Kuidas me ETV pulma kutsusime…

Härra nohiseb Arensburg spaahotelli ülimugavas voodis minu kõrval ja ma kasutan hetke, et jagada midagi 8 aastat vana ehk seika pulmapäevast, mille aastapäeva me siin hetkel tähistame. Enne mainin, kuidas üllatusena ootas meid toas külm tervitusšampus, mille puhul selgus õhtul, et selle üllatuse tahtis ema meile organiseerida, aga hotell ei võtnud tema raha vastu ning pani tervituse enda arvele. Igati armas tegu nii ema kui hotelli esindaja poolt. Aitäh!

_MG_2551

Aga nüüd selle juurde, kuidas 8 aastat tagasi jõudis meie kõrvu külajutt, kuidas me, vanad rikkurid, kutsusime ETV endale pulma.

Tegelikult oli asi nii, et uudis oli Marika Martinist (mis oleks pidanud siililegi selge olema) ja meie saime ETV kohalolekust teada perekonnaseisuametisse jõudes. Oleksime küll saanud keelduda registreerimise jäädvustamisest, aga kuna meile tuli see olukord üllatusena ja kõik olid valmis uudist tegema, siis me ei osanud ära öelda. Pärast ei osanud väikesest kommentaarist ka keelduda, kuigi järgmisel õhtul “Aktuaalset kaamerat” vaadates soovisime, et oleksime seda teinud.

Uudislõik on siin (aga ärge enne vaadake, kui olete postituse lõpuni lugenud): http://uudised.err.ee/v/eesti/a99ea766-f472-45fa-96d8-4f36b0a2339c

Ma olen kaamera ees nagu laksu all seetõttu, et paar hetke tagasi läks mul pilt tasku ja pärast seda suutsin õnnitlusringi ajal meigi laiali nutta. Võib-olla olingi siis erinevate emotsioonide laksu all, millele lisandus kaamerahirm – korralik kompott ühesõnaga.

Ja kuigi ma kiidan kaamera ees, et kõik oli väga südamlik ja ilus, siis tegelikult läks mul kogu jutt ühest kõrvast sisse ja teisest välja ning ma keskendusin sellele, et saaksin oma tõmblevad näolihased ja värisevad jalad kontrolli alla. Seda ei juhtunudki. Lõpuks ma lihtsalt vajusin kokku, kui oli minu kord abieluaktile alla kirjutada. See on osaliselt videoklipis näha, kus ma Härra pakutud pastaka vastu võtmise asemel hoopis end tema poole pööran. Järgmisel hetkel võtsin tal kaela ümbert kinni ja ütlesin, et ma kukun kohe kokku. Pärast seda toibusin külmast higist kaetuna avatud akna all, jõin vett ja kinnitasin, et ma oma allkirja annan ega jäta peigmeest pika ninaga.

Selle allkirjaga ja sõrmustega saabus pingelangus, jalad lõpetasid värisemise, aga kõik emotsioonid tungisid silmade kaudu välja ning nii ma terve õnnitlusringi lahistasin nutta. Nii et jaa, ma olin väga valmis üheks väikeseks kommentaariks.

000015

000013

Minu värisev kommentaar on ka näide sellest, kuidas ma positiivse üleelamise korral surun vaevaliselt endast häält välja. Negatiivse üleelamise korral ei tule mitte midagi. Lihtsalt ei tule ja ma ei saa sinna mitte midagi teha. Aga see on teine teema.

Ahjaa, kui muidu meenutatakse vanu aegu, mil oldi noor ja ilus, siis meie oleme 8 aastaga küll ainult ilusamaks muutunud.

Esimese vanainimeste asja aastapäev

Eveliis kirjutas jupp aega tagasi sellest, kui palju isiklikku infot on okei facebookis jagada, ma lisan sellest siia ühe lõigu: “Teiseks leian ma, et igasugu päris privaatset infot ei pea terve maailm teadma. Kui neljakümne-aastane naine postitab näiteks “Täna on meie esimese suudluse aastapäev”, siis paneb see mind (leebelt öeldes) kulmu kergitama. Mis järgmiseks? Esimese vahekorra aastapäev? Kusjuures ma ei ütle, et need inimesed ei võiks selliseid minu jaoks veidraid aastapäevi tähistada, aga kas kõik tutvusringkonnas peavad seda teadma.”

Ma kommenteerisin selle peale, et ma olen vist maailma väiksema privaatsusvajadusega inimene, sest ma võiksin vabalt teha esimese vahekorra aastapäeva postituse. Täna siis teengi.

Me ei ole küll kunagi esimese suudluse või vahekorra aastapäeva tähistanud, aga ma olen neid meeles pidanud. Või vähemalt ma arvasin nii, aga avastasin hiljuti oma tollast päevikut sirvides, et meie esimese vahekorra aastapäev ei olegi 3. detsembril, vaid oli üleeile, või eile, või hoopis täna, oleneb sellest, kas 2 ja 5 sekundit lähevad vahekordadena arvesse… Samuti mäletasin, et ainult esimene kord ebaõnnestus, aga päevikus on kirjas, kuidas teisel õhtul läks samamoodi ning alles kolmandal õhtul suutsin valu välja kannatada.
Mul oli valus, sest see ei olnud mitte ainult meie esimene kord, vaid minu esimene kord üldse. Või oli mul valus mingitel anomaalsetel põhjustel, sest seda valu jätkus veel paljudeks järgnevateks kordadeks ja ma olen aru saanud, et enamikul see nii ei ole, aga see ei ole praegu teemaks.

Niisiis, see esimene kord… Kuigi inimene, koht ja aeg olid õiged, ei olnud põrguvalu pärast selles midagi filmilikku. See oli hoopis midagi sellist, mida ma ei osanud oodata, see oli isegi valusam, kui lapse välja pressimine (siis ma seda muidugi ei teadnud). Mul ei tekkinud valehäbi, kui kogesin esimest korda nii intiimset lähedust, aga mul oli piinlik, et Silveri kuudepikkune kannatlik ootamine tipnes minu valukarjatuse ja ehmatusnutuga. Ilmselt ei osanud ka tema midagi sellist oodata, aga ta oli esimesel ja paljudel järgnevatel õhtutel mõistev, toetav, rahustav, hooliv, õrn… Ideaalne!

Emotsionaalse poole pealt oli minu esimene kord ilus, aga see oleks võinud olla ka mitte nii ilus, kui ma poleks enda põhimõttele (olla kellelegi üks ja ainus, mitte üks paljudest) kindlaks jäänud. Vaatamata oma noorele eale jõudsin enne Silverit kogeda pealetükkivat üritamist nii hea kui halvaga ning kui miski ei mõjunud, siis sain kuulda, kuidas mitte keegi ei oota mind nii kaua, sest meestel on ometi vajadused ja “pole seksi = pole suhet”. Pealetükkiva üritamise all ei mõtle ma ühte korda, vaid kuid kestnud erinevate nurkade alt lähenemist. Kuigi need üritamised ei jätnud mind alati külmaks, siis ma teadsin algusest peale, et sinnani ei jõua asi kunagi. Seda teadmist ei hoidnud ma endale, aga see ei takistanud edasi üritamast.

Silver oli hoopis teine tera, ta võttis meie suhet tõsiselt ka seksita, ta ei üritanud ega survestanud kordagi, ta ei heitnud mulle midagi ette. Vastupidi, ta võttis hoopis korduvalt minu hoogu vähemaks, sest tema arvates ei olnud mina valmis lõpuni minema. Hiljem sain aru, et tal oli õigus. Ma olin valmis siis, kui see juhtus.

Ma olin siis 16-aastane ja Silver oli 21 ning me olime ninapidi koos olnud 11 kuud, millest umbes 6 olime olnud kindlas suhtes. Kuna meie suhe arenes aeglaselt ja sai alguse sõnadeta, siis me ei oska konkreetsest päevast aega lugeda, aga no selge on see, et jõudsime enne esimest korda teineteist üsna hästi tundma õppida.

Ma ei pannud seda kirja, sest meil on 11. “esimese vahekorra aastapäev”, mida kolm päeva järjest suurejooneliselt tähistame…
Ma panin selle kirja rohkem seetõttu, et keegi ei peaks leppima vähemaga! Ja kui mõni tüdruk peaks jõudma siia otsides näiteks fraasi “süütuse kaotamine”, siis ta loodetavasti julgeb jääda kas või viimaseks neitsiks maamunal, et oodata õiget inimest, kelle jaoks pole mingi probleem oodata õiget hetke.

Meie lastele räägin seda lugu (ja igasuguseid teisi ka) kindlasti põhjalikumalt, et meie poisid kasvaksid meesteks, kes peavad naistest lugu, et meie tütar tunneks enda väärtust ja et nad oskaksid arvestada, et ilusad hetked sünnivad kahepoolsest austusest, usaldusest ja hoolimisest.

Kuni surm meid lahutab…

Kas lugesite artiklit, kus ühe vanapaari lapselapsed jagasid ilusat kurba hetke sellest, kuidas 92aastane Howard laulab oma 93aastasele abikaasa Laurale tema viimastel elupäevadel nende armastuslaulu? Sama laulu, mis lohutas neid, kui Howard läks Teise maailmasõtta.

Ma tean, et mu sõbranna luges, kuid hetke ennast ei vaadanud, sest tal hakkas ainuüksi loetu põhjal väga kurb. Mina vaatasin ja see ongi väga kurb hüvastijätt, aga samas nii ilus ja liigutav ning elust enesest.
Howard on ratastoolis, aga kui Laura kuulis, et ta on ruumis ja avaldas soovi oma meest hoida, siis Howard liikus naise voodi juurde ja tõusis abiga püsti, et paitada oma kallist abikaasat ning laulda talle nende laulu. Samal ajal vaatas peaaegu pime Laura oma abikaasale sügavalt silma ning avaldas mehele oma nõrga häälega armastust, mida lapselapsed edastasid kõvema häälega peaaegu kurdile Howardile:

Üleeile oli Laura veel oma mehe kõrval, seega kirjutan ma temast olevikus. Laura ja Howard on abielus olnud 73 aastat, nad uuendasid oma abieluvandeid 50. pulma-aastapäeval ja loomulikult käis selle sündmuse juurde ka nende laul – Rosemary Clooney ja Harry Jamesi versioon loost “You’ll Never Know”. Nad laulsid seda nii oma vannete uuendamisel kui ka muudel peresündmustel ja ma üldse ei kahtle, et see lugu mängib ka nende mõlema ärasaatmisel…

Nende lugu ja nende hetk keeras mu pisarakraanid lahti, aga ma ei nutnud ainult nende pärast. Ma kujutasin meid Härraga selles olukorras ja nutsin ka meie pärast. See ei ole esimene kord, kus mõtlen sellele, et kunagi (loodetavasti) kauges tulevikus peab üks meist esimesena lahkuma. Ma nii loodan, et Härra pole keskmine mees ja ma saan 93aastaselt tähistada oma 98aastase abikaasaga meie 74. pulma-aastapäeva. Võime piirduda ka 64. ja äärmisel juhul isegi 54. aastapäevaga ja siis koos minna.

Ma ei imesta, miks pikaaegsed paarid surevad lühikese vahega – kui jagada sama inimesega elu näiteks 70 aastat, siis pärast esimese lahkumist sureb teine lihtsalt kurbusesse. Mõnikord võtab see kurbusesse suremine siiski aasta(kümne)id aega ja seda ei soovi ma endale ega Härrale.
Jah, ma tean, et sellele on vara mõelda, ning jah, ma kavatsen Härraga surmani koos olla ega kaalu muid variante. Ma ei ütle, et elus ei või kõike juhtuda, aga ma ei arvesta nende võimalustega, vaid arvestan sellega, et me oleme koos nüüd ja alati. Ma ei ela üks päev korraga, vaid ma elan nii, et Härra usaldaks ja armastaks mind ka homme, ülehomme ning 50 aasta pärast. Ma tean, et tema vastab samaga. Kuni surm meid lahutab. Kui lahutab…