Pole ammu kohtunud… Minu viga. Kui mõtlete, et mul on viimasel ajal kindlasti väga kiire olnud, sest jätkasin 12. klassis ja võtsin kõrvale kutseõppe, siis eksite. Ma loobusin kutseõppest. Jälle. Keskkooli lõpuklassi nimekirjas olen, aga koolis pole kordagi käinud ja mitte ühtegi asja pole kodus ära teinud.

Irooniline on see, et kutseõpe oli miski, mis minus elevust tekitas, ent ma lõin verest välja, sest 60 EKAP-d + 12. klassi viimased ained + 11. klassi uurimistöö… Ma ei uskunud, et ma sellega hakkama saan. Oma osa on muidugi ka sellel, et õppeaastast umbes 5 kuud olen ma lastega üksi ja see ei ole väike koormus. Nii ma loobusin kutseõppest, aga samas ei ole ma 12. klassiga üldse tegelenud, sest see ei tekita minus elevust, vastupidi, ainult vastumeelsust ja ärevust. Elasin kooliaasta alguses isegi esimesed paanikahood üle, mille peale panin lõpuks psühhiaatri juurde aja. Sain selle detsembrisse.

Ma tegelikult kirjutasin ühele tasulisele psühhiaatrile juba kevadel, sest ma olin langemas taas punkti, kus tundsin, et ma olen täiesti tühi, et ainus, mida mul on oma perele veel anda, on mu elukindlustus… Seda ütlesin ka kirjas, aga vastuseks sain vaid automaatteate, et covid-19 tõttu vastuvõtte ei toimu. See oli löök allapoole vööd. Kirja saatmine oli minu jaoks eneseületus, tegin seda peaaegu hüsteeriliselt nuttes ja järgmisel hetkel tundsin, et ma ainult alandasin ennast.

Umbes sama tundsin eelmisel nädalal, kui kirjutasin pikalt ja avatult õppedirektorile, kes tundus olevat lähim tegelane õppealajuhatajale või -nõustajale, lähim RTG Jutale. Ma ei hakka kirja ümber jutustama, vaid kopeerin selle siia:

Tere!

Ma ei tea, kas kirjutan õigele inimesele, aga mul on palju küsimusi ja kõhklusi seoses õppetööga RAK-is. Mul jäi RTG-s 12.klass pooleli, RAK-i astusin üksikaineõppesse, aga õppetööga ma veel alustanud ei ole, sest iga kord, kui ma üritan Siseveebis, Outlookis ja Facebookis oleva info tervikuks siduda ning Moodles ringi vaadata, kaob mul igasugune motivatsioon. Ütlen eos, et minu jaoks oli RTG süsteem lihtne, arusaadav ja mugav, aga praegu kiilub mul kõik kinni ja olen juba paar nädalat olnud seda meelt, et ma löön käega, suva see keskharidus, ma lihtsalt ei jaksa rohkem. 

Aga siis jälle mõtlen, et mul on nii vähe jäänud, nii vähe… Ma lahkusin kutsekeskkoolist III kursusel, aga Tapa Gümnaasiumis sain kooliteed jätkata vaid 11. klassis ja ma murdusin kaotatud aasta, keskkonnamuutuse ja alandava matemaatikaõpetaja tõttu. Ma sain jõuluvaheaja viimasel päeval järgmise hommiku matemaatikale mõeldes närvivapustuse ega läinud rohkem kooli, isegi dokumentidel ei suutnud ise järel käia.

RTG-s üritasin jätkata aastal 2010 ja 2012, need jäid üritusteks. 2016/2017 õppeaastaga sain 11. klassi tehtud (v.a uurimistöö), aga sellega ei kaasnenud kergendust, vaid ärevus süvenes, kaks aastat jäid jälle vahele, kuni üritasin eelmisel õppeaastal uuesti ja ma usun, et ma oleksin õnnestunud, kui distantsõpe poleks peale tulnud, sest siis ei olnud mul kolme algklassilapse õpetamise (+ lasteaialapse) kõrvalt aega ega jaksu enda õppimistega tegeleda. 
Praegu oleks mul aega, aga pole motivatsiooni, pole kedagi, kes mind julgustaks ja toetaks (nagu tegi seda Juta V RTG-s) ja pole selgust selle osas, mida ma tegema pean. 

Lugesin kas Outlookist või Facebookist, et üksikaineõppijad kutsutakse järjest vestlema, et plaanid paika panna, aga keegi pole siiani minu vastu huvi tundnud. Mind lisati alguses e-õppesse, see tuli mulle ootamatult, aga samas hakkas see mõte mulle meeldima, kuid järgmisel hetkel oli Siseveebis juba käskkiri, et olen tavaklassis, kuigi ma ütlesin, et las siis jääda e-õpe. Klassijuhatajaga suheldes sain aru, et olen kolmes aines tavaõppes ja kahes e-õppes. Need kaks peaksid olema geograafia ja inglise keel. Mina näen Outlookis aga ainult tavaklassi gruppi, e-õppijate teadetele ma ligi ei pääse. Ütlesin seda klassijuhatajale, ta ütles, et ma kannataks, et kursus on koostamisel. Mis kursus, ma ei tea. Samuti ütles ta, et Moodles näen oma kursusi, kui login ID-kaardiga sisse, et siis pole õpetajatelt parooli vaja. Ma näen, et geograafia kursus on olemas, aga liituda ma sellega ei saa ja samas ei ole ma saanud ühtegi teadet geograafia õpetajalt koos parooliga. Inglise keeles jooksevad mul tegemata tööd, aga tegelikult peaks mul vaid üks kursus tegemata olema, mitte terve 12. klassi inglise keel.

Ühesõnaga, kogu olukord on minu jaoks praegu nii segane, et tahaksin käega lüüa, aga võib-olla kellegagi rääkides muutuks olukord selgemaks. 
Kellega ma peaksin kohtuma, et saada aimu, mida ma tegema pean ja kuidas ma seda teha saan?

Lugupidamisega

Vastuseks sain: “Edastan teie kirja klassijuhatajale. Ta edastab teile kõikide kursuste lingid.” Järgmisel hetkel kirjutas klassijuhataja messengeri, et ta lisas mind e-õppijate meililisti ning saatis lingi Moodle kursuste ja paroolidega (milleks oli siis 13.10 saadetud teade e-õppijate Outlooki grupis). Ei mingit Jutat, kes oleks kutsunud mind endaga kohtuma, minu hinded lahti võtnud ja öelnud, mis mul veel teha on vaja, mind mõistnud ja toetanud… Ma nutan seda kirjutades. Nutan! See peaks ütlema, kui väga ma Jutat ja RTG-d igatsen. (Kes ei tea, siis Rakvere Täiskasvanute Gümnaasium pandi aastase etteteatamisega kinni ning õpilased suunati edasi ametikooli.)

Ma usun, et RAK-is on praegu täielik segadus, nendega liitus üleöö ikkagi ca 200 täiskasvanud õpilast, kellele hakati e-kursusi looma augusti lõpus. Praegune olukord on kõigile uus ja ilmselt pole kellelgi aega olla mulle Juta eest. Mulle tundub tegelikult, et muutus käib RAK-ile isegi veidi üle jõu ja seetõttu hakati septembri keskel otsima üldharidusõpingute õppejuhti. Klassijuhatajale käib vast ka ca 200 õpilast üle jõu, ta on ikkagi 8.-12. klassi peale ühine…

Igatahes, enda avamine viis ainult selleni, et näen nüüd Outlookis e-õppijate gruppi ja pääsesin Moodles kursustele ligi, aga kellegagi rääkida ikka ei ole. Nagu mulle öeldi: uju või upu. Ma kardan, et ma upun.

Kui ma ei oleks läbi magamata ööde ja pisarate nii kaugele jõudnud, siis ma ei kõhkleks ja lööksin kohe käega, sest tõsi on see, et ma ei püüdle selle poole iseenda pärast, teen seda vaid välisest survest. Mul ei ole plaanis keskhariduse baasil midagi õppima minna, mul ei ole seda stiimulit. Ma tahaks selle kõige lihtsalt kaelast saada, et keskenduda edasi kutseõppele: RAK-is on mitu eriala, mis mind kõnetavad ja need on kõik põhihariduse baasil või pole seegi nõutud.

Käegalöömine pole muidugi välistatud, sest on õhtuid, kus ma tunnen, et nii oleks kõige õigem, nii langeks õlgadelt koorem, mis hoiab mind paigal. Praegu ma lihtsalt tammungi aastast aastasse oma “pean omandama keskhariduse” happes, mis ainult söövitab mind, mitte ei vii edasi.

Ma olen üleüldse liimist lahti. Olen seda mingil määral vist alati olnud, mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Viimasel ajal rohkem. Viimase aja all pean silmas paari viimast aastat, umbes nii kaua on asi progresseerunud. Ma ei tea mis asi. Võib-olla on see füüsiline, võib-olla vaimne, võib-olla mõlemat…

Või siis päris kindlasti mõlemat, sest rauadepood on mul tühjad ja D-vitamiini tase liiga madal. Jep, pärast kõike seda punast liha ja päikest, mida see suvi on täis olnud. Rauataseme asemel on tõusnud hoopis kolesterool ja seda veidi üle normi.

Vaimne seisund on nii ja naa. See naa võib tulla vajalike mineraalide ja vitamiinide puudusest, sest laias laastus ma masendunud ega kurb ei ole. Olen pigem apaatne – ma ei taha teha isegi asju, mis mulle meeldivad, rääkimata asjadest, mis ei meeldi. Nii tuim ma aga ei ole, et iga veidigi liigutava asja peale nutma ei hakkaks.

Ma olen väsinud. See väsimus on füüsiline, mitte vaimne. See ei ole isegi päris väsimus, sest ma ei ole otseselt unine, ma ei haiguta, aga leian end siiski sageli pikutamas, sest ainuüksi nõudepesu võtab naha märjaks ja paneb südame puperdama.

Mõnikord leian end ka keset päeva magamast, seda väga harva, kuigi võiksin seda iga päev teha. Ma lihtsalt tean, et siis ei jää ma õhtul enam kuidagi magama. Mitte et muidu jääksin kergelt… Päeval uinun küll kergelt, mõnikord piisabki vaid pikali heitmisest, aga päevane magamine pole mingi magamine. Öösel ei juhtu seda kunagi, aga päeval on tavaline, et ma kõigun kuskil kahe seisundi piiril – ma kas kaotan reaalsustaju ja vähkren kogu aeg, ent mõistus ei virgu, või siis ärkan ning kuulen ja tajun kõike, aga ei saa end liigutada. Kumbki pole kosutav variant.

Uinakutest rääkides, siis ühel hommikul saatsin ma küll lapsed kooli ja ise läksin voodisse tagasi. Järgmisel hetkel helistas Silver, nägin, et kell on 10.19 ja ma hüppasin voodist püsti: “Appi, ma magasin sisse! Ei ole võimalik!” Tormasin toast välja ning tardusin esikus, sest rulood olid üleval, toad valged, lapsed läinud… Siis meenus, et ma ikka olin hommikul ka tunnikese üleval, aga jäin nii sügavalt uuesti magama, et Silveri kõne peale tuli mulle silme ette ainult see moment, kus ma äratuskella kinni panin, edasi oli tume maa.

Ma tegelikult tunnen, et asi on paremuse poole liikumas, olen ikkagi paar kuud võtnud korralikes kogustes D-vitamiini ja rauda koos B-vitamiinidega, lisaks GABA-t, 5 HTP-d, oomega-3 kalaõli ning hiljuti lisasin kombosse veel magneesiumi. Viimase mõju on kõige kiiremini avaldunud, jalakrambid pole enam nii tavalised ja silmalaud pole esimesest pihustamisest alates tuksunud, varem tegid seda pea kogu aeg. Veidraid südamelööke on ka vähemaks jäänud. Vahepeal oli täitsa tavaline, et poolunne jäädes tekkis mul hingamispaus, rinnus läks õõnsaks ja süda tegi ühe eriti tugeva löögi, millele järgnes vabalangustunne peas. Ütleksin, et peas läks ka õõnsaks, aga seal on nagunii suhteliselt õõnes.

Kui ma loen mainitud ainete puuduse kohta, siis kõik mu füüsilised ja vaimsed mured on sümptomite hulgas esindatud, nii et võib-olla ei olegi mul otseselt midagi viga, vaid ma olengi lihtsalt tühi. Tühi igasugustest vajalikest ainetest, mis omakorda tekitab tunde, et ma olen endast kõik ära andnud, rohkem pole midagi anda. Seda olen ma viimasel ajal tundnud ka blogi puhul. Ka praeguse postitusega on mul tunne, et ma annan endast midagi ära ja mul on raske seda teha, sest ma olen niigi tühi.

Samal ajal on inimesi, kes annavad päriselt teistele midagi, annavad oma aega ja energiat, et aidata raskelt haigeid inimesi või haavatud loomi… Mul on olnud palju selliseid hetki, kus mõni abipalve või üleskutse tekitab tunde, et ma ei jaksa neid isegi lugeda, sest ka need võtavad minust mingi osa ära. Ma lihtsalt alati tunnen, et tahaksin kõiki aidata, aga samas ei jaksa ma kedagi aidata, isegi iseennast mitte.

Lubasin siin jagada rahvaalgatust Loomakaitseseaduse ja selle õigusaktide muutmiseks, aga ma ei jõudnud nii kaugelegi, et annaks oma allkirja, kuigi mõtlesin sellele pea igapäevaselt. Õnneks ei ole kõik nagu mina ja algatus sai üle 7000 allkirja ning on tänaseks Riigikogule üle antud.

Lubaduse andsin Loomapäästegrupile, kelle osas on mul olnud vastakaid tundeid… Ma ei hakka neid tundeid siin pikalt lahkama, sest laias laastus leian, et nad ajavad õiget asja. Mul endal on lihtsalt raske tõmmata kuskile piiri, mistõttu ei ole ma muutnud looma inimesega võrdseks ja näen paljudes vigastustes pigem looduslikku valikut, sest vastupidisel juhul jõuaksin ma lõpuks sinnani, et laseksin isegi paelussil rahulikult oma kõhus elada. Inimeste valikult loomi hooletusse jätta ma looduslikuks valikuks ei pea, nii et selles osas toetan gängi tegevust kahe käega ja edaspidi ka 10 euroga kuus.

Hakkasin Loomapäästegrupi püsiannetajaks, sest see on taas vähim, mida ma teha saan (enda süümepiinade vähendamiseks), sest midagi muud ma ju ei jaksa teha. Ma valisin enne summa ära ja alles siis lugesin, et sellise püsiannetusega on mul võimalik saada aasta pärast toetajaliikme kaart, millega saab soodustusi ka Jüripoja kliinikus, kus ma oma loomadega käin. Loodetavasti mul seda kaarti tulevikus väga sageli vaja ei lähe, nii saaksin kõige soodsamalt hakkama.

Püsiannetustest rääkides, siis meenutan, et talviste kulude vähendamiseks tühistasin Kingitud Elu igakuise toetamise, aga unustasin jätkata, kui seis jälle paremaks läks. See tuli meelde siis, kui mu uriinis oli valk, bilirubiin ja veri ning ma jõudsin nende guugeldamisega kaugele arenenud soolevähini. Pärast seda hakkasin uuesti püsiannetajaks ja poole suuremas summas kui varem. Mitte et ma arvaks, et see diagnoosi eemal hoiab, kuid tühistada oli hästi halb tunne ja ma üritan seda pausi nüüd kuidagi kompenseerida.

Aa, perearst pani muidu diagnoosiks “halvasti pestud tussu”, nii et muretsemiseks ei ole põhjust…

Tegelikult mõned uuringud mind siiski ees ootavad, mitte küll otseselt uriinianalüüsiga seotud (v.a sapikivide välistamine), aga ma oma hädade puhul nii kindlalt vitamiinide ja mineraalide puudusele ei panusta, et muud variandid kontrollimata jätan. Täna alustangi gastroenteroloogist.

Tahan end lõpuks ikkagi korda saada, olgu selleks siis vaja pikemat vitamiinikuuri, sooleuuringut või psühhoteraapiat. Või lihtsalt mingit muutust. Oli ju siiski üks ööpäev, kus ma tundsin, et ma elan. Ja ma tõesti elasin. Ma ei andnud endast midagi ära, ainult ahmisin sisse. Aga järgmisel hetkel maandusin valusalt, sest tegelikult oli kõik endine. Mina olin endine. See ööpäev andis siiski lootust ja ma olen pärast seda võtnud kõik vastu: iga kutse, iga ettepaneku, iga uue võimaluse. Kavatsen jätkata samas vaimus, et ma koduseinte vahel juuri alla ei võtaks…

Naljakas on see, et meil pole tegelikult vist kunagi nii hästi läinud kui praegu, aga ma olen end kindlasti elus õnnelikumana tundnud. Praegu ei ole ma küll õnnetu, aga ma ei ole õnnelik ka. Ma lihtsalt olen. Või ei ole. Nagu tühi maja.

Rääkisime ükspäev emaga koolist ja ma küsisin, kas õepoeg, kes läheb esimesse klassi, ei saa kooli poolt kunstitarbeid või muud sellist kingituseks. Ema vastas: “Ei, neil antakse ainult 100 eurot ranitsatoetust.” Ma tegin suured silmad: “Ainult 100 eurot? AINULT?!” Ema ei pidanud silmas, et 100 eurot on vähe, ta tahtis vaid öelda, et sellele ei lisandu midagi juurde, aga mul oli seda ikkagi naljakas kuulda…

Meie kaks esimest said oma koolitee alguses ca 20 euro väärtuses kunstitarbeid pluss päeviku, eelmisest aastast lisandus juurde ka kooli tekkel, mis teeb nüüd kingituse väärtuseks umbes 50 eurot ja see on kõik. Ei mingit rahalist toetust neile, kel astub laps esimesse klassi või neile, kel lähevad korraga neli last kooli.

Me ei ole suuremast toetusest otseselt puudust tundnud, kuid olen imestanud küll, kui olen kuulnud, milliseid toetusi teised omavalitsused pakuvad. Kes 300 eurot, kes 200, kes iga lapse kohta 50… Sellistest toetustest ma ära ei ütleks, meil on algava kooliaasta peale ikkagi juba praegu üle 500 euro kulunud, kuigi ma ei ole veel ühtegi liimipulka ega värvilist paberit ostnud.

Olen teinud suuri silmi ka siis, kui “Lapsed kooli” kampaania suunas on jagatud kriitikat sõnadega, et suurperede lapsed saavad niigi suuri toetusi ja kõike tasuta, aga ikka on veel vaja. Me oleme samuti kohalikus suurte perede ühenduses, maksame aastas 40 eurot liikmemaksu ja saame selle eest ühe korra tasuta kinos käia… Ei mingit asjade sadu… Olgu, oleme saanud suurperede ürituste käigus külastada oluliselt soodsamalt ka Ahhaa keskust või Vembu-Tembumaad, kuid eelmisel aastal käisimegi vaid korra kinos.

Tänavu mõtlesin ühendusest välja astuda, aga ei teinud seda, sest meie liikmemaks aitab ehk neid suurperesid, kel läheb vaja kõikvõimalikke ühenduse hüvesid (toiduabi, annetatud riided, mänguasjad, tarbeesemed jne). Seetõttu olen enamasti loobunud ka pakutavatest koolitarvetest, sest on peresid, kellel läheb neid rohkem vaja. Ainult et seekord saavad koolitarbeid vaid need, kes pole ühendusele võlgu… Minu loogika ütleb, et nemad seda abi just kõige enam vajavadki, mistõttu jätaksin hea meelega meile mõeldud tarbed neile.

Alati ma ei ole pakutavast loobunud – kui Teine läks kooli, siis võtsin tasuta koolikoti küll vastu, tol ajal kulus see abi ära. Tegu oli mingisuguse St.Reet koolikotiga, ei midagi uhket, aga pidas kenasti kolm aastat vastu ja väikese remondi järel peaks kindlasti mõnda aega veel, kuid ostsin ikkagi uue, sest Teise punasekirju hele kott ei meeldinud talle algusest peale. Nüüd sai endale Apollost hallikirju tumeda Jeva, see ehk kestab kauem kui kolm aastat.

Esimene ja Neljas said ka endale Apollost koolikotid, Esimese Jevaga panin veidi mööda (oli liiga suur), selle vahetasin mingi tundmatu firma koti vastu, mille Esimene välja valis. Neljanda ranitsaga olen aga küll rahul, kaalub teine vaid 700 grammi ja loodan, et makstud raha eest on seda ranitsat nii kauaks, et kolme aasta pärast saab mu õetütar sellega kooli minna. Esimese esimene koolikott teenis last neli aastat ja teenib nüüd edasi õepoega, kes sellega kooliteed alustab. Muidu hea kott, aga neljandas klassis jäi see juba veidi väikseks, seetõttu ei hakanud seda peresiseselt edasi pärandama, vaid läksime kolme uue koolikoti teed. Maksma läksid need umbes 150 eurot, mis on kolme koolikoti kohta vist üsna hea, kui arvestada, et mõni ranits maksab üksinda sama palju.

Koolikottidest suuremaks kuluartikliks olid spordiriided ja -jalanõud. Lisaks sisejalanõudele on lastel vaja ka sisebotaseid, mida nad kannavad nii kehalises kui ka trennides (ühe paariga on keeruline, kui kord on kehaline või jalgpall õues, kord sees ning kord on üks õues ja teine sees samal päeval) – see on otsene kooliaastaga seotud kulu, sest nende botastega õues mängimas ei käida. Spordiriided lähevad samuti käiku ainult kehalises ja trennis ning neid olen varunud mitu komplekti, kuna kehalises kantud pluusiga ei kannata minna pärast tunde trenni ning trennis kantud pluusi ei saa järgmisel päeval kehalises kanda.

Pükste puhul ei piisa ka ainult ühest paarist, kui mõnel päeval on lapsel nii kehaline, jalgpall kui ka maadlus. Lisaks veel ujumistunnid, mille jaoks ostsin Esimesele ja Neljandale uued ujumisriided, sest vanad olid juba piinlikult parajad. Sõna otseses mõttes.

Ühesõnaga, riiete osas on praegu kõik olemas (midagi oli varasemast alles, midagi ostsin juurde nii Sportsdirectist kui ka Paavli kaltsukast), kuid puudu on veel kaks paari sisebotaseid ja mõned ujumistarvikud. Mõned ujumistarvikud tähendab siis umbes nelja paari prille ja kahte mütsi, aga nendega õnneks kiiret ei ole, sest ujula avatakse oktoobris. Kui avatakse.

Büroomaailmast ostsin juurde veel kaks spordikotti, sest eelmisel kooliaastal jäi kolmel poisil kahest spordikotist väheks, igal lapsel peab ikka oma kott olema. Ühe pinali ostsin ka sealt, nii tuli 79 eurot täis ja saime kingituseks kaasa juhtmevabad kõrvaklapid. Soovitud pinal maksis seal küll 3 eurot rohkem kui Karupoeg Puhhis (kust tellisin kaks pinalit), aga kõrvaklapid olid seda hinnavahet väärt. Vist. Teoorias pidid need Silverile minema, kuid tema pisikestesse kõrvadesse need ei mahu… Minu lahmakates kõrvades on need küll mugavad, aga ma ei ole kindel, kas ma oskan nendega midagi peale hakata.

Need pinalid… Tegelikult ei olnud VAJA uusi pinaleid (v.a Neljandale), ma lihtsalt tahtsin kõigile samasuguseid. Eelmisel aastal osutus Kolmanda pinal nii mugavaks lahenduseks, et nii Esimene kui ka Teine üritasid temaga vahetuskaupa teha. Ostsin siis nüüd kõigile Targeti pinalid, millel on üks lukk (Esimesel on olnud ka kahe lukuga pinal, aga need lukud ei tahtnud kinni minna, kui pinal oli täis), sisemine keeratav leht (ei mingit voltimissüsteemi, mis katab pool lauda) ning lukuga pikk tasku sügavamas pooles, kus saab hoida anumaga teritajat (meil nõutud) ja muid asju, mida ei viitsita kummi vahele tagasi torgata või mille jaoks ei ole seal ruumi.

Perekaardi omanikele on Büromaailm muidu hea koht, kust koolitarbeid osta, aga ainult siis, kui pood on lähedal… E-poest tellides ei olnud mul Perekaardist mingit tolku. Neid koolitarvete müüjaid on veel, kelle juures saab Perekaardiga allahindlust, kuid kõigiga on mingi aga (minul, kes ma ei ela üheski Eesti linnas). Käisin küll Rakveres ühes poes eeltööd tegemas, ent koolikotid olid seal kallimad kui netipoodides ning soovitud pinaleid ja kustutavaid tindipliiatseid seal ei olnud, nii et Perekaart ei läinud ka seal käiku.

Tindipliiatsid ostsin hoopis Sulemehest, ühe pliiatsi hind on seal 50 senti ja mulle meeldivad need rohkem kui Pilot Frixionid, mis on kordades kallimad. Olen ostnud ka Carioca pliiatseid, kuid need lõpetasid kohe kirjutamise, kui puutusid töövihikute vähe libedama pinnaga kokku, rullikud lihtsalt kiilusid kinni või läksid muudmoodi rikki. Pilotiga seda muret pole õnneks olnud, kuid neid ei jaksa hulgi osta. Pole vajagi, kui on olemas oluliselt soodsam alternatiiv.

Erich Krause tindipliiatsi leidsin kevadel Grossi poes ja ostsin ühe vaid seeõttu, et äkki Esimesele selline sobib – ta nimelt polnud nõus enam titekaid tintekaid kasutama, aga pastakaga kirjutades oli lõpuks isegi laud korrektoriga parandamisest valge… Erich Krause sobis, sest see näeb välja nagu pastakas. Ostsin järgmisel päeval viimased kaks pliiatsit ka ära ning rohkem ma pole neid Grossis näinud. Rimis nägin, aga seal oli iga pliiats eraldi kilepakendis ja maksis 99 senti, jätsin vahele. Netiavarustest ei leidnud ma samuti peale Sulemehe rohkem müüjaid, nii et ostsin neid sealt hulgi, nagunii kulub ka neid hulgi.

Rohkem ma midagi varunud ei olegi, kuigi tegelikult peaksin ostma koolivormi elemente ja need pole kõige odavamad. Ma küll hääletasin koolivormi poolt ja teoorias mulle endiselt mõte meeldib, aga kui praktikas pean igal hommikul laste polosärgid riiderulliga üle käima, sest need korjavad külge iga ebeme ja kassikarva, siis eelistan tavalisi riideid, mis maksavad vähem ega vaja sellist vaeva. Igapäevaseid riideid ega jalanõusid ma koolikuludesse muidugi ei arvesta, sest neid on nagunii vaja, olgu kool või koroona.

Koolikulude osas lootsin tegelikult 500 euroga hakkama saada, aga selle summa olen juba ületanud ja omajagu asju on veel puudu. Põhiliselt küll väikesed asjad, aga teatavasti annab palju väikesed asju kokku suure summa… Tõenäolisem on see, et tänavu läheb kooliaasta algus 700 eurot maksma, mis sedasi tundub suur summa, aga 175 eurot lapse kohta ei tundugi nii väga suur, kui arvestada seda, kui palju asju selle summa sees on.

Ainus, mida ma ei pea kolmandat aastat järjest ostma, on vihikud. Nendega on Valemivihik meid pikaks ajaks varustanud ja ma olen selle eest väga tänulik. Ma võiksingi olla lihtsalt tänulik, Valemivihik pole minult mingit vastuteenet oodanud, eelmisel aastal ei jaksanud ma neid blogis mainidagi, aga nemad sellegipoolest kirjutasid ka tänavu ja küsisid, kas tohivad meile taas uue satsi vihikuid saata. Loomulikult!

Seekord aga ei taha ma niisama tänulik olla, ei tahtnud tegelikult eelmine kordki… Siis panin isegi väikese loosipaki kokku, aga kaugemale ma sellega ei jõudnud. Ongi ehk hea, nüüd kasvas Valemivihiku kingipakk veidi suuremaks ja selles on midagi kolmest viimasest aastast:

Me oleme saanud Valemivihikult nii palju vihikuid, et kõigi endale hoidmine võrduks ahnitsemisena. Mulle küll meeldib asju pikaks ajaks ette varuda, kuid päris ahnitseda ei tahaks, nii et 3. septembril loosin kaasarääkijate vahel ühe valemeid täis kohvri välja. Mind ikkagi huvitab, millisel kujul te ranitsatoetust saate ja kui palju läheb teil laste koolisaatmine maksma. Eriti põnev oleks kuulda, kus suurpered kõike tasuta saavad, kuuldavasti jagatakse isegi jalgrattaid niisama…

4. september: Väikese hilinemisega naeratas loosiõnn Maarjale, mille üle on mul väga hea meel, sest viie lapsega peres kulub ilmselt iga vihik ära.

Valemivihikutega on mul täitsa isiklik kogemus olemas, sest minu kui täiskasvanud gümnasisti jaoks on need vihikud asendamatud olnud. Kooliteed jätkates ei mäletanud ma ühtegi valemit ega reeglit ega isegi vene keele tähestikku, kõike olen valemivihikutest otsinud ja kontrollinud… Tänu matemaatika valemivihikule tegin isegi geomeetria töö neljale. Ei, ma ei spikerdanud, sealt jäi lihtsalt meelde valem, mis tundus mulle loogilisem, kui see, mida õpetaja kasutas ning see valem aitas mul kontrolltöös kaks ülesannet ära lahendada.

Ma ei tea, kas lapsed on sedasi vihikutest abi saanud, kuid uusi teadmisi on nad küll saanud. Selliseid kordi on palju olnud, kus Esimene või Teine on tulnud küsimusega “kas sa teadsid, et …” või on lihtsalt jutu käigus mingi põneva fakti välja käinud. Kui olen uurinud, kust nad seda või teist teavad, siis on vastuseks olnud: “Valemivihikust lugesin.”

Mis mulle valemivihikute juures meeldib, on peaasi.ee leheküljed – ma nii loodan, et need on reaalselt kellelegi abiks. Mitte ainult need, Valemivihikul on mitmeid kasulikke või isegi vajalikke koostööpartnereid, kes jagavad lastele väärt infot ja aitavad parandada maailma.

Vihikutes on muidugi ka puhast ajaviidet motivatsioonilugude, sudokude, loogikamõistatuste, soovituste ja muu sarnase näol. Tundides tuleb tegeleda küll tunnitööga, aga kooliaasta jooksul vast tekib piisavalt palju selliseid hetki, kus valemivihikute võimalused kuluvad ära. Kevadel läksid need igatahes igati asja ette, kui ma laveerisin kolme lapse koolitööde vahel ja ootaja aeg oli pikk…

Ma ei tea, kellele ma praegu valemivihikuid üldse tutvustasin… Enamus on nendega vast kursis, paljudel kindlasti valemivihikud ostetudki – kui nii, siis loodan, et tšekid on alles ja kenasti esitatud, et Apple Watch nutikella loosis osaleda.

Mulle tuletas see nüüd meelde, et mul on Apollosse andmed saatmata, aga ma tahan ikka ka McBook`i loosis osaleda…

PS! Olen valemivihikud kingituseks saanud, kuid see pole mind millekski kohustanud, postitus on sündinud soovist postitada.

Ma olen päevade ajal palju kordi lekkinud, ikka väga palju kordi, sest veel hiljuti ei möödunud kuud, kus seda ei juhtunud. Reeglina juhtus see keset magusat ööund, mis tähendab, et keegi ei näinud seda, välja arvatud Silver, aga tema ei lähe arvesse, sest ta on hullematki näinud.

Koduse inimesena pole ka päise päeva ajal lekkimine suurem asi probleem olnud, aga jama on olnud siis, kui olen pidanud keset menstruaadot (menstruatsiooni esimestel tormistel päevadel) välja minema. Varem kandsin siis neljatilgatampooni koos öösidemega, kuid mõnikord jäi sellestki väheks. Näiteks ükskord sattusid mul menstruaado ja hambaarst samale päevale, ent ma ei hakanud visiiti tühistama, sest arvestasin, et pooletunnise visiidi saan küll topeltkaitsega hakkama. Ma ei arvestanud aga sellega, et pooletunnine visiit venib kolm korda pikemaks…

Kas ma mainisin, et hambaarstiks oli kena meesterahvas? Igatahes, läksin mina tema juurde esihammaste pisikesi lekkivaid (kui irooniline) täidiseid uute vastu vahetama, kuid temal vist juhtus olema rohkem vaba aega ja ta hakkas omal algatusel taastama esihamba nurka, mille kaotasin juba lapsepõlves ära. Ma ei saanud tuimasti tõttu üldse aru, et ta tegeles millegi muuga, ainult aeg tundus venivat, kuid arvasin, et kindlasti saab kohe kõik valmis ja ma saan püsti tõusta. Peagi tundsin, et tagumikualune on märg ja ma ei tahtnud enam püsti tõusta, vähemalt mitte enne, kui arst on koju läinud…

Oleksin võinud muidugi siis ka mõelda, et see mees on näinud minu puhul hullematki (näiteks musti poore ja surnuaeda suus), samuti oli ta näinud mind veritsemas – tema poolt jäädavalt lõhutud igemest tuli ikkagi rohkem verd, kui mina olin toolile jätmas… Ainult et tol hetkel ei olnud mul tunnet, et veri on veri, vahet ei ole, kust see jookseb, nii et olukorraga tõtt vaatamise asemel mõtlesin variantidele, kuidas sellest diskreetselt välja tulla.

Kui hambaarst sai oma töö valmis, siis ta andis mulle peegli, et saaksin vaadata oma esihamba uut nurka. Seletas pikalt, et tegi seda vaid katsetamise pärast, et näha kaua tulemus kestab, sest üldiselt bla-bla-bla. Ma ei suutnud keskenduda. Minu peas vasardas vaid teadmine, et tool mu all on verine, mistõttu oli mul taastatud hambanurgast suva, samamoodi oli mul suva siis, kui seda ei olnud, sest see oli mu hammaste juures kõige pisem iluviga.

Kui tema oma jutu lõpetas, siis mina istusin ikka toolis edasi ja vaatasin peeglist oma hambaid ning mõtlesin samal ajal, kas lasta toolil liugu nagu väike laps ja loota, et tõmban riietega kõik puhtaks või oodata, kuni arst ja õde mulle selja keeravad, et saaksin tooli märkamatult korda teha. Valisin viimase variandi ehk jäin oma uut hambanurka “imetlema” ja paberrätikuga suud tupsutama, et see veidi niiskemaks muutuks, sest kavatsesin sellega esimesel võimalusel tooli puhtaks tõmmata.

Ma istusin sedasi nii kaua, et tõenäoliselt hakkas isegi arstil ja õel juba imelik ning nad mõtlesid oma peas, kuidas mulle viisakalt mõista anda, et võiksin minema hakata. Ma ise tahtsin ka minna. Haihtudes.

Lõpuks ma ikkagi tõusin ja tegin seda kuidagi nii, et samal ajal toetasin paberit hoidva käega toolile ja libistasin selle kiiresti enda tagumiku alt läbi. Keerasin end ka kohe tooli poole ning püüdsin võimalikult loomulike liigutustega viimased verenired prahi pähe maha pühkida. Kui palju arst ja õde nägid või aru said, seda ma ei tea, aga mina astusin selg ees uksest välja ega läinud sinna enam kunagi tagasi.*

Kogu see ebamugavus ja veiderdamine oleksid ära jäänud, kui ma oleksin tol ajal teadnud midagi lekkekindlatest aluspüksteks. Kõlavad esialgu mutilikult, eks? Kui Viljakusmonitor.ee esindaja Helina küsis, kas oleksin sellistest pükstest huvitatud, siis mu esimene mõte oli küll, et tegu on mingit sorti …

Uudishimust siiski vaatasin, mida need endast kujutavad ja pidin tõdema, et tegu polegi Tena Lady hübriidiga, vaid aluspükstega, mida oleks mul juba ammu vaja läinud. Siiani ei kandnud ma päevade ajal mitte ainult topeltkaitset, vaid ka topeltpükse ehk tõmbasin bikiinipüksid tavaliste aluspükste peale, et need suruks öösidet veel rohkem vastu keha ja vähendaks lekkimisohtu. Ilmselgelt see ei toiminud, kui ma ikkagi iga kuu lekkisin… Rõhutan – lekkisin! Seda pole nüüd pool aastat juhtunud.

Mitte et lekkekindlad aluspüksid oleksid kõikvõimsad – Knixteeni “rattapüksid”, mis teoorias oleksid pidanud asendama öösidet, vedasid mind kohe esimesel ööl alt, sest minu jaoks oli imav osa nii eest kui tagant ikkagi liiga lühike. Ma tegelikult arvasingi, et see juhtub, sest seda juhtub ka öösidemega, mis on mõõtudelt pikem, kuid imele lootes võtsin siiski selle riski.

Miks nimetan neid rattapüksteks? Sest need näevad välja nagu lühikesed püksid ning nende imav osa meenutas mulle alguses sadulapehmendust. Neid kandes ei ole aga ei rattapükste ega mähkme tunnet, üldse pole mingit tunnet, need on nii mugavad, et kui need on pesusahtlist esimesena näppu jäänud, siis olen neid niisamagi kandnud, mitte ainult päevade ajal. Liibuvate pükstega ma neid avalikus kohas siiski ei kannaks, kuigi Silver ütles, et midagi pole näha ega aru saada. Ta ütles sama mu peanaha psoriaasi kohta ka…

Kuigi need ööpüksid vedasid mind päris esimesel ühisel ööl alt, olen nendega väga rahul, sest järgmisel ööl täitis see koostöös menstruaalanumaga eesmärki ning kolmandast ööst tegi seda iseseisvalt. Kellel päevade ajal ei uputa, sellel asendavad need püksid öösidet ilmselt esimesest ööst alates. Kuigi minu jaoks on ka menstruaalanum mugav, siis öösel eelistan ikkagi ilma magada, nii et menstruaado möödudes kannan ainult lekkekindlaid pükse ja pean tõdema, et ööd pole päevade ajal kunagi varem nii mugavad olnud! Naljakas lause, aga nii see on.

Knixteeni ööpükste juures on vaid üks miinus – hind (42 €). Ma olen siin teisest paarist puudust tundnud, sest olen tahtnud neid kanda nii öösel kui ka päeval, aga käsi ei ole tõusnud pükse ostukorvi lisama, kuigi olen endale kinnitanud, et mugavus maksab ka midagi.

Ostsin juurde hoopis kaks paari Knixteeni boksereid (25 €), mis on kui tavalised aluspüksid, ainult et need imavad sama palju vedelikku kui kaks tampooni.

Kinxteeni bokserid ei erine eriti Lindexi õmblusvabadest aluspükstest, mida ma muidu kannan, välja arvatud siis selle poolest, et neid saab kanda menstruatsiooni ajal lisakaitsena või hoopis ainsa kaitsena. Ma esimestel päevadel küll anumata hakkama ei saa, aga kui edasi mitu päeva lihtsalt määrib, siis tunduvad lekkekindlad püksid parema lahendusena. Knixteeni lekkekindlate pükstega on päevade ajal väga loomulik tunne, nii et neid julgen ma soovitada kahe käega.

Kahjuks ei saa ma öelda sama Viljakusmonitor.ee tootevaliku soodsaimate (15 €) lekkekindlate aluspükste kohta.

BNB aluspükste plussiks on küll tagakülje pikk lekkekindel osa, mis võimaldab päevade ajal magada rahulikult selili või lamada muretult hambaarsti toolis, aga need püksid sahisevad kergelt. Need teevad samasugust häält nagu tegid laste madratsikaitselindad. Teised seda sahinat ilmselt ei kuule, sest pikad püksid vähendavad ja summutavad seda, kuid mina kuulen seda, kui neid jalga tõmban, ainult nende väel kõnnin või nendega magan, mistõttu tekitavad need tunde, et mul on lekkekindlad püksid jalas…

Ma küll kannan neid aluspükse, aga peamiselt siis, kui teised on pesus, sest erinevalt Knixteeni pükstest pole need õmblusvabad (nende mudel on üleüldse veidi vanaemalikum), need pole jalas sama mugavad ja need ei kaitse sama hästi (v.a selili asendis, siis on need paremad), sest lekkekindlat osa ääristab puuvillane õmblus ja kui vedelik sinnani jõuab, siis see imbub sujuvalt ääre sisse ja liigub sealt edasi aluspükste välimisele küljele. Kodus ei ole seda juhtunud, aga matkale neid uuesti jalga ei paneks ja ainult nendele päevade ajal ka ei loodaks.

Ma ei ütle, et need püksid halvad on, aga ma ei saa neid sama soojalt soovitada kui Knixteeni boksereid (või tavalise lõikega aluspükse). Magada on nendega iseenesest hea, sest nende lekkekindel osa on eest võrdlemisi pikk ja tagant ulatub lõpuni välja, kuid teised meeldivad ikkagi rohkem. Eelistused on muidugi erinevad, mistõttu on kindlasti naisi, kellele meeldivad puuvillased BNB püksid rohkem kui nailoni ja lycra segust Knixteeni omad. Kellele istub puuvillane aluspesu paremini, siis BNB valikus on igati loomuliku välimusega sportlik mudel, mille puhul ei saa arugi, et tagumikul jooksvad õmblused ääristavad lekkekindlat osa – need mulle täitsa meeldivad.

Juhin tähelepanu sellele, et vaatamata välisele värvierinevusele on BNB pükste sisemine lekkekindel osa endiselt valget värvi, aga neid ei tohi valgendada ega üle 40-kraadises vees pesta (valget värvi mudelil on mõlemad lubatud).

Kui veel BNB ja Knixteeni sarnasusest ja erinevusest rääkida, siis mõlema puhul sobib suurustabeli järgi mulle XL suurus. XL!!! See on ju extra large ja mul pole ühtegi paari pükse, mis oleksid extra large… Ma ei kahtle, et mul on suur tagumik, aga ma venitan veel isegi mõned M suuruses püksid jalga, mistõttu võtsid esimesed XL suuruses riideesemed natuke sõnatuks. Mitte ainult minu, vaid ka Silveri, kes vaatas, et radika peal kuivab köögirätik, aga tegelikult olid need mu Knixteeni ööpüksid…

Ühesõnaga, tahtsin jõuda selleni, et BNB puhul on XL suurus mulle täitsa paras (viimati oli mu puusaümbermõõt 105 cm, nüüd pigem veel suurem), kuid Knixteeni püksid on hästi õhukesest, pehmest ja venivast materjalist ning nende XL venis jalas kiiresti välja, nii et juurde varusin numbri võrra väiksemad aluspüksid. Kes kõigub Knixteeni puhul kahe suuruse vahel, siis valige pigem väiksem.

Muide, lekkekindlad püksid ei pea üldse olema ei bokserid ega mingid vanaemakad…

Kahjuks pole tegu minu tagumikuga, vaid ka see pilt on Viljakusmonitori kodulehelt laenatud. Pildil on Thinxi stringid, mis imavad endasse sama palju vedelikku kui pool tampooni, mistõttu annavad need tampoonile või menstruaalanumale arvestatava lisakaitse. Minule kõlab see küll kui õudusunenägu, sest stringid on minu jaoks sama ebamugavad kui tampoon, aga kellegi jaoks päästavad need kindlasti päeva(d).

Ma olen siin keskendunud põhiliselt päevadele, aga lekkekindlad aluspüksid tulevad kasuks ka nõrkade vaagnalihaste, suurema vooluse, küünlaid kaasava ravikuuri ja muu sarnase puhul, kus muidu oleks vaja pesukaitset. Väga head on need ka menstruatsiooni eel, kui tahaks igaks juhuks juba midagi kasutama hakata, sest tead, et iga kell võib veritsus alata.

Mul on kahju, et ma enda jaoks need püksid alles nüüd avastan, need oleksid mu elu juba ammu mugavamaks ja vähem piinlikuks teinud. Ma ei ole ikkagi ainult hambaarsti toolis lekkinud, vaid ka bussis, rongis, autos, kinos, koolis, poes jne.

Kui Neljandal ükskord menstruatsioon algab (appi, see võib juba 4-5 aasta pärast juhtuda), siis päris kindlasti varun talle hunniku lekkekindlaid aluspükse, et tema ei peaks kunagi sedasi vereplekkidega maadlema. Muide, Knixteen (nagu nimest võib oletada) ongi mõeldud teismelistele, aga laia suurusvaliku tõttu sobivad need ka täiskasvanutele ja on sealjuures soodsamad kui täiskasvanutele mõeldud mudelid.

Olgugi et ma olin eespool kohati veidi kriitiline, pean ütlema, et mul on viimased 5-6 menstruatsioon möödunud tänu lekkekindlatele pükstele (ja menstruaalanumale) 100% lekkevabalt. Loodetavasti on see enamuse jaoks normaalsus, aga ma olen ikka veel rõõmus, kui näen hommikuti valget lina…

Kes tunneb, et talle kuluksid samuti lekkekindlad aluspüksid ära, siis Viljakusmonitoris on need koodiga kuussidrunit kuu lõpuni 15% soodsamad.

Kellel on samuti mõni piinlik lekkimislugu kirja panna, siis laske tulla, et ma ei tunneks end ainsa veristajana…

*Hambaarsti juurde ei läinud ma enam kunagi tagasi ka seetõttu, et eelnevalt mainitud 70 euro asemel oli arve hoopis 190 eurot ja seda peamiselt tolle ülesehitustöö pärast, mis tehti minuga arutamata lihtsalt katsetuse pärast. Vähemalt püsib see katsetus endiselt suus, läheb vist juba seitsmes aasta…

PS! Postitus on sündinud koostöös Viljakusmonitoriga, kes saatis mulle nii OrganiCupi kui ka lekkekindlad aluspüksid, mis mõlemad on parandanud mu elukvaliteeti. Mul oli esmaspäeval menstruaado menstruatsiooni teine päev ja ma tõstsin nende ajal autost veljed maha, lasin istmed alla, tõstsin veljed tagasi, tassisin keldrist rehvid ka autosse ja sõitsin otse Rakverre. Ma isegi ei mõelnud sellele, et mul on päevad, veel vähem sain ma sellest aru. Varem oleksin aga rehvide tassimise ajal seda kohe tundnud… Mul vist ei olegi enam mestruaadot, olukord on kõvasti paranenud ja ma ei ole teinud muud kui läinud sidemete pealt anuma peale üle…

PPS! Anumast rääkides, siis kuu lõpuni on Organicup.com lehel kaks mentruaalanumat ühe hinnaga (koodiga aug20) ja kui ma ei eksi, siis saatmine on tasuta.