Koduigatsus ja blogiküllus

Meil kõigil on juba koduigatsus peal. Härra puhul ei imesta üldse, sest tema on siin nüüd 5 nädalat olnud, meie alles 2 nädalat, kuid ikkagi igatseme koju.

Me kõik igatseme oma kodu ja aeda. Siin elame kahetoalises ridaelamuboksis tiheda liiklusega maantee ääres, jalutada saame vaid kõnniteel, mis kulgeb paralleelselt maanteega. Oma aias vabalt jooksmise ja mängimisega ei anna võrrelda. Kui enne pidasin plussiks seda, et ma ei pea siin muru niitma ega rohima, siis ma igatsen isegi seda. Meil pidavat puud ja põõsad imeilusalt õitsema, mul on veidi kahju, et ma seda ei näe. Oleks täitsa tore täna hoopis perega õielises koduaias olla, Härra niidaks muru, lapsed mängiksid liivakastis, kiiguksid ja roniksid puude otsas, mina rohiksin, hiljem grilliksime. Õnneks saab see millalgi ikka teoks, on mida oodata. 🙂

Lapsed igatsevad vanaemasid, keda nad pole 3 nädalat näinud. Minu ema nad eriti tihedamini ei näegi, samas Härra ema näevad vähemalt korra nädalas. Meie Härraga nii memmekad ei ole, saame oma emmedeta hakkama küll. Kuid ma igatsen Neljanda “kaksikõe” emmet ehk oma sõbrannat, kelle pesamuna sündis Neljandaga samal päeval. Me pidime tuleval nädalavahetusel minema lasteta Lõuna-Eestit vallutama, nii ootasime seda, aga mis teha, kui minu Härra ei saa enne jaanipäeva töölt vabaks.

Mina igatsen kohutavalt sauna! Mul on tavaks korra nädalas Härra vanemate juures saunas käia. Eriti pingelisel ajal kaks korda nädalas. Suured poisid unustavad end seal arvutisse ja pisikesed sukelduvad mänguasjakasti ning kommikaussi ja mina saan 20-30 minutit saunas akusid laadida. Eelmisel aastal olime siin saunaga majas, siis mul koduigatsust ei tekkinud. Ilmselt selles oligi asi, et tookord kasutasin saunaluksust agaralt ja mu akud olid korralikult laetud.

Härra igatseb hapukoort, Eesti grilltooteid ja üldse rammusaid lihatoite. Kui ta üksi oli, siis ta siin suurelt ei vaaritanud. Minu toodud liha on juba otsas ja ega minagi ei oska siinse poevalikuga teha selliseid sööke nagu kodus. Päeval väljas süües tal Soome toidud keelt alla ei vii. Ühed tõmmud kutid teevad siin lähedal rullakebabe ja kanarullat, mõlemad on väga head, aga neid ka ei raatsi mitu korda nädalas osta, niigi oleme eelarvest väljas.

Muid asju vist ei igatsegi, aga meil on veel pea kolm nädalat aega seda tegema hakata. Vahepeal küll mõtlesin, et äkki lähen ikkagi varem lastega koju tagasi, aga ma ei saa Härrat siia üksi jätta. Tal on tulemas aegade pikim “lähetus”, aga koduigatsus rusub teda juba praegu. Oleme siis kõik koos siin, et ta ei peaks tagatipuks meid ka igatsema.

Kuna mul siin erilisi kohustusi ei ole, siis olen avastanud Bloglovini. Argipäeviti ma selliseid uusi asju ei uuri, sest minu jaoks on kõik uus alati harjumatu ja ebamugav ning ma ei viitsi selliste asjade peale aega raisata. Viimane kord avastasin suure hurraaga Instagrami, aga käputäiest piltidest ma kaugemale ei jõudnud, sest mu telefonis on hirmus aeglane nett, või on telefon ise aeglane, igatahes Instagram jäi minust soiku.

Muide, ma veel aasta-kaks tagasi ei teadnud, mis see Instagram on. Nägin ühte naljakat paroodiat sellest, aga mina ikka arvasin, et tegu on lihtsalt mingisuguse töötlemisprogrammiga või muud sellist. 😀 Ilmselgelt elan ma kivi all. Igatahes tookord jagasin usinalt seda paroodiat teistega, aga kõik olid juba näinud. Ilmselt olete teie ka, aga äkki elab keegi veel kivi all ja näeb esimest korda:

Arvasin, et Blogloviniga tutvumine saab olema ka selline, mis soiku jääb, sest ma ei oska sellega midagi peale hakata. Esimene kord see mulle mingit muljet ei jätnudki, aga nüüd ma juba mõtlen,  kuidas ma varem ilma hakkama sain. Tänu sellele olen avastanud päris palju blogisid, sest seal on “similar blogs” nupp, millega jõuab ühest toredast blogist teise ja edasi kolmandasse ja… Ma loen järsku liiga palju blogisid! Kui koju tagasi jõuan, siis algab ilmselt valulik võõrutusprotsess, nii lugemise kui ka kirjutamise osas.

Sellega meenus nüüd, et ma oleksin pidanud tänaseks Pere ja Kodusse kirjutama. Enam küll teisipäevast tähtaega ei ole, aga ma arvestasin siiski tänase päevaga. Katsun selle asjaga homseks ühele poole saada, kui ma end taas teiste blogisid lugema ei unusta. 😀

Päris blogija? Blogiauhindade jagamisele?

Ma ei ole siiani end päris blogijaks pidanud, sest korra nädalas Pere ja Kodu veebi kirjutamine ei ole päris blogimine. Mul on puudunud see päris enda blogi, mis oleks minu nägu ja tegu. Õigemini on see mul nüüd olemas ja see on 31 päeva avalik olnud, aga millegi pärast ei olnud keel tänaseni nii palju paindunud, et oleksin julgenud end blogijaks nimetada.

Igatahes selle ajaga olen saanud 10 000 klikki, mis on muidugi niivõrd väike number võrreldes vanade kaladega, aga minu arvates verivärske blogi kohta täitsa arvestatav. Lugejate arv ei küündi sellele numbrile küll ligilähedalegi, aga 200+ igapäevast lugejat on siiski motiveeriv. Tunnen taas, et mul on väljaspool koduseinu elu, kuigi istun endiselt kammimata juustega nelja seina vahel keset laste kisa. 😀

Tänasest vast julgen end juba päris blogijaks pidada. Mitte 10 000 kliki pärast, vaid seetõttu, et lugesin, kuidas ühel toredal vanal kalal on ka umbes 200 püsilugejat, mina nende hulgas. Ma arvasin, et tal on see number ikka kordades suurem. Muide, äkki märkasite, et blogil on nüüd lühem aadress – kuussidrunit.com. Selle kinkisin küll 10 000 kliki eest endale, blogile ja lugejatele. 🙂

Kui sain teada, et minu Pere ja Kodu blogi on Blogiauhindade nominent, siis tundsin veidi kohmetust, sest ma ise ennast päris blogijaks ei pidanud. Lohutasin end sellega, et antud kategoorias on mul kõvad konkurendid (kellega ma ei ürita konkureerida) ja mina auhinnalist kohta ei saa, seega kuskile minema ei pea.

Kuid siis sain kutse, mille peale endiselt mõtlesin, et mina küll kuskile ei lähe, aga… Nüüd juba mõtlen, et oleks tore enda pudrused riided vahelduseks millegi viisakama vastu vahetada ja esimest korda 1,5 aastat tagasi ostetud kingad jalga panna. Viimane tegelikult ei oleks hea idee, sest äkki need hakkavad kuskilt hõõruma, aga jumal teab, millal avaneb uus võimalus neid kanda. See, kas ma nendega kõndida ka oskan, on muidugi teine teema.

Ühesõnaga see üritus oleks võib-olla tore vaheldus ja see oleks juba päriselt elu väljaspool koduseinu. See, et ma auhinda ei saa, ei tähenda, et ma ei võiks minna meelt lahutama. 😀 Kõik oleneb muidugi sellest, kas ema hoiab lapsi – praegu ta seda plaani ei võtnud ja seega on mul vara kingade peale mõelda. Isegi, kui minemata jääb, siis vähemalt on tore mõelda, et mind kutsuti. Päris blogija ikkagi!

Lisa Pere ja Kodu postitusele

Oma tänast postitust kirjutasin ma väga pikalt, sest tegu on võrdlemisi delikaatse ja valuliku teemaga, milles ei tahaks jätta valemuljet ega kellelegi liiga teha, kuid milles tahaks olla võimalikult aus. Ma jätsin kirjutamise eile õhtul pooleli, sest esiteks oli mul peavalu ja teiseks tulid vanavanemate meenutamisest pisarad silma.

Kuigi ma juba õhtul proovisin hoolega sõnu valida, et mitte kõlada nagu ma heidaks oma maailma parimale vanaisale ja vanaemale midagi ette, siis hommikul oli tunne, et ma üldse ei avaldagi postitust. Ma nägin nimelt vanaema unes, küll vaid viivuks, aga see pani mind kahtlema, sest viimane asi, mida ma soovin, on teha oma vanavanematele ülekohut.

Unenägu ise oli tegelikult väga veider. Ma sorasin vanaema peeglikapis, jälle! Nagu ka eelmises unenäos, kus vaatasin pildialbumeid, mis asusid samas kapis. Seekord imetlesin punaste kividega prossi, mida imetlesin viimati palju aastaid tagasi. Leidsin ka tema vanad prillid, vaatasin end peeglist ja panin need endale ette ning momentselt vaatas mulle peeglist vastu vanaema. Riided jäid samaks, kehahoiak ja kõik muu ka, aga minu asemel oli järsku vanaema. Ma ehmusin, võtsin prillid eest, ja panin need aeglaselt ette tagasi, et teda uuesti näha, kuid nägin vaid ennast vanaema prillidega.

Võib-olla oli unenäol tähendus, võib-olla nägin seda vaid seetõttu, et enne uinumist mõtlesin temale. Igatahes ma muutsin oma postitust mitu korda ja otsustasin selle ikkagi avaldada, kuid tahan rõhutada, et oma vanavanematele ma tõesti midagi ette ei heida. Olen hoopis tänulik, et nad mul olemas olid.