Pika hilinemisega Boyfriend tag

Kunagi liikus ringi Boyfriend tag, ma enam isegi ei mäleta, kellest see alguse sai, kuid tookord salvestasin küsimused ära ning vahelduva eduga olen Härrat nende küsimisega piinanud. Teatavasti on tal pikad tööpäevad ja õhtuti on ta väga väsinud ning vabadel päevadel on rohkem muid mõtteid ja tegemisi. Näiteks kord vastas ta kolmele küsimusele ja läks muru niitma, kord vastas kolmele küsimusele ja jäi magama.

Tänasega saime siis lõpuks ühele poole. Küsimustele vastas ta suuliselt, seega tuli selline suht intervjuu moodi asi:

1.  Kus me kohtusime?

Härra: “Dimka juures. Ei olnud või? Kindlasti kohtusime varem ka, aga ma ei mäleta.”
Mina: “Tõeeesti ei ole minust ühtegi varasemat mälestust?”
Minul on temast neid omajagu.
Härra: “Üks vist on. Kui mul oli 02 ja Petsil Taunus, sõitsime Pärnamäkke, mina sain üles, Pets ei saanud, Sa kirjutasid Taunuse kapotile Metslane ja minu autole Mägironija.”

Tõepoolest nii oli, ma olin tookord Petsi autos ja minul oli see õhtu ununenud. Ma ei tea, kuidas nii, sest Härra auto jäigi sellest ajast Mägironijaks. Seda on kurb meenutada, sest olude sunnil müüsime Mägironija, mille lootsime oma poistele jätta, poolteist aastat tagasi maha.

2. Kus oli meie esimene kohting?

Härra: “Mis kohting? Sellised asjad on ainult filmides. Meie deit oli Emajõe ääres Vitara tagaistmel.”
Mina: 😀

See oli meie esimene ühine suvi ja me parkisime sageli kuskil Emajõe ääres, kuid me ei teinud tagaistmel midagi sellist, mida Härra vastusest eeldada võiks. Kudrutasime küll ja suudlesime minestamiseni, aga ei enamat.

3. Sinu esmamulje minust?

Härra: “Ilus tüdruk.”
Mina: “Ma mäletan küll muud, et ma olen tüütu putukas, kes jookseb suurtel poistel järel.”
Härra: “Tegelikult ei olnud nii. Eks ma liialdasin veidi.”
Mina: “Ahah, mängisid raskesti kättesaadavat, jah?”
Härra: “Just nii. Mõjus ju, vaata laua taha!”

Lapsed sõid neljakesi laua taga. 🙂

4. Kuna sa tutvusid minu perekonnaga?

Härra: “Siis, kui ma sinu juurde ööseks jäin.”

Tegelikult kuu aega varem, kui ta esimest korda meile tuli, kui me üldse esimest korda teineteisega suhtlesime. Samal päeval nägin mina tema pere ka ära. 🙂

5. Kas mul on mõni veider komme?

Härra: “Ei tea, ei tule meele. Äkki see, et sa jätad oma riideid igale poole vedelema?”
Mina: “Igale poole? Su enda riided on ka ühe ja teise tooli peal ja ripuvad nagis (teksapüksid näiteks), sedasi võib öelda, et iga inimene jätab oma riided vedelema.”
Härra: “Okei, siis see, kui sa näed kellelgi mingit muhku, laiku või kellelgi kuskil valutab, siis sa mõtled kohe kõige hullematele tervisehädadele.”
Mina: “Ei ole nii… Oota, sul on siin imelik sünnimärk, nahavähk ei ole naljaasi!”

6. Kui kaua me oleme koos olnud?

Härra: “10 aastat!”
Vaikus.
Härra: “9 aastat?”
Mina:

Härra: “Saab 10 aastat?!”
Mina: “12. aasta jookseb…”
Härra: “Oi ei, nii kaua olen pidanud sind taluma?!”

7. Kas meil on mõni traditsioon?

Härra: “On või? Kas Tartus käies Siriuse friikate söömine on traditsioon?”

Küllap on, sest Tartut ei saa tõesti sedasi külastada, et Siriusest läbi ei käi. Tegelikult on meil ikka muid traditsioone ka, näiteks laste sünnipäevad algavad alati nii, et me läheme laulu saatel tordiga sünnipäevalast äratama. 

8. Kuhu oli meie esimene ühine reis?
Härra: “Tartusse! Tegelikult Pariisi, Ford Transitiga.”pariis 2007Mina: “Tõesti oli see esimene? Ma arvasin, et Saaremaa oli esimene.”
Härra: “Aa, oligi hoopis Saaremaa, Pisikese Golfiga käisime, sest minu autol oli midagi viga. Mis auto mul üldse oli siis?”

9. Mis oli esimene asi, mis sa minu juures märkasid?

Härra: “Tisse!”
Mina: ???
Härra: “Noh, suured tissid! Tegelikult mulle meeldis see, et sa olid lõbus ja elav. Ja näolapp oli ka ilus. Ja tissi oli ka.”

Tegelikult pole tal üldse tüüpilist tissifetišit, et mida suurem, seda uhkem. Härrale meeldivad hoopis väikesed rinnad. Nüüd, kus mul on lõpuks väike rind (raudselt võttis Universum tema soove kuulda), täpsustab ta, et talle meeldivad väikesed p r i n g i d rinnad. Kahjuks peab minu pannkookidega leppima. 

10. Mis on minu lemmik restoran?

Härra: “Sul polegi seda ju. Hesburger?”

Ei ole tõesti, me ei ole suured restoranide külastajad. Samas ta teab tegelikult väga hästi, et mulle meeldib Arturi Ljulja kebab või Ararati koorene lõhesupp. Palju rohkem kui Hesburger. 😀

11. Mille üle me kõige rohkem vaidleme?

Härra: “Konkreetset asja ei olegi. Igapäevaste küsimuste üle vaidleme, sest mõlemal peab alati õigus olema.”

Minul ka ei tule ühtegi kindlat asja pähe. Võib-olla lastega seotud teemadel on ütlemist kõige rohkem, sest kord peab tema mind liiga karmiks ja kord mina teda. Kuid me otseselt ei vaidle, vaid lihtsalt teeme teineteisele märkusi.

12. Kus ja kuna oli meie esimene suudlus?

Härra: “Opel Omegas, kuupäeva ei tea, lumi oli maas.”

Ikka täiega mööda! Opelis oli see tõesti, aga minule meenus siiski esimesena koht, kus auto seisis ja päris kindlasti oli tol päeval 25+ kraadi sooja ning taevas oli pilvitu. Suudlus ise oli jahe küll, äkki seetõttu mäletabki lund.

13. Mida mulle meeldib telekast vaadata?

Härra: “Oo mai gaad, ma pean selle välja ütlema, “Pilvede all” loomulikult!”

Jaa, mul ongi nii kahju, et seda praegu ei jookse. Muidu ei vaata ma televiisorit peaaegu üldse. Härra vaatab rohkem ja ta on alati piinades, kui ta ei saa vaadata mingeid Discovery kanaleid, sest mul on “Pilvede all”. 😀

14. Nimeta üks asi, mis mulle ei maitse.

Härra: “Pekk!”

See vist ongi üks ja ainus asi. 😀

15. Mida ma endale restoranist juua tellin kõige sagedamini?

Härra: “Arvestades seda, et me restoranides ei käi, ainult Hesburgeris, siis coca-cola.”
Mina: “Me sööme normaalsetes kohtades ikka tihedamini, kui Hessis.”
Härra: “Tegelikult küll. Õunamahl? Ei, hoopis apelsinimahl. Ei, ei, ei, ma tean, ploominektar!”
Mina: “Bingo!”

Apelsinimahla tellin ka, aga kõige sagedamini joon väljas tõepoolest ploominektarit. Samas koju ei osta seda pea kunagi. Tegelikult me ei ostagi eriti mahlajooke.

16. Mis number jalanõusid ma kannan?

Härra: “39.. Ei, 38, tegelikult esimesena tahtsingi seda öelda!”

Tegelikult on mul pooled jalanõud 37 suuruses ja pooled 38. Härral endal on ka ebamäärane jalasuurus, temal osad jalatsid suuruses 41 ja osad 42. 

17. Milline oleks minu lemmik võileib?

Härra: “Vürtsikilu, sibula, muna ja majoneesiga.”

Ila ei hakanud üldse jooksma…

18. Mida ma sööks iga päev?

Härra: “Krõpsu, burgerit, ma ei tea.”

Ma ei tea, mis burgerinäoks ta mind peab, sest krõps ja burks oleksid küll viimased asjad, mida ma iga päev sööksin. Ma võin iga päev vitamiine võtta, aga muud mitte. Minu isud saavad kiiresti täis. 

19. Mis värvi on mu silmad?

Härra: “Sinised.”

Sinised, helesinised, sinakashallid… Seda teab ainult värvispets.

20. Kes avaldas esimesena armastust?

Härra: “Sina. Ei olnud nii või?”
Mina: “Pole halli aimu ka.”

SUC55723

See mulle tõesti ei meenu, millal, kus ja kuidas me teineteisele esimest korda armastust avaldasime. Ma mäletan vaid seda, et esimesel korral oli väga raske neid sõnu suust saada, tahtsin öelda ja samas pelgasin ka. Seda mäletan küll, et me olime ikka pool aastat või kauem koos olnud enne, kui asi armastamiseni läks. 

21. Milline SINU tegevus MIND kõige rohkem häirib?

Härra: “Neid on kindlasti mitmeid.”
Mina: “Üldse mitte.”
Härra: “See, et ma passin telekat?”
Mina: “Ei.”
Härra: “See, et ma mätsutan või?”

See häirib mind kõikide juures! Härra tegelikult ei mätsuta, aga ma ei kannata seda, kui keegi minu juuresolekul krõmpsuvaid asju sööb. Mul on tihti ka lastega end nii raske tagasi hoida, sest ma lihtsalt ei talu söömisega kaasnevaid helisid. Minu kiiks.

22. Milline on sinu lemmikmälestus minust?

Härra: “Kui sa mulle esimest korda ******** tegid.”
Mina: “See ei kannata trükimusta.” 😀
Härra: “Kui me esimest korda Võsul toa võtsime…”

Tegelikult tal lemmikmälestust ei olegi, aga tookord Võsul oli küll tore. See oli esimene kord, kui me sedasi ööbimisega romantikat tegema läksime.

IMGP2391 23. Mida ma kõige meelsamalt hommikuti söön?

Härra: “Mingit väga head pirukat või mitmekihilist võileiba, lehtsalati, tomati ja muude asjadega.”

Täpselt, juurde veel piimakohv ka ja ongi super algus päevale.

24. Kas sa oled pannud mulle mõne hüüdnime? Ja vastupidi.

Härra: “Füürer! Sina mulle… Kallis vist ei ole hüüdnimi, aga sa ütled mulle kogu aeg Kallis.”

25. Kui ma oleksin üksikul saarel, mis oleks üks nö luksuslik asi, mis ma saaksin kaasa võtta?

Härra: “Nutitelefon. Ei, tikud, sest seal pole nagunii levi.”

26. Kui sa peaksid mulle sünnipäevaks küpsetama tordi, siis milline see oleks? 

Härra: “Ma ei tea, ma ei ole kunagi torti teinud, ma ei oska sellistele küsimustele vastata.”

Mina tean, et Härra armastab sefiiritorti, aga minul tõesti lemmikut ei ole, mille küpsetamine oleks kindla peale minek. 

27. Mis loom ma oleks? Miks?

Härra: “Emalõvi, sest ma ei tea ühtegi teist looma, kes niimoodi möirgaks!”

Vähemalt ei ole lehm, sest ta ei tea teist looma, kes niimoodi sööks.

Kokkuvõttes sain teada, et Härrale seostuvad kõik mälestused autodega ja ta arvab, et ma elan Hessis.

1

Avatud raamat ja salapäevik

Nagu lubatud, siis jätkan avatud raamatu (minu) ja salapäeviku (Silveri) teemal, mille vist üleüleeilses postituses esile tõstsin. Pärast tolle kirjutise avaldamist Pere ja Kodus sattusin lugema artiklit introvertidest, mis tõi mind veidi maa peale ja pani küsima, kas ma olen oma abikaasale liiga teinud.

Ilmselt pole introverdil lihtne olla ekstraverdi elukaaslane. Endassetõmbunum pool võib tunda ebamugavat survet osaleda järjekordses small talk’is või osaleda pilgeni täistuubitud päevakavas, kui tegelikult tahaks aeglaselt kulgeda ja omaette nokitseda. Ta võib tunda partneri kriitikat või üleolekut, kuna tema sotsiaalsed oskused pole tasemel. 

Ilmselt ei ole tõesti Silveril lihtne olnud ja ma adun seda alles nüüd, kui me oleme 11 aastat koos olnud. Ma olen küll leidnud, et tal pole olnud lihtne minu tujude ja mõtete lugemise mängudega, aga ma polnud kunagi mõelnud näiteks sellele, et minu kriitika ja üleolek tema sotsiaalsuse suhtes on olnud ebaõiglane. Minu jaoks oli hoopis ebaõiglane, et me kuskil ei käi ja mina ei tohi millestki rääkida, sest tema on erak. Võib-olla ei olegi Silver see “mingi imelik”, kes teistega suhelda ei taha, nalja ei mõista ja iga pisiasja peab äärmiselt isiklikuks, vaid see imelik olen hoopis mina oma vastupidise iseloomuga.

Oli ta ju minuga esimesest päevast alates avatud ja avameelne, aga selle asemel, et seda komplimendina võtta, võtsin mina seda iseenesestmõistetavana, sest mina olen kõigiga selline. Minul ei ole mingi probleem rääkida sõpradega, olenemata nende soost, kõige isiklikematel teemadel. Kuid Silver ei räägi kunagi teistega rahast, tulevikuplaanidest, suhetest, seksist. Tavaliselt ta ei peagi, sest ma olen juba ise kõik ära rääkinud, aga ta võib oodata näiteks hilinevat palka ja öelda tööandjale, et pole hullu, aga samal ajal laename raha, et arved õigeks ajaks ära maksta. Mina nii ei teeks, eriti veel siis, kui mul oleks selline tööandja nagu temal – samasugune avatud raamat nagu mina.

Meil on olnud raske teineteist mõista ja teineteisega arvestada. Nagu oli üleüleeilses postituses kirjas: Meil on olnud varasemalt tülisid, sest tema on leidnud, et ma olen seltskonnas liiga palju rääkinud või räägitud looga teda alandanud, isegi siis, kui see lugu on puudutanud meid mõlemaid ja ma olengi seda jaganud nii, et olen naernud ka enda üle. Need lood on olnud minu jaoks täitsa tühised, aga tema on hiljem mulle ette heitnud, et ma teistele SELLISTEST asjadest räägin. Seetõttu olin mõnikord pärast hurraaga räägitud lugu veidi ehmunud, sest järgmise asjana mõtlesin kohe „appi, kas ma ikka tohtisin seda jagada“.

Kui too hilineva palga teema oleks olnud vastupidine ja ma oleksin oma ülemusele öelnud, et meil konto suht tühi ja arvetel tähtajad kukuvad, et tahaks ikka õigel ajal raha kätte saada, siis oleks Silver mind suurte silmadega vaadanud: “Miks sa pead talle SELLISEST asjast rääkima?!” Tegelikult oleks see nii olnud aastaid tagasi, sest tänaseks on ta tõesti nii palju vatti saanud, et ta ei imesta enam millegi üle. Ma ei teagi, kas see on hea või halb. Minu jaoks muidugi hea, ma ei pea end tundma nagu elevant portselanipoes ja iga oma sõna jälgima. Tema jaoks on see vabamalt võtmine tulnud ilmselt üsna pealesunnitult. Olgu, ikka väga pealesunnitult, sest olen palju kordi vastu öelnud, et mis siis on, et ma SELLISTEST asjadest räägin, kui need teemaks tulevad, väike asi ju.

Mõtlesin pärast artikli lugemist väga palju mineviku peale ja tundsin end vahepeal maailma halvima naisena. Kui Silver koju tuli, siis küsisin temalt, miks ta minuga koos on. Tema vastu oli muidugi lihtne – sest ta armastab mind. Miks ta mind armastab? Sest hakkas mind kunagi armastama ja nii on noh.

Ma siis rääkisin sellest, mida lugesin ja mis mõtteid olen pärast seda mõlgutanud. Tema arvates mõtlen ma liiga palju, aga samas ta väga ei eitanud ka, et olen temast rulliga üle sõitnud, edasi ja tagasi. Kuid ta ei heida mulle ka midagi ette, sest teisest küljest on ka tema minust üle sõitnud. Ma ei ole mitte vähe kordi nutnud ja palunud, et läheksime üritustele, kuhu meid on kutsutud. Ma ei ole vähe kordi loobunud külalistest, sest Silver tahab üksi (ehk meiega) olla. Ma olen seda teinud just nii palju, et olen sellega harjunud ega kipugi enam kuskile ega igatse tihedat seltsielu. Silver on samuti tundnud, et ta on omaette olemise sooviga mulle liiga teinud, seetõttu on mulle öelnud, et ma ei peaks teda kuulama, kui tahan kedagi külla kutsuda, sest see on minu kodu ka. Ma mõnikord olengi teda külalistega üllatanud ja ta on sellega hiljem rahul olnud, kuigi esimene reaktsioon on olnud teistsugune.

Küllap me olemegi teineteist veidi tasakaalustanud ja tänaseks on ka minus kohati introverti ja temas… Ekstraverti ilmselt mitte, aga kõrge taluvuslävega intorverti küll. Jah, me oleme väga erinevad, me näeme ja tunnetame asju erinevalt ega oska alati teineteisega arvestada, aga tänu erinevustele me ilmselt nii hästi sobimegi.

Mulle meeldib seltskonnas palju rääkida ja naerda ning on äärmiselt tore, et mu mees laseb mul särada ega sõida oma juttudega mulle sisse. Ta hoopis vaatab mind alati nii kelmika pilguga ja on ka hiljem öelnud, et talle meeldib näha mind elava ja rõõmsana. Samal ajal temale ei meeldi olla tähelepanu keskpunktis, talle ei meeldi üldse teistega seltsida ega jututeemat arendada. Kui me mõlemad oleksime sellised, siis oleks vist raske inimestega jutusoonele saada. Seda mitte ainult suuremas seltskonnas, vaid ka kodus, sest ka turvaliste koduseinte vahel olen ikka mina see, kes hommikust õhtuni vadistab. 

Minu intensiivsusest ta vist puhata ei ole soovinud, pigem vastupidi. Näiteks kui ma autosõitude ajal ajakirju loen, siis ta hakkab peagi kurtma, et tal on igav, miks ma ei räägi midagi. Ma siis ühendan kaks asja ning loen talle ette huvitavamaid artikleid või jupikesi nendest.

Tegelikult on küll olukordi, kus ta tahab, et ma vait oleksin – kui me filme vaatame. Ma kipun palju kommenteerima ja ennustama ning võin mõnikord mõne romantilise komöödia ajal elada tegelastele kaasa nagu tulihingeline tugitoolisportlane. Seda Silver ei salli ja ma saan temast täielikult aru, mind ka häiriks, kui keegi kogu aeg seletaks kõrval, kui ma üritan avaldada iga stseeni kohta arvamust.

Kui ma seda postitust hakkasin kirjutama, siis suund oli hoopis teine, aga nüüd pole enam üldse suunda. Nagu Silver ütles, siis ma mõtlen liiga palju, paratamatult hakkasin ka kirjutamise ajal üle mõtlema. Hakkasin kahtlema, kas ma võin temast sedasi kirjutada, kas see või teine asi häiriks teda – jõudsin välja kahetsuseni, et üldse blogima hakkasin ja ütlesin ka Silverile, et lõpetan selle teema ära, sest ma ei pruugi tunnetada tema piiri. Tema vaatas mind nagu ilmaimet: “Kas ma olen öelnud ühtegi halba sõna selle kohta, et sa blogid? Kas ma olen öelnud, et see häirib mind? Ei ole ju! Mind häirib, kui sa minu juuresolekul räägid meie asjadest, aga mul on ükskõik, kui sa kirjutad avalikult tervele Eestile. Ma lihtsalt ei taha seda lugeda, aga mind ei häiri see, et sa meist kirjutad.” (Nii palju siis salapäevikust.)

Mina muidugi haarasin vaid sellest kinni, et teda häirib, kui ma teistele tema juuresolekul midagi räägin, sest ta pole juba ammu mulle midagi ette heitnud. Selle peale vastas ta, et talle see endiselt ei meeldi, aga ta on loobunud midagi ütlemast. Ei noh, väga tore, et minuga abielus olemine selline piin on! Selle auks tuleb nüüd küll paar pisarat valada! Ühesõnaga oli nii huvitav nädalavahetus, et Silver ei tahtnud lõpuks mingit perverdi teemat arendada ja soovitas minul ka vähem mõelda. Mis seal ikka, ma siis mõtlen edaspidi kodus vähem ja seltskonnas rohkem.

On palju asju, mida ma tagasi võtta ei saa, aga ma näen, et ma saan vähemalt ühe lapse peal teha vigade parandust. Sama kehtib Silveri suhtes, sest pole välistatud, et teda ümbritseb koos minuga neli ekstraverti – vaene mees!

_MG_7376

Nuttev laps välisukse taga

Kuna Härra tuli taas alles kella 21 ajal koju, siis tema ei olnud täna võimeline vastama boyfriend tagi küsimustele, kuigi ma palusin väga ilusati mitmes erinevas keeles:

  • dear, please answer the questions
  • rakas, vastatkaa kysymyksiin
  • Lieber, beantworten Sie bitte die Fragen
  • querida, por favor responda las preguntas
  • cher, s’il vous plaît répondre aux questions
  • 親愛なる質問にお答えください
  • jos vastasit kyllä, niin lupaat koskettaa tissit (selle peale öeldi, et mul pole ju neid)
  • jos ei vastata kysymyksiin, sitten ostaa uusi tissit
  • verdammt, Fragen zu beantworten

See on vaid väike valik, mida talle Google Translatega ette mängisin. Vahepeal lubasin talle ikka selliseid asju, mis trükimusta ei kannata, aga ei midagi… Saime ainult kõvasti naerda. Ikka nii kõvasti, et pisarad voolasid. See pole esimene kord, kus me sedasi Google Translatega lõbutseme. Soovitan soojalt mängida sellega arvamismänge, rääkida roppusi või avaldada armastust igas keeles. Tõlge läheb küll kohati puusse, aga see võib asja ainult naljakamaks muuta. Kes ei saa hästi aru, millest ma räägin, siis mainin, et Google Translatega saab tõlget ka kuulata, kui kõlari ikoonile vajutada. Seda võimalust pole iga keele juures, aga kõiki nagunii ei jõuakski ette mängida.

Esimesest korda kasutasime häältõlget koos vennaga, tema oli oma toas arvuti taga, mina elutoas, helid olid põhjas ja saatsime teineteise poole igasuguseid jaburaid iseloomustusi, kostitasime ka köögis istunud teisi pereliikmeid oma ajuvabadustega. Ka tookord naersime nii, et tilgad olid püksis. Kas pole tore, et nii lihtne asi võib nii palju nalja pakkuda? 😀

Igatahes tahtsin vaid lühidalt öelda, et Härra ei vastanud küsimustele ja seetõttu jagan hoopis tänast ehmatust.

Ma olen harjunud lapsi enne sõitma hakkamist üle lugema, et keegi kogemata maha ei jääks, aga tundub, et peab hakkama neid ka toas pidevalt üle lugema, et keegi kaduma ei läheks. Kloppisin täna vaipu, hoidsin uksi pärani ja vaibad viisin ükshaaval kohe pärast kloppimist põrandale tagasi. Eelviimase vaiba viisin kööki ja nägin, et Kolmas ja Neljas mängivad lastetoas, kuhu saab ainult läbi köögi. Läksin viimast vaipa kloppima ja viisin ka selle kohe köögipõrandale ning läksin tõmbasin välisukse kinni.

Koristasin edasi ja silmanurgast märkasin, et Neljas mängib üksi. Samas ma nurga taha ei näinud ja eeldasin, et Kolmas on seal, aga siis kuulsin tema summutatud nuttu… Hetkeks arvasin, et ta on jälle kuskil tekikotis kinni, hüüdsin juba ükskõikselt, et no mis nüüd, kui murdsekundiga taipasin, et see tuleb hoopis õuest.

Vaeseke seisis paljajalu ukse taga ja ulgus hüsteeriliselt. Ta oli ehk 5 minutit üksinda õues olnud, aga ilmselt see tundub sellises olukorras terve igavikuna. Totukene ei tulnud isegi selle peale, et vastu ust taguda. Vähemalt jäi ta ukse taha nutma, mitte ei jooksnud üle tee kooli juurde maid avastama või maja taha tiiki uudistama.

See oli minu jaoks nii suur ehmatus, et mul tõesti jooksid kõikvõimalikud stsenaariumid silme eest läbi, mis oleks võinud halvimal juhul juhtuda. Vedas, et see juhtus Kolmandaga, mitte Teisega, kes oleks kohe juhust kasutanud ja tiigi juurde jooksnud. See vahejuhtum tõestas taas seda, kuidas õnnetused ei hüüa tulles. Kui laps poleks nutnud, siis mina oleksin tema puudumise hiljem avastanud, ja kui tema oleks esimese asjana tiigi juurde jooksnud, siis oleksin võinud tema puudumise liiga hilja avastada. Kuid Delfi kommentaarium oleks kubisenud etteheidetest ja süüdistustest.

Sellised asjad juhtuvad kiiresti ja ootamatult. Ma olin tõsiselt ehmunud, et laps sedasi minu selja tagant üldse õue lipsas ja veel rohkem hämmastas mind see, et ma teda ei näinud, kui välisukse kinni panin. Ta pidi olema kas ukse taga peidus või majast hoopis eemal. Õue sai ta ilmselt nii, et viimase vaiba kloppimise ajal läks ta lastetoast meie tuppa ja kui ma vaiba kööki viisin, siis sel ajal lippas meie toast õue. See käis nii kiiresti, et mitte keegi ei kuulnud ega näinud midagi.

Õnneks oli see vaid ehmatav kogemus meile mõlemale – edaspidi loen lapsed pärast vaipade kloppimist või prügi välja viimist kohe üle!