Kes vaatas Hommik Anuga, kus saatekülalisteks oli Andres Sõber ja tema abikaasa Helle? Mina ei vaadanud, seda kuni tänaseni, kui läksin Ebapärlikarbi postituse peale kordusTV-st saadet otsima. Enne seda olin lugenud Perekooli teemat ja Publiku kommentaariumi, aga uudishimu sai minust ikkagi võitu siis, kui lingitud postitusest lugesin, kui valus, kurb, õudne ja õõvastav see oli.
Mina nii ei tundnud. Ma märkasin küll, kuidas naine vaatas meest armastava pilguga, kuidas ta teda puudutas, armastust avaldas ja kuidas mees selle kõige suhtes täiesti tuimaks jäi, aga see meenutas mulle lihtsalt momenti, kus Härra jõulupeol tema otsene ülemus talle läbi mikrofoni eesootavate pulmade puhul pika kõne saatel õnne soovis ja kuidas see oli Härra jaoks nii ebamugav olukord, et ta unustas minu ära. Ma seisin tema taga, naeratasin tobedalt, hoidsin kätt ta seljal, kui tema samal ajal õnnesoove vastu võttis, teistega kokku lõi ja mind üldse tähele ei pannudki, ometi oli tema eesootav pulmapäev ka minu oma. Ma tundsin end tol hetkel nii ebamugavalt, nii üleliigsena, isegi alandatuna, aga ma mõistan ka seda, et Härra tundis end veel ebamugavamalt ja sellises olukorras on inimesed teistsugused.
Ma ei julge Andrese ja Helle kehakeelest põhjapanevaid järeldusi teha, sest pidevalt rinnale ristatud kätest ja higipiiskadest mehe näol võis eeldada, et temagi ei olnud päris omas elemendis, samal ajal, kui tema abikaasa tundis end märksa vabamalt ja mugavamalt.
Ka muus osas ei tajunud ma Andrese halba suhtumist abikaasasse. Mulle jäi rohkem mulje, et Andrese otsekohesust ja huumorit on kerge segamini ajada. Näiteks see “poiss on teistega ka mürgeldanud” teema oli täpselt selline, et sealt võis välja lugeda igasuguseid asju. Ja vahet ei ole, mis selle taga täpsemalt oli – kui Helle on selle andestanud ja unustanud, siis on ju kõik korras.
Ma leian meie 12-aastase suhte järel, et 41 aasta sees võib väga palju juhtuda ja see ongi kahe inimese omavaheline asi, kuidas nad need juhtumised ületavad. Mina olen Härrat petnud (ja sellest võib ka nüüd igaüks seda välja lugeda, mida ise tahab), Härra on minuga väga inetult käitunud ja need olukorrad on olnud valusad, aga need pole tulnud tühja koha pealt. Me oleme nutnud, rääkinud, nutnud, rääkinud ja veel rääkinud ning nendest asjadest üle saanud. Meie vahel pole enam tabuteemasid ja ma võiksin sellest mürgeldamisest sama külma kõhuga rääkida nagu Andres ja samal ajal võib Härra selle peale käega lüüa, et see polnud midagi nii hull.
Samuti võin öelda, et ma olen neelanud alla oma eneseuhkuse ja andestanud Härrale need hetked, kus ta on oma pika aja jooksul kogutud (töö)pinged verbaalselt minu peale oksendanud. Hukka on kerge mõista, aga katsu sa mõista! Mul on selles suhtes muidugi kergem olnud, sest ma olen ise samamoodi depressiooni ajal kaotanud kontrolli oma käitumise ja sõnade üle. Nagu ei ole põgenenud Härra, nii ei ole põgenenud ka mina, kuigi nii mõnigi mees või naine oleks samasugustes olukordades tagasi vaatamata minema jooksnud. Rasketel aegadel on alati võimalus minna, aga meie oleme otsustanud jääda, end maha suruda, vajadusel kannatada, et olla teisele toeks ka siis, kui kõik pole nii hästi. Headel aegadel on kerge lubada, et ollakse koos nii heas kui halvas, aga katsu seda lubadust halbadel aegadel meeles pidada! See pole väga lihtne, aga see pole ka ületamatult raske, kui armastus pole kuskile kadunud.
Minu jaoks oli ilmselge, et Andres ja Helle armastavad teineteist ja mõlemad hindavad neid aastaid, mis neil on teineteise kõrval möödunud ja see ongi kõige olulisem. See, et näiteks mina Andrese suguse mehega koos ei taha elada, ei tähenda ju tegelikult mitte midagi. Samuti ei taha Andrese sugune mees minuga koos elada, sest ma oleksin tema jaoks liiga domineeriv, aga see ei tähenda, et tal peaks Härrast hirmus kahju olema. Härrale ma sobin ja minule ka sobib, et Härra parema meelega riputab pesu kuivama, kui küsib ehitusmaterjalile hinnapakkumisi või maksab arveid. Ta ei taha selliste asjadega tegeleda, mina jälle ei suudaks sellistes asjades kõrvalseisja olla. Meile sobib nii, meile meeldib nii ja see on kõige olulisem.
Kurb oleks, kui kuskil telesaates Andrese ja Hellega samasuguses olukorras olles ( kus kehakeel oleks päris kindlasti samasugune ehk ma ei saaks Härralt käsi ja Härra tunduks külmem kui ta tegelikult on, sest ta ei ole üldse nii avalik armastaja nagu mina) kihaks pärast internet, kui suur kannataja üks meist on, või kui suur vastastikune kannatus on meie abielu ja seda kõike loetaks välja 20 minutist, mis ei anna kuidagi edasi 12 aastat, rääkimata 40 aastast. Mina igatahes Hellele kaasa ei tunne ja ise ka kelleltki samas olukorras kaastunnet ei ootaks, sest ma olen koos mehega, keda ma armastan ja kelle kõrval ma tunnen end hästi. Nagu Helle leiab, et tal on mehega vedanud, nii tunnen mina sama Härra suhtes – mul on temaga vedanud. Isegi siis, kui meie elust 20 minutit saanud inimene nii ei arvaks.
Pilt on tehtud kurikuulsal jõulupeol aastal 2007.
