Enamus teist on ilmselt näinud aprillikuu Anne & Stiili artiklit, mille Britt minu “13 aastat orgasmita” postituse põhjal kirjutas. Osad teist nägid kindlasti ka sellele järgnenud Instagrami storysid ja aimavad, millest ma üle ei saa… Artiklit ennast ma ei lingi, kuigi see sai nii hea, et endalgi oli põnev lugeda – Britt tegi tõesti suurepärast tööd, aga kahjuks muutis Anne & Stiili veebijuht selle artikli minu jaoks nii halvaks kogemuseks, et pole möödunud päevagi, kus ma pole sellele kibeda tundega mõelnud. Ma ei kahetse, et Britile enda intiimse loo usaldasin, aga see oleks võinud ilmuda mõnes teises ajakirjas, kus austatakse nii allika lugu kui ka loo kirjapanija tööd. On selline ajakiri üldse olemas?

Kurb on see, et kõik oleks olemata, kui ma oma sisetunnet veidigi usaldaksin. Sel ajal, kui Britt ootas minult vastuseid lisaküsimustele, nägi Silveri ema unes, et ma lõin endale kirve jalga ja minu esimene mõte oli, et äkki ma lööngi selle artikliga endale kirve jalga… Aga ma ei tahtnud seda uskuda, sest ma arvasin, et meil kõigil on sama eesmärk – jagada lugu, millega paljud naised saavad samastuda, mis lohutab ja annab lootust, mis veidigi murrab tabuteemat ja julgustab paare oma seksuaalelus avatumad olema. Naiivne, ma tean! Ajakirja eesmärgiks oli saada hoopis võimalikult palju klikke…

Kui Anne & Stiili aprillikuu number välja tuli, siis guugeldasin, et näha, kas minu lugu ikka on seal sees. Oli küll ja rohkem ma sellele ei mõelnud ning artikkel ise Delfi portaalis minuni ei jõudnud. Mõned nädalad hiljem tuli Neljas vanaema juurest koju ja rääkis, et ta nägi vanaisa lugemas uudist, kus oli minu pilt. Tegin selle peale tiiru Delfis, et näha, kas artikkel on toodud rohkem esile… Oli, aga üldse mitte selle pealkirjaga, millega see kuu alguses üleval oli.

Ma ei suuda kirjeldada neid emotsioone, mis mind valdasid, kui nägin, millise pealkirjaga oli saanud minu kogemusest Anne & Stiili top 1 artikkel. Praegugi kisub seest õõnsaks…. Ma ei hakka kõike siia ümber kirjutama, vaid jagan kuvatõmmiseid storydest, mille Instagrami lisasin:

Pealkiri muudeti küll ruttu ära, sest Britt oli see, kes kohe reageeris ja toimetusega ühendust võttis, aga vana pealkirjaga artiklit luges pool meie tutvusringkonda ja kahju oli juba tehtud. Eelkõige siis Silverile – mis te arvate, kuidas tunneb end üks mees olukorras, kui Delfi pealehel on suurelt kirjas, et ta ei suuda oma naist orgasmini viia? Minagi ei tundnud end paremini, sest see pandi kõlama minu suust. Selline samm ajakirja poolt, kellele mina oma väga isikliku loo usaldasin, oli valus ja vastik – ma tundsin end ärakasutatuna…

Rõhutan, et Britile ei heida ma mitte midagi ette, ka temale tuli antud pealkiri halva üllatusena, isegi ebaõiglase üllatusena. Ausalt, mul on Britist sama kahju kui endast, sest ta võttis minu intiimse loo väga professionaalselt kokku ja siis lajatati tema tööle ebaprofessionaalne pealkiri, nagu see oleks tulnud tema sulest – ega siis artikli juures veebijuhi nime pole, ikka Briti oma. Ma loodan, et tema ees vabandati ikka ka ja siiramalt kui minu ees. Minule tuli veebijuhi vabandus läbi Briti, kes omakorda sai selle läbi peatoimetaja – südamest tulnud, eks.

Mõni võib nüüd mõelda ja öelda, et see on ju tõsi, mu abikaasa ei suuda mind orgasmini viia, aga selline mõte ei anna kellelegi õigust suruda minu suhu võõrast tsitaati ja jagada seda Eesti loetuimas uudisteportaalis. Mina sedasi ei mõtle ja Silveri suunal ma midagi sellist öelnud ei ole, vastupidi, olen korduvalt kinnitanud, et tema taha miski ei jää…

Mäletan, kuidas kõigest alguse saanud postituse peale tehti ka Marimelli blogis meelevaldne järeldus, et ma olen saanud 13 aastat sitta seksi – miks ma varem suud lahti ei teinud; miks ma varem ennast ei puudutanud; kas mu mees ei oska oma käsi kasutada jne… Paraku pean järeldajate pettumuseks ütlema, et ma olen end alates varateismeeast puudutanud ja meie magamistoas ei toimu kindlasti vähemat kui nende omas (v.a kuldne vihm ja svingimine, seda tõesti pole olnud) ning oma suud olen ka algusest peale avanud, seda nii rääkimiseks kui muuks. Samuti oskab Silver kasutada oma käsi ja suud ja… Omades sealjuures enda üle täielikku kontrolli. Ei ole me kumbki “pimedas ja teki all” seksijad ning Silver on väga kaugel “maha ja taha” minutimehest, nii et raskusi orgasmi saamisel ei saa mitte kuidagi panna minu tagasihoidlikkuse (ha-haa) või mehe oskamatuse/suutmatuse süüks. Samuti ei saa orgasmi mittesaamisest teha järeldust, et seks on kehv.

Igatahes, Meelise kaastundega mul midagi peale hakata ei olnud, sest minu arvates pole head vahekorda kogenud hoopis need, kes leiavad, et orgasmita seks on sitt. Seda ütlen ma naisena, kes tänaseks kogeb vahekorras olles minutipikkuseid haripunkte, nii et mul on päris äärmuslik võrdlusmoment olemas, aga ikka tunnen, et hea on ka ilma. Kui ma tahaksin seksist saada ainult orgasmi, siis võiksin kohe alguses võtta stimulaatori välja ning minuti või kahega eesmärgini jõuda, aga minu jaoks on seks palju enamat ja mulle meeldib, kui see ka kestab palju kauem, lõppegu see siis orgasmiga või mitte.

Tookord ma Marimelli blogis toimunust välja ei teinud, aga häiritud olin ma sellest küll, eelkõige seetõttu, et minu silmis oldi Silveri suhtes ülekohtused. Seekord ma aga ei suuda juhtunust üle olla, sest enam ei tõestatud oma meelevaldsete järeldustega lihtsalt funktsionaalset lugemisoskamatust, vaid pandi avalikult minu suhu lause, mida ma öelnud ei ole ja mis mõjus Silverile alandavalt.

Pealkirja muutmine tehtud kahju ei kompenseerinud, miski tegelikult ei kompenseeri seda, nii et mingit pikemat vabandust või nännikotti (mida läbi Briti pakuti) ma ei oodanud siis ega oota nüüd, aga mingigi asjalik selgitus oleks ära kulunud. Selle asemel öeldi põhimõtteliselt “sorry, muutsime nüüd pealkirja ära, võid storyd maha võtta” ja seda ka läbi Briti. Paraku jäi pealkirja muutmisest väheks, sest vana pealkirjaga artikkel jäi ikka Facebooki ning selle eemaldamist pidin eraldi paluma. Enne pidin muidugi ise avastama, et see seal on, 31 000 jälgija ees…

Nädalaid hiljem, kui kibe tunne hakkas vaikselt hajuma, jõudsin taas selleni, kuidas minu loo kõige olulisem osa on ikka see, et abikaasaga ma orgasmi ei saa, aga unes teistega saan:

Mainin vahele, et enamasti olen ma ka unenägudes Silveriga, viimati alles eile, täpsemalt saunalaval ja kuigi saun ise oli külm, hakkas meil nii palav, et Silver pidi vahepeal akna sisse lööma, sest avada seda ei saanud. Muud veidrat juhtus seal ka ja saun ise oli nii tahmane, et Silver nägi välja nagu söekaevur, aga see oli siiski erootiline unenägu ja lõppes sellega, millega erootilised unenäod sageli lõppevad.

Minnes kuvatõmmiste juurde, siis need on tehtud 10. mail, mil artikkel ise oli ammu uue pealkirjaga, aga seksuoloogi kommentaarist tehtud artikli lõpus viidati minu loole ikka vanaga. Juhin tähelepanu, et too artikkel avaldati 23. aprillil ehk kaks päeva pärast seda, kui soovisin, et vana pealkirjaga artikli jagamine eemaldataks ka Facebookist. Selleks ajaks, kui ma seksuoloogi kommentaariga artikli avastasin, oli vana pealkirjaga viide taas tuhandeteni jõudnud. Kahetsusväärne, et ma jälle pettuma pidin, eks.

Jagan kirjavahetust ka veebijuhi endaga:

Täpsustan, et esimeses kirjas pidasin silmas tagasisidet Instagramis, lihtsalt mõtted olid Facebooki juures. Aga jah, see on kõik, viimasele kirjale ma vastust ei saanud, ent vähemalt kadus seksuoloogi suure avalduse alt vale viide.

Ma tõesti oleksin tahtnud teada, mida veebijuht mõtles, kui artiklile sellise pealkirja pani. Oli tema jaoks sellel humoorikas alatoon või ta tahtiski jätta mulje, et üks naine jagab Delfis avalikult lugu oma saamatust abikaasast… Või oli tal lihtsalt nii kiire, et ruttu klopsis midagi kokku… Nagu näete, siis küsisin seda tema enda käest ka, aga selgitust ei saanud ning vabandamine oli endiselt selline, et saaks asja vaid kiiresti kaelast, töö ootab.

Kas pole irooniline, et veebijuht tegigi vaid oma tööd ja sai selle eest tasu (võib-olla klikkide pealt veel preemiatki), Britt sai artikli kirjutamise eest tasu, Penelope sai pildi eest tasu, Anne & Stiil sai top 1 veebiartikli ning mina sain ärakasutatud ja Silver alandatud… Kes veel tahab anda oma panust tabude murdmisse?

Ma lohutangi end sellega, et on olnud hetki, kus mulle oleks taoline kogemuslugu väga palju andnud, mistõttu loodan, et sain anda selle artikliga paljudele naistele ja ka meestele seda, mida nad parajasti vajasid. Olgu selleks siis või vajadus tunda end paremana.

Minnes korra veel artikli juurde tagasi, siis üks asi on veel, mis on selle juures valesti – pilt, mida loo illustreerimiseks kasutati:

Lõik lõppeb kenasti kinnitusega, et mul on kõik hästi, sest seks on minu jaoks nauditav ka orgasmita, ent kõrval on artikli ilmestamiseks frustreeritud mees ja naine, mis on sama kontekstiväline kui veebijuhi klaviatuurist ilmunud pealkiri. Kus on loogika, kui pikale positiivse alatooniga kogemusloole lisatakse pealkirjaks justkui pettunud naise etteheide ning lugu ennast illustreeritakse voodiserval istuva rahulolematu paariga? Kui ajakirja suunaks on tabuteemade kaotamine, siis ehk tasuks esmalt enda eelarvamustest lahti saada…

Postituse mõte ei ole tegelikult kriitika ajakirja suunal, vaid rohkem see, et kõik, kes nägid artiklit ebasobiva pealkirjaga, aga mu storysid Instagramis ei näinud, teaksid, et need ei olnud minu sõnad. On muidugi jälgijaid, kes aimasid seda, sest tagasisideks ütlesid päris mitu inimest, et see pealkiri ei kõlanudki üldse minulikult (ega Briti moodi), aga tean, et oli ka neid, kes käisid artikli vaid korra silmadega üle ja keskendusidki ainult pealkirjale. Väikeses kohas on see ikka väga kõneväärne, kui keegi kirjutab Delfi esilehel oma mehe kohta, et too ei suuda teda orgasmini viia. Mitte et teema ise ei pannud küla kihama küsimusega, kas teised on ka juba näinud, mida Priidu tütar Delfis jagab… Pani küll ja mul on sellest suva, kuni saadakse aru, et artikkel räägib minust (puudutades samal ajal iga teist naist), aga sellest mul enam suva ei ole, kui Silverist saab külas “see mees, kes ei oska oma naist rahuldada”. Oskab küll, isegi nii hästi, et mul ei ole selleks orgasmi vaja.

Nii, nüüd on küll kõik öeldud ja mul hakkas palju kergem. Päriselt! Ma lugesin postituse läbi ja mul ei tekkinud enam mingeid emotsioone, kõik on endast välja lastud. Tundub, et ma ikkagi saan üle.

Silver sõitis pühapäeval Soome, mis tähendab, et detsembrini näeme korra kuni kaks kuus. See on meie 18. kevad, kus tema töö (mitte ainult Soome, kus ta on töötanud 9 aastat) meid kaugsuhtesse asetab, nii et midagi uut siin meie jaoks ei ole, aga midagi kergemaks ka ei lähe, ikka on raske nägemiseni jätta. Pühapäev oli meie mõlema jaoks kurb… Silver küll igatses ammu tööle, sest ta ei oska niisama olla ja talle meeldib tema töö, kuid samamoodi meeldime talle meie. Mina oskan niisama olla, oskan ka Silverita olla, kuid tema seltsis on siiski parem.

Seekord saime peaaegu kuus kuud koos olla ja me olimegi põhimõtteliselt terve aja koos – tegime kõike koos, käisime kõikjal koos. Meil tulevad õnneks mõlemad äärmused hästi välja, nii kuust kuusse ninapidi koos olemine kui ka pikalt lahus olemine, ehk meile endiselt sobib selline eluviis. Lahusolekud toovad suhtesse ikkagi mõnusa värskuse, magusa igatsuse, südant kiiremini põksuma paneva ootuse ja toore iha, millesarnast pidevalt koos olles ei tunne. Ma Silveri lahkumist kunagi ei oota, aga sellega kaasnevat taaskohtumist jõuan küll veel temaga koos olles igatsema hakata.

Ühel õhtul enne Silveri ärasõitu lohutasingi end valjuhäälselt ja rääkisin talle, kuidas mulle meeldivad need esimesed ööpäevad, mil me oleme pärast pikka lahusolekut nagu vastarmunud. Ja need esimesed ööd… Silver on enamasti jõudnud koju öösel kella ühe-kahe ajal, aga ükskõik kui pikk päev tal seljataga on olnud, pole me enne varahommikut magama saanud… Kui rääkisin talle, kuidas mulle need ööd meeldivad, siis kuulsin esimest korda, kuidas need meeldivad ka temale ja kuidas ta juba mitu päeva enne kojusõitu meie taaskohtumist ette kujutab. Seda oli hea kuulda, sest ma olen mõnikord arvanud, et ma üksinda tunnen võimendatud tundeid ja liblikaid… Silveri pilgud ja puudutused tõestavad küll vastupidist, aga ma armastan veidi ka kõrvadega, nii et kinnitavad sõnad kuluvad ära, eriti mehe suust, kes sageli sellistest asjadest ei räägi. Kui ma just ise otse ei küsi, mida tuleb päris tihti ette, sest mulle meeldib meie armastuse keeli analüüsida – see on nagu tasuta suhteteraapia, ainult et terapeudita.

Postituse pealkiri jätab mulje, et teen siin juttu kaugsuhtest, ent tegelikult tahtsin sellega lihtsalt öelda, et Silver on taas läinud ja kuigi pühapäeval tundus see maailmalõpuna, siis esmaspäeval oli maailm ikka alles ja mina olukorraga taas kohanenud. Argielu lihtsalt neelab nii kiiresti alla. Silver veel päris kohanenud ei ole, temal on sellega veidi keerulisem, nii kohanemise enda kui selle mahuga, kuid temalgi on tänaseks meeleolu parem kui pühapäeval. Abiks on ka see, et hooaja enda ees tunneb ta tegelikult põnevust, mitte ei ole seal lihtsalt hambad ristis raha teenimas.

See aasta tõotab tulla veel parem kui eelmine ja eelmine oli juba väga hea. Ainult et eelmisel aastal samal ajal oli Silver viimaseid nädalaid vanas kohas, täis pettumust, kahetsust ja viha, millele oli eelnenud teadmatust, kahtlusi ja muresid täis talv. Väga hea oli aasta teine pool, kuigi haavad ei paranenud üleöö… Võib-olla ei parane need kunagi päris ära, aga vähemalt me ei mõtle enam nii palju olnule ega sellele, mis oleks võinud olla. Aasta lõpetasime igatahes täitsa rõõmsatena ja uus on olnud siiani mõnusalt murevaba ning jätkub ilmselt samamoodi. Kui kõik läheb hästi, siis detsembriks on taas kohustuste summa märkimisväärselt vähenenud ja mine tea, äkki vahetame siis minu Chrysleri ka millegi uuema vastu, et autodega seotud peavalud saaks samuti läbi. Ma vist polegi jaganud, et novembris vahetas Silver oma 17 aastat vana Nissan Almera salongisooja Škoda Octavia vastu ega näe enam tagasiteed vanade autode juurde…

Ma olen oma vana autoga iseenesest rahul, aga viimasel ajal on sellega tõesti palju peavalu olnud ning lühikese ajaga on tulnud auto alla panna üle 1000 euro ja umbes sama palju kulub veel, et saada suvel jahutust ja sügisel ülevaatuselt läbi. Mitte et ma praegu ohtlikult kehvas seisus autoga sõidaksin, lihtsalt esiklaasis on pikk mõra ning elektrikalad panevad niiskete ilmadega mootoritule põlema. Variant oleks muidugi kuiva ilmaga ülevaatusel käia, kuid ennast häirib ka, kui mootorituli põleb – ükskord põleb äkki asja pärast, aga ma ei tee välja.

Autodest ma tegelikult ka kirjutama ei tulnud ja kaugsuhtest lihtsalt pole midagi kirjutada, sest me oleme siis teineteisest kaugel – näeme harva, teeme harva… Kodustena tegime rohkem, näiteks koristasime keldrit ja panipaika, käisime suusatamas (mina vähe, Silver väga palju), uuendasime veidi kodu, võtsime koera, osalesime sushikoolitusel (Silver oli grupi ainus mees) ja tegime kodus sushit, õppisime lastega, jalutasime metsas, tegutsesime Nõmmikul jne.

Kui ma oma kõikuva meeleolu ja energiatasemega eksisteerisin vahepeal niisama, siis hoidis Silver kodu piinlikult puhtana, kaanetas ära kõik laste teise poolaasta õpikud-töövihikud (mulle üldse ei meeldi seda teha), remontis autot, hoidis majaesist lumest puhtana ja rookis peale meie parkimisplatside ka naabrite omi, hooldas laste rattaid ning lume sulamise järel käis nendega pikki ringe sõitmas, aitas vanemate juures uued garaažiuksed ehitada ja ette panna, vahetas kõrvalhoonel katuseharja, värvis ja tegi seal veel igasuguseid muid töid, käis minu vanaema juures lahtiseid kahhelplaate kinnitamas ja läks sõbranna sõbrannale appi, kui tolle autol oli rehv katki ja nii edasi ja nii edasi. Silver ei eksisteeri kunagi niisama ja see mulle tema juures meeldibki. Mis talle minu juures meeldib, sellest pole ma siiani aru saanud, aga küllap on selleks mu väikesed käed, nagu ta ükskord välja tõi. Ärge talle öelge, kuid tegelikult on need väikesed ainult tema suurte käelabade kõrval…

20. aprill

Kui Silveril algab talvepuhkus, siis kirjutan rohkem. Kui Silver läheb tagasi Soome, siis kirjutan rohkem. Kui lapsed lähevad kooli, siis kirjutan rohkem. Kui lastel algab vaheaeg, siis kirjutan rohkem. Umbes nii ma plaane teen, aga nagu näha, siis ma kirjutan hoopis aina vähem ja vähem…

Nüüd mõtlesin ka, et koolivaheajal on rohkem aega ja võimalusi kirjutada, aga ilmad läksid nii ilusaks, et ma ei taha üldse toas arvuti taga istuda. Tahan hoopis vanemate juures õues olla, koertega metsas käia, Nõmmikul* tegutseda, saunas mõnuleda jne. Vihmaste ilmadega tahaks köögile viimast lihvi anda, pilte sorteerida, albumeid täita ja teha kõike muud peale blogimise. Mitte et ma ei tahaks kirjutada, tahan ikka ja mul on pikk nimekiri erinevatest sündmustest, tegemistest ja mõtetest, mida olen plaaninud teiega jagada, aga iga kord, kui ma arvuti taha istun, siis vahin tuimalt tühja ekraani ega oska kuskilt alustada. Isegi, kui oskan, kaob mingil hetkel mõttelõng käest ja nii mul ongi mustandite all hunnik poolikuid postitusi. Loodan, et see poolikuks ei jää…

*Nõmmiku on me “projekt N”, mida eile Instagramis jagasin. See on mu vanemate naaberkinnistu, kus on väga halvas seisus vana maja, sissekukkunud katusega laut ja kohe ümber kukkuv ait. Meil on selle kinnistuga erinevaid mõtteid, aga mitte ühtegi konkreetset plaani, esmalt katsume hoovi korda saada ja siis vaatame edasi. Võib-olla on järgmine samm aiamaja, võib-olla hoopis lauda tühjaks tegemine (alustuseks katusest), et sinna suvemaja rajada, ei tea. Vara sellele mõelda ka, sest suure tõenäosusega ei jõua me sellel aastal hoovist kaugemale.

Kes mu Instagrami ei jälgi, siis märtsikuu möödus meil köök-elutuba ja esikut uuendades ja ma väga tahaks sellest blogipostituse teha, aga mu uus (ülevärvitud vana) köök pole veel 100% valmis, sest kaua oodatud õhupuhasti paigaldamisega tuli selle kohal asuvalt riiulilt veidi värvi maha ja see pisike valge laiguke ei võimalda lõpptulemusest pilte teha. Päriselt, ma ei ole leidnud mitme nädala jooksul endas nii palju tahtejõudu, et see väike värviparandus ära teha.

Teha tahaks tegelikult rohkem, aga paarisajaeurosest köögimööbli värskendamise eelarvest sai niigi neljakohaline number, nii et uued rulood ja valgustid peavad veel veidi ootama ning mõned väiksemad detailid on ka puudu, näiteks rätikuhoidja, tassiriiul, konksud pajalappidele ja muu selline.

Heh, ja nüüd ongi käes see hetk, kus ma vaatan tuima pilguga ekraani ega oska enam midagi edasi kirjutada.

Rohkem kui nädal hiljem…

Ikka vahin ekraani ega oska kuidagi jätkata. Vahepeal olen muidugi muid asju ka teinud, mitte kõik need päevad sedasi tardunud olnud, aga ei midagi sellist, mida jagada. Tegelikult… Lapsed olid päris elevil, kui ma lubasin neil Nõmmikul peldikut lammutada, nad tegid seda nii suure entusiasmiga, et ma jätsin maja ees enda töö pooleli ja läksin neile sama suure entusiasmiga appi peldikut ümber lükkama. Ei nemad ega mina üksi poleks jõudnud seda teha, kuid neljakesi saime hakkama ja umbes tunniga tõmbasime peldiku juppideks ning põletasime lõkkes ära. See on miski, mida just väga sageli ei tee.

Märkate piltidel Dingot siin ja seal? Ta on alati keset tegevust, ise samal ajal sageli tegevusetu, aga truult meie lähedal. Tänaseks on ta üle kolme kuu meiega olnud, nii et äkki võin juba veidi rõõmustada, et hirmud, mis mul olid seoses koera võtmisega korterisse või üleüldse Austraalia karjakoera võtmisega, pole tõeks saanud. Tahaksin öelda, et oleksime võinud juba ammu koera võtta, aga sellisel juhul poleks meil Dingot, nii et aeg oli õige ja koer veel õigem.

Ma olen muidugi endiselt valmis selleks, et ta alles hakkab aktiivsemaks muutuma ja iseloomu näitama, kuid päris õpikunäide ta siiski ei ole. Olles lugenud tundide või lausa päevade viisi Austraalia karjakoerte kohta, siis võin öelda, et Dingo näol oleme saanud keskmisest suurema isendi, kellel on ka keskmisest suurem lähedusvajadus, ent kes on karjakoera kohta võrdlemisi rahulik ja üldse mitte nii suuline ehk erinevate asjade degusteerimise osas on ta jäänud tagasihoidlikuks ega ole kodus mingit erilist hävitustööd teinud. Unevajadus tundub tal ka keskmisest suurem olema, sest minu arvates ta suurema osa ajast ainult magab ja peeretab naeratab.

Et siis jah, viimastel kuudel ongi mu aur läinud Dingole, kodule, distantsõppele, Nõmmikule ja samas mitte millelegi. Suurema osa talvest olen ma lihtsalt vegeteerinud ja Silver on hoolitsenud pea kõige igapäevase eest… Ei saaks öelda, et ta oleks seda iga jumala päev rõõmuga teinud, aga ta on päris kindlasti pingutanud, et olla minuga mõistev ja kannatlik. See on äkki see osa, kus antidepressandid pole mulle positiivselt mõjunud – olen küll rahulikum ja tasakaalukam, aga ka ükskõiksem ja laisem. Õigemini olin. Pikemad päevad ja päikesepaistelised ilmad on mind vahelduseks täitsa elama pannud. Või siis hakkab mõjuma see, et ma lõpuks võtan regulaarselt toidulisandeid, mitte ei unusta neid vahepeal päevadeks või isegi nädalateks.

Vahepeal ei võtnud ma korralikult ka antidepressante ja see mõjus halvasti nii mulle kui tervele perele. Ise ma sellest aru ei saanud, sest muutusin iga päevaga ebaadekvaatsemaks. Alguse sai see sellest, et karp sai tühjaks, apteek oli pühade pärast kinni ja ravimite võtmisse jäi paaripäevane vahe, mille järel tekkis juba ükskõiksus. Tõin küll uue karbi ära, aga viskasin selle remondikaosest segamini köögikappi ja sinna see jäi, kuni lõpuks tõi Silver mulle vaikiva toetusega antidepressandi ja klaasi vett, mis raputas mind üles. Ma ei hakka kirjeldama, mis enne seda toimus, ma tegelikult isegi ei mäleta seda, aga ma tean, et selle paari nädala jooksul hakkasin ma kõike aina isiklikumalt võtma, igale “rünnakule” vastasin rünnakuga ja lõpuks tundsin end kodus üleliigsena. Mitte ainult kodus, vaid üleüldse. Tänaseks on see möödas ja enam ma ei lase sellisel olukorral tekkida, aga siis olin kindel, et kõik mu tunded on põhjendatud ja mingid tabletid nende osas appi ei tule.

Ma jälle jõllitan ekraani…

Et postitus poolikuks ei jääks, tõmban otsad kokku ja lõpetan musta huumoriga:

Õiendasin mingi asja pärast Teise kallal ja Esimene küsis temalt, mida ta tegi. Teine: “Midagi ei teinud, emmel on lihtsalt rohud võtmata.” (Ei olnud.)