Instagramis küll juba hõiskasin, et tegin A-kategooria juhiloa ära, aga tahan seda teekonda veidi pikemalt ka jagada. Või peaksin ütlema, et tahan seda pikka teekonda jagada, sest see oli nii pikk, et ma vahepeal juba mõtlesin, et Mallukas saab ka enne mind A-kati tehtud. Kus siin seos on, jah? Ma mõtlesin seda mõtet siis, kui Perekoolis oli aktuaalseks teemaks Malluka autojuhilubade tegemine, õigemini spekuleerimine, et ta ei saa neid iial tehtud. (Tänase seisuga ammu tehtud.) Ma isegi ei mäleta, mis aastal see oli, nii et me räägime siin ikka väga pikast teekonnast.

Tuhnisin Gmaili ajaloos ja leidsin, et esimest korda liitusin autokooliga 2017. aasta kevadel ehk kuus aastat tagasi. Kuus aastat! Te ei kujuta ette, kui raske on mul praegu sellega leppida, kuna autojuhiload tegin ma sedasi ära, et käisin vist ainult neli korda sõitmas, siis andsin hunniku allkirju nagu mul oleks kõik sõidud tehtud, sooritasin ühe päevaga nii teooria- kui ka sõidueksami ja edasi jäin ootama oma 18. sünnipäeva. Põhimõtteliselt tegin B-kati möödaminnes ära ja nüüd siis A-katti tehes läks vahepeal kuus aastat mööda.

Asi ei olnud selles, et ma poleks sõitmisega hakkama saanud, ma lihtsalt olin suvel suurema osa ajast Soomes ega jõudnud kõiki sõite ära teha. Järgmisel aastal sain sõidutunnid täis, aga eksamile ei jõudnud. Kolmandal aastal lõin käega ja otsustasin alustada uuesti teises autokoolis. Esimeses oli A-kategooria ratas lihtsalt nii suur, et mul ei ulatunud jalad maha, sõitsin seal A2-kategooria rattaga ehk ma ei oleks saanud sellega täislube. Käisin siis Rakvere Motokooli ratta seljas istumas ja otsustasin jätkata seal, aga tegin seda alles eelmisel aastal, sest vahele tuli jälle suvi Soomes, millele järgnes koroonateema, kevadine distantsõpe, Silveri töökohavahetus ja igasugused muud asjad, mistõttu polnud aega, jaksu ega üleliigset raha mootorrattalubadega tegelemiseks.

Meenutades esimese autokooli sõidutunde, siis need olid päris huvitavad. Ratas oli nii logu, et käiguvahetus hästi ei toiminud, linna vahel oli palju selliseid hetki, kus ma ei saanud pärast foori taga seismist käiku sisse sisse ja sama palju oli neid hetki, kus ma ei saanud käiku välja, kui ma seda soovisin. See tähendas pidevat jalgadega ratta edasi-tagasi liigutamist, et leida üles õige asend, milles käiguvahetus töötas. Sellel ei olnud ka kütusenäidikut ja kui mulle ühel päeval tundus puterdava ratta peale, et bensiin hakkab otsa saama, siis sõiduõpetaja oli kindel, et bensiini on piisavalt ja ma lihtsalt sõidan liiga kõrge käiguga. Sellega läks nii, et järgmisel ristmikul parempööret tehes käisin ma külili, sest ratas suri ootamatult välja ja käima enam ei läinud – bensiin oli otsas. Haiget ma ei saanud ja sõit jätkus pärast bensiini lisamist, aga liikluse keskel oli see minu jaoks siiski piinlik hetk. Ühe korra kukkusin selle rattaga ka platsil slaalomit tehes, kui nägin, et ma ei keera välja, aga selle asemel, et koonusest valelt poolt mööda sõita või seisma jääda, ma sõitsin otse koonusesse ja vajusin külili. See oli nii jabur kukkumine, et mul ei olnud isegi piinlik, vaid ma lihtsalt naersin selle peale. Ma siiani ei tea, mis sel hetkel juhtus, aga ilmselt oli see tõestus selle kohta, et väga väsinud inimene ei ole lenksus adekvaatne.

Rakvere Motokooli A-kategooria rattad olid palju paremad, mingit jamamist nendega ei olnud ja küte ei saanud ka kunagi otsa. Vajaliku arvu sõite tegin ma eelmisel suvel ära, seda suurte vahedega, sest järjekorrad olid pikad ning eksamile sain ka aja alles septembri lõppu. Õpetaja ei näinud ühtegi põhjust, miks ma ei peaks sõidueksamit ära tegema, aga läks sedasi, et ma tõmbasin 50 km/h põikeharjutusel tagarattaga koonuse pikali… See oli viimane harjutus ja sinnani läks kõik ideaalselt, nii et ma olin väga löödud. Isegi eksamineerijal hakkas minus kahju. Ta seisis enne eksamit pool tundi platsil ja nägi, kuidas ma sama harjutuse enne korduvalt ja korduvalt puhtalt ära tegin ning mõistis, et lihtsalt närv vedas alt, aga ta ei saanud salvestamise pärast silma kinni pigistada, muidu oleks vist andnud mulle veel ühe võimaluse. Minu jaoks tegi asja eriti kurvaks see, et septembriga lõppesid ka sõidueksamid ja ma pidin jääma kevadet ootama, et uuesti proovida.

Talvega kaduma läinud enesekindluse taastamiseks võtsin maikuus kolm sõidukorda juurde ning sõidueksamile minekust ei rääkinud ma seekord peaaegu kellelegi, vaid Silver ja paar töökaaslast teadsid, millal uuele katsele lähen. Ma lihtsalt ei tahtnud panna endale enam lisapinget peale sellega, et inimesed mu ümber uudiseid ootavad. Ootuste, lootuste ja hirmude osas oli teine katse tegelikult päris pingevaba, ma ei põdenud ette ega põdenud väga ka eksami ajal, aga mu bluetooth kõrvaklapid ei teinud mu telefoniga koostööd ja see ajas küll pabinasse. Esimene kord lülitus heli telefoni kuularisse pärast platsisõidu lõppu ja kui ma võtsin telefoni taskust välja, siis panin kogemata kõne üldse kinni. Eksamineerija pidi mulle uuesti helistama ja ma tundsin, et kulutan selle jamamisega väärtuslikku eksamiaega. Teist korda kadus klappidest heli Transpordiameti parklas, mis oli puhas vedamine, sest see oli vaid väike vahepeatus (eksamineerija käis vetsus), mille ajal sain asja korda teha, aga ülejäänud aja oli mul kogu aeg hirm, et ma ühel hetkel ei kuule enam eksamineerijat. Õnneks rohkem seda ei juhtunud.

Juhtus vaid see väike asi, et ületasin ristmiku kollase fooritulega (ma nägin vaid vilkuvat rohelist, aga eksamineerija sõnul muutus tuli kollaseks enne foori alt läbi sõitmist) ja jätsin eksamineerija foori taha, mille peale tema ütles, et nüüd läks küll halvasti. Rohkem ta minuga midagi ei rääkinud, nii et ma sõitsin oma peaga lähimasse parklasse, tegin seal väikese tiiru ja võtsin suuna parklast välja, et sujuvalt eksamineerija lähenedes teele tagasi sõita, mille peale ta ütles, et jätkame sõitu. Ma ei tea, kas selline tegutsemine päästis mind ära või oleks ta nagunii mulle halastanud, ma olin ristmikule ikkagi väga lähedal, kui roheline vilkuma hakkas ehk mul ei olnud palju aega mõelda, kas pidurdan järsult või sõidan sujuvalt üle.

Pärast seda tekkis veel üks koba hetk, kus mulle jäi mulje, et sõidame sama ristmiku juurde tagasi (sõiduõpetaja rääkis, kuidas antud eksamineerija viib eksamineeritavaid tagasi kohtadesse, kus nad vea tegid, et anda võimalus viga parandada), mistõttu ma hoidsin ritta, mis oleks pööranud vasakule, aga tegelikult oleksin ma pidanud reastuma, et jätkata otse sõitmist, kuna eksamineerija muid juhiseid ei andnud. Viimasel hetkel ütles ta “paremale”, ma jõudsin veel napilt reastuda, mille peale ta ütles, et oleksin pidanud nagunii reastuma, sest ta ei öelnud enne midagi ja see tähendab otse sõitmist. Rohkem vigu ega kobatsemisi mul ei olnud ning eksamineerija ise ütles lõpus ka, et kui neid kahte hetke mitte arvestada, siis oli väga hea sõit ja eksam on sooritatud. Jess!

Pärast eksamit läksin ma otse maale, võtsin mootorratta ja sõitsin sellega tööle ning mõtlesin terve tee, kui äge see on, et ma võin üksi sõita, keegi ei pea mind juhendama, ma ei pea kandma helkuvesti, ma ei pea kartma, et saan trahvi, sest mul on mootorrattaload. Ja mis veel ägedam – mul on mootorratas!

Ma ei teinud A-kategooriat selle mõttega, et osta ratas ja sõitma hakata, mu soov oli lihtsalt omada mootorratta juhtimisõigust, millest olen unistanud ajast, kui olin 13-aastane. Loomulikult olen sama kaua unistanud ka mootorrattast, kuid nelja lapse emana panin selle unistuse luku taha, neil on mind ikkagi vaja ja neil on nii palju muid asju veel vaja, et raha ka väga üle ei jää…

Ühesõnaga, ma olin veel vahetult enne mootorratta ostmist seda meelt, et see pole väga mõistlik kulurida meie eelarves, kui arvestada seda, et meil on vaja panna kahele lapsele breketid, vahetada minu auto uuema vastu välja, teha korteris suurem remont (kui läheb nüüd kortermaja rekonstrueerimiseks, Kredexisse taotlus on igatahes esitatud) ja kõige selle kõrvalt tahaks veel Nõmmikule suvemaja ehitada. Silver aga ütles, et teeme ära – las olla me elus midagi sellist ka, mis südame kiiremini põksuma paneb. Ma ei lasknud endale seda kaks korda öelda, hakkasin kohe mootorrattaid vaatama, tegin pankadesse laenutaotlused ära ja kolm päeva hiljem olin juba Yamaha omanik. Pole sekunditki seda otsust kahetsenud, pigem on nüüd just tunne, et juhtimisõigusele kulutatud 1200 eurot läksid ikka asja ette.

Silveril on A-kategooria juhtimisõigus olnud terve igaviku, nii et tema saab ka uuest mänguasjast rõõmu tunda. Lisaks sai ta olla kaks päeva mu juhendaja, tänu millele sain vahetult enne eksamit veel enda rattaga enesekindlust koguda. Õismäel seda enesekindlust aga üldse ei olnud, kui oli vaja just ostetud tsikliga koju sõita. Ma sain sellega väikeses parklas kaks ringi teha ja mulle tundus ratas koolirattaga võrreldes nii palju raskem, et ma ei olnud kindel, kas julgen sellega läbi Tallinna sõita. Silvergi ei tundnud end väga enesekindlalt, tal oli viimasest mootorrattaga sõitmisest vähemalt 15 aastat möödas… Lõpuks jäi ikkagi nii, et linnast välja sõitis Silver ja sealt edasi mina ning tegelikult ei olnudki ratas kuidagi raskem, lihtsalt esirehv oli veidi tühi ja kulunud, mistõttu lenks kiskus, aga maanteel see tunda ei andnud ja linnas ma seda ka enam väga tähele ei pane (rehvis on nüüdseks õige rõhk ja uued rehvid tellisin ka ära).

Sõitsime otse maale, kus kõik juba ootasid, et mu sünnipäeva tähistada, aga keegi ei osanud oodata, et ma sinna mootorrattaga jõuan. Isegi lapsed ei teadnud, mille pärast me Tallinnasse läksime, nii et nende jaoks oli see ka suur üllatus ja nad olid mootorrattast vist isegi suuremas elevuses kui mina. Kõik muidugi elevuses ei olnud, aga olin sellega juba eos arvestanud, et kuskilt tuleb ära küsimus, milleks mul mootorratast vaja on. See tuli ja ma vastasin, et seda polegi vaja, aga see on miski, millest olen 22 aastat unistanud. Kui ma selle numbri välja ütlesin, siis tundsin end järsku väga vanana…

Tegelikult olin ma väga noor, kui hakkasin külapoiste mootorratastega ringi sõitma, täpsemalt 12-aastane. Mu veidi vanematel sõpradel olid siis külgkorviga Iž Planetad ja Jupiterid, mille lenksu mind lahkelt lubati. Aasta hiljem sõitsin juba külgkorvita ringi, sõber tagaistmel… Ühest küljest on mul sellest ajast nii ägedaid mälestusi, ent teisest küljest ei taha ma meenutadagi, kuidas ma sõitsin ringi poolpaljalt ja sageli ilma kiivrita. Praegu on mul siiski mõnus naeratus näol ja silme eest need pildid, kus sai mootorrattaid vändast käima löödud, mööda põlluvaheteid sõidetud, talvel jää peal piruette tehtud, garaažis tihendeid välja lõigatud ja nii edasi. Mulle meenub isegi selle ajaga kaasas käinud lõhn.

Naabritüdruku isal oli Minsk, sellega sõitsime kõige rohkem ringi ja kui ma sõpradega sõites kunagi ei kukkunud, siis sõbrannaga käisime küll korduvalt käna. Me muidugi sõitsime ka iga ilmaga ja teedel, millel tegelikult ei kannatanud sõita. Temaga sõitmisest on üks selline mälestus ka, kus me peaaegu jäime politseile vahele. Olin mööda kitsast kõrvaltänavat lähenemas peatänavale, kui nägin läbi heki autorattaid, mis liikusid kahtlaselt aeglaselt, nii et peatusin, lasin motikal veidi tagasi vajuda ja rohkem heki varju jääda ning järgmisel hetkel sõitiski meie nina alt politseiauto mööda. Väga vähe jäi puudu, et oleksin ristmikule välja sõitnud ja seal politseile teed andnud.

Kui ma olin 17-18, siis hakkas muutuma nii tutvusringkond kui ka mootorrattad, ent uued sõbrad olid samuti lahked ja sain päris mitme baigiga proovisõitu teha. Esimesel korral kukkusin ka, kui kallakult stardides vasakpööret tegema hakates ratta välja suretasin – sõber ütles, et ta oli sellega arvestanud, aitas ratta püsti tõsta ja julgustas edasi sõitma. Sõitsin ja sain maitse suhu.

Ei läinud kaua mööda, kui Silver tegi ka load (ma oleks ka teinud koos temaga, kui ma poleks liiga noor olnud) ja ostis mootorratta, aga sõitmas me väga ei käinudki, sest ta oli kogu aeg komandeeringutes ja Honda CBR polnud enam see masin, millega ma oleks võinud põldude vahel sõita. Ma aeg-ajalt selle siiski käima panin ja tegin kas või ühe glamuurse ringi lauda ees, et veidigi tunda mootorrattast rõõmu. Mõnel üksikul korral tundsin ka pisut rohkem rõõmu, ent vanust oli selleks ajaks siiski nii palju juurde tulnud, et väga ei kippunud enam lubadeta ringi sõitma. Oli ka neid päevi, kus panin tsikli niisama käima, et lihtsalt selle häält kuulata. Muide, pärast ratta maha müümist nägin seda veel mitu aastat unes ja osad unenäod olidki sellised, kus ma lihtsalt proovisin, kas Honda läheb veel käima.

Nüüd, kui mu mootorratta omamise unistus on täitunud ja olen selle töökaaslase garaaži mahutanud, jalutasin ma ükspäev koeraga sedasi garaažist mööda, et ma isegi ei vaadanud ukse poole, sest mul ei olnud meeles, et selle taga seisab minu mootorratas – see lihtsalt ei ole mulle siiani päriselt kohale jõudnud. Loomulikult ei seisa mootorratas ainult garaažis, olen sellega ikka sõitmas ka käinud, näiteks Lidli pirukate järel, hehee.

Järgmisena (aga mitte sellel aastal) võtan ette C-kategooria tegemise ja sinna otsa CE või siis kohe T, sest eesmärk ongi tegelikult sõita traktoriga 18 000 kg täismassi piiranguta. Seda kirjutab siis inimene, kellel oli võimalus teha koolis T-kategooria tasuta ära, õigemini oli see mul kohustuslik, aga ma hakkasin süsteemile vastu ja jätsin kooli pooleli… Kahju, et ma seda psühholoogile ei öelnud, ta oleks mu üle uhke olnud. Kes sellele naljale praegu pihta ei saanud, siis lugege eelmist postitust.

Aga nüüd ma kirjutasin küll selle aasta normi täis, nii et kohtume järgmine aasta jälle!

PS. Korrutasin siin, et minu mootorratas ja ma ostsin, aga tegelikult on see ikka meie oma, mille eest koos maksame, mul on lihtsalt mõnus täiskasvanud inimese tunne, sest nii ratas kui kohustus on minu nimel. Samal ajal on mõlemad autod Silveri nimel, aga Chryslerist räägime kui minu autost, sest sellega sõidan peamiselt mina, samas Škoda liisingut maksan sageli enda kontolt (meil pangakontod omavahel ühendatud), sest mulle lihtsalt meeldib kuu alguses kõik arved ära maksta, mitte oodata, millal miski ise maha läheb. Edaspidi üritan seda siiski vältida, sest pidin andma pankadele aru, miks ma Silveri liisingut maksan, aga see kõik on juba hoopis teine teema.

Ma ei hakka heietama sellest, kuidas ma ei ole siia kaheksa kuud sattunud, vaid asun kohe asja kallale. Ma nimeliselt ega varjunimeliselt ei hakka välja tooma, aga meie väike murelaps on muutunud päris suureks murelapseks, ent abi otsimine on osutunud tõeliseks kadalipuks.

Lühidalt tehes, siis möödunud aasta lõpus hakkasin saama koolist tagasisidet selle kohta, kuidas lapse sõbrad mõjuvad talle halvasti ja kuidas ta on hakanud kambavaimus tunde häirima. Loetud kuudega eskaleerus asi sinnani, et lapsele määrati individuaalõpe (eraldati teistest alguses täielikult ja hiljem osades ainetes kuni kooliaasta lõpuni) ehk temast oli saanud klassi kõige hullem õpilane, kes tundides kaasa ei teinud ja teistel ka õppida ei lasknud. Kodus nägin ma samal ajal last, kes oli õnnetu, kurnatud ja ükskõikne nii hariduse kui tuleviku osas, sest tema plaan oli minna noorelt sõtta ja seal surma saada.

Koolis tegelesid lapsega klassijuhataja, psühholoog, sotsiaalpedagoog, eripedagoog ja nii edasi, aga sellest ei olnud erilist kasu. Vahepeal jäi isegi mulje, et mida rohkem last aidata ja suunata üritati, seda rohkem trotsi täis ta läks ning seda trotsi hakkasime nägema aina enam ka kodus. Üksikasjadesse laskumata võin öelda, et nii kooli kui ka meie mure lapse pärast oli ja on endiselt õigustatud, kuigi hetkel on kõige hullem möödas. Või on see alles sügisel tulemas…

Igatahes, üritasime siin saada kiiremas korras vaimse tervise abi. Perearst tegi Tartusse e-konsultatsiooni saatekirja lootusega, et nii saab kiiremini löögile, ent vastuseks tuli, et tegu on ealiste iseärasustega ja psühhiaatri juurde asja pole. Ei Tartusse, Tallinnasse ega Viljandisse saanud aega isegi vaimse tervise õe juurde, rääkimata psühhiaatrist. Aegu lihtsalt ei ole. Isegi tasulisi mitte. Digiregistratuuris vahepeal 200-euroseid aegu leidsin küll, aga mu käsi ei tõusnud seda summat maksma, nii et üritasime ikka kuidagi kuskile Tervisekassa kulul pääseda.

Mingi hetk sain Paidesse aja, ainult et kohale minnes saadeti meid sama targana koju tagasi, sest antud psühhiaater ei tegelenud lastega. See oli minu viga, ma võtsin digiregistratuuris lihtsalt ainsa psühhiaatri aja, mida otsingusüsteem valida lasi, sest lastepsühhiaatrit otsites ei tulnud ühtegi vaba aega ja minu jaoks olid ühed psühhiaatrid kõik, aga võta näpust, ei ole nii. See selleks, võtsin eesmärgiks küsida uus saatekiri kliinilise psühholoogi juurde, sest sinna oli aegu saada. Ei olnud küll kirjas, et tegu oleks laste kliinilise psühholoogiga, aga kodulehel oli tema teenuste all olemas lapsevanemate ja teismeliste omavaheliste suhteprobleemide lahendamine, nii et mina lugesin selle noortega tegelemiseks.

Kuna meie perearsti juurde on raske saada, siis alguses tegeles lapsega asendusarst, kuni perearst soovis meie juhtumit endale vaatamata sellele, et tema juurde on kahenädalased järjekorrad, seega kiiresti ei liikunud ükski asi, isegi mitte saatekirja saamine. Viimase soovi peale võttis minuga ühendust ka tervisekeskuse psühholoog, kes ärritunult küsis, miks me nõuame saatekirja, et nii need asjad ei käi, vaid me peame alustama Rajaleidjast. Samas kooli poolt oli meil info, et me peame käima spetsialistide juures ära, enne meid Rajaleidjas vastu ei võeta (mis on meie maakonnas õige info, mujal võib olla teisiti). Ühesõnaga, oli parajalt ootamist ja segadust ja erinevat infot ja erinevaid inimesi, kes asjaga tegelesid ning kohati oli seda kõike liiga palju. Vahepeal oli juba tunne, et lapsele vaimse tervise abi otsimine rikub ära minu vaimse tervise, aga õnneks tuli nüüd suvevaheaeg peale ja hetkel saame kõik vabamalt võtta.

Liigume nüüd selle juurde, miks ma seda postitust üldse kirjutan. See nädal jõudis kätte kauaoodatud päev, kus saime kliinilise psühholoogi juurde, kes ka tegelikult lastega ei tegele, kuid meid siiski välja ei saatnud. Selgitasin talle ära, miks tema juures oleme ning kuidas laps on oma tunnete ja enesekontrolliga hädas, kuid tema keskendus vaid sellele, et laps ei allu õpetajatele ehk talle ei meeldi kool. “Sa oled haruldane, just selline inimene, kes hakkab süsteemile vastu, sinusuguseid ongi rohkem vaja,” olid psühholoogi sõnad lapsele. Oodake, see on alles algus. Ta küsis lapselt, mis on tema lemmiktund ning kuuldes, et kehaline kasvatus, soovitas meile Audentese erakooli ja avaldas lootust, et seal on ehk õpilaskodu ka. Mingil põhjusel ma ei usu, et Audentese erakoolis käivad probleemsed õppimisest keelduvad lapsed, kelle lemmiktund on kehaline seetõttu, et kõiki teisi tunde vihkavad nad veel rohkem. Ilmselt ei usu seda ka psühholoog, sest pikemalt ta sellele ettepanekule ei keskendunud. Ma isegi ei tea, kas see oli nüüd hea või halb, sest järgmine soovitus ei kõlanud kuidagi paremini.

“Lõpeta kuidagi see seitsmes klass ära, pärast seda saad Rajaleidja kaudu minna täiskasvanute gümnaasiumisse kaheksandasse klassi, kus pead koolis käima ainult kaks päeva nädalas.” Sellele järgnes veel pikk jutt teemal, kui tore on täiskasvanute gümnaasium, kuidas õpetajad on seal teistsuguse suhtumisega, kui lihtne seal käia on ja nii edasi. Sinna sekka kõlas lause, kuidas laps on pärast põhikooli lõpetamist vaba, samas tõi ta välja, et koolikohustus tahetakse tõsta 18. eluaastani (mis on viga, sest tema meelest on III kooliastme laps piisavalt tark enda valikuid ise tegema), nii et me päris täpselt sellest vabaduse mõttest aru ei saanudki. Mingi hetk jõudis ta oma jutuga välja ka selleni, et äkki saab lapsest isegi keevitaja, aga igatahes jõuab temasugune laps elus kaugele ja muudab süsteemi. Ma ei tea nüüd, kas ta muudab tulevikus maailma oma üheksa klassi haridusega või keevitaja kutsetunnistusega, aga igatahes korralikku haridust lapsel vaja pole…

Kui ma julgesin öelda, et mulle see mõte ei meeldi, sest ma olen näinud täiskasvanute gümnaasiumi kaheksandikke, õpimotivatsioonist nende puhul rääkida ei saa ja isegi kui saaks, siis kahe koolipäevaga nädalas häid tulemusi ei saavuta. Selle peale tõstis psühholoog minu peale häält ja küsis, kumb on minu jaoks olulisem, kas tulemused või lapse vaimne tervis. Ilmselgelt olin ma tema juures seetõttu, et mulle on oluline lapse vaimne tervis, aga sellist abi ei osanud ma oodata.

Minnes pealkirjas oleva lause juurde, siis ma tõin talle näiteid olukordadest, kus laps on jõudnud ärritudes mingit sorti afektiseisundisse, millest välja tulles ei mäleta tema olukorda sellisena nagu kogesid seda teised tema ümber. Üheks selliseks näiteks oli olukord, kus laps pidi tulema vaheajal vanaema juurest koju, et minna ortodondi juurde, aga tema tahtis maal olla, mistõttu ta keeldus minemast “pedetondi” juurde ja käitus meie kõigiga äärmiselt inetult. Pärast ta öeldud asju loomulikult ei mäletanud. Mida tegi psühholoog selle näite peale? Küsis lapselt, kas talle meeldib vanaema juures rohkem kui kodus ning jaatava vastuse peale vaatas mulle otsa: “Kas tal ei oleks võimalik vanaema juurde elama minna?”

Kokkuvõttes jäi seis selline, et psühholoogi arvates pole probleemid mitte lapsel, vaid kõigil tema ümber, ent psühhiaatri juurde peame ikka minema, et laps saaks Rajaleidja kaudu minna täiskasvanute gümnaasiumisse kaheksandasse klassi. Vanaema juurest küll pikk maa käia, aga õnneks ainult kaks päeva nädalas peab selle tee ette võtma…

Nali naljaks, ma pean ütlema, et tegelikult oli sellest visiidist kasu, sest autosse istudes oli lapse esimene emotsioon: “Kas see psühholoog tõesti arvab, et ma tahan ainult üheksa aastat koolis käia?!” Mul oli seda väga kergendav kuulda ja ma olin uhke, et lapsel on rohkem kainet meelt kui psühholoogil. Sealt edasi astusime sammu teineteisele lähemale ja olime kuuldud soovituste osas 100% ühel lainel, nii et meil oli, mille üle koos imestada ja mille üle lõõpida. Kui tema sai pärast käia ja öelda kõigile, et ta on haruldane ja temasugust peab hoidma (psühholoogi sõnad), siis mina saan edaspidi öelda koolist tuleva tagasiside peale, et pole minu asi – nimelt soovitas psühholoog end mitte lasta häirida õpetajate kõnedest ja kirjadest, kuna kodus on laps minu probleem ja koolis kooli probleem. Lihtne.

Ka selle visiidi teises pooles hakkas laps oma iseloomu näitama: ta haigutas kogu aeg suure suuga, vaatas lihtsalt lakke, ei vastanud küsimustele või vastas küsimuste kordamise peale häält tõstes ning avaldas mitme ettepaneku kohta arvamust sõnadega “mõttetu pask”. Esimest korda ei kutsunud ma teda korrale, sest esiteks ma tahtsin, et psühholoog saaks natukese osa sellest lapsest, kellega peavad õpetajad koolis maid jagama ning teiseks oleks ma tahtnud ise samamoodi käituda, nii et ma mõistsin ta ärritunud olekut. Mul on tõesti hea meel, et mu trotsliku lapse kesta sees on tegelikult päris mõistlik noor inimene, sest vastasel juhul oleksid võinud psühholoogi sõnad ja soovitused probleemi ainult süvendada.

Õnneks on mul siia kõrvale tuua kohe välja ka positiivne kogemus Jõhvi Corrigo tervisekeskuse vaimse tervise õega, kes mõistis muret, oskas küsida õigeid küsimusi ja anda rahustavaid vastuseid ning suunas lapse edasi psühhiaatri juurde, nii et lõpuks ma tunnen, et abi on meie poole teel.

PS. Laps jääb ikka meiega, sest vanaema ei ole nõus teda endale võtma.

Aastaid tagasi pakkusin Silverile korduvalt välja, et võiksime koos pornot vaadata, nagu tujutekitajana või nii. Tema aga vedu ei võtnud ja mina mõtlesin iga kord, et ta on ikka üks imelik mees, ei taha oma naisega pornot vaadata. Tuleb välja, et hoopis mina olen imelik naine, et sellise teineteise reetmise ettepaneku üldse lauale käisin – kes nii teeb?!

Kui üks seksikaid poolpaljaid pilte postitav suunamudija (ilusad pildid on muidu, aga antud kontekstis on see pisut vastuoluline) jagas Instagramis, kuidas talle ei meeldi näha filmides alasti naisi ja kuidas ta tunneb end petetuna, kui ta mees neid näeb, siis ma ei olnud eriti üllatunud, sest tema puhul enam ei üllatagi miski. Küll aga üllatas mind küsitlusele vastanud naiste protsent, kes tunnevad end samamoodi häirituna, kui nende mehed filmides alasti naisi näevad. Ma loodan, et nad tõesti on vaid häiritud, mitte ei tunne end petetuna, sest see tähendaks, et maailmas on palju mehi, kes lähevad naisega käsikäes kinno ja pärast peavad palju vaeva nägema, et ekraanil nähtud rindade pärast andeks saada…

Ausalt, ma ei naera selle üle. Olgu, võib-olla natukese, kuid samal ajal ma kujutan ette, kuidas see lihtsalt on nii ja kuidas see ei allu loogilisele mõtlemisele. Kui Silver on mind mu unenäos petnud, siis mind pole väga aidanud teadmine, et see oli kõigest uni. Või noh, pigem ei ole see teda aidanud, sest ta on pidanud terve päeva mind kätel kandma, et seda heastada. Veidi küll liialdasin praegu, aga point on selles, et unenäo emotsioon on terveks päevaks minu sisse jäänud, kuigi olen aru saanud, kui irratsionaalne see on. See emotsioon on pannud mind rohkem Silveri lähedust otsima, et sellest lohutust leida ja tema on pidanud mulle seda lohutust pakkuma, kuigi oma unenäos püüdis ta kõigest kala.

See selleks, ma ei tulnud siia selliseid kiiksusid lahkama, pigem enda üle naerma, sest too teistpidine äärmus tuletas mulle meelde ühe õhtu, mil ma sain Silveri nii kaugele, et ta oli nõus mind petma minuga pornot vaatama. See oli mõned aastad tagasi, kui me veel suviti Soomes olime ja kanalite loetelus oli kolm sellist, mis näitasid ainult täiskasvanutele mõeldud filme. Kui lapsed olid teises toas magama jäänud, siis panime esimese täiskasvanute kanali käima ja voilà, saime vaadata, kuidas mees mängis vibraatoriga naise tagumikus. See ei erutanud kumbagi meist, pigem vastupidi, nii et läksin kiiremas korras edasi järgmisele kanalile: ekraanile ilmusid lumivalge kondine mees ja keemiliste lokkidega ülekaaluline vanaema, mis osutus esimeseks õudukaks, mille peale tõmbas ka Silver teki üle silmade. Valisin sekundiga mingi suvalise kanali ja taastusime hetke nähtud vaatepildist, aga alla siiski veel ei andnud, sest viimane täiskasvanute kanal oli paljulubav – filmi pealkiri vihjas kolmekale ja see on miski, mis on erineval kujul me mõlema fantaasiast läbi käinud, nii et üks meist oleks pidanud õnnelikuks saama. Paraku tähendas tolles filmis kolmekas seda, et koerapoosis olid naine, mees ja mees. Jah, just sellises järjekorras… Ilmselgelt läks ka see kanal ruttu kinni ja õhku jäi küsimus, mis pagan see veel oli.

Ei pea vist mainima, et kui meil enne isegi oli mingi tuju, siis pärast nähtud kanaleid kadus viimnegi soov ise midagi teha. Ja neid kanaleid üldse kunagi uuesti avada. Mitte et me poleks kunagi pärast seda pornot vaadanud, oleme ikka, enamasti lihtsalt erinevatel aegadel ja vastavatel saitidel endale sobivas stiilis.

See oli nüüd küll kõige veidram asi, millest üle pika aja siia kirjutama tulla, aga teeme nii, et see on parem kui mitte midagi. Kui oskaksin, siis lisaksin siia lõppu küsitluse, et saaksite ühe nupuvajutusega jagada, kumba äärmusesse kuulute või kas jääte kuskile “tunnen end petetuna, sest mees nägi telerist paljaid rindu” ja “vabalt vaatan koos mehega pornot” vahele, aga ma ei oska, nii et äkki viitsite kommenteerida, kuhu poole te sellel skaalal kaldute.