elu ja olud

Säästlik priiskamine ehk kuhu me raha kaob

~ Liivi ~ 7 Comments

Viimasel ajal on palju kirjutatud säästmisest ja kuigi me enda arvates ka vähemalt üritame säästa, võiks kuus kuluvate summade kohta öelda, et me hoopis priiskame. Samal ajal ei ole me kuidagi silmatorkavalt hästi – elame väikeses alevis odavas neljatoalises korteris, sõidame tänaseks 10 ja 16 aastat vanade autodega, kodumasinad on samuti võrdlemisi vanad ja need kõik on valitud soodsaima hinna järgi, soojamaareise me lubada ei saa, erilisi firmariideid ei kanna ja nii edasi.

Kurta pole muidugi millegi üle, sest millestki me otseselt puudust ei tunne ja kopikaid me sõrmede vahel veeretama ei pea. Paraku ei jää midagi ka üle, kuigi sissetulekuid vaadates just kui võiks. Me teame, kus tuleb tolm, aga nii mõnegi kuu lõpus ei saa me aru, kuhu kadus raha.moneyflyingawayMa pean arvete osas tabelit, muud suuremad ostud olen ka kirja pannud, aga väikestele kulutustele pole palju tähelepanu pööranud. Jaanuaris pöörasin, panin iga viimse kulutuse kirja ning kuu lõpus numbreid kokku lüües mõtlesin, et oleks vist ka aeg uurida, mis asi see kogumispäevik on.

Ma ei tea, kas see oli nüüd puhas kokkusattumus või kuskilt kõrgemalt saadetud märk, et pärast seda kirjutati mulle ka Financerist ning tutvustati eelkõige lehekülje arvukaid säästmisnippe, mitte aga investeerimisrubriiki … Arusaadav, kui midagi ei säästa, siis pole ka midagi investeerida, eks.

Sarnaselt Lilliga jäi mulle esmapilgul mulje, et tegu on mingi kiirlaenupakkujaga, aga nii see ei ole, pigem pakuvad nad võimalust leida kiirelt parim laenu- või hoiusepakkuja. Võrdlesin näiteks autolaenusid ja kõige väiksemat intressi pakub seal Smsraha, mis esmapilgul tundub väga ebausaldusväärne, aga mine tea … Vanasti olid ka jutud, et kes Bigbankist laenu võtab, see enam ühestki suurest pangast laenu ei saa, sest Bigbanki tunti kui liigkasuvõtjat. Võimalik, et see varem nii oli ka, kuid autolaenu puhul tegi meile parima pakkumise just Bigbank, meie enda kodupank Swed pole iialgi ligilähedase intressiga tagatiseta laenu pakkunud.

Smsraha puhul olen siiski skeptiline, ma ei hakkaks nende pakkumisest isegi konksu otsima, vaid välistaks laenuandja juba eos.

Laenudest ja muudest kuludest rääkides, siis ma ei tee meie omadest suurt saladust ja toon välja enamuse jaanuari numbritest, sekka lisan veidi enda säästunõuandeid, mis on võimaldanud rohkem laristada.

Laenud/järelmaksud 

See on ainus koht, kus ma detailidesse ei lasku, aga ütlen, et finantskohustustele kulub meil igakuiselt päris tugev number. Meil on kodu-, remondi- ja autolaen ning veel üks üsna kopsakas laen, mille 2017. aasta sügisel võtsime. Tol ajal saime juba kaaluda korteri müümist ja maja ostmist, aga selle asemel võtsime Soomes avanenud võimaluste osas riski, mille kuumakse on majalaenu vääriline.vGxruksv6oR83arqx1VxQK_cOFQLaenude igakuine makse on küll suur, aga nende tähtajad kukuvad lähiaastatel, nii et laenusumma ise ei ole üüratu ning korterisse elama jäädes ei oleks laenuvabadus kaugel. Laenuvabadus kõlab küll hästi, aga suurem kodu kõlab veel paremini … Praegu on seis selline, et selle aasta sügisel võime uuesti kaaluda korteri müümist ja maja ostmist, iseasi, kas pank sama arvab ja kas siin sel ajal midagi osta on.

Tollest tugevast numbrist on 173 eurot laste müofunktsionaalse teraapia järelmaks, mis on pigem ettemaks, sest see ei sisalda endas intressi ja saab mõne kuuga makstud, kuid teraapia kestab ilmselt järgmise aasta kevadeni.

Kodukulud – 312,18 €

Jaanuaris oli kommunaalarve 208 eurot ja 39 senti, mis on isegi väiksem võrreldes veebruaris tulnud arvega (226,37). Vett kulub meil kuus keskmiselt 8 kuupmeetrit, jaanuari arvel vist selline number oligi. Veega me ei koonerda, aga samas seda ei larista ka. Muud kulud on juba vältimatud (ainuüksi aastaringne haldustasu koos prügi ja remontfondiga on 85 eurot), nii et kommunaalarvete puhul ainult vee pealt saaksimegi kokku hoida, aga siis läheks küll juba koonerdamiseks.

Elektrile kulus kokku 70 eurot ja 29 senti, sellest 32,96 oli võrguteenus ja 37,33 elekter. Seda näen harva, et elekter on võrguteenusest kallim, elektrihind on teinud lihtsalt korraliku hüppe, samas võrguteenuse pakett muutus jaanuarist soodsamaks. Saan tänu oma tabelitele tuua kohe võrdluseks eelmise jaanuari, mil võrguteenuse arve oli 34,48 ning elektri oma 23,92 eurot. Tarbimine on olnud üsna sarnane, 2017. aasta detsembris 561 ja 2018. aasta detsembris 553 kWh. Kokkuvõttes tarbisime nüüd 8 kWh vähem, võrguteenuse eest tasusime ka 1,52 eurot vähem, kuid elektri eest maksime 13,41 rohkem.

Financeri säästunõuannete all on olemas soovitus võrrelda elektripakette, aga ma soovitan võrrelda ka võrgupakette. Veel mõned aastad tagasi ma isegi ei teadnud, et võrguteenusel on samuti erinevad paketid, aga on ning seda avastades selgus, et me maksime enda tarbimise juures ebamõistliku paketi eest. Elektrilevi on õnneks nii lahke, et arvestab tarbimisajaloo järgi ise parima lahenduse välja. Kes pole kunagi oma võrgupaketi vastu huvi tundnud, siis sisenege Elektrilevi e-teenindusse ning avage “Võrgulepingud- ja paketid”, leiate sealt kogu vajaliku info.võrgupaketid.jpgKuvatõmmis võrgupakettide maksumuse erinevusest meie tarbimise juures.

Meil ongi Võrk 4, mis on parim lahendus, aga selles ma päris kindel ei ole, et meil parim elektripakett on, aga halb see ka ei tundu. Meil on 220 Energia börsihinnaga pakett, mis ei ole võrdlustabelis päris esimene, kuid sealses tabelis ennustatakse keskmiseks kuutasuks 26,18 eurot, mis on märkimisväärselt suurem meie 2018. aasta keskmisest kuutasust (21,97 eurot). 

Kes soovib võrrelda enda kuludega, siis 2018. aastal tarbisime elektrit 4701 kWh (öötarbimise osakaal 44%) ning kokku maksime selle eest 565,48 eurot (võrguteenus 301,83 ja elekter 263,65).

Kui võrgu- ja elektripaketi pealt olemegi midagi säästnud, siis elektrit ennast me eriti ei säästa. Toast pikemaks ajaks lahkudes tuled kustutame ning pesu peseme või kuivatame sageli öötariifi ajal, kuid väiksemate arvete nimel saaksime teha kindlasti veel omajagu. Financeri nõuannete alt leidsin vaid paar nõuannet, mida me veel ei järgi, aga mida võiks (seadmete ooterežiimi vältimine, tolmuimeja asemel rohkem harja või mopi kasutamine) ja ka ühe sellise nõuande, mis küsimusi tekitab: “Säti külmkapp madalamale režiimile – külmkapp ei pea pidevalt kõige külmema režiimi peal töötama, eriti talvel.” See ei tundu väga tänapäevane nõuanne, sest enamikes kaasaegsetes kodudes pole talvel ilmselt midagi teistmoodi, või on?

Minu vanaema jaoks on talvel mõned asjad teisiti, tema sel ajal külmikut ei kasutagi, asjad on kas köögi välisseina ehitatud jahedas kapis või kempsu (nagu tema ütleb) väga jahedas koridoris. Ei imestaks, kui sügavkülmutatud kraam on tal üldse õues lumehanges. Meie aga selliseid säästunippe siin kasutada ei saa, sest korter on talvel väga soe, rõdu meil pole ja lumehange variant oleks liiga ekstreeme, nii et külmik huugab igal aastaajal samal režiimil.

Elektri säästmise osas võiksin muidu vanaemalt nõuandeid küsida küll, tal ei kulu aastas ka nii palju elektrit kui meil ühes kuus …

See ei ole ehk päris kodukulu, aga siia alla lisan ka Telia TV + interneti, mille eest maksime jaanuaris 33,50 eurot, sellest 30,50 oli tavapärane kuutasu ja 3 eurot ühe filmi laenutamise hind. Kokku laenutasime tegelikult kolm filmi, aga kuna meil on Telia 1 lahendus, siis kaks filmi kuus on tasuta. Kui minna üle säästurežiimile, siis siit saaks kokku hoida 11,50 eurot, selleks tuleks loobuda salvestamisest, lastenurgast, ühest noppekanalist ja tasuliste filmide laenutamisest.

Telefoniarved – 70,41 €

Telia teemal jätkates, siis minu ja poiste ühine telefoniarve oli jaanuaris 64,29 eurot, mis on tavapärasest märgatavalt suurem, sest summa kogunes detsembris, mil oli “Inglite aeg” ja “Jõulutunnel” ja “Jõulusoojus” ja “Kodutunde jõulu-eri” …

Silveri telefoniarve oli 6,12 eurot, mis on samuti tavapärasest suurem. Tema oli veel sügisel vanakooli mees, kellel telefonis mobiilset internetti ei olnud, nüüd on, aga töönumbriga.windf6cea6bl59af7m0xVeebruari arvel midagi väga ei erinenud, telefoniarved olid kokku 61,88 (lugemisõigused ja parkimised, mida eelmised arved ei sisaldanud).

Kindlustused – 81,80 €

Kodu- ja elukindlustuste igakuised maksed on meil praegu kokku 81,80 eurot, aga see summa kasvab nii märtsis kui ka juunis, sest meil on siis sünnipäevad. Vastates küsimustele “kas ma sellele ka mõtlen, mis saab, kui Silverile lennuk pähe kukub”, siis ei, ma sellele igapäevaselt ei mõtle, kuid korra kuus mõtlen ma sellele, kui palju selline kindlustunne maksab, sest mainitud summast moodustavad elukindlustused põhilise osa.

Ei kodu- ega elukindlustus ole koht, kust kokku hoida, aga seda väikeste eranditega. Kui me korteri ostsime, siis koos laenulepinguga sai sõlmitud ka kodu- ja laenukindlustus, mida me päris mitu aastat igasuguse nurisemiseta tasusime, kuid erinevaid võimalusi võrdlema hakates avastasin, et leidus ka soodsamaid variante ja seda pangasiseselt. Ma vahetasin Silveri laenukindlustuse märksa suurema kindlustussummaga elukindlustuse vastu ja kui ma õigesti mäletan, siis sedasi vähenes kuumakse 5 euro võrra.

Mingil perioodil oli Swedis ka kodukindlustus 25% soodsam, mistõttu oli vana lepingu lõpetamine ja uue sõlmimine igati kasulik, sest kuumakse vähenes ja samas lisandus vastutuskindlustus, mida minu mälu järgi esimeses lepingus ei olnud. Või oli see koduse vara kindlustus. Ühesõnaga mingid hüved tulid juurde, aga kuutasu langes, nii et kindlustuslepinguid tasub aegajalt uurida ja võrrelda.

Liikluskindlustuse eest ei maksnud me jaanuris midagi, sest selle eest on odavam tasuda korra aastas, meil on kahe auto peale see summa ca 200 eurot. Financeri nõuanne on kasutada liikluskindlustuse soetamisel kindlustumaakleri abi ja seda ma teengi, ma võrdlen alati Iizi kodulehel kindlustuspakkumisi, AGA liikluskindlustuse soetan odavaima pakkuja kodulehel, sest seal on hind tavaliselt kuni 10 euro võrra soodsam.

Autokulud – 445,50 €

Kahe auto tankimise peale kulus 313,50 eurot, sest jaanuaris oli tavapärasest rohkem sõitmisi, tavaliselt kulub bensiinile pigem 200-250 eurot (veebruaris kulus 241, kõike maha ei sõitnud, kuu lõpetasime peaaegu täis paakidega). Silveri auto on üsna ökonoomne, see võtab keskmiselt 7 liitrit sajale, minu oma võtab talvel kaks korda rohkem ja jaanuaris sai põhiliselt sellega sõidetud, teise me ei mahu lihtsalt terve perega ära.giphyMõlemale autole ostsime veel 108,50 euro eest rattalaagrid ning 10 maksime selle eest, et minu autol üritati see ära vahetada. Paraku on see 10 aastat vana originaallaager nii lootusetult kõvasti kinni, et soovitati osta ka uus veovõll, mis maksab veel rohkem kui laager. Seda asja me veel vaatame, Silver on ise ka päris kuldsete kätega ja käsi ta õliseks teha ei karda, nii et ehk macgyverdab ta seal ise midagi.

Parkimistasudele kulus 13,50 eurot, sellest 9 maksime Coca-Cola Plaza parkimismajas, mis on puhas laristamine, aga väga mugav lahendus. Kino ise oli tasuta, see kompenseeris kõrge parkimistasu.

Lasteaed, kool, ringitegevused – 194,14 €

Lasteaia igakuine kuutasu kahe lapse eest on 40 eurot ja toitlustuse peale kulus jaanuaris 38,14 eurot. Kui lapsed ei puuduks päevagi, siis oleksid kuutasu ja toitlustus kokku veidi üle 100 euro, kuid sellist summat pole mina veel näinud.

Koolipoistelt jaanuaris väljasõitudelt raha ei kogutud, seega kooli osas polnud tegelikult mingeid kulusid, kuid jalgpalli- ja maadlustrenni peale kulus 20 eurot. Täiesti naeruväärne summa, eks. Nii jalgpalli kui ka maadluse kuutasu on 10 eurot ja raha võetakse ainult esimese lapse pealt, järgmiste eest juurde ei küsita. Selle olematu raha eest käivad koolipoisid kaks korda nädalas jalgpallis ja kõik neli võivad kasvõi kaheksa korda nädalas maadlustrennis käia.

Lasteaialaste ringid läksid maksma 58 eurot, sellest 40 eurot oli ühekordne lauluringi tasu, 12 eurot on Neljanda jalgpallitrenn ja 6 eurot kulus lasteaias toimuvale võimlemisringile.

Lasteaialaste väljasõitudele kulus 38 eurot, sellest 5 eurot sain veebruaris tagasi, sest Kolmas oli väljasõidu ajal kodus haige. See 5 eurot läks paar päeva hiljem lasteaias toimunud etenduse peale, mis oli ka ainus taoline kulu veebruaris.

Lemmikloomad – 100 eurot

Siinkohal ma senditäpsusega järge ei ole ajanud, sest me jagame merisigadega porgandit, kurki ja muud rohelist, kuid julgen arvestada selles rubriigis umbes 100 euroga. See summa ei kulu ainult kahe merisea peale, lisaks nendele on kodus veel kaks rotti ja kaks kassi. Kaks kaani ka, kuid nende peale kulub vaid paar liitrit vett kuus.

Üks kass tunnistab ainult Natusan kassiliiva, mille hind on üle 4 euro ja neid pakke ostame kuus kaks või kolm, jaanuaris ostsime kolm. Sigade ja rottide allapanuks kasutan Cat`s Best Öko Plus graanuleid, millele kulus jaanuaris 20 eurot. Sellist hinda pakub K-Rauta, avastasimegi seda alles jaanuaris ning veebruaris ostsime neid graanuleid sealt juba 14 euro eest (kui kogu kaup oli 30% soodsam).

Näriliste puhul tegelikult ei soovitata saepurugraanuleid, kuid need ei tolma, ei lõhna okaspuiselt ega ole jalgade all valusad, samas need paakuvad hästi ja hoiavad lõhna ideaalselt kinni, mistõttu on kõikvõimalikest proovitud variantidest see kõige paremaks osutunud. Rottidel on samad graanulid umbes kaks kuud puuris, koristan vaid paar korda nädalas paakunud tükid välja ning sellest piisab, allapanu on pikalt lõhnatu.

Kasside pehmele toidule kulub umbes 20 eurot kuus, nad mõlemad söövad igal hommikul ühe paki pehmet toitu, eelistatult Shebat, mida me ostame ainult sooduka ajal. Kuivtoidule kulub tavaliselt vähem, sest ostan 7-10kiloseid kotte, millest jagub kuni neljaks kuuks. Viimasel aastal olen ostnud rohkem 7kiloseid Applawse, millest on jagunud umbes kaheks ja pooleks kuuks (see teeb siis ca 17 eurot kuus). Muide, ma ostan kuivtoitu tavaliselt Aimarketi veebipoest, sest sealt olen leidnud kõige odavamad hinnad. Viimasest tellimusest on aga nii kaua aega möödas, et terve jaanuarikuu ostsime kassidele Coopist kõige kallimaid krõbinaid, kuigi need pole pooltki nii kvaliteetsed kui Applawsi omad. Kokku kulus jaanuaris kassitoidu peale üle 40 euro.tenorNii umbes 25 eurot arvestan näriliste toidu peale, millest enamuse söövad ära merisead, neil läheb nädalas ikka mitu kurki ja jääsalatit. Õnneks hakkasid nad nüüd minu isa tehtud heina sööma, sellega säästame kena 10 eurot kuus, sest enne ei söönud nad muud kui peenekõrrelist poeheina.

Kindlasti annaks lemmikute pealt veel kokku hoida, me säästaksime juba sellega omajagu, kui lubaksime kassidel merisead ja rotid ära süüa. Nali! Kahjuks või õnneks ei söö me kassid isegi puhastatud lõhet, rääkimata mingitest karvastest haisuloomadest. Siiani nähtu puhul sööb rott ennem kassid ära, mis oleks ka muidugi suur sääst, sest kassid on kulukad ja rotid saaks neist päris pikalt söönuks …

Veebruaris kulus loomade peale ilmselt veidi rohkem, sest graanuleid ostsime 28 eurot eest ja Applawsi suurele pakile kulus ca 39 eurot (seekord ostsin Kaup24-st, oli soodsam), aga nüüd peaksime märtsis, aprillis ja ehk isegi mais vähe soodsamalt hakkama saama.

Meelelahutus, väljas söömine – 318,40 €

Pärnu väljasõidust kirjutasin juba põhjalikult, detsembris makstud majutust ja bensiinikulu mitte arvestades läks see maksma 222,90 eurot. Kuu jooksul kulus veel 95,50 eurot väljas söömiste, autosse kohvi ja saiakeste ostmise ning muu taolise peale. Kõik käigud mul enam peas ei ole, aga ühe korra kindlasti tegime BabyBackis aega parajaks, kui Kolmas Põhjakeskuse teisel korrusel sünnipäeval oli.

Veebruaris läks samuti väljas söömiste ja kiirtoidu peale 95 eurot, lisaks käisime Silveriga kohtumajas teatrit vaatamas (20 eurot) ja mina käisin kaks korda vanematega kinos, millele kulus ainult 11 eurot (minu ja isa pilet, kui käisime kahekesi kinos), sest teisel korral ostsid vanemad piletid mõlemale filmile ja maksid kinni nii Gan Bei kui ka Süsi grilli arved, mis tähendab, et järgmisel korral ostan mina piletid ja teen lõuna välja.

Sünnipäevad – 230 €

Peale selle, et Kolmas käis sõbra sünnipäeval, oli ka tal endal sünnipäev, mis läks maksma 135 eurot (Roosistuudio 4h rent 60, söögikraam koos tordiga umbes 75 eurot), lisaks kulus kingitusele 40 eurot. Minu ema ja Kolmanda sõbra kingitustele kulus 55 eurot.

Kui Kolmanda sünnipäevapidu oli selline asi, mida iga kuu ei juhtu, siis igasuguseid muid sünnipäevi juhtub nii sageli, et nendele kulub väga harva ainult 55 eurot kuus.

Veebruar oli eriti haruldane kuu, lapsed olid enamuse ajast haiged, mistõttu jõudis lastest vaid üks oma sõbra sünnipäevale ja kingitusele kulus 14 eurot, kutseid saadi muidu rohkem. Märtsis on see eest meie enda peres kaks sünnipäeva (Silver ja Teine), nii et see teeb jälle veebruari tasa.

Poearved – 626 €

Poearvete osas on mul kõige väiksem ülevaade, ma ei ole kirja pannud, kui palju kulub meil juurviljadele, lihatoodetele, leivale või hügieenitarvetele, olen vaid kulunud summad kirja pannud.

Selle 626 euro sees on kogu söögi-, hügieeni- ja majapidamiskaup, samuti igasugused juhuslikud ostud (riidepuud, ahjuvorm, jääkaabits jms). Me küll jälgime kollaseid silte ja aegaajalt ostame ka kukkuva kuupäevaga tooteid, mis on 50% odavamad, kuid laias laastus me poes kokku ei hoia – mille järele parajasti isu on, seda ostame, lihtsalt valime soodushinnaga variandi.

Puu- ja juurvilja leti juures me siiski soodsamaid valikuid ei tee, sest kurgil ja kurgil ning õunal ja õunal on vahe. Samuti on vahe vetsupaberil ja vetsupaberil, rapsi- ja kookosõlil, margariinil ja võil, puurikana ja õrrekana munal, tavalisel ja täisterapastal, Colgate`l ja Ecodental, Bonuxil ja Tri-Biol ja nii edasi. On palju selliseid asju, mille puhul eelistame maitsvamat, pehmemat, puhtamat, lihtsamat või muul moel paremat varianti ja see annab rahaliselt tunda.730Muidugi on ka palju neid hetki, kus allume isudele või laiskusele, nende pealt saaksime kindlasti vähemalt kolmekohalise summa säästa, üldse ei eitagi seda.

Veebruaris kulus mõnikümmend eurot vähem, aga see pole mingi muutus, sest päevi oli ka vähem. 

Muud suuremad kulud – 254,40 €

Arvestan suurteks kuludeks kõik, millele on kulunud vähemalt 50 eurot: YTK aastamaks oli 92 eurot, juuksuri peale kulus 60 eurot (peale Teise käisid kõik juuksuris, Kolmas isegi kaks korda, kokku kuus külastust) hambaarsti juures kulus 52 eurot ja suur oli mu rõõm, kui selgus, et ainult sellega kõik piirdubki, aga pärast seda lagunes mul üks vana täidis ära, nii et veebruaris tuli uuesti hambaarsti külastada … Apteegis läks 50,40 eurot ja ma ostsin ainult vitamiine, D-vitamiinid maksid kõige rohkem, aga neid sai varutud ka mitmeks kuuks, sest see oli taas kõige soodsam lahendus.

Veebruari muudeks suuremateks kuludeks olid hambaarst (minu lagunenud täidise parandamine ja Silveri ainsa augu remont läksid kokku 140,61 eurot) ja apteek, kuhu jätsime 74,20 eurot (sest lapsed olid terve kuu haiged, on endiselt).

Muud väiksemad kulud – 195,40 €

Lotopiletite peale kulus 23 eurot, mis on sedasi kokku liites ikka päris suur summa, iganädalaselt bingopileteid ostes ei pane seda kulu tähelegi. Tagasi ei saanud ma midagi, kuid ma ei kaota lootust, lihtsalt märtsist panen oma lootused edaspidi selle ainsa pileti peale, mille nädalas ostan. Veebruaris ma nii veel ei talitanud ning lotopiletitele kulus 22 eurot, tagasi sain 6,50. 

Suusahooldused läksid samuti 23 eurot maksma. Ma olen nii algaja, et mina heast määrdest puudust ei oska tunda, see on rohkem Silveri teema, seega on see tema hobi maksumus. Minu hobi-blogi kuutasu ja Facebooki postituste sponsoreerimine maksid kokku 20,50 eurot. Veebruaris olid summad vastavalt 15 ja 7,50 eurot.

Lastetuppa ostetud seinavärv maksis 22 eurot, kolme poisi taskuraha oli umbes 20 eurot,  Orgu kava samuti 20 eurot (uus kujundus on nii ebamugav, et ma pole siiani sellesse süvenenud), uue kaalu peale kulus 11 eurot (täiesti mõttetu ost, näitab samu numbreid, mis vana, nii et viimane ei olegi katki), Paavli kaltsukast ostetud kolm kleiti maksid 14 eurot, märkmikud 12 eurot, vähiravifondi püsimakse oli 10 eurot, WRC kuutasu 9 eurot, laste ristsõnad ja Täheke maksid 5,90 eurot ning rongipiletile kulus 5 eurot.

Veebruaris ostsin Bon Merite kehakoorijad (ca 24 eurot) ja Turblissi juuksemaski (ca 22 eurot), unemaski endale ja veekindlad kõrvatropid Esimesele (kokku 18,55 eurot), kandsin Silveri Säästopankki arvele internetipanga kuutasudeks 15 eurot, ostsin lauamängu (12,34 eurot),minu arvelt läks endiselt vähiravifondi 10 ja Silveri arvelt WRC kuutasuks 9 eurot, umbes sama palju said poisid taskuraha, lisaks läks 7,80 eurot laste ristsõnade, koomiksite ja Tähekese peale.

Kui nüüd tagantjärele vaadata kõiki tehtud kulutusi, siis veidi tagasihoidlikumalt majandades oleksime saanud jaanuaris säästa umbes 400 eurot, totaalselt koonerdades ehk lausa 1400 eurot, nii et kui väga tahaksime, siis isegi saaksime soojamaareise lubada, ainult et me ei taha, Legolandi läheks aga küll.

Veebruaris majandasime tavapärasemalt ja olude sunnil ka veidi tagasihoidlikumalt (lapsed haiged, kuskil käia ei saanud), tahtlikult veel säästa ei üritanud, kuid raha kulus umbes 750 eurot vähem. Tahtlikult säästes oleks vahe jaanuariga olnud neljakohaline number.

Totaalselt koonerdama me ei hakka, aga veidi rohkem oma väljaminekuid peaksime kontrollima küll. Inspiratsiooni ammutamiseks lugesin läbi kõik 213 nõuannet, mis Financeri lehel välja on toodud ja ma ütleksin, et suur osa neist on tegelikult elementaarsed ja vähemalt pooled on meil kasutuses ka, kuid mingis osas me ikkagi priiskame. Meie üks suur viga on see, et me käime peaaegu iga päev poes, mõnel päeval isegi kaks korda ja enamasti mõtleme alles poes olles, mida õhtuks süüa teeme. See peab kindlasti muutuma.

Kulude kärpimisega alustasin eile, kui tühistasin ajalehtede lugemisõigused, loobusin mõnest Telia teenusest, vähendasin internetimahtu ja muutsin ära Silveri Tele2 paketi, millega säästame kokku 28,50 eurot. Ajalehtede lugemisõigused on küll toredad, aga ma ei jää millestki ilma, kui loen ainult ERR-i uudiseid. Internetimahtu pole me siiani ühelgi kuul ära kasutanud, kuigi oleme seda kasutanud ka kodus wifi asemel, mis on ilmselge priiskamine. Lastenurk on end ammu ammendanud ja Tele2 paketivahetusega säästetud 1 euro on ka raha.

See kokkuhoid avaldub muidugi alles aprilli arvetel, kuid märtsis saame püüelda poearvetelt säästmise poole, jälgida rohkem oma elektri- ja veekasutust, olla tervemad, et apteegis nii palju raha ei kuluks … Väljas söömise ja kiirtoidu osas võiksime ka poole väiksema summaga hakkama saada, kuid lastega kinno ja Jääaja Keskusesse kavatseme ikka minna, selliste asjade pealt me säästa ei taha.

Kui nüüd iga kuu aina paremini majandada, siis oleks Legolandi raha aasta lõpuks koos, aga kui pingutada hoopis selle nimel, et vahetada korter maja vastu, siis väheneks igakuine laenukoormus rohkem kui poole võrra, mis teeks järgmisel aastal juba mitu Legolandi.

tenor-1

Ps! Tegelikult ei saa öelda, et meil sissetulekutest kunagi midagi üle ei jää, küll ei jää pärast talve sellest ülejäägist midagi alles … 

Pps! Postitus ei ole sündinud koostöös Financeriga, sest see oleks sündinud nagunii, aga seda andis hästi siduda Financeri koostööga, millega saan anda oma väikese panuse pere eelarvesse.

Financer on portaal, mille eesmärk on jagada rahatarkust, juhendada kindlustuse valimisel, aidata leida soodsaim laen või tasuvaim hoiukonto ja nõustada veel paljudel finantsteemadel. Leheküljelt leiab nõuandeid, kuidas säästa, kuidas käituda makseraskuste korra, kuidas alustada ettevõtlusega ja palju muud. 

Küünte närimisest ja kogelemisest

~ Liivi ~ 13 Comments

Jagasin umbes nädal tagasi, kuidas sain üle pika aja Neljanda küüsi lõigata ja kuidas see suur sündmus sai vääriliselt premeeritud lakitud küünte näol.cofMa ei mäleta, millal Neljas küüsi närima hakkas, aga pakun, et see juhtus umbes kaks aastat tagasi. Ma lõikan lastel küüsi tavaliselt pühapäeviti ja ühel mitte nii ilusal pühapäeval avastasin, et Neljandal ei olegi midagi lõigata, ei olnud ka järgmisel ega ülejärgmisel … Sealjuures ei näinud ma teda kunagi küüsi närimas.

Tema salahobi muutus lõpuks muidugi avalikuks ja küüned veel lühemaks. Kui polnud enam midagi närida, siis järas sekka veidi nahka, mistõttu olid olematute küünte ümbrused sageli paistes ja punased. Mitte kõige ilusam vaatepilt.

Ootamatult tekkinud harjumusest vabanemiseks kasutasime dialoogi (ei mõjunud 3-4aastasele); peale sattudes meenutasime, et sedasi võib ussid saada; magama saatsime kinnastes; kasutasin erinevaid kibedaid küünevedelikke; ostsin motivatsiooni-küünelakid, millega lubasin küüned ära värvida, kui ta neid enam ei näri; andsime alla, sest miski ei toiminud.

Viiendaks sünnipäevaks sai Neljas ka vanaemalt küünelakkide komplekti, mille peale ma kurvalt teatasin, et kahjuks pole nendega midagi teha, sest laps närib küüsi. Komplekt jäi vanaema juurde ja kui Neljas sinna ööseks jäi, siis järgmisel päeval sain tagasi lakitud varbaküüntega lapse – Neljas oli vanaema nõusse saanud argumendiga, et varbaküüsi ta ju ei näri. tenor-1Sellest ajast on tal varbaküüned aegajalt lakitud olnud, mistõttu ta sõrmeküünte lakkimist enam nii väga ei igatsenud … Kuni Silver tuli koju ja nad veetsid mõnel õhtul isa-tütre kvaliteetaega teineteise küüsi lakkides.Clipboard01Silver käis paar nädalat lakitud varbaküüntega ringi, sest vanaema kingitud lakid ei tule kergelt maha. Ei olnud palju puudu, et ta oleks ka Wagenküll lossispaad kena pediküüriga külastanud.

Kuna Silver värvis Neljandal ka sõrmeküüned ära, siis detsembrist alates on ta igapäevaselt lehvitanud oma lakkidega meie nina alla ja palunud seda korrata. Ma andsin lõpuks alla ja nõustusin ühe korra seda tegema, samal ajal kommenteerisin, kuidas tal pole seal midagi lakkida, sest ta on oma küüned nii lühikesed näritud. Kui maniküür sai tehtud, siis küsisin Neljandalt, kas tema lihani näritud sakilised küüned on nüüd kuidagi ilusamad. Ta nõustus, et ei ole ja mina ütlesin, et seetõttu ma tal küüsi rohkem ei värvi.

Ma ei tea, kas see mõjutas teda tugevalt või ta lihtsalt ei raatsinud lakitud küüsi närida, kuid sellest õhtust pole ta seda enam teinud. Ta hoopis käis iga päev oma küüsi näitamas ja küsimas, kas juba saab neid lõigata. Selleni jõudmine võttis aega kaks nädalat ja tänaseks on ta oma halva harjumuseta vastu pidanud juba kolm. Ma ei ole väga optimistlik ega imestaks, kui ta ühel hetkel jälle küüsi närib, aga praegune edusamm annab siiski lootust, et ühel hetkel saab ta sellest harjumusest päris priiks.

Praegu premeerin tema tublidust sellega, et tal piisab vaid sõrmi nipsutada ja ma lakin kiidusõnade saatel ta küüsi. Teen seda Bio4You-st ostetud Suncoat laste küünelakkidega, mis on ohutu koostisega, peaaegu lõhnatud (pudelit lähedalt nuusutades on tunda õrna lõhna), kuivavad üsna kiiresti ja tulevad kergelt maha. Kohati isegi liiga kergelt, kuid ma ei ootagi, et viieaastase küünelakk oleks kauapüsiv.

Küünelaki saab maha kraapides, seda nii kuivalt kui märjalt, viimasel juhul on kraapimist lihtsalt vähem. Vannis ligunedes võib lakk ühest või teisest kohast veidi maha tulla, aga palja veega seda siiski maha ei pese. Neljanda varbaküüntel on lakk püsinud isegi paar nädalat, sõrmeküüsi olen siin aga iga päev värskendanud, seda küll juba seetõttu, et ta on ise näiteks sinise värvi maha kraapinud ja kollast asemele soovinud.cofNeljas ja tema ohutud motivatsiooni-küünelakid. 

Ma ei oska tagantjärele öelda, mis võis ajendada teda küüsi närima, kui täna usun, et sellel oli igavusest palju sügavam põhjus.

Ma kirjutasin ligi kolm aastat tagasi, kuidas ta intensiivse potitreeningu ajal kogelema hakkas ja kuidas koos klõpsuga (hakkas üleöö ise potil käima) see kogelemine ka vähenes. Kogelemine ise pole aga kuskile kadunud, see tuleb ja läheb. Oleme võtnud asja rahulikult ega ole sellele tähelepanu pööranud, sest tema vanuses on kogelemine üsna tavaline nähtus, mis kaob enamasti koolieaks. Ma väga loodan, et Neljandaga sedasi läheb, aga kuna ta on kogelenud vahelduva eduga kolm aastat, siis olen hakanud arvestama ka kehvema variandiga.

Neljas on muidu julge ja avatud laps, aga mingil põhjusel on ta alati peljanud teisi lapsi. Mängumaadel ja -väljakutel on ta valinud atraktsioonid, kus teisi ei ole ja kui keegi on temaga ühinenud, siis on ta valinud uue atraktsiooni. Kui lapsi on palju olnud, siis on ta eelistanud olla meie juures või hoidnud tugevalt vendadega kokku. Meie ja tema enda jaoks on see olnud väga suur asi, kui ta on kuskil endale sõbra leidnud, kuid enamasti on need sõbrad olnud kas päris pisikesed (1-2aastased) või juba koolieas tüdrukud, endavanustega on väga harva ühise keele leidnud.

Täna leian, et ma suhtusin sellesse kergekäeliselt ja panin ta liiga vara lasteaeda, kuigi ta oli siis juba kolmene. Ta ei olnud valmis teiste endavanustega suhtlema, ta ei olnud nõus nendega isegi sama laua taga sööma. Esimesel aastal käis ta lasteaias kokku küll ainult kuu kuni kaks, sest ta oli enamuse ajast haige, aga sellepärast ilmselt oligi, et lasteaed tekitas temas stressi. Siiani tekitab, ta ei taha kunagi pikalt lasteaias käia, ütleb, et ei jaksa sealset lärmi kuulata.

Ta on nüüd talve jooksul palju ja pikalt kodus olnud, jaanuari lõpust tänaseni ta praktiliselt polegi lasteaias käinud ja me märkasime Silveriga, et kogelemine on vähenenud. Võrreldes aasta lõpuga, kus laps ei saanud vahepeal üldse sõna suust, oli kogelemine praktiliselt tajumatu. Neljapäeval oli ta aga pika päeva lasteaias ning õhtul oli meil kodus jälle tugevalt kogelev laps.

Talle meeldis lasteaias, sest sel päeval oli neil saalis etendus ja ta polnud ka oma sõbrannasid ammu näinud, kuid tema kõnest oli näha, et päev oli tema jaoks väsitav. Ta kogeles vaid sel ühel õhtul, eile oli taas kõik korras.

Olen sellele kõigele nüüd mitu päeva mõelnud ja üks osa minust ütleb, et ka tema puhul tuleks kaaluda koolipikendust. Erinevalt Esimesest ei ole ta kunagi arengust maas olnud, pigem ees, aga ta on oluliselt tundlikum ja siinkohal ehk tuleks üks lisa-aasta kasuks.

Ma ei ütleks, et ta on koolivalmiduseks sotsiaalselt ebaküps … Ta teeb kõike kaasa, ta püsib paigal, tal on huvi õppetöö vastu, ta on füüsiliselt aktiivne ning vaimselt rõõmus ja rahulik, aga tundub, et igasugused muutused või kõrged ootused löövad ta seesmiselt sedasi rivist välja, et ta hakkab kogelema ja maandab pingeid küüsi närides. Mitte ainult, aegaajalt tõstab pead ka märksa delikaatsem probleem.

Kuna ta on pealtnäha täiesti tavaline laps, siis kõiki probleeme oleme võtnud siiani kui ealisi iseärasusi, millest ta kindlasti välja kasvab. Ma usun ja loodan endiselt, et see nii on, aga augustilapsena on ta verivärske seitsmesena 1. klassi minnes ehk liiga vähe kasvanud. Rühmavahetus tähendaks aga uusi lapsi, uut stressi … Võib-olla mõjuks kool just paremini, poole lühemad päevad ja vähem lärmi (v.a vahetundides) …

Mõtlen ka siin valjult, sest ilmselgelt ma midagi välja ei ole mõelnud ja see pole ehk ka minu pädevuses, mistõttu pean plaani suhelda vähe targematega, näiteks Rajaleidja meeskonnaga. Kui kogelemine algas, siis ma suhtlesin lasteaia logopeediga ja talitasin tema nõuannete järgi, kuid selleks ajaks, kui Neljas korralikult lasteaias hakkas käima, oli logopeed läinud.

Sügisel sai lasteaed uue logopeedi, kes võttis Neljanda oma tiiva alla, aga seda üldse mitte kogelemise pärast, sest seda ta esimeste kokkupuudete ajal ei kuulnud, kuigi õpetajad olid lapse kohta selle välja toonud. Tema märkas hoopis lapse pehmet L-tähte, mis on jälle miski, mida me pole kunagi tajunud. Olen sellele nüüd teadlikumalt tähelepanu pööranud, aga ma ikka ei saa aru, et tema L oleks kuidagi ebatavaline. On või ei ole, suuharjutused mööda külge ikka maha ei jookse.

Muus osas ei ole ma lasteaiast Neljanda kohta mingit sellist tagasisidet saanud, mis võiks panna muretsema, aga viimastel päevadel olen siiski mõelnud, et äkki ma peaksin muretsema …

Need suured pubekaea tunded …

~ Liivi ~ 32 Comments

Kirjutasin rohkem kui kuu tagasi, aga ei avaldanud … Olin siis veidi liimist lahti, aga sain üle ja nüüd oleks mul kahju, kui nii pikk tekst jääkski mustanditesse.

3.jaanuar:

Minu abikaasa sissetulekust sõltumise teema võttis nii suured mõõtmed, et ma isegi ei tea, kust jätkata või kas ma üldse peaksin seda tegema, sest nägin kommentaaridest hästi, kuidas minu tekstist loeti välja endale sobivaid mõtteid ja esitati küsimusi, mille vastus oli postituses olemas.

Teine asi on ka see, et me ei võlgne kellelegi selgitusi, ma ei pea hakkama siin tõestama, kuidas me oleme oma olukorda ja võimalusi analüüsinud, miks praegust elukorraldust hetkel parimaks peame või kuidas ja mis ulatuses on minu seljatagune halbadeks stsenaariumideks kindlustatud.

Mul on kahju, et meie ja teiste meiesuguste valikud kõrvalisi inimesi nii väga muretsema panid, aga samas on mul hea meel, et tänu minu postitusele said paljud tunda end targemana, tublimana, paremana. Mind ei häiri, kui keegi iseenda saba kergitab, aga inetu on seda teha kellegi teise arvelt. Antud juhul tehti seda siis meie arvelt, kui väänati mu sõnu, pisendati mu kainet meelt kaaslase valikul või oletati, kuidas Silver võib mind petta/maha jätta/kuuse alla tõsta ja laste eludest kaduda, unustades, et tegu pole kujutletava inimesega, vaid kellegagi, kes on päriselt olemas ja kes pole millegagi selliseid spekulatsioone ära teeninud.

Ma saan aru, et eesmärk oli avada mu silmi … Aga olen ma kuskil öelnud, et minuga ei kindlasti ei juhtu, sest minu musi (ma ei kasuta kunagi sellist hellitusnime) ei teeks midagi sellist?

Mul pole 15 aasta jooksul olnud põhjust temas kahelda, mistõttu ma ei tee seda ka praegu, aga see ei tähenda, et ma elan pimedas veendumuses, kuidas me elu lõpuni koos oleme. Kui, kui, kui … Siis kohanen olukorraga ja kasutan käsi, mis ei löö ühegi töö ees risti ette ning saan sama hästi või halvasti hakkama kui teised madalapalgalised paljulapselised.

Toon välja mõned lõigud loetud kommentaaridest, et üht-teist täpsustada.

Aga silma kriipis see, kuidas juba laps (17 aastane?) loobus kergekäeliselt koolist ja esimeste raskuste peale tööelust, sest tema elus oli tore noormees, kes pakkus kõik ise kinni maksta.

Ma jätsin 18aastaselt pooleli kutsekeskkooli III kursuse, sest tundsin pikalt (ja olin seetõttu palju pisaraid valanud), et olen valinud vale eriala ning keskkooli ainete nõrga taseme tõttu teadsin, et mul pole eksamitele asja või pole tulemustega hiljem midagi peale hakata.

Pärast seda liitusin keset õppeaastat gümnaasiumi 11. klassiga, kus alustuseks sain pika nimekirja töid, mida pidin hakkama järele tegema (isegi paar 10. klassi asja, kuigi vahetasin kooli mõtteliselt 12. klassis) ja kus sain matemaatikatunnis tahvli ees olles iga kord sõimata, kuni sain ühel pühapäeval järgmise päeva matemaatikatundidele mõeldes närvivapustuse, mille järel ei suutnud ma minna kooli isegi oma dokumentidele järele.

Ma lihtsalt ei pidanud vastu, masendus valede valikute ja kaotatud aasta tõttu oli niigi suur ning uue kooliga kaasnenud stress ja alandus murdsid mind täielikult maha. Too “kergekäeline loobumine” on saatnud mind ängistava ärevusena – seda nii unes kui ilmsi – kõik need aastad, kui olen pelgalt mõelnud koolitee jätkamisele või olen üritanud seda teha.

See, et ma loobusin katseajal tööst, ei tähendanud, et loobusin täielikult tööelust. Mul oli igasuguseid erinevaid mõtteid, mille jaoks käisin ka koolitustel, aga siis sai esialgsest “ma olen vist rase”-šokist meie mõlema jaoks “see oli vaid tsüklihäire”-pettumus ja nii see läks, lükkasin oma mõtted kahe lapse võrra edasi. Lõpuks sai kahest lapsest planeerimatult neli ja kui keegi tahab nüüd vastutustundetust nina alla hõõruda, siis kas me ei vastuta praegu?

Loomulikult on kena, kui ema saab olla lastega kodus ja neile rohkem olemas olla, kui enamikel aga mulle jääb sellest postitusest küll kahjuks natuke mulje, et sul kui naisel on lihtsalt liiga mugav elu.

Saan õigesti aru, et teistes peredes on tore, kui ema saab olla laste jaoks rohkem olemas, aga meie peres, kus ma olen aastast poole lastega üksi, on minul lihtsalt liiga mugav elu? Kas oleks parem, kui ma võtaksin lastelt, Silverilt ja iseendalt meie ühised suved, et käia tööl ja maksta kaheksal kuul aastas suur osa palgast kellelegi, kes oleks minu tööloleku ajal lastele olemas? Sealjuures ei arvaks keegi, et lapsehoidjal on mugav elu …

Sul on mehega vedanud, see on ilmselge aga seda enam võiksid oma kullatükilt natuke koormust maha võtta, meestel pole kombeks vinguda ja halada, et on raske või öelda, et neid miski häirib, näiteks see asjaolu, et ta on pere ainuke ülalpidaja.

Meil kullatükiga (ma ei kasuta kunagi ka sellist hellitusnime) on kombeks teineteisega avatult rääkida ja antud teema oleme väga põhjalikult läbi arutanud, tema jaoks pole see variant, et ma lähiaastatel tööle lähen.

Tal ei oleks kuidagi kergem, kui ta peab ka suvel perest lahus olema ja aastas kaheksa kuud muretsema, kuidas ma kodus üksinda kõigega hakkama saan. Ei, minu töötamine ei tooks teda siia tagasi ega vähendaks tema koormust seal.

Sinu lapsed saavad ka ühel päeval suureks ja iseseisvaks ning lahkuvad kodust, siis võib sul lihtsalt igav hakata ja kui pole erilist töökogemust ka ette näidata ja siis soovid tööle minna on jätte teistmoodi keeruline olukord.

Aitäh, et sellele tähelepanu juhtisid, ise poleks ma tõesti selle peale tulnud, et mul võiks kodusena igav hakata, kui lapsed on pesast lahkunud. Seda ehk seetõttu, et ma polegi kunagi plaaninud nii kaua kodune olla?

Nagu ma laineid löönud postituses kirjutasin, siis ma ei arvanud varem, et ma tänagi veel kodune olen, aga vastavalt valikutele, oludele ja võimalustele on praegu sedasi läinud ehk hetkel on selline lahendus meie pere jaoks kõige parem. Ma ei tea, kuidas me sellega teistele peredele liiga teeme, aga katsun edaspidi antud teemal madalat profiili hoida.

Tulevikus tööle saamise osas ma ei muretse, sest ma olen täitsa valmis hakkama koristajaks, postivedajaks, liinitööliseks, lihalõikajaks, pakendajaks, sõnnikurookijaks (pole üldse võõras töö) või ükskõik kelleks, välja arvatud telefonimüüjaks, selle töö ees löön küll risti ette.

Teiseks, võib nüüd muidugi öelda, et “aga ma teadsin juba siis, et ta on õige ja tubli mees, keda saab usaldada”. Aga teismelisena armuvad ja mõtlevad kõik nii, aga siiski vähesed veavad sellega välja. Ma ei karda välja öelda, et hoolimata Liivi ja tema mehe suurtest pubekaea tunnetest, oli neil täiesti 50/50 võimalus, et tüüp oleks osutunud heaks petiseks ja muidu mölakaks. See on igavesti tore, et nii ei osutunud, aga minu jaoks jääb see juhuseks, mitte kindlaks 17 aastase tüdruku teadmiseks.

Pean veidi parandama ja ütlema, et ma olin 15aastane, kui kirjutasin päevikusse, et Silver erineb teistest endavanustest ja temast saab tulevikus ilmselt hea abikaasa ja isa, 17aastaselt ma endiselt selles ei kahelnud, aga see ei olnud ka siis mu kindel teadmine, vaid põhjendatud oletus.

Suuri tundeid tundsin ma enne Silverit teise noormehe vastu ja need tunded olid ikka sellised, et ma pole pärast teda kogenud nii valusalt füüsilist armumist, aga sellest hoolimata võtsin ma teda – nagu ka tema mind – kui ajaviidet, sest ma teadsin, et ta on ebausaldusväärne (naiste)mees, kes ootas minult ainult üht. Mitte ühegi mesijutu, mõjutamise (keegi ei oota mind kuude viisi) ega üritamisega ta mind nii kaugele ei saanud ja seda mitte seetõttu, et ma poleks tahtnud, tahtsin küll, aga ma ei kavatsenud olla üks paljude seast ja ma ütlesin talle seda juba eos.

Ma tahtsin olla üks ja ainus. Lisaks tahtsin, et mul oleks selle ühe ja ainsaga ka midagi rääkida, kui suured tunded maha jahtuvad. Ma ei karda ka nüüd (15 aastat hiljem) välja öelda, et hoolimata minu suurtest pubekaea tunnetest, olin ma kahe jalaga maa peal ega lootnud naiivselt, et inimene muutub ja meid ootab ees ühine tulevik. Tundeid ma küll sundida ei saanud, aga nendel end juhtida ka ei lubanud.

Silveriga oli kõik teistmoodi. Kui ma end 15 aastat tagasi talle külla surusin ja me esimest korda omavahel päriselt rääkisime, siis me lihtsalt jäimegi rääkima. Mainin ära, et Silver ei oodanud mind enda juurde, ta hoopis mõtles, et ma olen tüütu ning juurdles oma peas, miks ma sinna lähen ja kuidas minust lahti saada.

Me olime varem palju kordi samas seltskonnas olnud, aga me polnud kordagi teineteisega juttu ajanud, sest Silver ei vaadanud mulle kunagi otsagi. Hea, kui ta mind mokaotsast teretas või mõnele mu küsimusele napisõnaliselt vastas. Minus tekitas selline tõrjuv olek ainult huvi tema isiksuse vastu, temal polnud minu vastu aga mingit huvi, tema jaoks olin ma laps ja ta ei saanud aru, miks teised temavanused minuga suhtlesid.

Tollel päeval sai ta nii mõnestki asjast paremini aru ja mina nägin Silverit, kes ei olnud üldse tõrjuv ega napisõnaline. Meil ei saanud jututeemad otsa, me rääkisime ja naersime lõputult, jõime mitu tassi teed ja vaatasime tema pere pildialbumeid, kuni ta mind õhtul koju viis ja me seal edasi minu pere pildialbumid vaatasime. Me olime märkamatult terve päeva koos olnud ja selle aja sees teineteise perega põhjalikult tutvunud. Minu arvates vägagi lootustandev algus ausaks ja usaldavaks suhteks.

Sellest päevast peale kohtusime sageli ja rääkisime, rääkisime, rääkisime … Suurt midagi muud me aasta esimeses pooles ei teinudki. Me rääkisime absoluutselt kõigest, maailmas toimuvast, inimsuhetest, homoseksuaalsusest, erinevatest rassidest, minu koolist, tema tööst, enda lapsepõlvest tulevikunägemustes olevate lasteni välja (mitte ühiste, me rääkisime kui sõbrad).

Mulle meeldis Silveri juures see, et ta suhtus kõigesse nii mõistlikult, ka homoseksuaalsusesse, kuigi ta tegelikult ei mõista seda siiani. Ta lihtsalt ei ole “peded ahju” tüüp, vaid inimene, kes elab ise ja laseb ka teistel elada. Mulle meeldis, kuidas ta enda lähedastest või esimesest armastusest rääkis. Ta rääkis viimasest lausa nii hästi, et kui meist hiljem paar sai, siis ma alguses põdesin, et ma täidan lihtsalt kellestki teisest jäänud tühimikku.

Kohati tegi egole pai küll, kui teised kutid mulle ligi ajades kinnitasid, kuidas ma teistest tüdrukutest – ka nende endi omadest – erinen, kuid samas näitas see mulle seda, et järgmist tüdrukut kiidetakse lihtsalt minu arvelt. Silver ei olnud selline, ta ei ajanud mulle mesijuttu ega teinud teisi tüdrukuid maha, et ma end seeläbi kuidagi erilisena tunneksin, kuid ma tundsin end erilisena, sest olin ainus tüdruk, kellega ta suhtles.

Olen seda tegelikult kõik need 15 aastat olnud. Kui teismelisena mõtlesin, et tahan olla kellegi üks ja ainus, siis päris seda ma silmas ei pidanud, aga sobib nii ka.

Igatahes, me ei olnud veel suhtes, kui kirjutasin päevikusse, et Silverist saab kunagi kindlasti hea abikaasa ja isa. Ma ei pidanud üldse silmas, et temast saab minule hea abikaasa ja meie lastele hea isa, sest esiteks ei mõelnud ma siis veel nii kaugele ja teiseks – kuigi ta mulle meeldis – pidasin teda enda jaoks liiga häbelikuks ja välimuselt ebaatraktiivseks.

Miks ma arvasin, et temast saab hea isa ja abikaasa? Asi ei olnud ainult meie vestlustes, kuigi ma tegin järeldusi ka nendest ja seda eelkõige läbi selle, kuidas Silver suhtus inimestesse enda ümber. Ma arvasin seda rohkem selle põhjal, kuidas ta arvestas teistega, kuidas ta märkas pakkuda abi, kuidas ta suhtus väikestesse lastesse või loomadesse (sealhulgas minu rottidesse), kuidas ta hoidis korda, kuidas ta minu eest hoolitses, kui me koos aega veetsime ja nii edasi. Asi oli tema tegudes.

Meist ei saanud paar tänu pubekaea suurtele ja pimestavatele tunnetele, sest meil ei olnud neid. Meie suhe arenes aeglaselt ja selle vundamendiks olid meie lõputud vestlused või siis see miski, mis need vestlused lõputuks muutis. Mulle meeldis Silveriga koos olla, ma tundsin enda tema seltsis vabalt, mugavalt, hästi ja ma tundsin temast puudust, kui me ei olnud mitu päeva kohtunud, aga ma ei olnud sedasi armunud, et mul oleks tema kõrval süda kiiremini lööma hakanud. Ma ei arvanud, et midagi sellist üldse juhtuda võiks, sest füüsiliselt mind tema poole ei tõmmanud.

Me olime veidi üle kuu suhelnud, kui ta olude sunnil minu juurde ööseks jäi ja me samas voodis magasime varahommikuni rääkisime (üleni riides). Vahepeal silitas ta mu juukseid ja õlavart ning ma mäletan siiani, kuidas mind ehmatasid need liblikad, kes kõhus lendama hakkasid. Ma ei uskunud, et Silveri puudutused võiksid mulle sedasi mõjuda, aga mõjusid. Nendes oli teistsugune õrnus ja hoolimine, mis käis sel hetkel südamest läbi, aga sinnani, kuni süda hakkas teda oodates kiiremini lööma, läks veel omajagu aega.

Järgmistel kuudel esines üksikuid õrnusehetki veel, kuid algatus tuli alati minult ja Silver ise sealt edasi midagi ei üritanud. Ma olin mõnel päeval kindel, et ta pole minu vastu ükskõikne, tema pilk reetis teda. Mõnel teisel päeval jälle kahtlesin selles, sest minul oli temaga sõbratasandilt kaugemale raske jõuda ja tema ise ei teinud ainsatki lähenemiskatset minu suunas. See tekitas segadust ja pani mind kahtlema selles, kas ma üldse tahan midagi nii tagasihoidliku noormehega.

Suurte tunnete asemel olidki pigem suured kõhklused, kuid vaikselt ja loomulikult me ikkagi millekski enamaks kasvasime, mistõttu 17aastaselt olin ma juba mõnda aega saanud tunda, kui hea kaaslane ta on ning olin aina enam veendunud, et temast saab ka hea isa ja siis juba tõesti lootsin, et seda meie lastele.

Vanad lugejad ehk mäletavad, et tal oli töö enne mind, seega hooajal oli tal vähe vaba aega ning selle vähese eelistas ta veeta minuga. Sõbrad jäid teisejärguliseks, kuni kadusid paari aastaga sootuks pildilt. Minu käsi seal mängus ei olnud. Kui ma midagi üldse palusin, siis seda, et me liituks sagedamini meie vana seltskonnaga, aga tema enam ei viitsinud.

Silver sai oma suhtlemisvajaduse rahuldada tööl, väljaspool tööd muutus ta täiesti perekeskeks juba paar aastat enne lapse sündi. Kui me käisime väljas, siis kinos, teatris, kohvikus, loomaaias, näitustel või käisime tema pere koeraga jõe ääres, minu pere koertega metsas, kahekesi matkaradadel, suvel ujumas, talvel suusatamas, uisutamas ja nii edasi. Me ei olnud noored, kes oleksid lugu pidanud pidudest või üldse alkoholist, me ei olnud ka noored, kellel oleks olnud kõrged sihid või rännuplaanid, me olimegi varakult igavad pere- ja kodukesksed inimesed.

Lapsele vaba tee andmise ajaks oli meil pulmakuupäev paigas, olime selleks ajaks peaaegu 4 aastat (igal võimalusel) koos olnud ja olime teineteist päris hästi tundma õppinud. Ikka need lõputud vestlused ja tehtud teod, eks. Nende lõputute vestluse käigus rääkisime väga palju ka lastest, me märkasime neid avalikes kohtades, me arutlesime, kuidas meie nii nähtud kui ka nägemata – näiteks lapsepõlves kogetud – situatsioonides käituksime ja enamasti meie nägemused klappisid. Minu arvates taas üsna lootustandev algus uue elukorralduse eel.

Tänaseks oleme küll kõhud tollal öeldud sõnadest täis söönud, aga suures plaanis ühtisid me mõtted siis ja ühtivad ka praegu. Kokkuvõttes julgen öelda, et ma teadsin, kellega ma suhtes olen ja lapsed saan ning see ei olnud juhus, et Silver mölakaks ei osutunud. Jah, täiesti välistatud see ei olnud ega saagi kunagi olla, aga risk, et nii võib minna, oli väike ja kahanes iga lapse sünniga.

Silver ei ole ainuke, kelle puhul olen ma mõelnud, et temast saab hea isa ja kelle puhul on see nii ka läinud. Samamoodi vastupidi, olen nii mõnegi puhul mõelnud, et mina sellise inimesega ei julgeks lapsi saada ja need tüübid täna oma lapsi ei toeta. Ilmselt on kõigil selliseid kogemusi, või ei?

Ma ei ole käinud ringi silmaklappidega, ma olen näinud purunenud suhteid, ma olen näinud mölakatest mehi  … Jumal küll, ma veetsin suure osa lapsepõlvest vanaema juures, kus elas ka mu alkohoolikust onu, kes oli oma elu ja pere maha joonud ning ta pole suguvõsas ainus selline näide, rääkimata igasugustest teistsugustest näidetest. Mu enda emagi on pärit katkisest perest ja on oma tädi poolt lapsendatud … Isa ei kasvanud samuti harmoonilised pereelus, ta oli vaid kuuene, kui tema isa enesetapu tegi.

Need lähemalt ja kaugemalt nähtud või kuuldud lood ei õpetanud mind kõigis kahtlema, aga mingeid ohumärke õpetasid märkama küll, mistõttu olin ma tõesti juba 15 aastaselt vastassugu hinnates pigem kainelt kalkuleeriv kui tunnetest pimestatud.

Ma ei olnud kindlasti kõige mõistlikum teismeline, muidu ei oleks ma praegu põhiharidusega, aga endale olin ma omistanud kõrge väärtuse ja potentsiaalsele abikaasakandidaadile seadnud kõrge lati. Juhus oli vaid see, et Silver nii varakult selle lati taha pidama jäi, ise veel nii lühike …

Kes soovib sel teemal vaielda, siis tuletan meelde, et ma olen tänaseks 30aastane, mitte enam 15aastane, kes “ei tea elust ega armastusest midagi” ja kellele tuleb selgeks teha, kui naiivne ma olen. Kui ma vaatan nüüd küpsema pilguga ajas tagasi, siis ma näen endiselt, et ma ei olnud naiivne pubekas, kellel kaaslasega vedamine oli pime juhus, vaid ma olin kaalutlev teismeline, kes vajadusel surus esktraverti endas alla, sest hindas turvatunnet, mida üks introvert pakkus.

—

Naljakas on see, kuidas mulle üritati näidata teist arvamust, kuigi ma ei ole kuskil enda arvamust sõltumatusest või sõltuvusest avaldanud. See, et abikaasa sissetulekust sõltumine mind igapäevaselt ei ängista ega häiri, ei räägi sellest, mida ma arvan, vaid mida ma enda olukorras tunnen, või siis õigemini ei tunne. Ma kordan taas, et meie valikud on tehtud vastavalt oludele ja võimalustele, ma ei astunud ellu mõttega, et jään kellestki nii kauaks rahaliselt sõltuma ega ela praegu mõttega, et ma kunagi tööle ei hakka.

Minu postituse mõte oli jagada ühe abikaasa sissetulekust sõltuva naise kogemust, millega ei kaasne etteheiteid ega rahaga manipuleerimist ka pingelistel aegadel, ja olla selle eest tänulik.

9.veebruar:

Olen peamise vastukajaga – haridus, töökogemus ja iseseisvus on olulised ning need võiksid olemas olla enne lapsi – igati nõus, kuid ma ei saa aru mulle suunatud tagasisides teismelisena tehtud otsuste arvustamisest või “minu vanemad kasvatasid mind teisiti” argumentidest. Mis nende mõte oli? Ootas keegi, et lähen ajas 12 aastat tagasi ja proovin uuesti? Edastan vanematele pretensioonid? Või oli ainus mõte tõestada, kui õigesti endal on elatud?

Mulle meeldis KKI postitus ja sellele järgnenud arutelu, aga raske oli lugeda seda emotsioonitult, kui tekstis oli Liivi, Liivi, Liivi, Liivi … Isegi positiivsete – mida enamus oli – Liivide puhul. Ikka väga veider oli lugeda arutlemist minu või meie pere näitel, seetõttu ei tahtnud ma ise mitte kuskil ka sõna sekka öelda, tahtsin lihtsalt nähtamatu olla.

Kui see kedagi lohutab, siis on päevi, kus ma end haletsen; kus ma tunnen end mõttetuna, kuna ma ei ole midagi saavutanud; kus ma olen kade nende peale, kes on ja seda veel laste kõrvalt; kus mul on küsitlustes valus märkida, et olen põhiharidusega, kodune ja peres on neli last; kus ma tunnen end halvasti, et ma ei teeni ega saa isegi kooliga hakkama; kus ma nutan Silveri kaisus ega mõista, mida ta minus näeb, kui ma ilmselgelt pole temavääriline ja nii edasi.

Saadud tagasiside ja loetud arvamuste põhjal möödus mul umbes pool jaanuarit sellise masenduse all, aga see ei muutnud midagi, ma ei ärganud lõpuks teise inimesena. Ma ei soovi endiselt midagi saavutada, see surve tuleb ainult väljast, mitte minu seest.

Ma ei unista enam, et kui ma suureks saan, siis … Ma olengi juba suur ja kui minus pole siiani avaldunud isikuomadused, mis paneksid mind öösiti laste kõrvalt õppima või lubaksid arvata, et minust saab hea liider, kes ei hakka pingelistes olukordades värisedes higistama ja nutma, siis järelikult pole suured saavutused minu jaoks. Keegi peab lihttööd ka tegema, sama hästi võin see mina olla ja ma kinnitan, et ei mina ega lapsed saa olema Eestis esimesed, kes surevad nälga, kui peaksin lootma vaid iseendale. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Silver: “Massaažis käimine on jube populaarseks muutunud, head massöörid teenivad kindlasti hästi.”
Mina: “Arvad, et ma peaksin massööriks hakkama?”
Silver: “Ei, sul on liiga väikesed ja õrnad käed, neid pole tundagi.”
Mina: “Sellisel juhul on need ideaalsed lingam-massaaži käed …” *1JOv

* Puhas huumor, saab ka teisiti.