Kaks nädalat tagasi, kui kahepäevaselt Soome reisilt koju jõudsime, saime vanaemade juurest tagasi tõbised lapsed – kellel oli väike palavik, kellel nohu, kellel valutas pea. Suurtel poistel möödus see jama ruttu, Teine puudus vaid ühe päeva ning jätkas oma lasteaias käimise rekordi purustamist, pisemad jäid muidugi taas koju ning preili on siiamaani kodus olnud. Uuel nädalal jäi ka Härra pikali ja nii põdesid kõik viis vähemal või suuremal määral midagi, mina pääsesin. Või kas pääsesin? Nädal tagasi oli mul ka paar päeva veidi uimane olla, aga see läks üle ja siis murdis mind maha see naistevärk, mis korra kuus käib. Minu jaoks on see periood alati raske olnud, seda nii füüsiliselt (valus, valus, valus) kui ka vaimselt, sest mul lihtsalt ei ole sel ajal mingit vaimset võimekust. Eriti ei imesta ka, kui see naistevärk nii karmilt organismi raputab, et aneemia vari ripub kogu aeg pea kohal ja rauapreparaatideta näitusid korda ei saa. Hetkel on käsil ma-ei-tea-mitmes kuur, et ferritiini tase 5,9 pealt vähe kõrgemale saada.

Kuid see ei olnud see, millest kirjutama hakkasin. Mul hakkas juba hea enesetunne ja teotahe tagasi tulema, aga nüüd olen mina samas seisus, milles oli Härra veidi vähem kui 2 nädalat tagasi.  Jõudis ring alles nüüd minuni või on see juba uus teema? Kolmanda rühmas oli täna üks laps halva enesetundega pikali maas, kui poisil järel käisin ning õpetajad väidavad, et Kolmas hakkab ka taas tatiseks muutuma (ta alles sellel nädalal sai tagasi lasteaeda), nii et vabalt võib olla uus asi. Igatahes nüüd on teised viis põhimõtteliselt terved, ainult Neljas on ikka oma tatise ninaga kodus, haigeks ma teda tegelikult ei nimetaks, sest ta nuuskab heal juhul korra-kaks päevas, aga mina käin ringi paistes silmade ja kinnise ninaga, millest tatt tilgub. Eile oli veel talutav olla, aga täna läks kuskil ninaneelu sügavates käikudes selline tootmine lahti, et ma konkreetselt tundsin, kuidas see kõik ei mahu tagaruumidesse ära, samas välja ka ei tulnud. Kolm erinevat ninaspreid ei teinud mitte midagi, üks neist ajas vaid silmad märjaks.

Kuid eile sain Signe Seebid paki kätte ja sinna oli kingituseks lisatud jalavannisool, mida ma ise ei oleks osanud valida, lihtsalt ei osanud sellist asja igatsedagi, ja kaasa anti soovitus kasutada seda laste tärkava nohu puhul, pidavat olema emade lemmik. Purki avades pidin aru saama, miks selline soovitus.(Pildi võtsin Signe Seebid kodulehelt.)

Sain tõesti aru, mida silmas peeti, kaane alt lõi vastu sellise pahmaka eukalüpti ja teepuuõli värskust, et see avas kohe lõõrid. Mina igatahes katsetasin selle jalavanni juba eile enne ööund enda peal ära ning magades sain nina kaudu hingata. Täna õhtuks oli olukord 10 korda hullem ja kui ninaspreidest mingit tolku ei olnud, siis võtsin ette uue jalavanni, veel soojema ja soolarikkama kui eile. Kuna ma lugesin toote omaduste alt, et see kiirendab ainevahetust, siis ma ei piirdunud vaid jalavanniga…
Lubage ma meenutan, et meil ei ole vanni, on vaid kõrge alusega dušikabiin, aga mahutasin end sinna kenasti vette ligunema ära. Eeterlike õlide aroomid haihtusid kiiresti, kuid vee soolane maitse kinnitas mulle, et see ei ole tavaline vesi ja nii ma olin dušialuses kägaras, kuni vesi hakkas maha jahtuma.

Enesetundes kohe suuri muutusi ei tekkinud, tehas töötas täie võimsusega edasi, aga samas hoidis uksi sedasi kinni, et õhk ei liikunud. Kuid, oh üllatust, nüüd paar tundi hiljem saan ma läbi nina hingata ja ma ei pea iga minuti tagant nuuskama! Lisaks õhetavad jalalabad mõnusalt värskelt ja see on raudselt millekski hea. Ühesõnaga olen meeldivalt üllatunud, sest see jalavannisool tõepoolest mõjub (tärkavale) nohule, nii et ma täista usun, et tegu võib olla tootega, mis on emade lemmik. Minule igatahes hakkas väga meeldima ja see toode leiab koha meie ravimikapis.

Jalavannisoola omadused:

• Eukalüpt leevendab lihaspingeid ning -valu.
• Lavendel toniseerib, rahustab nahka.
• Teepuu on üks tugevamaid looduslikke antiseptikuid, omab ravivat mõju mitmete nahaprobleemide korral.
• Meresool on rahvameditsiinis hinnatud oma laialdase toime poolest- sool on lihaseid lõõgastav ja põletikuvastase toimega, tõhus ekseemide ja väikeste haavade parandamisel. Aitab nahal lõõgastuda ja taastuda, kiirendab ainevahetust ja leevendab liigese ning lihasevalusid.

Mulle tundub see 100% looduslik jalavannisool üks igati sümboolne jõulukingitus, mis kinkija rahakotti auku ei tekita (maksab 5 € eurot) ja annab lisaks andmisrõõmule ka saamisrõõmu, mida tavaliselt uued teetassid või suvalised jõulukaunistused ei anna.

Mina lähen tõmban nüüd purgist ühe korraliku sõõmu veel ninna ja lähen magama ära – hommikul peab vara tõusma ja lapsele kooli järele minema. Just nimelt, kooli! Neil on täna seal jõuluöö koos igasuguste vahvate töötubadega, praeguseks kellaajaks nad küll juba magavad, aga õhtu oli kindlasti väga põnev. Kui Esimese ära viisime ja tema magamisaseme (90 x 200 poroloonmadrats) korda sättisime, siis oli klassiruum juba otsast otsani madratseid täis, ruumis oli palju sagimist ja lärmi, veel rohkem lärmi oli koridoris, ühesõnaga oli see paras hullumaja. Müts maha õpetajate ees, kes selliseid üritusi ette võtavad!

Kui ma juba õhtust poole sõnaga kirjutasin, siis lisan paar lauset veel juurde. Enne, kui Esimese kooli viisime, sõidutasime Teise Põhjakeskusese mängutuppa sünnipäevale ja koju tagasi jõudsime järgmise meriseaga, kellel veel nime ei ole. Lasime põrsad kokku uude pessa, mis täna kohale jõudis ja nad said kohe sõpradeks. Edasi viisimegi Esimese ära ja sealt sõitsime edasi (või tagasi) Rakverre, ostsime Kolmandale ja Neljandale ka piletid mängutuppa ning ise läksime Härraga BabyBacki sööma, nii et me kõik saime täna veidi vaheldust. Nagu reede õhtu juba…

Aga nüüd küll magama, sest laupäeva hommik ei ole nagu laupäeva hommik ja Esimese peab juba enne kaheksat koolist ära tooma.

Pidin sellest küll mõnel hommikul kirjutama, aga mõtlen, et äkki sobib pühapäevaõhtuseks unejutuks ka. Tegu ei ole tegelikult üldse hirmsa looga, pigem kurvaga.

Kui me aasta alguses korterisse tagasi kolisime, siis tekkis üsna pea tunne, et me ei ole üksi, kuigi otseselt keegi ei kummitanud. Iga päevaga see tunne süvenes ja peagi hakkas Esimene rääkima, et keegi kõnnib öösiti tema toas, ühel ööl oli isegi tema seljakott nagis kõikuma hakanud. Hakkasin ka ise tähele panema, et hilistel õhtutundidel tekkis olukordi, kus kuulsin ühes või teises lastetoas põrandale jäänud legode kolinat ning jäin ootama, millal keegi ukse avab ja vetsu läheb või minu kaissu tuleb, aga sageli jäigi uks suletuks.

Kuna tegu oli rahumeelse kaaselanikuga, siis mind väga ei häirinud tema kohalolu ja enamasti ma isegi ei mõelnud sellele. Ühel ööl tundsin siiski, et ma olen kaaselanikust häiritud. Tol ööl magasin lahtise uksega ja kuulsin, kuidas kass Robin köögis suure kolksuga valamukapile hüppas ja seal askeldama hakkas. Ka Ruubi reageeris ja ajas end voodi kõrvalt püsti, liikus ukse juurde ja jäi köögi poole jõllitama, mina jäin teda jälgima. Kass hakkas veidralt käituma, läks pisut turri ja vaatas ainiti köögi suunas, liikus ettevaatlikult nurga taha, tuli tagasi ja piilus köögi poole ja sedasi mitu korda, lõpuks oli ta juba täitsa turris, samal ajal kolistas kass Robin köögis edasi. Vähemalt nii ma arvasin, aga kui ma ajasin end voodis istuli, et minna vaatama, millega see Robin siis tegeleb, nägin, et Robin magas hoopis mu jalgade juures. Sel hetkel hakkas küll kõhe, aga kui loetud minutid hiljem pidin nutva Neljanda juurde minema, siis oli köögis rahu majas.

Pärast seda võtsin tuttava sensitiiviga ühendust, et ta tuleks vaatama, kes ja miks siin sedasi kolistab. Kirjeldasin talle ka olnud sündmusi ja Esimese kogemuste peale küsis ta, kas laps magab  tolles nurgataguses toas. Ma ei ole seda tuba sedasi nimetanud, aga põhimõtteliselt on see tõesti nurga taga ja on ülejäänud elamisest pisut rohkem eraldatud, seega vastus oli jaatav. Kui ta päevi hiljem siia jõudis, siis sammus ka otsejoones Esimese tuppa, kuigi ta ei olnud siin varem käinud. Seal olevat olnud huvitav energia, mis teda toa poole tõmbas ja kui ma õigesti mäletan, siis tema sõnul oli see meie kaaselaniku lemmik tuba.

Kuigi me olime kõik ühes ruumis, ei loonud kaaselanik sensitiiviga kontakti, aga seda ei olnudki vaja, viimane “nägi” toimunut selletagi. Meie kaaselanik oli noor naine, kes ei olnud seotud ei meie ega meie korteriga, vaid millegagi, mis meie korterisse toodi. Sensitiiv nägi siin üürnike korraldatud pidu, kuhu üks külaline tuli läbi surnuaia ja ta oli möödaminnes ühe haua pealt kollase roosi kaasa haaranud. Kollased roosid olid tolle naise lemmikud ja selle konkreetse kollase roosi viisid talle tema väikesed lapsed ning seetõttu oli lill naisele väga oluline, ta tuli sellega kaasa, sest ta tahtis oma roosi tagasi.

Selle roosi pärast jäi ta siia kinni ja vabaks saamiseks oli vaja viia kollane roos tema hauale tagasi. Paar päeva hiljem läksime koos sensitiiviga surnuaeda hauda otsima. Ta “nägi” meil olles teerada ja lagunenud kiviaeda, mis andsid mingi vihje kätte, kust hauda otsida ja sedasi me kiviaia juurest otsisime, kuni tema selle haua leidis ja üle surnuaia karjatas, nii et mul pidi süda seisma jääma. See oli see koht, kus tema võimed lõid teda ennast ka hetkeks pahviks, sest ta ei olnud kindel, et ta päriselt ka selle haua võiks üles leida.

Järgmisel hetkel olime mõlemad pahviks löödud ja külmavärinatest haaratud – hauaplaadi eest lund vähemaks lükates tuli lume alt välja veidi närbunud kollane roos. Asetasin värske kollase roosi selle kõrvale ja sammusin minema. Sensitiiv jäi haua juurde ning meenutas mulle veel kord, et ma tagasi ei vaataks. Need sõnad luges ta juba varakult peale, et haua juurest lahkudes ei tohi ma tagasi vaadata ka siis, kui kuulen selja taga samme või tunnen kõhedust. Ma sammusin otsejoones surnuaiast välja ning olin äärmiselt tähelepanelik enda ümber toimuva suhtes, aga ma ei kuulnud midagi ja tundsin vaid rahu, mille keskel aeg peatus. See oli selline rahu, mida ei saa sõnadesse panna.

Sensitiiv pärast küsis, kas ma kuulsin midagi, kas ma tundsin kõhedust, kas ma kartsin… Ta jättis mulle sel päeval rääkimata, et mind saadeti surnuaiast välja. Seda kuulsin ma ema käest, et kohe, kui ma olin lille hauale asetanud, ilmus minu kõrvale vana mees, kes oli sensitiivile sõbralikult naeratanud ja mind kuni surnuaia väravani saatnud. Sensitiiv ei tahtnud seda mulle tol päeval öelda, sest kartis, et see hirmutab mind. Ta ei teadnud sel hetkel, et vana mees, kes mind välja saatis, oli minu vanaisa, see selgus siis, kui ta kirjeldas teda mu emale. Kui see kõik lõpuks minu kõrvu jõudis, siis ma sain kohe aru, millest tuli see eriline rahu, mida tundsin. Ja ma nutsin. Teadmisest, et ta on endiselt minu lähedal olemas. Minu maailma parim vanaisa…

Aga minnes tagasi tolle noore naise juurde, siis tema sai vabaks. Põletasin veel kolm päeva kodus küünlaid ja oligi rahu majas, pole olnud enam kolinaid, pole lapsed midagi rääkinud, pole kassid kahtlaselt käitunud ja ma pole tunnetanud ka, et meid siin rohkem oleks, kui silmaga näha on. Kui, siis on keegi vaid korra läbi astunud, aga ei midagi enamat.

Veider on see, et elu on tänaseks juhuslikult läinud nii, et meile lähedased inimesed hakkasid kokku puutuma meie endise kaaselaniku lastega, ka meie lapsed on ühega neist kohtunud ja koos mänginud. See kõik selgus veidi hiljem jutu käigus, kui hakkas tekkima liiga palju kokkusattumusi kuuldu ja sensitiivi nähtu vahel. See 1 + 1 = taas külmavärinad! Selline kaudne kokkupuude on tõesti lihtsalt kokkusattumus, aga veider ikkagi, kuidas aasta alguses toimunud sündmused on end veel meenutanud läbi laste, kes ema hauale tolle kollase roosi viisid.

Meid on nüüd kaks nädalat ja natuke peale kuus olnud ehk Härra on vist juba talvepuhkusel. Igaks juhuks võttis tulles kogu oma elamise kaasa, kuigi jutt jäi, et puhkab veidi kodus ja siis teevad veel 2-3 nädalat tööd. Rohkem pole tööst juttugi olnud ja aknast välja vaadates (eeldades, et Poris on üsna sama vaade) võib öelda, et ilmselt ei tule ka enam, aga kunagi muidugi ei tea. Me igatahes arvestasime, et Härra käib veel korra Soomes ja kuna ootamatu kojutulekuga jäi kasutamata üks edasi-tagasi laevareis, siis lükkasime need piletid rohkem kui kaks nädalat tagasi suure ajavaruga edasi ning eile avastasime, et see ajavaru oli kätte jõudnud, aga jõudsime vaid tõdeda, et laev, millele oli ostetud pilet koos kajutiga, oli jõudmas sihtpunkti, nii et päästa ei olnud enam midagi ja jäime kulutatud rahast ilma. Üldse ei aja tigedaks, kui isegi kaks pead ei suuda sellist asja meeles hoida!

Koos olles on aeg muidugi hoopis teisiti kulgenud, möödunud kiiremini ja sisukamalt, pole siis ime, et rohkem kui kaks nädalat edasi lükatud laevareis ootamatult kätte jõudis. Selle kahe nädala sees oleme käinud kinos, mängutoas, uut (teise vana) autot ostmas, teatris, ühe autoga ülevaatusel, teisega keemilises, ühega Webastot paigaldamas, teisega diagnostikas, kahega rehvivahetuses ja kolmandal vahetas Härra ise rattad ära. Oleme uue auto puhul “liigutanud” nii vanemate kui ka sõpradega, oleme teinud koduseid filmiõhtuid, käinud saunas ja väljas söömas ja siis sõprade juures söömas ja vanemate juures söömas ja me mõlemad oleme Härraga selle lühikese aja jooksul sedasi kosunud, et täna otsustasime crosstraineri osta.Härra tõi mulle väikese rullakebabi, et ma näost ikka veel ümaramaks läheksin. See oli Soomes mu lemmik ja see maitseb isegi külmana väga hästi.

Lisaks olen ma vahepeal kulutanud vähemalt 3 täispikka päeva autode varuosade ja laste talvevarustuse otsimise-ostmise peale ning mõlema kategooria summad jäid samasse auku. Kahe lapse täisvarustus saabastest mütsini läks maksma sama palju kui Chrysleri esiamordid, tagumised pidurikettad koos klotsidega ja erinevad filtrid + 5 liitrit täissünteetilist mootoriõli. Kusjuures lastele soetatud asjade hulgas on korraliku soodukaga laojääke ja isegi kasutatud asju, aga auto varuosad on kõik uued ja keskmisest kallima hinnaga variandid (firmad), mida internetiavarustes soovitati. Ma ei oska nüüd hinnata, kas autoosad on soodsad või on lasteasjad kallid…

Selle kahe nädala sisse on jäänud ka omajagu tatirätikuid – Neljas jäi haigeks, nädal hiljem jõudis järg Kolmanda kätte ja Esimene sai ka oma osa ning puudus koolist esimest korda haiguse pärast. Ainus, kes on augustist alates korralikult lasteaias käinud (rekord!), on Teine, tema pole veel päevagi haige olnud. Ja nüüd ma sõnusin selle ära.

Nädala alguses ei käinud mina ka koolis, sest ma ei saanud kuidagi vedama. Oli mu halva enesetunde taga ainult Neljanda tõttu magamata ööd või oli mul endal ka mingi vimm sees, ei oska öelda, aga püsti ma end ei saanud ja ma olin nii rahul, et mul oli Härra kodus, kes ise terved lapsed lasteaeda viis. Ma olin üldse nii rahul, kui Härra ütles, et ta saab vähemalt nädalaks koju puhkama – jee, mul hakkab ka puhkus ja ma saan rahulikult keskenduda õppimisele! Reaalsus on see, et ma ei ole vahepeal pea üldse õppinud. Ikka tahaks õhtul tema kaisus telerit vaadata, mitte omaette “Rakvere romaani” lugeda ja päeval oleme enamuse ajast lennus olnud, nii et siis pole ka olnud aega õppida. Täna läks Härra ilma minuta Teisele vanaema juurde järele, et ma saaksin rahus kooliasjadega tegeleda ja mida ma teen…

Kuna ma homme taas kooli ei lähe, sest lapsed on ikka haiged, emal on sess ja Härral Tartus uuringud, siis ma saan tänased tööd ka veel homse varna lükata. Tegelikult ma nii ei tee. Kirjutaksin küll pikemalt maast ja ilmast ja sellest, kuidas ma pärast eilseid sündmusi oleksin valmis isegi Keskerakonna poolt hääletama, aga tahan ikka täna tubliks hakata ja teha ära need asjad, mille tähtaeg on juba kukkunud või kukub tänase kuupäevaga.