Eveliis kirjutas jupp aega tagasi sellest, kui palju isiklikku infot on okei facebookis jagada, ma lisan sellest siia ühe lõigu: “Teiseks leian ma, et igasugu päris privaatset infot ei pea terve maailm teadma. Kui neljakümne-aastane naine postitab näiteks “Täna on meie esimese suudluse aastapäev”, siis paneb see mind (leebelt öeldes) kulmu kergitama. Mis järgmiseks? Esimese vahekorra aastapäev? Kusjuures ma ei ütle, et need inimesed ei võiks selliseid minu jaoks veidraid aastapäevi tähistada, aga kas kõik tutvusringkonnas peavad seda teadma.”

Ma kommenteerisin selle peale, et ma olen vist maailma väiksema privaatsusvajadusega inimene, sest ma võiksin vabalt teha esimese vahekorra aastapäeva postituse. Täna siis teengi.

Me ei ole küll kunagi esimese suudluse või vahekorra aastapäeva tähistanud, aga ma olen neid meeles pidanud. Või vähemalt ma arvasin nii, aga avastasin hiljuti oma tollast päevikut sirvides, et meie esimese vahekorra aastapäev ei olegi 3. detsembril, vaid oli üleeile, või eile, või hoopis täna, oleneb sellest, kas 2 ja 5 sekundit lähevad vahekordadena arvesse… Samuti mäletasin, et ainult esimene kord ebaõnnestus, aga päevikus on kirjas, kuidas teisel õhtul läks samamoodi ning alles kolmandal õhtul suutsin valu välja kannatada.
Mul oli valus, sest see ei olnud mitte ainult meie esimene kord, vaid minu esimene kord üldse. Või oli mul valus mingitel anomaalsetel põhjustel, sest seda valu jätkus veel paljudeks järgnevateks kordadeks ja ma olen aru saanud, et enamikul see nii ei ole, aga see ei ole praegu teemaks.

Niisiis, see esimene kord… Kuigi inimene, koht ja aeg olid õiged, ei olnud põrguvalu pärast selles midagi filmilikku. See oli hoopis midagi sellist, mida ma ei osanud oodata, see oli isegi valusam, kui lapse välja pressimine (siis ma seda muidugi ei teadnud). Mul ei tekkinud valehäbi, kui kogesin esimest korda nii intiimset lähedust, aga mul oli piinlik, et Silveri kuudepikkune kannatlik ootamine tipnes minu valukarjatuse ja ehmatusnutuga. Ilmselt ei osanud ka tema midagi sellist oodata, aga ta oli esimesel ja paljudel järgnevatel õhtutel mõistev, toetav, rahustav, hooliv, õrn… Ideaalne!

Emotsionaalse poole pealt oli minu esimene kord ilus, aga see oleks võinud olla ka mitte nii ilus, kui ma poleks enda põhimõttele (olla kellelegi üks ja ainus, mitte üks paljudest) kindlaks jäänud. Vaatamata oma noorele eale jõudsin enne Silverit kogeda pealetükkivat üritamist nii hea kui halvaga ning kui miski ei mõjunud, siis sain kuulda, kuidas mitte keegi ei oota mind nii kaua, sest meestel on ometi vajadused ja “pole seksi = pole suhet”. Pealetükkiva üritamise all ei mõtle ma ühte korda, vaid kuid kestnud erinevate nurkade alt lähenemist. Kuigi need üritamised ei jätnud mind alati külmaks, siis ma teadsin algusest peale, et sinnani ei jõua asi kunagi. Seda teadmist ei hoidnud ma endale, aga see ei takistanud edasi üritamast.

Silver oli hoopis teine tera, ta võttis meie suhet tõsiselt ka seksita, ta ei üritanud ega survestanud kordagi, ta ei heitnud mulle midagi ette. Vastupidi, ta võttis hoopis korduvalt minu hoogu vähemaks, sest tema arvates ei olnud mina valmis lõpuni minema. Hiljem sain aru, et tal oli õigus. Ma olin valmis siis, kui see juhtus.

Ma olin siis 16-aastane ja Silver oli 21 ning me olime ninapidi koos olnud 11 kuud, millest umbes 6 olime olnud kindlas suhtes. Kuna meie suhe arenes aeglaselt ja sai alguse sõnadeta, siis me ei oska konkreetsest päevast aega lugeda, aga no selge on see, et jõudsime enne esimest korda teineteist üsna hästi tundma õppida.

Ma ei pannud seda kirja, sest meil on 11. “esimese vahekorra aastapäev”, mida kolm päeva järjest suurejooneliselt tähistame…
Ma panin selle kirja rohkem seetõttu, et keegi ei peaks leppima vähemaga! Ja kui mõni tüdruk peaks jõudma siia otsides näiteks fraasi “süütuse kaotamine”, siis ta loodetavasti julgeb jääda kas või viimaseks neitsiks maamunal, et oodata õiget inimest, kelle jaoks pole mingi probleem oodata õiget hetke.

Meie lastele räägin seda lugu (ja igasuguseid teisi ka) kindlasti põhjalikumalt, et meie poisid kasvaksid meesteks, kes peavad naistest lugu, et meie tütar tunneks enda väärtust ja et nad oskaksid arvestada, et ilusad hetked sünnivad kahepoolsest austusest, usaldusest ja hoolimisest.