Kuu aega hiljem

Armsad sõbrad, kes te käite siin iga päev vaatamas, kas olen midagi uut kirjutanud, ma väga vabandan teie ees järjekordse pika vaikuse pärast. Ma olen endiselt olemas, kuigi vahepeal oli tunne, et ma annan laste distantsõppe pärast otsad. Algus läks iseenesest sujuvalt, ent viimased nädalad muutusid kõigi jaoks nii tüütuks, et keegi meist ei tahaks seda sügisel korrata.

Igatahes, lastel said klassid lõpetatud, mina aga jätkan sügisest üksikaineõppes, sest üksikud ained mul tegemata jäävad. Kui ma võtan juurde veel kutseõppe, siis eriolukord vol. 2 rikuks taas minu kooliplaanid ära, seda ei tahaks samuti korrata. Pole muidugi välistatud, et kaks asja korraga on endiselt nii suur suutäis, et järjekordseks põrumiseks pole eriolukorda vajagi. Põrumisest rääkides, siis enne võtsid laste kooliasjad nii palju energiat ära, et enda asjadele polnud aega mõelda, aga nüüd hakkab kõik kohale jõudma ja kahju on. Ma olin juba nii lähedal, samas olen ikka nii kaugel, et hakkan juba arvama, et haridus ei ole minu jaoks… Sügisest jätkan ainult seetõttu, et magamata öödel ja valatud pisaratel mingi mõte ka oleks.

Kirjutasin mõned postitused tagasi, kuidas sain x-i töö eest, mille enda arvates ära tegin. Jah, ma tegin selle töö ära, aga ma olin selle esitamise ajaks õppinud nii lastega kui nendeta 10 tundi ja mul jäi Moodles märkamata, et ma pean kinnitama, et olen kinnitanud, et soovin töö õpetajale esitada. Ei, mul ei läinud lausega midagi sassi, sest ühe lihtsa faili õpetajale saatmine seal täpselt nii keeruline ongi. Kui mu äpardus välja tuli, siis ma seda eriliseks mureks ei pidanud, sest töö oli mul ju tehtud, nii et saatsin selle meili teel ära, aga õpetaja ei arvestanud seda. Ei arvestanud ka siis, kui tõestasin nii dokumendi loomise kuupäeva kui ka Chrome ajaloo kuvatõmmisega, et sain töö õigel ajal tehtud ja enda arvates ka õigel ajal esitatud. Ei mingeid erandeid – kuna töö õigel ajal läbi Moodle temani ei jõudnud, siis nüüd pean selle tegema uuesti ja seda juba koolis. Ma usun, et te loete ja mõtlete, et tühiasi, mina aga kirjutan seda klomp kurgus, sest mul on sada muud tegemata tööd ja viimase asjana tahan ma teha teist korda midagi, mille ma tegin läbi häda õigel ajal ära, aga see üks puuduv näpuliigutus… Minu jaoks oli see nii suur tagasilöök, et see ajab siiani nutma.

Eesti keele eksamil läks mul ka halvemini kui proovieksamitel, kus sain esimesel korral 84 punkti ja teisel korral 74. Nüüd tuleb ehk 64 punkti, sest kirjand jäi mul poolikuks, seda nii sõnade arvult kui ka sisult. Kui kirjandi esimene pool räägib aiast, siis teine pool aiaaugust ja lõppsõna mõtles pastakas ise viimasel minutil välja, ma isegi ei mäleta, mida ta sinna kirjutas. Alguses mõtlesin küll, et proovin sügisel või järgmisel kevadel uuesti, aga kelle jaoks? Suure tõenäosusega ei lähe mul kunagi vaja ei lõputunnistuse keskmist hinnet ega riigieksamite tulemusi, sest mul ei ole mingit soovi minna edasi kõrgharidust omandama. Mul ei ole ka mingit soovi teha tööd, kus tuleb tihedalt inimestega suhelda, ma näen end pigem kuskil tehase pimedas nurgas omaette nokitsemas. Või vanemate talus põllutöid tegemas.

Viimane on siiski ebareaalne, sest ma ei oska põllutöid teha ja mul pole palju võimalusi isa kõrval õppida. Tal pole aega ega kannatust õpetada ka. Aeg-ajalt on enda lõbuks muidu tore kätt harjutada, näiteks mõnda aega tagasi vedasin kopaga turvast aeda ja sellisel kujul ma pole varem frontaallaadurit kasutanud. Koppa visatud prahti olen küll lõkkehunnikusse kallanud, aga kuskilt hunnikust kopaga midagi võtnud ei olnud, nii et minu jaoks oli see väga põnev võimalus. Esimese kopatäie sain venna juhendamisel kätte, see oli korralik hunnik, aga teise “kopatäie” peale hakkas ema jalad ristis naerma, turvast oli seal nii vähe, et sama hästi oleksin võinud seda labidaga aeda viia. Edasi läks siiski paremini, vaid laialilükatud turbahunnik reetis, et selle kallal käis algaja…

Ühel õhtul käisin isaga pritsimas, mis tähendab siis seda, et viisin teise traktoriga veepüti põllule ja sõitsin lähemale, kui tal oli tankida vaja. Neljas oli kaasas ja tema oli ka ainus, kes tahtis kaasa tulla, poisse ei tõmba traktorid juba aastaid, Kolmas isegi kardab nendes sõita. Nad on ehk isasse, ta töötab küll igasuguste masinatega, kuid traktorid on tema jaoks igavad ja põllutöid ta teha ei taha. Neljas on minusse, tema tahab kõigega sõita ja kõike proovida. Keevitamist proovis ta isegi enne mind ja kui tema juba proovis, siis pidin mina ka.

Minnes edasi kondimootoriga masinate peale, siis mul on nüüd ratas! Mul ei ole 16 aastat ratast olnud… Või noh, mul oli ilus punane ratas, mille kohta vanemad ütlesid, et hoidku ma seda hästi, sest nende poolt on see viimane. Mina võisin seda hästi hoida, aga vend ja õde seda ei teinud ning ma olen neid aastaid norinud, et nad on mulle ratta võlgu. Mõned nädalad tagasi ütlesin vennale, et mul on ratas välja valitud, ostku ära. Ta oli nõus ja ma ei jäänud ootama, millal tal mõistus koju tagasi tuleb, nii et juba paar tundi hiljem olime Mustamäe Fixuses ja ostsime sealt kolm ratast.

Kirjutasin eelmisel kevadel, kuidas saime Fixusest neli ratast 800 euro eest, seekord nii odavalt hakkama ei saanud. Nüüd maksid kolm koos lisadega peaaegu kaks korda rohkem ja autos võtsid need ka kaks korda rohkem ruumi, aga vähemalt mahtusid ära ja vend ei pidanud Tallinnast rattaga koju sõitma. Kuna Esimene kasvas juba eelmise suve lõpuks oma 24-tollisest rattast välja, sai ka tema endale uue, täpsemalt 14-tollise raamiga Dragi ratta, mina 15-tollise Fuji Nevada (veidi teistsuguse raamiga, aga sellist kodulehel pole) ja vend ostis endale 19-tollise Nevada. Me rattad on peaaegu ühesugused, minu oma lihtsalt veidi vähem mehelik.

Linnaratast ma ei tahtnud, sest ma näen end rohkem metsaradadel sõitmas, aga esialgu vaatasin siiski naiseliku raamiga valget maastikuratast. Vend vaatas ka alguses Dragi ratast, aga tänu Reiko heale veenmisvõimele soetasime hoopis teistsugused, palju sportlikumad. Ma olen valikuga rahul, sõita on mugav ja kerge ning kui juhtub, et minust ikka erilist väntajat ei saa, siis on ratas piisavalt sooneutraalne selleks, et jätta see poistele.

Kiitsin eelmisel aastal Reikot ette ja taha, kiidan seekord ka. Mul oli väga hea meel, et temast sai taas meie müügimees, ta on oma töös nii hea, et ta suudaks mulle maha müüa ka Kirby tolmuimeja ja Amway liitumise. Nali! Nii hea ei ole keegi. Ta lihtsalt oskab luua sellise õhkkonna, kus ükski küsimus ei tundu liiga rumal ja kus pole kohta ebamugavatele vaiksuhetkedele, naerule aga küll. Tänu temale on Fixusest rataste ostmine olnud mõlemal korral kui sõbral külas käimine. Üldiselt kaks ilma kolmandata ei jää, nii et kui Reiko vahepeal võrkturundusega tegelema ei hakka, siis läheme talle uuesti külla, kui keegi vajab jälle suuremat ratast või kui Silver tahab enda 20 aastat vana ratta välja vahetada. Ta ei saa ju oma vana krigiseva loguga meiega sõitma tulla…

Tegelikult ta ratas vist ei ole logu, ma ei tea, ma pole seda viimased 10 aastat sõitmas näinud ega kuulnud. Kuuekesi oleks muidu tore küll sõita, viiekesi oleme seda nüüd mitu korda teinud ja pole üldse hull. Välja arvatud siis, kui on. Kord sõitis Kolmas rivi ees ja kui ma ütlesin, et tagant tuleb traktor, siis ta võttis hoo nii maha, et kõik hakkasid rivis vingerdama, käskisin kiiremini sõita, mille peale hakkas Neljandal nii kiire, et ta sõitsis Kolmandast mööda. Meenutan, et samal ajal tuli tagant traktor… Selliste ootamatuste (ja joobes või lihtsalt jobude autojuhtide) pärast ei meeldigi mulle paremal pool teed sõita, üksinda ka ei meeldi, vasakul tunneksin end turvalisemalt.

Veel turvalisemalt tunneksin end metsaradadel, aga et nendeni turvaliselt jõuda, tuleks esmalt paigaldada autole haakekonks ja siis soetada rattahoidikud nii katusele kui konksule, sest ma ei leia, et oleks olemas üht või teist kuuele rattale. Mõttekam oleks võib-olla üldse käru osta või auto Ford Transiti vastu vahetada… Ma muidu ei armasta meid suureks pereks nimetada, aga praegu tahaksin küll ohata, et see on suure pere mure. Ohkan ka kergendusest, sest ilmselgelt on maailmas palju suuremaid muresid.

Rattajuttu lõpetuseks mainin ära, et Esimesele ostsime ikka ise ratta ja minu omast maksime ka pärast üle poole kinni, keegi ei pea mu venna pärast muretsema, ma ei teinud teda puupaljaks.

Uut on meil rohkem… Ja mulle meenus sellega nüüd üks asi, aga kõigest järjekorras. Kindlasti mäletate, et me rott Siidi suri möödunud kuul, mäletate ehk ka seda, et ma lubasin rohkem rotte mitte võtta. Noh, ma palju ei võtnudki juurde, ainult kaks. Kahjuks läks aga nii, et esimesest kahest rotibeebist suri üks juba kolm päeva hiljem. Kui ma neid poes nägin, siis ütlesin kohe, et oi, üks nii paksuke ja teine nii peenike. Ilmselt juba aimate, kumb neist suri.

Kolm nädalat hiljem võtsin järgmise rotibeebi, neljasest seltskonnast kõige elavama ja uudishimulikuma, kuigi välimuselt meeldis mulle üks üleni helehall. Paraku oli too helehall teistest pisem ja tema olekus oli midagi tuttavat, midagi, mis meenutas surevat rotibeebit.

Vasakul on Triibu, kes oli meiega vaid kolm päeva. Edasi tuleb tema õde Täpike, uus beebi Musti ja vanamutt Bella. Kõik nimed on tulnud lastelt.

Mul ei olnud plaanis võtta rotte juurde, aga kui Bella hakkas veetma päevi puurinurgas magades, siis mul hakkas temast kahju. Ta oli ilmselgelt üksik, kurb ja stressis. Otsustasime, et võtame kaks ühevanust rotti juurde, siis jäävad nad pärast Bella surma teineteisele seltsiks, kuni on nende aeg minna. Nii palju siis sellest plaanist… Loodetavasti klapivad Täpikese ja Musti ajad paremini.

Rotibeebide võtmine oli väga õige otsus, Bella hakkas neid nähes kohe elama, esimese asjana pesi ta beebid puhtaks ja ülejäänud õhtu ei lasknud ta neid silmist. Triibu viimasel elupäeval konutas ta küll taas nurgas, sest Triibu magas tema peal. Ilmselgelt sai Bella aru, mis Triibuga toimub ja ta oli talle samamoodi toeks nagu Siidile, ta ei liigutanud end isegi siis, kui ma puuri süüa panin, sel hetkel oli kõige tähtsam see, et Triibul oleks soe. Bella on uskumatult suure südamega rott.

Musti liitus Bella ja Täpikesega kolm nädalat hiljem ning temagi võeti kohe omaks. Nad on kolmekesi nii armsad ja tänu väikestele on Bella jälle Bella. Beebid on aga tõelised beebid, nad väsivad ruttu ära ja jäävad kogu aeg voodis või diivanil magama, Bella koos nendega. Siidi oli hoopis teist masti, tema ei jäänud isegi beebina kuskil magama. Mida kauema ta lahti oli, seda rohkem ta lihtsalt hävitas asju, aga magama ei jäänud.

Nüüd siis see asi, mis mulle alguses meenus. Triibu on ikka sügavkülmas… Ma ei tea, kuidas ma ta sinna nii kauaks olen unustanud. Muide, Siidi oli meil ka paar nädalat Soomes sügavkülmas, me tõime ta koju ning matsime Luha talus maha. Triibu läheb tema kõrvale.

Ma ei saa aru, mis nutupostitust ma täna kirjutan! Kooliteema juures nutsin, nüüd nutan… Raske on sedasi jälle teemat vahetada.

Viimase kuuga olen saanud veel uusi kogemusi ja asju, näiteks sain esimest korda kukelt peksa ja eelmisel nädalal sain silma alla uue pigmendilaigu.

Kolm kannuste tekitatud sinikat kuuest + mu uus pigmenditriip, pildil vasaku silma all (ülahuulel on ekseemikreem, mitte piimavunts).

Kukerünnakust on suva, see ei olnud isegi eriti valus. Kuna püksid jäid terveks, siis ma ei hakanud lähemalt üldse uurimagi, kas sain kriimustada või mitte. Õhtul alles avastasin, et kriimustustest oli asi kaugel, ma olin nagu kummikuulidega pihta saanud. Kukega oleme muidu sõbrad edasi, pärast (provotseeritud) rünnakut võtsin ta kohe sülle ja rääkisime asjad selgeks. Pigmendilaiguga ei ole mul aga midagi selgeks rääkida, me sõbrad ei ole.

Midagi uut on veel. Silver vahetas töökohta ja seoses sellega ka elukohta. Viimast üleöö ehk kui ta reede õhtul andis kaks nädalat ette teada, et lahkub töölt, premeeriti tema kaheksa-aastast lojaalsust kohese vabastamisega, samuti pidi ta kohe elukohast lahkuma. Ma ei hakka kirja panema, milliste “tänusõnade” saatel seda tehti…

Õnneks on nende aastate jooksul tekkinud Silveri ümber palju inimesi, kes teda tekkinud olukorras toetasid. Endine töökaaslane võttis kaasa oma kõige kapima sõbra ja nad mahutasid kogu meie soome maise vara esimese kaubikusse, öö veetis Silver endise töökaaslase diivanil ning laupäeval otsisid nii uus otsene ülemus kui ka endise tööandja endised sõbrad talle uut elukohta. Esialgu käis ta küll ise üht üürikat vaatamas, aga selle saamiseks oleks pidanud enne avalduse täitma ja siis uue nädala keskpaigani vastust ootama… Ootamise asemel helistas ta paarile inimesele ja tunni pärast oli tal tuba olemas endise tööandja järjekordse endise sõbra üürimajas. Palju endiseid, eks. Neid kõiki ühendabki see, et Silveri endine tööandja on nende kõigi jaoks kas endine tööandja, endine äripartner või endine sõber.

Uus elukoht on ühiselamu-tüüpi, Silveril on oma avar magamistuba koos suure vannitoaga, kuid köök on teistega ühine. Või noh, mis teistega, temaga sama poole peal elab praegu ainult üks noor naine, ülejäänud toad on tühjad. Kokku nad siiski puutunud ei ole, sest too naine on enda tuppa pisikese kööginurga loonud ja ühist kööki ta ei kasuta. Saunas pole nad ka koos käinud, samuti pole Silver üksi leili võtnud, ta pole eriline saunasõber. Minuga käib ta saunas ainult seetõttu, et saunalava on üks väheseid kohti, kus aeg seisab ja kus saame segamatult kõigest rääkida.

Sekka paar saunapilti ajast, kui mul veel põsesarnal pigmenditriipu ei olnud…

Sellised lood siis. Veidi segased veel, sest Silveril on nüüd nii palju vaba aega (töötab 7 päeva asemel 4,5 päeva nädalas), et tore oleks koos olla, aga samal ajal ta ei tea, millisesse gruppi või millisesse linna ta lõpuks pidama jääb, nii et me ei saa praegu mingeid plaane teha. Elame päev korraga.

Kirjutasin küll nii, nagu asjad oleksid käinud kiirelt ja lihtsalt, aga tegelikult on terve see kevad olnud täis pettumust, kahetsust, kõhklemist, muretsemist, viha, masendust ja nii edasi. Viimastel nädalatel veidi ka kergendust ja elevust, kuid halvad emotsioonid ei ole veel ajalugu, sest mõned asjad tuleb ametlikuks ajada ja mõnest asjast ei saa me ilmselt kunagi üle.

See on teema, mille peale võiksin hakata siin kolmandat korda nutma, aga olen vist kõik nutud ära nutnud… Nüüd tõuseb ainult vererõhk.

Silver on tänaseks neli nädalat ja kolm päeva ära olnud, see aeg on väga kiirelt möödunud. Kiirelt, aga mitte kergelt. Meil mõlemal on olnud emotsionaalselt raske, eriti Silveril, mistõttu ma väga oleksin tahtnud olla tema kõrval. Samuti oleks tahtnud olla tema minu sünnipäeval kodus, aga just tol õhtul tassis ta meie asju endise töökaaslase kaubikusse. Või peaksin ütlema sõbra kaubikusse, sest sõpra tunned hädas, eks.

Homme tuleb Silver aga koju, sest ülehomme on Neljandal lasteaia lõpupidu. See ikkagi toimub! Ei jää lasteaiast viimaseks mälestuseks see, kuidas prügikotiga sealt asju ära tõin. Neljas pole küll märtsist lasteaias käinud, aga ikkagi on tore panna möödunud ajale üks pidulik punkt.

Ma panen sellele postitusele ka nüüd punkti, olen kirjutanud juba 10 korda rohkem sõnu, kui kirjutasin kirjandis…

Ma vist ei taha enam Soomes olla

Kui kodus tundub osaliselt 12 aastat ja vanemgi remont juba kole (aga remondilaenu maksame veel paar aastat tagasi, nii et uue jaoks on vara), siis Soomes olles on mälestus korterist vaid helge ja hea. Eriti seekord, sest siin ei mahu kolm last korraga õppima ja siin pole head valgust ja siin on külm ja kole ja üleüldse ebamugav…

Mingi aeg kirjutasin, et siinsed tingimused hakkavad vaikselt väsitama, aga nüüd hakkavad need juba masendama. Me oleme ikkagi kolmekümnendates pereinimesed, meie “suvila” ei peaks olema eramaja teisel korrusel ja me ei peaks käima keldris pesemas. Seda veel läbi K köögi, kes Eestist tagasi tuli (viiekümnendates mees, kellega jagasime siin juba 2014. aastal elamispinda, seega ammu oma inimeseks muutunud, lihtsalt meil on nüüd jälle vähem ruumi), aga see on väike miinus selle kõrval, et tuulekojast alates on teekond keldrisse pea sama külm kui õues ja keldriski pole praegu rohkem kui 11 kraadi sooja (100-ruutmeetrisesse ruumi ei küta väikse puhuriga midagi juurde ka). Jah, kõigil pole selliseidki tingimusi, aga ma olen sooja vannitoaga nii harjunud, et külm kelder ajab kärsa kärna.

Ainsaks plussiks on siin olematu üürihind, mida tuleb maksta ainult siis, kui me pinda kasutame. Samal ajal on see miinuseks, sest meie teadmata elasid siin talvel mingid ehitusmehed. Seda pisiasja mainiti siis, kui sõitsime sadamast Pori poole, täpsemalt olevat nad elanud lastetoas, milles me juba eos kahtlesime, sest miks peaks kaks meest magama koos pisikeses toas, kui kõrval on palju suurem tuba koos suurema voodi ja televiisoriga. Meie voodi ja televiisoriga. Üleüldse on siin pool mööblist meie, samuti kõik tekstiilid ja sööginõud ja muu selline.

Kui kohale jõudsime, siis vaatasid meile õueuksest alates tolmurullid vastu, aga eriti masendav vaatepilt avanes meie poole peal. Esiteks ei oldud ainult magatud meie voodis, vaid ka meie lina peal (tekid ja padjad olid seina vastu rulli keeratud ning neil oli võõras lõhn küljes), samuti oli kasutatud meie köögirätikuid (värvi polnud enam näha), tehtud süüa meie panniga (ja jäetud see pesemata) ning ilmselgelt oli söödud nii kirjutuslaua taga kui ka teleri ees diivanil. Külmkapis valitses üldse täielik katastroof ja üllatus-üllatus, ka elamine ise (eelkõige wc) polnud ammu lappi näinud.

Meie esimene reaktsioon oli selline, et aitab, keerame autonina tagasi sadama poole ja sõidame koju. Me ärkasime kell 3 öösel, startisime poolteist tundi hiljem, reisisime kokku 9 tundi ega olnud valmis selleks, et enda sisseseadmise asemel peame hakkama koristama ja pesu pesema. Üldse valmistas kogu olukord nördimust. Omanikul oli plaanis siinsed ruumid kuni ümberehituseni (ehk aastateks) tühjaks jätta, aga Silver oli see, kes pakkus talle välja, et ta võiks seni siin tuba üürida, ja nüüd, kus me oleme tühjad ruumid muutnud elamiskõlblikuks, majutas tema siia oma juhutöötajad. Viimane meid tegelikult väga ei häiri, me pole kadedad inimesed, aga oleks olnud viisakas meie voodipesu ja rätikud seinakappi tõsta ning lahkudes kõik korda teha.

Koju tagasi me siiski ei sõitnud, vaid võtsime end kokku, tegime suurpuhastuse ära ja pakkisime vaid esmavajalikud asjad lahti, sest rohkemaks enam energiat polnud. Kõige suurema puhastuse tegi Silver, kes küüris külmiku ja pesi selle riiulid kraani all puhtaks, nagu ka vetsupoti prill-laua koos kaanega, olid need kõik ikkagi ühtemoodi mustad… Mina sain samal ajal tolmulapiga ringi käies tõdeda, kui vedanud mul ikka on, et mul on selline mees, kelle jaoks pole tööjaotuses mingit küsimust – tema võtab kõige ebameeldivamad enda peale ja vastu vaielda ei lase. Silver ei ole suurem asi romantik, kuid väga selgelt väljendavad tema armastust sõnad “ma teen ise!”, millele mina saan vaid vastata “mina sind ka!”.

Kui me tol päeval suurpuhastuse juba ette võtsime, siis ühendasime selle suurema mööbeldamisega ehk andsime suurema toa lastele ja ise kolisime väiksemasse, kuid see polnud sugugi parem lahendus, sest laste magamisasemeid polnud võimalik teisiti paigutada kui ainult üksteise kõrvale ja see voodirida algas kohe ukse eest. Mitte et väiksemas toas asi oluliselt parem oleks, kolm poissi jagavad 2 m laia voodit (kaks kokkulükatud jalgadeta kušetti, millel nad risti magavad) ja Neljas on oma voodiga neist vaid sammu kaugusel, nii et põhimõtteliselt on nad ka seal neljakesi reas, aga vähemalt mitte ukse all.

Lastetuba on nii kole, et ma ei taha siia suurt piltigi lisada. Ruumipuudusest hullem on määrdunud sein… Ostsime iluravi tegemiseks uue tapeedi, aga me pole kindlad, kas seda on mõtet seina panna, sest kõik mõtted on praegu lahtised ja me ei pruugi seekord suve siin veeta.

Vaatepilt on küll kui “Kodutundes”, aga lastele selline pead-jalad koos magamine meeldib, nad tegid seda siis ka, kui neil oli siin üks tuba rohkem. Koos olevat julgem. Vahepeal siin vahetavad Neljandaga kohtigi, sest tema kardab üksinda oma voodis magada, mis siis, et ta on vendadest vaid poole meetri kaugusel.

Ühesõnaga, mööbeldasime üsna ruttu vana seisu tagasi, sest laste vaatenurgast pole üks lahendus teisest parem, aga Silveri vaatenurgast on – kööginurk on ikkagi suuremas toas ja temal on seal varahommikuti mugavam tegutseda, kui lapsed samas ruumis ei maga. Üleüldse meeldib Silverile tema köök-elutuba-magamistuba rohkem ja väiksemast toast ei teeks ta endale eraldi magamistuba ka siis, kui ta oleks siin alati üksi.

Köök-elutuba-magamistuba, kus üksi või kaksi on täitsa hea olla.

Kui meid siin pole, siis töötab Silver kuue päeva asemel seitse päeva nädalas ja peseb end töökoja soojas duširuumis, nii et teda ei häiri ka keldris asuv dušinurk, sest ta ei kasuta seda peaaegu kunagi. Lapsi samuti ei häiri, nad on vaid paar korda hambaid plagistades öelnud, et külm on, aga pole teinud seda vinguval toonil. Mina olen ainus hädaldav külmavares, kes alguses ei taha duši alla minna ja pärast ei taha sealt ära tulla.

Rääkides veel pead-jalad koos magamisest, siis ma magasin enda lapsepõlves samuti venna kõrval, samas toas elades olid meilgi voodid kokku lükatud (vabatahtlikult, mitte ruumipuudusest) ja kui ta oma toa sai, siis öörahu saabudes hiilis tema minu juurde või mina tema juurde. Suvel magasime üldse lakas ja meid olid seal aeg-ajalt rohkemgi kui kaks või kolm, kõik magasime külg külje kõrval. Seetõttu mind magamise osa siin väga ei häiri, aga ruumipuudus hakkab siiski tunda andma, eriti nüüd, kus lapsed veedavad õues vähem aega, sest murulapp kahanes seal olematuks…

2018 (eelmine suvi kasvas batuudi alla ja ümber ka muru)
2020 (pole muru, pole liivakasti ega isegi päikest)

Kirjutasin üle-eelmisel suvel, kuidas alustasime siin hekitaguse platsi korrastamisega, sest pidasime sealset hooldamata kolmnurka selle maja omaks, aga hiljem selgus, et see oli tegelikult naabrimehe krunt, kes lubas, et jätab selle kolmnurga lastele alles, kuid ülejäänud alast teeb oma tööautode parkla. Tegelikult jättis ta alles kitsa mururiba kahe krundi eraldamiseks, kattis kogu platsi killustikuga, siis üritas maja müüa, aga keegi ei ostnud ja nüüd seisab suures parklas ainult üks roostes sõiduauto, mis pole siit kordagi kuskile liikunud. See on muidugi parem variandist, kus lapsed jookseks aias mersu kaubikute vahel, aga kadunud muruplatsist, millel lapsed paljajalu jooksid, on siiski kahju.

Ma ei taha öelda, et kõik on siin halb, sest enamasti on meil siin ikkagi hea olla, lihtsalt kodus on parem, seal on rohkem ruumi, pehmem pesu, soe vannituba ja kolm kirjutuslauda. Vaid Silverit pole seal nüüd kuni talveni ja sellega on pärast pooleaastast “normaalset pereelu” raske harjuda, aga me sõidame siiski koju, sest kohustused kutsuvad (minu kool) ja lapsed igatsevad vanavanemaid ja neil on maal palju rohkem teha kui siin ja mina pean saama sauna ja nii edasi.

Võib-olla tuleme pärast jaanipäeva uuesti mõneks nädalaks Soome (kui lastakse üle piiri), aga suurema osa suvest tahaksime veeta seekord Eestis, minu vanemate talus, sest lapsed pole sealset suve õieti näinudki. Viimaste lahutusuudiste varjus kinnitan, et meil Silveriga on endiselt kõik hästi, eriolukord meie suhteid sassi pole ei ajanud, vastupidi, see andis meile võimaluse olla poolteist kuud kauem koos ja meile meeldis sellest iga hetk. Samuti andis see meile võimaluse oma “Soome suve” kevadel ära teha, mistõttu on nüüd mul ja lastel kergem vahelduseks Eesti suve nautida. Loodan, et see ikka tuleb, mitte ei ole juulikuus ka lumi maas…

Igatahes, kell on nüüd nii palju, et viimane aeg on pakkima ja koristama hakata. See teeb mind samal ajal nii rõõmsaks kui ka kurvaks, sest üks osa minust igatseb koju, aga teine osa minust tuleb juba pühapäeval siia tagasi ja siis hakkan ma teda igatsema. Läheb küll lausa seitsmeteistkümnes aasta nii, aga kergemaks pole see ikka muutunud.

Kui inimene teeb plaane, siis Jumal naerab

Lubasin siin alles suure suuga, et hakkan poolikuid postitusi riburada lõpetama ja avaldama, aga läks nagu tavaliselt, elu tuli vahele…

Tahtsin laste vaheajal võimalikult palju enda kooliasju ära teha ning blogile rohkem aega pühendada, kuid siin on ikka vaikus ja kooliasjadega tegelesin ma vaid nii palju, et vaatasin, kui palju on e-kooli x-e juurde tulnud. Ma ei jaksanud isegi uurida, mis sai enne vaheaega tehtud tööst, sest ka selle hinde asemel oli mul x. Siiani on, aga ma endiselt ei jaksa sellega tegeleda.

Ma siin alles väljun apaatsusest ja mustadest mõtetest, milles ma endalegi märkamatult üle kahe nädala olin. Ma isegi ei mäleta, millal (enne tänast) rääkisin viimati vanaemaga, kellele lubasin iga päev helistada. Tean, et see oli laupäeval, aga ei mäleta, kas nädal või kaks tagasi. Pigem kaks, aga tunne on selline, nagu oleks nädal möödas. Aeg ei ole läinud kiiresti, vaid see on lihtsalt kuidagi vahelt kadunud. Või olin ise kadunud.

Ma ei saa rääkida asjast otse… Ma ilmselt ei tahakski seda teha, sest paljud (kes pole olnud meie kingades) leiaks, et me oleme lambad. Mitte et vaatamata kantud kingadele me end ise lammastena ei tunne… Aga me teame, mis on meid viinud sinnani, et oleme jätnud õigel ajal õiged otsused tegemata – varasemalt kogetud ebaõiglus, ebaõnn ja nende tekitatud hirm muutuste ees. Kuhu see viis? Veel suurema ebaõigluse ja ebaõnneni.

Võib-olla kirjutan sellest kõigest kunagi raamatu, aga tõenäolisem on see, et kui see kõik ükskord läbi on, siis ma ei taha seda isegi meenutada, nii et detailideni ei jõua ma kunagi. Ütlen vaid nii palju, et me oleme aastatega kaotanud veel ühe maja. Selle, mis pidi tulema hiljemalt viis aastat pärast eelmise müümist ehk tänavu…

Ma tean, et igasugune mõistujutt on nõme ja parem oleks üldse vait olla, aga samas on see kõik üks põhjustest, miks ma olen mitu aastat siia harva jõudnud ja miks ma olen uuesti paksuks läinud ja miks mu psoriaas on ägenenud ja nii edasi. Ma olen stressisööja, aga viimaste nädalate sündmused ajasid sedasi iiveldama, et mul polnud üldse söögiisu… Ja mina olen kõigest kõrvalseisja… Silver on palju tugevam, võib-olla isegi kõige tugevam inimene, keda ma tean. Olukorras, kus mina oleksin pidanud olema tema tugi, oli tema pigem minu oma.

Silver küsis minult enne, kas mu pisarad on nüüd lõpuks otsa saanud. Ma arvasin, et on, aga pärast eelmist lõiku pugesin Silveri kaissu, sest pisaraid hakkas uuesti tulema. Neid tuleb vahelduva eduga ilmselt veel. Meil mõlemal. Silver on väliselt küll tugevam, kuid seesmiselt on ta veel katkisem, sest tema on alati andnud endast kõik ja rohkemgi veel ega ole mitte millegagi ära teeninud seda halba, mis teda aastaid saatnud on.

Eilegi (pühapäeval), kui ta töökoja juures masinaid parandas, astus talle ligi meesterahvas, kes kurtis, et tal ei lähe auto käima ja palus abi. Silveril oli tol momendil kiire ja ta oli üleni õline ning tolmune, mistõttu ütles ta esimese hooga, et ta ei saa aidata, aga hakkas seda kohe kahetsema. Jooksis siis abipalujale järele, et küsida, kus ta auto on ning sõitis sinna, kui oli end veidi puhtamaks teinud. Kahjuks ei aidanud seal ei krokodillid ega käimatõmbamine, ilmselt oli bensiinipump üles öelnud, kuid ta vähemalt üritas. Selline ta ongi. Alati abivalmis.

Paraku on elu näidanud, et headus ei tule ringiga tagasi, see-eest elavad väga hästi need, kes on seda headust ära kasutanud…

Ma leidsin meie olukorrale vaid ühe seletuse – kellel ei vea õnnemängus, sellel veab armastuses. Elu on kui õnnemäng ja selles meil tõesti ei ole eriti vedanud, aga meil on väga vedanud armastuses. Meil on vedanud teineteisega, lastega, õdede-vendade ja nende peredega ning loomulikult vanematega. Me kõik oleme terved (Silveri vanemad on küll vähe nõrgema tervisega, aga nad on seljatanud ikkagi vähi või kaks ja on endiselt meiega), meie peresuhted on terved ja meid annab tähtpäevadel ühte ruumi pressida, sest meid on palju ja meid tuleb juurde (juba sellel kuul saab Silver vanaonuks).

Meie suur pere (neli liiget on puudu) + kuus sõpra, kaks nendest päris pisikesed.

Meil on midagi, mida raha eest osta ei saa, ja see lohutab – kuni tragöödiad ei taba inimesi me ümber, vaid ainult rahakotti, seni on kõik korras.

Viimaste nädalate sündmused on ka viinud tegelikult sinnani, et edasi saavad asjad ainult paremaks minna. Kõige hullem on möödas. Lootusest sai küll pettumus ja unistustest kahetsus, aga teadmatusest sai teadmine ja segadusest selgus ning me ei pea enam ketrama aga-mis-kui küsimusi. Pinge pole muidugi päris kadunud ja mõned küsimused on endiselt õhus, kuid laias laastus pole meil pikka aega nii kerge olnud. Viimaste aastatega kaotasime palju, ent viimaste nädalatega oleme võitnud rahu, mida pole kaua tundnud…