylandi raudtee, millele Esimest ei lastud, sest tema 134 cm pikkust ei andnud mõõtu välja. Aga sellele sai ta vabalt ja napilt oleks keskmine poiss ka saanud, seega ma ei osanud midagi väga jubedat oodata.

Kuid see oli jube. Esiteks oli start juba selline, kus rong läks kohalt nagu püssikuul ja siis hakkas pimedas ruumis meeletul kiirusel järske kurve võtma, pea alaspidi sõitma, järsult langema ja tõusma ning ainus, mida ma vahepeal nägin, olid väga kitsad rööpad meie ees. Mul oli isegi surmahirm. Mitte ainult mul, Esimene oli minu kõrval täiesti paanikas, ta vist nuttis ja karjus samal ajal, et ta tahab maha. Mina tahtsin ka. See kiirus mõjus mu põskkoopapõletikule ja ülemisele hambareale väga valusalt, selline tunne oli, et hambad jäävad koha peale seisma ja keha sõidab koos rongiga minema, umbes nagu multikates. Õnneks kestis see sõit väga lühikest aega, kuid oli siiski nii ekstreemne, et meil mõlemad olid jalad pärast seda nõrgad. Viis minutit hiljem oli Esimene valmis juba uuesti minema, aga mina ei kordaks seda isegi nüüd kaks kuud hiljem ja Silver väldib juba eos selliseid asju, ta on rohkem keerlevate teetasside mees, nii et poisil jäi kordussõit tegemata.

Studios Park meile sellist emotsiooni ei pakkunud nagu Disneyland Park, kuid adrenaliininäljastele sobib jälle esimene rohkem, nii et seal on kõigile midagi. Ilmselt viie aasta pärast oleksid meie lapsed ka piisavalt pikad ja adrenaliininäljased, et mõlemast pargist rõõmu tunda ning kui vähegi võimalik, siis külastamegi sel ajal uuesti Disneylandi.Lõbustuspargist sõitsime otse lennujaama, ühe korra istusime Pariisis ringi, aga seda maa all, nii et Pariisi me rohkem ei näinud. Sõidu peale kulus äkki tund või isegi veidi rohkem, alternatiiviks oleks olnud kiirrong, mis oleks 12 minutiga Disneylandist otse lennujaama sõitnud, aga sellele olid piletid kõik välja müüdud, seega pidime põhimõtteliselt sama raha eest palju kauem sihtpunkti loksuma. Lennujaamas oli selline tore lugu, et Teine, kes sai samal päeval 7aastaseks, käis Mai Pallingu poega oma sünnipäevale kutsumas. Mida nad veel seal omavahel rääkisid, seda ma ei tea, aga nagu aru sain, siis olid ka nemad Disneylandis käinud, nii et ehk neil siis jutuainet oli. Lennureis möödus meil probleemideta, nohused lapsed valu üle ei kurtnud, minul oma põskkoopapõletikuga ka midagi hullu ei olnud ja kõrvapõletikus pesamuna magas terve lennu maha. Koju jõudsime pool üks öösel, aga tuppa sisse me ei saanud, sest keegi oli oma muukimisraua lukusüdamikku ära murdnud ja nii meie seiklused veel jätkusid.

Ma vaatan, et ma vist oleks pidanud seda postitust ka poolitama, jube pikaks on veninud ja ma ei ole veel lõpetanud, loodan, et jaksate veidi veel lugeda. Tahan öelda seda, et see reis nelja lapsega oli raske ja pingeline: kangekaelik näitas iga päev oma iseloomu ja mitte vähe, see ei olnud küll midagi uut, aga see hoidis ikkagi pidevalt pingeid õhus; lapsed väsisid ruttu ja nende tujud olid seinast seina; nendega juhtus erinevaid äpardusi, suurim oli ehk see, et üks lastest pissis rendiautos püksi ja pesemist vajasid nii istmekõrgendus kui ka autoiste ise; pesamuna kolm õhtut kõrget palavikku ja kõrvapõletik ei teinud ka midagi kergemaks. Kuigi tagantjärele on meie sees alles vaid positiivsed emotsioonid, ei soovinud ma siin jätta muljet, et meil läks kõik idülliliselt ja lastega reisimine oli puhas rõõm. See poleks olnud aus, sest see ei olnud nii. See oli kohati hullumeelne närvidemäng, aga vaatamata sellele oli see reis päriselt parim aeg, mida koos perega viimasel ajal veetnud oleme, see oli elamusterohke seiklus meile kõigile, mida kordaks iga kell.

Lõpetuseks soovime tänada kõiki, kes meid sellele reisile aitasid – 6 korda aitäh teile!