Meistereksija jutte ja muud

July 12, 2017March 15, 2019 ~ Liivi ~ 10 Comments

Me tulime mõned päeva tagasi Soome, aga oleme kuidagi juba pea kolm nädalat siin olnud. Päriselt, nii kiiresti see aeg lähebki. Ma kardan, et sedasi tuleb sügis enne peale kui ma jõuan viimaste kooliasjadega valmis. Ja ma siin veel mõtlesin mõned asjad ette teha, et keset kooliaastat oleks 12. klassis vähe kergem. Tegelikult endiselt mõtlen, ma ei ole veel lootust kaotanud, tuleb lihtsalt kokakoolat varuda ja laste ööune ajal end kokku võtta. See kokakoola osa pole nali, ma päriselt toetun sellele, kui tean, et pean öösel mõttetööd tegema.

Päeval ma keskenduda ei suuda. Asi ei ole ainult suutmises, vaid ma ei saagi millessegi süveneda, kui iga 5 minuti tagant tahab keegi midagi öelda, küsida, kaevata või käib taustaks möllamine, mis muutub kiiresti kaklemiseks ja sealt edasi nutuks. Mina olen ilma jäänud sellest emaduse imelisest multifunktsionaalsusest, millest aegajalt olen lugenud. Teate küll neid arvamusi, kuidas just lapsevanem peaks olema tööturul hinnatud, sest tänu laste kasvatamisele on ta kohusetundlikum, oskab paremini aega planeerida, kiiresti reageerida, mitme asjaga korraga tegeleda ja nii edasi. Minust sellised artiklid igatahes ei kirjuta. crazy-house1 See pilt iseloomustab endiselt minu argipäeva, mul on isegi samasugune kõht ees, ainult et seal sees ei ole kedagi. Koera õnneks ei ole, aga see eest on kaks kassi ja kaks merisiga, kellega on ka pisut vaeva. Praegu muidugi mitte, sest meie pisikesed pereliikmed on oma vanaemade juures. Nali, ma ei pea end oma loomade emmeks ega arva, et mu ema on nende vanaema.

Hetkel on seis siis selline, et kassidel on minu vanemate juures hea elu ja merisigadel Härra vanemate juures veel parem. Põssad tahtsime alguses küll kaasa võtta ja nad oleksid isegi autosse ära mahtunud oma meetrise puuriga, aga kuna oli võimalus, et me jääme sõbra juurde ööseks, siis oleks nende seiklemine veidi liiga pikaks veninud. Ilmselt oleks ka vahepeatuseta reis nende jaoks veidi liiga pikk ja raske olnud. Isegi 20 minutit autosõitu Härra vanemate juurde oli nende jaoks stressirohke, nii et ma ei kujuta ette, kuidas 8-9 tundi pikk reis oleks neile mõjunud.

Ma kahjuks pilti ei teinud, kuidas kõik see autosse ära mahtus: Aga mahtus ja rohkemgi veel, sest kõik asjad ei ole pildil, osad olid juba autos ja osad asjad olid pakkimata. Küll tegin pilti siis, kui kassid, merisead ja nende söögid (10-kilone toidukott ja mitu pakki heina) olid maha tõstetud ja kõik asjad sedasi paigutatud, et salongi jäid vaid laste seljakotid vahetusriietega, autokülmik ja 2 kotitäit süüa. chrysler voyager Nii “tühja” autoga ei ole me ühelgi aastal Soome sõitnud, alati salong ka maast laeni asju täis olnud. Muidugi varem on meil lisaks kõigele muule kaasas olnud veel (kahekohaline) vanker, reisivoodi koos võrevoodi madratsiga, tõukeratas ja muu selline, aga asi on ka selles, et uues Chrysleris on vähe rohkem ruumi, pagasiruumi põhi on hästi sügav ja keskmise rea istmete ees on mahukad panipaigad, nii et sellesse autosse lihtsalt mahubki rohkem ja see muudab reisimise mugavamaks.

Seekord oli see Soome reisimine omaette seiklus, millest on veidi piinlik kirjutada, aga mis teha, kui see nii oli. See on nüüd see meistereksija osa. Sõitsin jaanipäeval esimest korda A-terminali. Käisin nädal enne Google Mapsis teekonna läbi ja mulle tundus, et D-terminalist möödudes tuleb veel pikalt otse edasi sõita, aga kui ma juba otsapidi Soo tänaval olin ja see edasi Tööstuse tänavaks läks, siis sain aru, et midagi on valesti, nii pikalt ma küll ei oleks pidanud sõitma. Tõmbasin kõrvale ja hakkasin esimest korda telefonis Google Mapsi uurima ning avastasin, et seal saab teekorda määrata ja seda GPS-ina kasutada. Ainult et ma ei saanud aru, et seal tuleb vajutada ka “mine”, et see rakendus tööle hakkaks. Tegelikult ma ei tea, mida ma üldse tegin, sest ekraanile tuli pikk sirge joon, millest ma järeldasin, et pean otse edasi sõitma, kuigi tegelikult oli mul kaart teistpidi ees ja see joon näitas teed tagasi. Kui ma juba otsapidi Paljassaares olin, siis mõtlesin, et midagi peab olema ikka väga viltu, ei ole võimalik, et siit saab ka A-terminali. Taipasin siis lõpuks “mine” nuppu vajutada ja pidin vaid mingi 4 km tagasi sõitma.

Õnneks startisin ajavaruga, sest kuigi leidsin, et A-terminali on lihtne minna, siis jätsin ikkagi võimaluse, et ma eksin ära, see on lihtsalt minulik. Ma ainult ei kujutanud ette, et ma nii puusse võiksin panna. Soomes tuli Härra koos GPS-iga sadamasse vastu, nii et sealt alates oli mured murtud. Kusjuures Härral läks ka hommikul vähe kehvasti. Ta tuli Onnibusiga Helsingisse, kodulehel oli pileti hinnaks 9 €, aga kuna tal telefonis netti ei ole ja mugavat printimisvõimalust ka mitte, siis otsustas bussijuhilt pileti osta ning temale tuli juba pea kolm korda rohkem välja käia. Oleks seda teadnud, oleks selle printimisvõimaluse leidnud ja kokkuhoitud 16 € näiteks minu isikliku GPS-i kogumisfondi paigutanud. Et siis teate, kui plaanite kord Soomes Onnibusiga sõita – ostke pilet kodulehelt.

Mul läks tegelikult üleüldse hästi, et ma kohale jõudsin, sest enne linna juhtus veel kole õnnetus, kus kits jooksis autole ette. Mitte minu autole, aga see oleks võinud olla minu auto. Ma sõitsin püsikiirusehoidjaga 95 km/h ja üks auto sõitis mul pikka aega sabas, kuni lõpuks enne Jägala viadukti minust mööda sõitis ning siis viaduktile järgnenud kurvis hoo sedasi maha võttis, et ma pidin ka püsikiirushoidja maha võtma ja hoogu vähendama ning järgmisel hetkel nägingi, kuidas kits jooksis minu ees sõitnud autole külje pealt ette. Pauk oli kõva ja suurte silmadega hirmunud kits jäi teele vurrina keerlema. Mulle tundus, et tal polnud enam ka ühte jalga või oli see jalg siis murtuna ta keha all, igatahes oli see väga valus vaatepilt ja elulooma temast vaevalt enam sai. Mina sõitsin edasi, kitsele otsa sõitnud auto jäi seisma. Pärast mõtlesingi, et kuidas oleks see olnud, kui minust ei oleks mööda sõidetud. Kas siis oleks kits mulle ette jooksnud ja ma oleksin laevast maha jäänud või oleks ta hoopis minu nina alt läbi jooksnud ja kõik oleks hästi olnud? Võib-olla vaevasid sarnased küsimused ka seda õnnetut juhti, kes paar kilomeetrit pärast möödasõitu sellesse kokkupõrkesse sattus.

Jaanipäevast rääkides, siis Härra ei tulnud mulle niisama sadamasse vastu, vaid me läksime edasi sõbra juurde jaane pidama. Kui juba lõuna paiku tema juurde jõudsime, siis mõtlesime, et kuna me nii vara kohale jõuame, siis ikka ei hakka ööseks jääma, aga läks nii, et jäime kaheks ööks ja sellest jäi ikka väheks. Sõbral on tõesti täielik spaakodu nagu lapsed seda kutsusid ja me laadisime seal ikka mõnuga akusid. Need kaks päeva veetsime põhiliselt terrassil, nautisime vaadet, värsket õhku, linnulaulu, head sööki ja lihtsalt kulgesime. Mõlemal õhtul käisime saunas, vihtlesime, hüppasime basseini. Teisel õhtul ma tegelikult ütlesin, et mul on nii külm, et jätan basseini vahele, sest paljas mõte sinna külma vette hüppamisest tekitas kananahka, aga kuna lapsed minuga kohe sauna ei tulnud, siis sain mõnuga leili visata ja vihelda ning äkki oligi keha nii kuum, et see külm vesi tundus hoopis väga ahvatlev. Vesi oli ka hoopis soojem kui eelmisel õhtul, kui viskasin leili ainult laste normi järgi.

Lastel oli seal ka tegevust rohkem kui küll ja lahkumispäeval said nad oma elu esimese mootorrattasõidu, mida nad eelnevatel päevadel nii ootasid. Nad ei olnud ainsad, kes ootasid, mina ikka ka, ainult et mul ei olnud see elu esimene sõit. Sõiduks on seda tegelikult palju nimetatud, sest piirdusin vaid sissesõidutee ja maja taha jäänud metsateega, aga laste jaoks oli asi seegi. Tean, tean, halb eeskuju, aga igaks juhuks ütlen, et turvavarsustuse puudumine ei ohustanud meie kellegi turvalisust.

Kuigi sellest nädalavahetusest on juba kaks nädalat möödas, räägime Härraga sellest siiani, see oli tõesti selline puhkus ja lõõgastus, mida me ei ole oma lastevabade spaapuhkuste ajal ka kogenud. Lähiajal plaanimegi uuesti 300 km kaugusel sõbra juures käia, et maha jäänud pusa ära tuua ja siis juba terrassil vahukoorega kohvi ka juua. Rohkemat polegi vaja.

Kui veel eksimisest rääkida, siis suutsin siin ka ära eksida, kuigi orienteerun Pori linnas palju paremini kui Tallinnas, eks see ole palju väiksem linn ka, kus orienteeruda. Kui esimesel õhtul lastega Kirjurinluoto mänguväljakule läksime, siis tegime seda päris esimest korda jala. Veel eelmisel aastal oli see liiga suur ettevõtmine ja seetõttu käisin alati autoga, kuigi maad on sinna vähe. Nüüd on sama seltskonnaga liikumine oluliselt kergem ja nii ma vedasin selle seltskonna suure ringiga mänguväljakule. Asi oli lihtsalt selles, et siin on ühesuunaline tänav ja autoga sõitsin alati paremale, aga jala minnes oleksin pidanud liikuma vasakule, kõndima tänava lõppu ja siis paremale hoidma. Nali naljaks, aga sel esimesel õhtul ei orienteerunud ma enam üldse ja kõndisin hoopis paremale, tänava lõppu ja siis vasakule ning jõudsin välja veidi vale silla juurde. Sai muidugi nii ka, aga lihtsalt 1,3 kilomeetri asemel jalutasime maha 3 kilomeetrit. See pole mul ju üldse mitte neljas suvi Pori linnas, eks, aga näe, ikka suudan siin eksida.Mul on üldse selle orienteerumisega nii nagu on, näiteks võin astuda tänavalt poodi, seal paar tiiru ära teha ja siis uuesti tänavale astudes tagasi kõndima hakata, sest ma ei saa aru, kummalt poolt ma tulin. Oma kodus võin ka rääkida näiteks katlamajast ja siis käega hoopis teises suunas näidata. Minu sisemine kompass ei tööta, mis teha. Isegi lastel töötab see paremini – kui teisel päeval jõudsime mänguväljakule kenasti kohale, siis tagasiteel jätsin ühe ristmiku ületamata ja kaldusin mööda kõnniteed paremale, mille peale lapsed ütlesid, et me ei tulnud enne siit ja siis ma märkasin ise ka, et ei tulnud tõesti.

Muidu on siin Soomes nii mõnus olla. Kahtlesin küll, kas üldse tulen, sest Härra viimased koduskäimised olid sellised, kus õhk läks kiiresti jahedaks ja tema äraoleku ajal olid telefonikõned ka sellised, et tundsin tema hääles vaid tööstressi. Pärast pooleaastast stressivaba perioodi mõjus see mulle kui sahmakas külma vett, nii et mulle väga ei meeldinud mõte, et tulen lastega siia ja siis on Härra närvid veel rohkem pingul, kui ta pärast pikka mürarikast tööpäeva ei saa kodus ka rahu. Naljakas, aga olemine on siin hoopis täiesti pingevaba ja seetõttu mul tekib väike kahtlus, et asi ei olnud ainult tema tööstressis, vaid ka minu koolistressis. Oli, mis oli, nüüd on kõik jälle korras. Mitte, et vahepeal ei oleks korras olnud, Härra näiteks ei saanud üldse aru, et meil midagi viltu oli, temal oli lihtsalt tööl mured. Kui temal on mured, siis ta tõmbub endasse, muutub napisõnaliseks ja on minu suhtes jahe. Kui minul on mured, siis ma tahan veeeel rohkem kaisus olla ja rääkida, rääkida, rääkida. Loomulikult on jahe mees minu jaoks mure, nii et mul oli vahepeal päris raske tema kõrval põleda ja kõike endas hoida, et mitte tekitada talle lisapingeid. Õnneks on tema töömured tänaseks vaibunud ja mina olen oma mehe tagasi saanud.

Härra, Härra … mind on hakanud see Härra nii häirima, et ma ei tahaks teda enam üldse nii kutsuda, aga ma ei ole suutnud midagi muud asemele mõelda. See oli nüüd mõttetu vahemärkus, aga kui millalgi peaksin hakkama mingist uuest mehest kirjutama, siis teate, et Härra on siin lihtsalt uue nime saanud.

Kui veel temast rääkida, siis nädalavahetusel ajastas ta ideaalselt autoremondi. Võimalik, et mäletate, kuidas mul 3 kuud tagasi üks jahutussüsteemi kolmik otsad andis ja mu õemees selle ajutiselt aiavooliku kolmikuga asendas? Igatahes Härra kogu aeg rääkis, et peaks selle asja korda tegema, aga ei kiirustanud sellega, kuigi ühe lõdviku vahelt pressis vedelik end ikka läbi. Enne Soome tulemist proovisin klambrit sättida paremini, et lekkimine peatuks, aga see hästi ei õnnestunud ning lõpuks olid Härra isa ja vend ka kapoti all ning mässasid ligi tund aega, kuni isoleeri abil peatasid lekke täielikult. Tundus, et see ajutine lahendus võiks veel pikalt kesta, aga nüüd siin Soomes hakkas taas jahutusvedelik välja tilkuma. Laupäeval tahtis Härra minu kirbukatuuri ajal aega parajaks teha ning läks õiget kolmikut ostma, aga lõpuks tegin hoopis mina aega parajaks, sest ta oli sunnitud selle kohe ära ka vahetama. Kui ta oli oma kolmiku kätte saanud ja hakkas tagasi sõitma, siis andis ajutine lahendus täielikult otsad ning ta seisis ühel hetkel foori taga autoga, mille kapoti alt tuli paksu tossu. Tõmbas seal samas veidi kõrvale ja hakkas siis keset linna kolmikut vahetama. Mina samal ajal panin ühe haraka valitud asju vaikselt oma kohtadele tagasi, et mitte pankrotti minna.

Umbes nii huvitav elu meil ongi viimase kuu jooksul olnud, nii et saate aru, miks ma pikalt millestki kirjutanud ei ole. Pole lihtsalt olnud millestki kirjutada. Muidugi on palju muid teemasid, millel tahaksin pikemalt peatuda või mis ootavad poolikutena mustandite all, aga mul ei ole kirjutamistuhinat ikka tagasi tulnud. Ilmselt hoian veel mõnda aega madalat profiili ja lihtsalt olen. Vedelen kodus, käin lastega mänguväljakul, mere ääres, matkamas, istun siin õues kivi peal ja valvan lapsi, et nad end naabritädi juurde ei pressiks.

Siin on üks hoov kahe maha peale ja kõrvalmajas elab meie alumiste naabrite vanaema, kes on siin juba vaikselt meie lastele ka vanaema eest. On nad oma kommide, jäätiste ja karastusjookidega sedasi ära hellitanud, et lapsed juba ise lähevad tema ukse taha kella laskma ja jäävad nälginud nägudega jäätist ootama. Esimene kord, kui naabritädi meie lapsed enda juurde kutsus, oli päris ehmatav, sest lapsed olid naabrilastega omapead õues ja meie vaatasime neid vaid ühe silmaga aknast. Mingi hetk ei olnud Neljanda häält enam kuulda, Härra läks õue olukorda kontrollima ja Neljas oligi kadunud, poisid ka ei teadnud, kus ta on. Härra läks juba pabinasse, aga siis tuli naabritädi oma uksele ja ütles, et tüdrukud söövad pista lõpuni ja siis tulevad õue tagasi. Järgmisel hetkel olid juba kõik lapsed tema juures, taskud kummikomme täis.

Aga mis seal ikka, suvitame edasi ja kui enam ei jaksa, siis tulen kirjutan jälle midagi. 20170708_144616 20170709_132757

Ps! Keegi käib minu nime alt mulle Instagramis südameid jagamas ja ühe korra on kommenteerinud ka. Ma vahetasin paroole, aga see kordus ka pärast seda. Kahtlustasin oma ema, tal enne ka juhtunud, kui olen jäänud tema arvutis aktiivseks, aga see polnud tema. Härra ema ka vaevalt oli, kuigi ma kahtlustan, et tema võis kogemata olla see, kes Facebookis minu blogi lehte korduvalt minu nime alt laikis. Aga seda ma välja ei nuputa, kuidas minu Instagramis nüüd sellised asjad juhtuvad, nii et kes tunneb end ära – logi välja!

2/4

June 7, 2017March 15, 2019 ~ Liivi ~ 10 Comments

Viimased 4 aastat on mul lasteaias käinud 2-3 last korraga, aga sel kevadel oli esimene emadepäeva kontsert, kus minu lapsed ka esinesid. Enne seda on üldse olnud ainult üks rühmasisene jõulupidu, kus lapsed esinesid, nii et see oli üleüldse esimene kontsert. Esinesid seal Teine ja Kolmas. Teine oli nagu ta on, väga paigal ei püsinud, saatis tüdrukutele õhumusisid, otsis mind varjamatult ja kui leidis, siis lehvitas ja lehvitas ja lehvitas. Kolmas oli laval pigem vastumeelselt, laulis tujutult kaasa, tantsuliigutusi tegi tuimalt või üldse mitte ja seda oli veidi kurb vaadata. Mitte siis seda, et ta elavalt kaasa ei teinud, vaid seda, et ta üldse laval pidi olema. Ka mulle ei meeldinud lapsena sellised esinemised ega meeldi siiani, vabatahtlikult ma lavale ei läheks ja sundida mind enam vast keegi ei saa. Ma loodan.

Teine on see eest täielikult lavale sündinud, ta on esineja, ta naudib tähelepanu, tahab keset esinemist veel esineda, teistest erineda, nalja teha. Iseenesest on tore, et ta on julge ja tunneb end publiku ees igati koduselt, aga ta ei saa aru, millal asi läheb juba üle piiri ja hakkab muutuma tema isiklikuks sõuks, nii et sain emana tunda tema esinemiste ajal uhkust ja kerget piinlikkust korraga.

Lasteaia lõpupeol esitas ta üksinda luuletuse, mis ei tulnud ilmselt sellest, et ta oleks kõige ilmekam lugeja, vaid pigem sellest, et need sõnad käivad täpselt tema kohta …

Poisid täis on tulist kärtsu,
karjuvad ja löövad särtsu.
Kui nad oleks paid ja tuid,
saaks topelt portsjon tüdrukuid.

Poisi hing on nagu süsi.
Pingis paigal poiss ei püsi.
Hoidku teised konte, luid,
poiss las ronib mööda puid!

Ma siiski tahaksin loota, et ta püsib pingil paigal, sest sügisest on ta koolilaps ja siis ta lihtsalt peab seda tegema. Uskumatu, et tänase seisuga on mul kaks lasteaialast ja kaks koolilast. Okei, Teine otseselt veel koolis ei käi, aga lasteaias ka enam mitte, lõpupidu oli ära ja nimekirjas teda enam ei ole.

Mul kahjuks paremaid pilte ei ole, ma ei tea veel sedagi, kuidas me perepildile jäime, äkki mulle üldse ei meeldi ja peame seda kordama. See oleks veidi keeruline.

Teise lõpupidu oli ilus, aga nutma ma ei hakanud, kuigi mul oli juba nädalaid enne klomp kurgus, kui sellele mõtlesin. Mul oli nii kahju mõelda, et ta ei lähe enam kunagi lasteaeda, et see ilus aeg on läbi ja ta peab hakkama vaikselt suureks saama, aga tema ei osanud isegi seda viimast nädalat lasteaias nautida, ootas oma lõpupidu nagu vabanemistähtaega. Sügisel ilmselt tahab lasteaeda tagasi …

Sekka üks pilt Neljandast, kes vaatas vaikselt venna lõpuaktust. Alguses istus küll issi süles, aga üsna pea kibeles omaette istuma ja võttis koha sisse meie ees olnud reas. Tal on isegi rohkem kannatust, kui vanematel vendadel, kes hakkasid juba keset aktust nurisema, et liiga kaua läheb.

Kuna Esimesel on suvevaheaeg ja Teine lõpetas lasteaia, siis Kolmas ja Neljas jäid ka suvepuhkusele. Neljanda puhul on see muidugi palju öeldud, sest ta on kokku võib-olla 1,5 kuud lasteaias käinud … märtsis ei käinud päevagi, aprillis käis lausa 2 nädalat, siis oli 5 nädalat kodus ja enne suvepuhkust käis veel 3 ja pool päeva nägu näitamas. See oli antibiootikumikuuri tulemus, aga tänaseks on ravikuuri mõju kadunud ja lapsel jälle paks nohu, nii et ta oleks praegu kodus ka suvepuhkuseta. Kolmas käis lasteaias küll oluliselt rohkem, enne suvepuhkust vist isegi 5 nädalat jutti, mida ei juhtu kuigi sageli, aga ka tema on nüüd kodus haige.

Ma pidin täna kooli minema, homme ka, aga juhtus elu ja sõitsin eile hilisõhtul palavikualandajaga ema juurde, kuigi ta ütles, et ei ole vaja, saavad hakkama. Mina aga ei saanud hakkama, kui teadsin, et lapsel on kõrge palavik ja hommikul oli hinganud larüngiidiselt. Kartsin, et ema juures pisikeses umbses toas tekib tal korralik larüngiidihoog ja tahtsin öösel magada tema juures, et kuulda, kuidas ta hingab. Hingas ilusti, aga keset ööd hakkas palavik ikkagi nii palju liiga tegema, et laps rohkem nuttis läbi une ja palavikualandaja kulus ära.

Täna tuli tal veel lõuna ajal ja enne ööund palavikku alandada, kuigi ma tavaliselt 39 kraadi peale veel ei reageeri, seekord oli lapsel sellise temperatuuri juures lihtsalt väga halb olla. Ma siiski loodan, et homme õhtul (tegelikult juba täna ehk neljapäeval) saan lapsed emale tagasi viia, sest reedel pean minema matemaatikat õppima. See on hetkel kõige suurem pähkel, aga kui nüüd elu rohkem kaikaid kodarasse ei loobi ja laseb mul kenasti koolis käia, siis peaksin saama järgmise nädalaga kõik tehtud. Peaaegu. Sügisesse jääks miniuurimustöö ja üks referaat, mida teised tegid 10. klassis sellises aines nagu kultuurilugu, mida minul omal ajal koolis ei olnud. Ühesõnaga ma lähen sügisel ikkagi 12. klassi ja siis alles läheb raskeks, sest enam ei ole mul pooltes ainetes hinded olemas. Tunnen juba praegu, et suvevaheaeg jääb liiga lühikeseks …

Esimese esimesest kooliaastast rääkides, siis koolipikendus ei andnud talle sellist eelist, et ta oleks hoobilt viieline. Kui hinnataks numbrites, siis ta oleks neljaline ja kohati isegi alla selle, aga minu silmis on ta ikkagi tubli. Oma kooliasjade eest vastutas ta enamuse ajast ise, õppis samuti iseseisvalt ja seda nii, et ei pidanud talle midagi ütlemagi, tuli koolist ja kohe hakkas õppima. Kohustuslikku kirjandust luges nii, et ma isegi ei tea, mida ta luges. Ise käis raamatukogus, ise laenutas, ise luges, ise viis tagasi ja ise hoidis raamatuid nii, et väikesed ei saanud neid kodus lõhki rebida. Ma ütleksin, et see esimene kooliaasta läks ikka ütlemata sujuvalt, annaks keegi kuskil kõrgemal, et Teisega läheks kõik sama libedalt. Sisetunne ütleb kahjuks, et nii see ei lähe, alustame juba sellest erinevusest, et Esimene tahtis kooli minna ja ta on endiselt koolist vaimustuses, ootab õhinaga 2. klassi minekut, aga Teine ei taha isegi 1. klassi minna.

Minnes kooli juurest tagasi lasteaia lõpetamise juurde, siis me kinkisime Teisele samuti nutitelefoni nagu aasta varem Esimesele ja tellisime siis juba mõlemale kohe uued kaaned ka, sest ühe Lotte kaaned olid juba kulunud ja teine on enda arvates liiga kõva mees titeka Lotte temaatika jaoks. Läks aga nii, et kui kaaned kohale jõudsid, siis Esimene oli oma telefoni ekraani ämblikuvõrguga asendanud. Üritasin küll youtube`i abil sotti saada, kuidas seda ekraani ise vahetada saaks, sest Tikker ju sai sellega hakkama ja maksis remondi eest kokku vaid 2 €, aga minu jaoks on see liiga raske, pool telefoni tuleb laiali lammutada ja Huaweile ei leidnud ma nii odavalt uut ekraani ka. Praegu telefon seisab ja ma ei teagi, mida teha, proovida ise pusida, viia remonti, osta kasutatult teine samasugune telefon asemele … Esimene remondikoht pakkus igatahes hinnaks 80 eurot ekraani eest + vahetus. Ei, aitäh. Telefon maksis aasta tagasi 89 eurot. Kui kellelgi seisab kasutult töökorras Huawei Y5/Y560, siis pakkuge mulle, sobiva hinna korral ostan ära.

Kaldusingi teemast kõrvale. Tahtsin jõuda tegelikult välja Teise lõpupeo maksumuseni. Lõpupeo eest maksime 40 € ja sealt vist tuleb midagi tagasi, sest õhtujuhti ei tulnud, aga märkimisväärne see summa kindlasti olema ei saa ja mina isiklikult sellest puudust ei tunne. Riided ostsin paar päeva enne lõpetamist Lindexist ja H&M-ist, lihtsalt ei tahtnud, et ta on lõpetamisel nagu Esimese koopia. Püksid, pluus ja lips läksid ümmarguselt 23 € maksma, helehallid kingad olid kodus olemas, kunagi ammu Härra õelt saadud ja leidsid alles nüüd esimest korda kasutust. Kingituseks sai telefoni ja pleedi, mis maksid kokku 100 €, nii et ka tema lõpetamine läks kokku 160 € ringis maksma, täpselt nagu Esimese lõpetamine.

Pleedi ostsin tegelikult juba mõnda aega tagasi ja ma oleksin selle ostnud ka lõpetamiseta, sest ma ei saa end kunagi õhtuti diivanil teki sisse mässida, kuna Teisel on vaja see fliistekk vedada oma voodisse, et siis magada enda teki peal ja üldkasutatava pleedi all. Sai siis nüüd endale isikliku pleedi.

Populaarne spinner ei olnud kingituseks, aga selle sai samal päeval ja ega seda siis enam käest ei pandud.

Tahtsin tegelikult ühest käigust veel kirjutada, aga see venitaks postituse liiga pikaks, seega tuleb veel üks postitus. Küll võin kirjutada lühidalt käimata käigust. Mulle saadeti e-mail, kus kiideti mu blogi ja pakuti koostööd, täpsemalt pakuti võimalust veeta perega vaba aega ja sealjuures ka kõhtu kinnitada. Mulle see pakkumine täitsa meeldis, sest see oli midagi, mis on nagunii plaanis olnud. Uurisin siis põhjalikumalt kodulehte, tegin lisavõimaluste osas valikud ja andsin sobiva kuupäeva. Vastu küsiti, et mitu meid peres on ka … Nii palju siis sellest, et neile mu blogi meeldib, eks. Ilmselt on meid peres liiga palju, sest pärast arvu ütlemist minuga rohkem ühendust ei võetud.

Lõppu üks pilt sellest päevast, kui sain 29, oli alles pidu …

Millal meie “Kodutundesse” saame?

May 23, 2017March 15, 2019 ~ Liivi ~ 8 Comments

Kuigi tavaliselt on lapsed kell 9 õhtul juba voodis, siis täna oli neil luba “Kodutunne” lõpuni vaadata, sest seekordses saates oli minu õde oma perega. Kui vaid kõik, kaasa arvatud mina, suudaks sellist saadet vaadata nii nagu lapsed, igasuguse kriitikata, lihtsalt vaadata ja kaasa elada ning tunda nähtu üle rõõmu. Kolmas isegi küsis saate lõpus, et millal meie “Kodutundesse” saame, tema tahaks ka ilusat kodu. Vennad vastasid talle targalt, et meil pole abi vaja, meil on piisavalt ilus kodu. Ma nõustun sellega, et me abi ei vaja, elamistingimused on meil head, kuid see ilu osa … See on vaataja silmades ja pole praegu teemaks.

Ma vaatasin saadet kerge ärevusega, kartsin ehk midagi hullemat, aga pean nõustuma kõigi nendega, kes leiavad, et see saade oli üks ilusamaid. Oli tõesti. Ilus ja ilustatud, aga samas ei saa öelda, et midagi oleks vale olnud, asi oli lihtsalt filtris, mille läbi lugu edastati. Ma ei saa öelda, et ma Imbi ja Anti valikuid heaks kiidaksin või et ma oleks oma õe mehevaliku heaks kiitnud ja Anti avasüli perekonda vastu võtnud. Oh ei, mul on nii Imbi kui ka Antiga olnud halbu aegu ja ma suudan nende suhtes ikka väga kriitiline olla, aga ma olen siiski seda meelt, et “Kodutunde” abi läks õigesse kohta.

See, et nad seal pead-jalad koos magasid, oli minu arvates kõige väiksem mure. Me oleme sedasi viiekesi veel pisemas toas maganud ja elanud, sest see oli ainuke isiklik ruum majas, aga meie magamistuba oli valge ja soe, lausa palav ning meil oli soe vannituba, ei olnud millegi üle kurta. Aga mis nendel oli ja siiani on? Pime ja külm. Ja see on nende vannituba:Kui ma olen neil külas käinud, siis ma olen lahkunud peavaluga, sest mu silmad on nende kodu pimeduses ära väsinud. Nende köök-elutuba on väga suur ja avar, suurem kui mõne inimese kodu, aga neil on seal ainult üks pisike aken ja seegi veel katuse all, nii et päevavalgust neil toas ei ole ning seasilmad laes olukorda suurt ei paranda. Sellest, kui külm neil on, ma üldse ei räägi, aga kes saadet vaatas, kuulis ilmselt isegi, kuidas neil on vahel hommikuti toas 4 kraadi sooja. 4 kraadi! Ma alles eelmises postituses kurtsin, kuidas siin mai alguses lõdisesime, sest meil oli toas ainult 17 kraadi sooja. Kui ma duši alt tulin ja põrandaküttega vannitoast välja astusin, siis see 17 kraadi tundus eriti külm. Seda muret õel muidugi ei ole, et pesemast tulles tundub 4 kraadi tegelikkusest veel külmem, sest neil lihtsalt pole pesemisvõimalust …

Saates öeldi, kuidas neil on nüüd majas vesi sees, aga neil ei ole mitte lihtsalt vesi sees, vaid neil on lõpuks vesi! Ei pea seda enam kanistritega ema juurest tassima ja poest ostma. Jah, lõpuks saavad inimese kombel kraani all käsi pesta ning saab häda pärast ka kausis pesemisega hakkama, aga neil ei ole kohta, kuhu see vesi pärast ära läheks, nii et mingit suurt lodistamist seal olla ei saa. Ilmselgelt ei ole neil ka sooja vetsu, vaid neil on maja küljes välikäimla, kus on põhimõtteliselt sama külm kui õues.

Selle kõige varjus on veider lugeda kommentaare, et neil on kõik korras, miks neile appi mindi. Kas kommenteerijad ei kuulnud siis, et vaene väike Martin elab puu otsas? Olgu, nii hull asi ei ole, aga kõik korras ka ei olnud ega ole. Mina näiteks sellistes tingimustes elada ei tahaks ega suudaks ja selles osas olen oma õde küll imetlenud, et ta suudab seda teha lausa kolme väikese lapsega. Mina olen sooja toa, sooja vetsu, sooja vee, nõudepesumasina, pesumasina, kuivati ja päevavalguse poolt nii ära hellitatud, et ma sureks Imbi ja Anti elamistingimustes. Päevavalgus on tõesti see asi, mida ma nende juures igatsenud olen, nad elavad koopas …

Aga nüüd on neil lõpuks üks valgusküllane ja soe tuba. Täpsemalt on see tuba lastel, kes ei ole oma vanemate valikutes süüdi, nii et ma absoluutselt ei keskendu Imbile ja Antile ega otsi põhjuseid, miks nad ei oleks pidanud seda abi saama, vaid reaalsus on see, et lapsed vajasid seda. Nende silmad vajasid seda, nende külmavõetud punased põsed ja käed vajasid seda ning minul on siiralt hea meel, et nende elamistingimused sedasi paranesid. Imbil ja Antil tuleb nüüd lihtsalt see 15 minutit kuulsust üle elada ja meil teistel ära taluda.

Mina sain juba nädalavahetusel oma osa, kus mind põhimõtteliselt kuulati üle, et miks “Kodutunne” mu õele appi läks, kui meil on rikkad vanemad. Rikkad vanemad … Me arvasimegi, et hakatakse sellele rõhuma, kuigi mu vanemad ei ole rikkad. See, et nad investeerivad uude talutehnikasse ja sõidavad uue (liisingu)autoga ei tee neid rikkaks, see teeb neid vaeseks. Neil ei seisa arvel suuri summasid, vastupidi, ka nemad käivad aegajalt 80-aastaselt vanaemalt raha laenamas, sest pangakonto on tühi. Vaatamata sellele on nad Imbit ja Antit rahaliselt toetanud küll, aga ka nende võimekusel läheb kuskilt piir … Neil ei ole kümneid tuhandeid vaba raha laiali jagamiseks. Kui oleks, siis me ei oleks pidanud poolteist aastat tagasi enda majast loobuma. Ausalt, ma oleksin väga tahtnud omada siis rikkaid vanemaid, kes oleks saanud meile sundseisust pääsemiseks 10 000 € laenata, mitte kinkida, aga minu vanematele see summa jõukohane ei olnud.

Õnneks saade oli tõesti nii ilus, et valdavalt tuntakse Imbi ja Anti üle rõõmu ning tagasiside on positiivne, aga nagu iga saate puhul, siis ikkagi on keegi, kes teab paremini. Hetkel teab “Kodutunde” FB lehel Imbi ja Anti taustalugu paremini inimene, keda teame nägupidi vaid tänu sellele, et tema ema käib meie ema juures mune ostmas, Imbi juures pole käinud ei ema ega tütar. Praeguseks on ta vist juba kustutanud kommentaari, kus andis mõista justkui Imbi ja Anti kodus oleks kõik nii hästi, et seal polnud “Kodutunnet” vaja ning saate mõte oli vaid Antile reklaami tegemine, igatahes ma seda enam ei leia. Ehk hakkas piinlik, kui küsisin, et millal ta viimati Imbi juures käis, et julgeb vihjata reaalsusele, mida teised ei tea.

Küll on alles teised kommentaarid, näiteks see:

“Liivi .. ole nii hea ja oma munaostu jutt jäta endale.. ära ilusta asju… Inimesed näevad ja samuti ka kõrvad on peas..
Asi ei Põhinenud siin üldse kuulujuttudel.
Aga no saame aru kes, siis Oma õe kaitseks välja ei astuks…
Ei ole vaja elada üle oma elu varju.. Eluliseks näiteks toome siis saatest nt selle et Milline pank annab laenu perele kus ema ei käi tööl (emapalk on ajutine sissetulek, mida pank ei arvesta) ja isal kindel sissetulek puudub? Ei tekkinud kellelgi seda küsimust??? ?Miks räägiti a’la käisime pangas võtsime laenu?? Miks ei räägitud tegelikust? Tänati sugulasi ja sõpru, Aga kuhu jäid Vanemad, kes on TEGELIKULT selle kõige alus!??“

Jah, ma tean, et ainuüksi kirjapilt ütleb inimese kohta juba nii mõndagi ja ma poleks pidanud laskma end häirida, aga ma ikkagi lasin, sest mis mõttes tuleb täiesti võõras inimene rääkima tegelikkusest ja siis levitab valet. Mis õigusega? Kui kinnitasin, et see on pangalaenuga ostetud ja soovitasin tal vähem kuulujutte kuulata, siis tuli järgmine:

“Asi ei olnudki selles kas võetud pangalaenuga või ei ! Asi oli selles et ükski pank ei anna sellistes tingimustes laenu! Seega tahad lisada, kuhu tegelikult koer on maetud ? Vaevalt!
Ei saa öelda et võtsid laenu kui keegi teine võtab selle Sinu eest, sest sina ise seda ei saa!”

Siin on inimesel ilmselt juba puder ja kapsad koos, sest me ostime maja nii, et mu vanemad võtsid laenu ja meie maksime seda läbi nende ning see on miski, mida ma ei ole kunagi varjanud. Ei varjaks Imbi ja Anti ka, kui see oleks nii olnud. Miks peaksidki? Ma ei saa aru, milleks hakata avalikult raiuma, et Antil pole kindlat sissetulekut olnud, Anti pole pangalaenu saanud, Imbi ja Anti peaks tänama mu vanemaid millegi eest, mida ei ole olnud … Kusjuures Imbi oli kaamera eest vanematele tänulik küll, ütles, et tänu neile nad jalgadel seisavadki, see lihtsalt ei läinud mingil põhjusel eetrisse, mis seal ikka.

Igatahes sellest ma ei saanudki aru, milles see asi siis oli, et tema arvates Imbi ja Anti lapsed seda tuba väärt ei olnud. Et mis see reaalsus ja tegelikkus siis on või kuidas oleksid lapsed tuba vähem väärt, kui reaalsus ja tegelikkus olekski see, et laen on minu vanemate võetud? Samuti ei saa ma aru, kust tuleb võõral inimesel selline enesekindlus rääkida “tegelikkusest”, millest ta midagi ei tea.

Väike täiendus: Mingil põhjusel on autor osad kommentaarid ära kustutanud ja jätnud mind Facebookis monoloogi pidama. Alguses mõtlesin, et ehk mõistis oma viga ja eksimuse tunnistamise ning vabandamise asemel läks lihtsamat teed ja tegi näo, et midagi ei ole olnud, aga ei. Nägin just, et ta on mulle öösel personaalselt kirjutanud, aga mingil põhjusel ei saa ma talle vastata, ütleb, et “This person isn’t available right now”.

Ma jagan kirja ka siin ja vastan läbi blogi. Kui see otse temani ei jõua, siis ringiga peaks ikka.

“Huvitav küll miks siis M ja P selle laenu võtsid ? . Pank ei anna laenu kui sul pole ette näidata poole aasta kontoväljavõtet kindla palgaga! Ja nagu Anti on öelnud ega tema ei hakka oma käsi raiskama selleks et Tööle minna
Hari ennast selliste asjade kohapealt kui Ei Tea !
Praegu nimetad iseenda ema valetajaks! Edu !
Aga no igaühe oma südametunnistus.. veider vaadata Sellist keerutamist! Mul on kõik olemas ja ega vaevagi pead selliste Salgamistega, lihtsalt riivab silma !”

Ma lugesin ega uskunud oma silmi. Inimene, kust sa sellise enesekindluse võtad? Sa kuuled oma emalt jutte ja see on sinu jaoks sulatõsi. Sa ajad mind ja Imbit segamini ega lase end kõigutada ka, kui sulle öeldakse otse, et oled valel teel. Lähed hoopis ülbust täis. Müstika! Miks sa arvad, et meid tundmata tead läbi oma ema paremini, kuidas asjad on? Kas Anti ütles sulle, et ta ei raiska oma käsi töö peale? Või jõudsid sedasi jõuliselt väänatud sõnad sinuni läbi kolme inimese? Usu või ära usu, aga Anti on tööl käinud küll ja tal on olnud pangale ette näidata viimase poole aasta regulaarne sissetulek. Ma ei tea, kas Anti peab sulle oma pangaväljavõtte saatma või mida tegema, et jätaksid omaloodud tegelikkuse raiumise? Tõesti, see riivab silma ja mul on küll tunne, et sul ei ole kõik olemas … kahe kõrva vahel.

Ps! Kuna me oleme nii “lähedased peretuttavad” ja sa oled meiega eluga meist pareminigi kursis, siis võtsin vabalt ega hakanud suure algustähega sinatama, milleks see üleliigne ametlikkus …

Lugejad, andke andeks see leib ja tsirkus, aga ma ei saanud jätta seda komöödiat jagamata, sest ma päriselt ka ei satu tihti kokku inimestega, kes nii enesekindlalt teavad meie elust rohkem kui me ise.

See, et mina leian, et Imbi lapsed sooja ja valget tuba väärt olid ning vääriksid otsa veel sooja vannituba ka, ei tule lihtsalt sellest, et veri on paksem kui vesi. Seda väärivad kõik lapsed. Ma ei ole kunagi ühegi saate puhul leidnud, et abi oleks valesse kohta läinud, kuigi ma olen vanemate suhtes kriitiline olnud. Mina näen seda asja lihtalt nii, et aidatakse kõige nõrgemaid, kes end ise aidata ei saa – lapsi. Olgu siis nende vanemate hingel 7 pattu või hinge all 100 grammi või ärgu olgu neil hinge taga midagi, mina ikka pühin liigutuspisaraid, kui nende lapsed saavad endale paremad elamistingimused.

Pühkisin ka täna pisaraid ja hakkan edaspidi lisaks annetamisele “Kodutunde” tooteid ostma, et veel paljud perekonnad saaksid endale paremad elamistingimused. Ilmselgelt ma üksi seda tagada ei suuda, nii et andke te ka oma panus.

Lõppu lisan õe Facebookist näpatud pildi, kus Mardikas saab lõpuks sooja põranda peal roomata ja näeb, kuhu ta liigub: