Sattusin lugema, et pulmaööl seksivad üllatavalt vähesed paarid ja tundsin kergendust, et vähemalt see pulmaöö osa oli meil väga meeldejääv. Ma ei pea silmas (ainult) seda asja ennast, vaid üleüldse seda osa, mille veetsime kahekesi.

Olen ennegi endise foorumisõltlasena lugenud, kuidas pulmaöödel pole midagi toimunud, sest üks või mõlemad on olnud liiga purjus või väsinud või on üldse mõni purjus külaline sattunud nende tuppa magama. Mõne jaoks on see olnud pettumus, mõne jaoks mitte, sest seksida saab ka igal teisel õhtul ja spontaanselt ongi parem kui etteplaneeritult.

Minu jaoks oleks igatahes olnud pettumus, kui Härra oleks olnud nii purjus, et mina oleksin pidanud tema üle lävepaku kandma. Õnneks pole ta kordagi sedasi üle piiri läinud, nii et ma ei osanud sellist asja kartagi ja romantik minus ostis juba eos uue ahvatleva pesukomplekti ning tõi mängu roosiõied, massaažiõli ja küünlad. Ma ei nimetaks seda etteplaneerituks, vaid valmisolekuks, sest tavaliselt viib üks asi teiseni, kui mees ja naine lähevad koos spaahotelli (kus on luksusliku valge pesuga king size voodi, mis ei nagise) niisama lõõgastuma või pulmaööd veetma.

Härra siiski päris promillitu ei olnud, sest šampusepudeleid avati õhtu jooksul omajagu ja nii pidin Viimsisse sõitma mina. Ilm oli kole, sadas lörtsi ja jäävihma, teed olid libedad, nähtavus oli halb, nii et sõitsin üsna aeglaselt ja vahepeal oli tunne, et me ei jõuagi kohale ja ma ei saa kunagi neid kõrgeid kontsi jalast ära, aga tuju oli hea. Kahjuks see pildile ei jäänud, ainult väsinud nägu jäi, sest ma päriselt ka olin neljatunnisele* ööunele järgnenud kaheteisttunnisest pulmatrallist väsinud.

Aga see väsimus kadus, kui sviiti sisse astusime. Seal ootasid meid lilled, šampus, puuviljad, hämar valgus ja romantiline meloodia, mis aitasid ideaalselt meeleolu luua. Me viskasime seljast ahistavad riided, pugesime hommikumantlitesse, sõime, rääkisime, naersime, möllasime, tellisime veel sööke ja jooke juurde, sest meil läksid kõhud nii tühjaks ning valikut tehes lubasime endale asju, mida tavalisel päeval ei lubaks, me käisime koos vannis ja tegime vahusõda, kaks korda, me tegime palju muid asju veel ning magama jäime alles vastu hommikut.

Meil oli igava pulmapäeva järel väga meeldejääv pulmaõhtu- ja öö, mis tegelikult kompenseerib selle ametliku osa, mis jäi puudulikuks. Võimalik, et tegelikult kukkus kõik isegi hästi välja, kui arvestada, et ma olin siis 19-aastane, korraldasin kõike üksi ning olin enne vaid kahes pulmas käinud, esimeses 5-aastasena, nii et sellest pulmast on mul 0 mälupilti ja teises umbes 13-aastasena, nii et ka siis ei osanud ma korralduse poolele tähelepanu pöörata. Olin lihtsalt liiga roheline ja ajasin planeerides Pulmad.ee lehel näpuga järge, mitte ei üritanud anda päevale meie nägu.

Vähemalt oli õhtul ja ööl meie nägu ning järgmisel hommikul oli ikka sõnaseletamatult hea tunne ärgata proua Sidronina. Õigemini mind äratati magusast unest armastava härra Sidroni poolt, kes oli hommikueine vastu võtnud ja soovis seda sööma asuda koos oma abikaasaga.

*Miks meil oli neljatunnine ööuni? Sest me printisime kella kolmeni öösel pulmalehti välja, ostsime selleks isegi uue printeri, aga see printis viis lehte tunnis, kuigi pidi printima mitu lehte minutis, nii et lõpuks lõime käega ja läksime magama ning meie pulmalehed jäidki paberile panemata ja külalistele kinkimata. Meil jäi üldse palju asju viimasele minutile, näiteks õigel päeval olid meie tabalukul graveeringu asemel markeriga kirjutatud nimed, aga me jätsime ühe võtme alles, näppasime pärast pulmapäeva tabaluku ära ja tagasi viisime selle juba graveeritud kujul ning siis viskasime ära ka viimase võtme. 

Ma olen meie 12-aastase suhte jooksul kaks korda läbi iiveldamaajava armukadedustunde pisaraid valanud, sest mu sisetunne ütles, et midagi on valesti ja räägitakse ju, et kui naise sisetunne juba midagi ütleb, siis kindlasti see nii ka on. Mis oli valesti? Mina ise olin!

Mul üldiselt meie suhtes enesekindlusega probleeme ei ole ja pean end küll nii heaks naiseks, et kui Silveril tekivad kõhklused, ahvatlused või libastumised, siis ta tuleb ja räägib nendest minuga, sest nii oleme omavahel kokku leppinud. Aga ikkagi avastasin end mõned kuud tagasi Silveri järel nuhkimas, sest äkki tal ikkagi on elu, mida ta elab minu selja taga, vaikselt ja salaja. Alguse sai see sellest, kui ma nägin, et tema ülemuse koduabiline laikis Facebookis minu pilti, millel oli Silver märgitud. See polnud minu jaoks iseenesest kahtlane, aga siiski ütlesin talle, et ma ei teadnudki, et nad tolle koduabilisega Facebookis nii-öelda sõbrad on. Kahtlaseks läks asi siis, kui Silver selle peale imestas, et kas tõesti, tema ei mäleta, et oleks ise sõbrakutse saatnud või selle vastu võtnud.

Mis tähendab, et ei mäleta?! Selge, raudselt on selle taga midagi! Ma tean, et Silverile meeldivad pisikesed ja saledad naised, kellel on väikesed pringid rinnad. Too koduabiline on ju täpselt selline! See näris mind mitu päeva ja lõpuks ma ei pidanud enam vastu ning käisin Silveri Facebookis väikest kontrollreidi tegemas. Ja mida mu silmad nägema pidid?! Ta oli otsingusse toksinud mingi soomlanna nime ning see soomlanna oli piltilus ja töökohaks oli märgitud Pori K-rauta. Film hakkas peas jooksma.

Kuna midagi muud kahtlast tema Facebooki kontol ei olnud, siis ma skandaali ei hakanud tegema, aga vaikselt kompisin piire ja õhtuste vestluste ajal ohkasin, et kui tal peaks praegu keegi seal kõrval olema, siis tegelikult ei saaks ma sellest ju kunagi teada. Vabalt võib ta mulle rääkida tülpinud häälega oma pikast tööpäevast ja avaldada soovi magama minna, aga tegelikult samal ajal mudib keegi tema õlgu ja tema näitab talle käeliigutustega, kui tüütu on minu pläkutamist kuulata. Silver naeris selle välja ning kinnitas mulle, et meie kokkulepped endiselt kehtivad ja kui midagi on, siis mina olen esimene, kes sellest kuuleb, aga võin rahulikult hingata, sest midagi ei ole ega tule.

Üritasin end maha rahustada, sest ma tegelikult ise ka tundsin end tobedalt, et ma sedasi tema Facebooki kontol tonti otsimas käisin. Aga siis tuli tema sünnipäev, mis temal möödus rahulikult, kuid mille ajal mina pidin kodus hulluks minema. Või siis läksingi hulluks. Päev oli iseenesest tavaline, Silveril oli kogu aeg nii kiire, et tal polnud aega rääkida, õhtul saatis smsi, et läheb koos ülemuse perega hokit vaatama. Kõik oli endiselt korras. Aga siis hakkasin täitma meie eelarvevihikut ja läksin Silveri Soome pangakontole vaatama, kui palju ta palka sai ning väljavõttel olid esimesteks numbriteks kaardimaksed Tallinki laeval. Appi, ta tuleb koju! Hokimäng oli ainult jälgede segamiseks, et ma ei helistaks talle ajal, mil ta on laeva peal. Rääkis ta ju, et tahaks ükskord tulla sedasi koju, et teeb mulle üllatuse ja samas kurtis, et tahaks oma sünnipäeval kodus olla. Nüüd ta tulebki koju!

Ma hakkasin hooga koristama ja olin enda peale nii vihane, et rikkusin ära nii Silveri üllatuse kui enda üllatusmomendi. Edasi jälgisin kella, et nii, nüüd on laev sadamas, nüüd ta on teel koju, nüüd ta peaks juba olema kodus. Ja siis ta helistas. Selge, teeb maja kõrvalt kontrollkõne ja püüab mind endiselt ära petta rääkides hokimängu muljetest. Ainult kole pika kontrollkõne tegi ja pärast seda ta tuppa sisse ei astunud. Asi läks kahtlaseks. Pidin taas tegema kontrollvisiidi tema Facebooki, uurima uuesti nende Tallinki kaardimaksete kohta, aga isegi detailseid andmeid vaadates näitas makse tegemise kuupäevaks sama päeva. Appi, kas ta tõesti tuli Eestisse kellegi teise juurde?! Ei või olla, see on palju hullem kui Soome silmarõõm!

Ma olin nii löödud, et lahistasin lohutamatult nutta ja olin nii vihane, et mina siin nutan ja tema veedab kellegagi rõõmsalt aega. Ma ei suutnud sellist ebaõiglust lubada ja helistasin talle. Vastu võttis väga unise häälega Silver, kes ei saanud mitte midagi aru, mis mul mureks on. Ta vandus, et ta magab Soomes oma voodis, täiesti üksinda ja pangakaart on ka temaga. Palus mul vaadata väljavõtet kaugemale, et kas tema lahkumise päeval on Tallinki kaardimaksed esindatud või lihtsalt oli raha pikalt broneeringu all ja läks maha alles nüüd. Ma ei pidanud minema seda kontrollima, sest ma juba nagunii uskusin teda ja tundsin ennast nii tobedana. Magama jäin siiski südamevaluga, sest õhtustest emotsioonidest oli raske välja tulla ja selle pika õhtu sisse jäi neid palju.

Järgmisel päeval sain piltlikult väljendades kaineks ja mõistsin, et Silver pole tegelikult mitte midagi teistmoodi teinud, mul ei olnud mingit põhjust temas kahelda. Ainus, mis oli teistmoodi, oli see, et kaal näitas mulle suuri numbreid ja sellest piisas, et muutuda ebakindlaks ja oma ebakindluse ajasin segamini selle naiseliku vaistuga, mis mehed vahele võtab. Kui kellegi vahele võtsin, siis ainult iseenda ja paljastasin Silverile oma ebamõistlikult armukadeda naise poole.

Tundsin, et olen oma kallile abikaasale liiga teinud ja tunnistasin üles, et käisin tema järel nuhkimas ja palusin selle pärast vabandust. Mitte siis otseselt nuhkimise pärast, vaid rohkem temas kahtlemise pärast, sest seda ei olnud ta kuidagi ära teeninud. Silver ei olnud kummagi pärast solvunud ega pahane, vaid oli väga mõistev, sest ta tunneb üksinda Soomes olles end samuti mõnikord ebakindlana, kui ma samal ajal kodus seltsielu elan. Kokkuvõttes jõudsime ikka sinna punkti, et omavahel tuleb rääkida ja see oli rohkem kivi minu kapsaaeda, kes ma oma peas kahtlustasin, et tema jätab osa asju rääkimata ja siis samal ajal vaikisin sellest ning lasin asjadel enda sees suureks kasvada. Oleksin võinud ju kohe Silverilt küsida, kas ta armastab mind endiselt, kui mu kaalunumber läheneb seitsmekümnele ning jaatava vastuse peale rahuliku südamega ülekaalulisena edasi elada.

Esimesel korral oli lugu lühike. Ma ei olnud veel raseduseelses kaalus tagasigi, kui juba uuesti rasedaks jäin ja taas paksemaks hakkasin minema ning koos depressiooni ja sassis hormoonidega andis see kokku hea põhjuse, miks Silver peaks mind petma. Tookord piisas ainult sellest, et ta ei vastanud pärast tööpäeva mu telefonikõnele, aga helistas kohe tagasi, kui saatsin sõnumi “kas peaksin muretsema?”. See on ju ilmselge märk, et ta oligi kellegi teisega ja siis mu sõnumi peale üritas teha näo, et ei ole ja ma ei pea muretsema! Täielik vale, et ta praadis köögis liha (siis elas ta veel majas, kus tema tuba oli üldse eraldi sissekäiguga ja nii öelda peamajja sisse ei kostunud ükski helin ära) ja unustas telefoni tuppa! Raudselt vale!

Ma täiesti meeleheitlikult nutsin tal telefoni otsas ja käskisin üles tunnistada, et ta ei armasta mind enam ja on endale leidnud kellegi teise. Tookord olin ma veidi liiga hüsteerias ja kui Silver natukesegi pahasema tooniga mind maa peale hakkas kutsuma, siis katkestasin kõne ja lasin tal mitu korda helistada, enne kui uuesti vastasin. Ausalt, ma ei tea, miks ta üldse vaevus helistama, sest tema mätta otsast oli olukord ikka nii absurdne, et ta oleks võinud vabalt saata lihtsalt sõnumi, et mingu ma psühholoogi juurde.

Kui ma end tema asemele panen ja kujutan ette situatsiooni, kus ma ei saa telefonile vastata, sest olen vetsus ja hetk hiljem tagasi helistades saan vastu hüsteerilised süüdistused, kuidas ma petan teda, sest ta teab, et mulle meeldivad pikad ja tugeva kehaehitusega mehed, aga tema ju pole selline, raudselt ma ei armasta teda üldse, siis ma oleksin leebelt öeldes hämmingus küll. Tee siis sellisele selgeks, et ma pole kaamel, kui tema on pähe võtnud, et mul on kaks küüru seljas! Silver siiski tegi mulle selgeks, et need küürud eksisteerivad ainult minu peas ja tagantjärele oleme selle situatsiooni üle isegi nalja teinud.

Mul on võib-olla veidi häbi ka, et mul nii ebaadekvaatseid meeleolusid on olnud, aga kuna mul sel ajal oli tõesti korralik depressioon, siis olen iseenda suhtes mõistev. See oli aeg, kus ma tõesti arvasin, et ma hakkan peast hulluks minema ja lõpetan psühhiaatriahaiglas. Nii et ma olen isegi õnnega koos, et Silver selle aja üle elas, see ei olnud ka tema jaoks lihtne, sest ma ei olnud siis absoluutselt armastusväärne naine, aga tema jäi endiselt armastusväärseks meheks.

Ma usun siiski ka naiselikku vaistu, mis tegelikult ei ole sõnaseletamatu kuues meel, vaid lihtsalt oskus märgata pisikesi muutusi mehe käitumises. Ainult et Silveri käitumises ei muutunud mitte midagi, ainsad muutused olid toimunud minu välimuses ja kuigi ma olen end kogu aeg iseenda jaoks ilusana tundnud, siis Silveri jaoks mitte ja seda mitte ainult seetõttu, et ma tean, milline on tema naisideaal, vaid seetõttu, et ma ise ei tunne end tema kõrval naiseliku ja atraktiivsena, kui ma olen temast suurem. Oleks ta pikk ja lai, siis ma tunneksin end ka seitsmekümnekilosena tema kõrval ilusa pisikese naisena, aga kuna ta on pika ja laia vastand, siis tunnen end tema kõrval suurena, liiga suurena. Sellest ka minu ebakindlushood. Nii et järgmine kord, kui ma peaksin Silverit milleski kahtlustama, vaatan esmalt peeglisse ja küsin endalt, milles tegelikult asi on.

Lõpumärkustena mainin, et tolle koduabilisega olen ma loetud kordadega ka rohkem juttu rääkinud kui Silver nelja aasta jooksul kokku ja too naine pole tegelikult üldse minu mehe maitse, ta on liiga pisike, ning on täiesti võimalik, et ma ise võtsin Silveri kontol selle sõbrakutse vastu. Ei, mitte nuhkimise ajal, vaid me ei logi kunagi enda kontodelt välja ja nii kasutame aegajalt teineteise Facebooke, mõnikord kogemata, mõnikord lihtsalt ei viitsi kasutajat vahetada ja kuna tutvusringkond on valdavald sama, siis pole vahet, kumma kontol igavuse peletamiseks alla scrollime. Mõnikord on mul lihtsalt juhtunud nii, et olen Silveri kontol viibimise ära unustanud ja tuttavate laste pilte kommenteerima hakanud ning siis on tulemus veidi naljakas olnud, sest üldiselt Silveril ei tule teiste pilte vaadates heldimuspisarat silma ja veel vähem annab ta sellest pildi all teada.

Toda K-Rauta müüjannat vaatas ta seetõttu, et ta jäi lihtsalt töiseid oste tehes korduvalt silma ja kuna tüdrukul oli nimesilt rinnas, siis Silveril jäi nimi meelde ja ta lõi selle lihtsalt igavuse peletamiseks Facebooki otsingusse. Iseenesest normaalne tegevus, sest ma olen sama teinud kenade meeste puhul ja ka vana silmarõõmu puhul, keda tegelikult Facebookis ei ole, aga ma mõnikord ikka kontrollin, et äkki on mingi väike edevus temas välja löönud. Ja kuna me Silveriga teame, millised välised omadused meile vastassoo puhul meeldivad, siis nendele omadustele vastavaid inimesi tänaval nähes piidleme neid koos ja siis piidleme kerge muigega teineteist või hakkame päris lõõpima. Nagu siis, kui me K-rautast mööda sõidame ja ma Silverilt küsin, kas ta sisse ei tahagi minna ja tema vastab, et ta juba enne käis, aga teda ei ole täna tööl.

Ups, lõpumärkus venib ikkagi peatükiks raamatus, aga pean lisama veel selle, et Silver naeris, kuidas selle postituse peale hakkab nüüd tulema kommentaare, et ma olen nii naiivne, sest kõik Soomes töötavad mehed petavad. Ma vastasin, et ma olen seda juba nii palju kuulnud, et ei lase end sellest enam häirida, aga kui tema tahab, siis võib selliste kommentaaride peale teha minu blogis videopostituse, kus käsi südamel vannub, et ta pole mind mitte kunagi petnud. Lubas seda teha, aga teistsuguse sõnastusega, umbes nii, et tal on siin selline jube töö, et õhtuks on tööpäevast väga paha olla ja siis pole enam enesetunnet, et petma minna. Raske elu, aga vähemalt aus vastus!