Kui meie uus aasta tuleb sarnane sellele, milline me aastavahetus oli, siis väga hull ei saagi olema – ehk veidi igav, aga samas mõnusalt rahulik ja perekeskne, täis küpsetamist ja säästmist.
Rahulik ja perekeskne
Meil ei olnud aastavahetuseks mingeid plaane, aga mu vanematel üle väga pika aja oli ja seetõttu me nendega tänavu uut aastat vastu ei võtnud. Oleksime võinud, aga me tundsime, et me pole enam nii noored, või siis pole veel nii vanad, et aastavahetusel metsas vorsti grillida. Soe tuba ja aastalõpu saated ahvatlesid rohkem.
Aasta viimasel päeval oma vanemate juures ikkagi käisin, sest suured poisid olid seal, aga oleksin niisamagi käinud. Kuna seal tehti sauna, siis onu ja vanaema olid ka kohal, nii et nägin pea kõik pereliikmed ära ja sain neile head vana aasta lõppu soovida.
Edasi läksime kuuekesi Silveri vanemate juurde, et nendega nende 55. pulma-aastapäeva puhul kohvi juua ja Pihlaka kaneelipõimikut (Silveri ema lemmik) süüa. Eilse ainsa vahuveini avasime seal samuti, aga kui ma ei eksi, siis see ei saanud isegi tühjaks, nii rahulikult võtsime. Mitte siis vahuveini, vaid üleüldse olemist.
Koju jõudsime 20-21 vahel ja ülejäänud õhtu veetsime ainult enda pere keskel.
Täis küpsetamist …
Koju jõudmise järel hakkasime kohe piparkooke tegema, jõuludest oli ikkagi veel 2 kilo taigent ja 5 kotikest 31. kuupäevaga glasuuri alles, viimane aeg oli need ära kasutada. Piparkookidest said ühtlasi ka ainsad asjad, mis meil kodusel “pidulaual” söömiseks olid.
Glamuurne kodune aastavahetus.
Piparkookide kaunistamine jätkus veel täna hommikulgi ja ahi huugas samuti teist päeva järjest, sest tegime õhtuks ahjuliha.
… ja säästmist
Käisin Silveri vanemate juures ka saunas, sest teisiti ei saa uuele aastale vastu minna. Võtsin kaasa täiskomplekti vahetusriideid, ainult korralikke sokke ei leidnud ja tahtsin need poest osta. Rõhutan sõna tahtsin. Poes see väike asi meelde ei tulnud, mistõttu pidin pärast saunatamist kantud ja veidi kulunud kandadega sokid jalga tagasi panema. Plaanisin selle vea kodus parandada, kuid jälle unustasin ja nii võtsingi uue aasta vastu põhimõtteliselt vanades juustudes.
Lisaks ei ostnud me vist esimest korda üldse mitte mingisugust tulevärki, käisime vaid alevi keskel vaatamas, kuidas teised oma raha õhku lasevad. Tegime seda viiekesi, sest Kolmas keeras õue jõudes otsa ringi ja läks tuppa tagasi, ei meeldinud talle kõvad paugud.
Siis see ahjuliha, mida täna sõime … Selle ostsime vaid seetõttu, et see oli tänase kuupäevaga ja 50% soodsam.
Kui mul poleks rahakotis 55 eurot, siis järeldaksin sellest kõigest eriti rasket aastat, aga praegusel juhul panustan lihtsalt sellele, et elame kokkuhoidlikumalt ja hoiame raha millekski suuremaks.
Ainus perepilt, mis meil aastavahetusest on.
Kokkuvõttes oli me aastavahetus küll rahulikum võrreldes varasematega, aga samas on ka varasemad olnud rahulikud ja perekesksed, lihtsalt möödunud minu, Silveri või meie mõlema vanemate keskel.
Ma ei ole mitte ühtegi uut aastat võtnud vastu kuskil peol või mujal olles, alati kodus, olgu siis meie vanemate või meie endi kodus. Pärast keskööd olen küll peole läinud, esimest korda 14aastaselt koos vanematega, teist ja siiani viimast korda 15aastaselt sõbra juurde kodusele peole, millest olen siin palju kordi kirjutanud. Teate küll, see oleng, kuhu ma kõrge palavikuga läksin ja kus ainus koht istumiseks oli Silveri kõrval, kes lubas mul enda klaasist ploominektarit juua ja kelle põlvele ma kogemata toetusin, kui end püsti ajasin ja nii edasi.
See oli see oleng, mille järel pidin olema hommikul emal laudas abis, aga otsisin hoopis metsast mullikaid, kes olid öösel aedikust põgenenud. Olengult läksingi otse metsa, olin väga väsinud ja endiselt kõrges palavikus, nii et mullikaid otsisin jalgu lohistades ja omaette “vissi-vissi-vissi” pobisedes. Tookord uus aasta siiski palavikku ja kadunud mullikaid täis ei olnud, aga Silverit küll …
Eh, hakkasin jälle heietama vanu aegu, kuigi lõpetuseks tahtsin hoopis teile ilusat uut aastat soovida. Soovin teile sama, mida teistes kanalites soovisin: armastust, kodusoojust, värve, rõõmu, säravaid ideid, kordaminekuid ja täituvaid unistusi, aga mitte ainult, soovin ka tugevat tervist!
Selle suure asja ma öösel unustasin ja sain kohe karistatud, pärast ärkamist hakkas mu alaselg tasapisi valutama ning praeguseks olen juba päris kange, aga ma ei lase end sellest heidutada, sest kokkuvõttes on uue aasta esimene päev olnud täitsa tore. Me magasime kaua, sõime lõunasel ajal hommikusöögiks piparkooke, naersime aegumatu Mr. Beani üle, lahendasime kuuekesi ristsõnu, lugesime raamatuid, sõime head õhtusööki ja nii edasi. Eriti tore on see, et lapsed on terve päeva hästi läbi saanud ja nüüd hilisõhtulgi mängivad omavahel nii toredalt, et ma ei raatsi neid magama ajada, kuigi kell hakkab juba 23 saama.
Laste hommik algas põnevalt ja õhtu muutub veel põnevamaks, sest järgmise kuuse all ootavad neid asjad, mida nad jõuluvanalt päriselt soovisid. Täpsemalt siiski väike osa neist, sest vähemalt kahel lapsel oli soove väga palju. Kolmas aga rääkis üleeile, kuidas ta loodab, et jõuluvana toob talle MeCard auto, kuigi alguses rääkis ta hoopis MeCard rekast (ja jõuluvana oli selle juba ka valmis varunud). Sattusime veidi segadusse ja küsisime, kas ta enam veoautot ei tahagi. Kolmas vastas nii mõistlikult, et seda tahab ta kõige rohkem, aga ta nägi, et see maksab üle 30 euro ja nii kallist kinki ta jõuluvanalt ei oota, mistõttu oleks ta väga õnnelik ka siis, kui saaks vähemalt MeCard autogi.
