Ma olen siin mitu korda lubanud oma kriipisid kogemusi jagada, aga pole jõudnud või olen unustanud. Praegu tuletas üks Perekooli teema ühe vana kogemuse meelde, mis on nii lühike, et selle jaksan veel vastu ööd kirja küll panna.

See juhtus aastaid tagasi siin korteris. Kui me siia kolisime, siis ma kuulsin sageli veidraid kolinaid või samme või lihtsalt tundsin kellegi kohalolu ja sellega kaasnevat kõhedust. Samas ei olnud midagi sellist, millest oleksin võinud järeldada, et meie külaline on pahatahtlik või kuidagi häiritud, nii et ma üritasin oma kõhedustundest üle olla. Enamasti õnnestus, kuid öösiti ma vetsus käia ei tahtnud, eriti ebamugav oli esikus suurest peeglist mööduda, vältisin täielikult selle poole vaatamist, kuigi see oli voodisse tagasi minnes mul otse ees. Nüüd on sama koha peal uus ja veel suurem peegel ning ma öösiti ringi konnates vaatan sinna julgelt sisse, mingeid emotsioone see ei tekita, nii et ma ei tea, mis tookord teisiti oli.

Tol ajal igatahes oli siin väiksemaid ja suuremaid veidrusi, näiteks keset koristamist lülitas tolmuimeja end välja või aegajalt lülitas televiisor end ise sisse ning igasugused lelud hakkasid ka iseenesest laulma. Kindlasti leiab sellistele asjadele loogilised seletused kõikuva voolu või kogemata peale pandud taimeri või tühjenevate patareide ja muu sarnase näol, kuid minu jaoks ei ole see loogiline, et sel ajal juhtus taolisi asju kogu aeg, aga majas või nüüd siia tagasi kolides pole mitte midagi sellist kordagi esinenud.

Need ei olnud väga kriipid kogemused, need olid asjad millega olin harjunud. Sellega ma siiski harjunud ei olnud, et keegi võiks meid siin nimepidi kutsuda ning see ongi see lugu, milleni jõuda tahtsin. Ühel varahommikul andsin lapsele rinda ja kui hakkasin uuesti magama jääma, siis kuulsin läbi une, kuidas noor naine mind selge ja kõlava häälega nimepidi kutsus. See muutis mind hetkeks erksaks, aga pidasin toda häält unesegaduses kuuldud luuluks, nii et rohkem selle peale ei mõelnud ja magasin edasi.

Järgmisel ööl magas Härra kodus ja ta hakkas hommikul enne tööle sõitmist rääkima, et teda kutsuti öösel. Mulle meenus kohe minu kogemus ja ma karjatasin, et ta rohkem ei räägiks, ma ei tahtnud teada, tahtsin rahus edasi magada. Päeval olin julgem ja helistasin Härrale, et kuulda lugu lõpuni. Tema kogemus oli samasugune, selge ja kõlava häälega noor naine kutsus teda nimepidi ning tegi seda kaks korda, esimese korra peale ärkas Härra üles ja teise kutsumise ajal oli ta täiesti ärkvel. Mina oma kogemusest talle rääkinud ei olnud, sest ma ei pidanud seda millekski, aga ilmselt see midagi siiski oli, sest kuidas seda loogiliselt seletada, et kahel ööl järjest sama hääl meid nimepidi kutsus?

Kuna naise hääl ei olnud absoluutselt kuri, siis need kogemused ei olnud iseenesest hirmsad, aga kaks kogemust kokku muutusid hirmutavaks ja tekkis küsimus, miks meie nimesid hüüti ja mida me peaks selle peale tegema. Me ei teinud igatahes midagi ja rohkem seda ei kordunud, küll nägi Härra ühe korra unes noort tumeda peaga naist, kes hõljus koha peal ja Härra teadis unenäos, et see on sama naine, kes meie nimesid hüüdis.

Kes ja miks tookord siin oli, seda ma ei tea. Küsisin kord ka vanalt omanikult, kas nende ajal toimus siin imelikke asju ja kas keegi on siin korteris surnud, aga nende ajal oli rahulik olnud ning seda ta ei osanud öelda, kas enne neid võis siin keegi surra, nii et me ei osanud olukorrast suurt midagi arvata. Sel ajal ei osanud ma veel taoliste küsimustega ühegi sensitiivi juurde ka minna.

Hetkel on korteris rahulikum kui kunagi varem, ei ole kolistamisi ega muid veidrusi ning kõhedustunnet ka mitte. Mõnikord tekib küll tunne, et ma ei ole üksi, aga see ei ole kõhe ja ma olen veendunud, et igapäevaselt ei ela siin keegi nähtamatu meiega koos, lihtsalt mõnikord käib keegi külas ja las ta käib, mahume koos ühte ruumi ära küll.

Kui aasta alguses siia tagasi kolisime, siis oli meil siin külaline, kes oli igapäevaselt kohal, aga kes tegelikult ei tahtnud siin olla. Tollest külalisest kirjutan järgmine kord ja see tuleb veidi kriipim lugu.

Sellest sügisest olen esimest korda koolipoisi ema ja see uus roll on kaasa toonud hirmu kiusamise ees. Ma isegi ei tea, mida ma kardan rohkem, kas seda, et mu last hakatakse kiusama või seda, et temast saab kiusaja.

Minu kui lapsevanema seisukohalt on mõlemad variandid ühtemoodi halvad, aga lapse mätta otsast vaadates on kiusatava rollis kindlasti raskem olla. Vähemalt ma mäletan enda kooliajast, et minul oli raske päras tunde puhastada jopet süljelärakatest ja otsida oma talvesaapaid taga, aga võib-olla ei olnud ka kiusajatel kerge nii palju sülge toota ja häid peidukohti välja mõelda. Ma ei tea, ma ise ei ole kunagi kellegi asju täis sülitanud või ära peitnud.

Kui ma põhikoolis oma nahal kiusamist tunda sain, siis ootasin aega, mil oleme kõik täiskasvanud, sest mul oli naiivne ettekujutus, et suurte inimeste maailmas kiusamist ei eksisteeri. Nüüd olen suurte inimeste maailmas ja tuleb välja, et see on palju hullem koht kui põhikool.
Lasteaedades ja koolides viiakse läbi kiusamisvastaseid programme, millega paralleelselt korraldavad täiskasvanud inimesed meeleavaldusi pagulaspoliitika ja homoabielude vastu, kus minnakse labaseks ja solvavalt isiklikuks pagulaste ja homoseksuaalide suhtes ning sellesse kaasatakse ka „homod ahju“ kirjaga õhupalle lennutavad lapsed. Võib-olla tuleks „Kiusamisest vabaks!“ programmi raames jagada lillasid karusid hoopis täiskasvanutele, et nad õpiksid olema sallivamad ja muutuksid oma lastele headeks eeskujudeks.

Ma saan olla uhke oma vanemate üle, kes pole mitte kunagi meie ees teistest halvasti rääkinud, kes on jäänud viisakaks ka teemades, mis on neid ärritanud ja suhtunud austavalt inimestesse, kelle valikuid nad alati ei mõista ega poolda. Tänu neile mul oligi naiivne ettekujutus, et täiskasvanute maailm on küps, arukas ja viisakas. Tegelikult see nii ei ole ja selle nägemiseks ei pea kodust välja minema, piisab Delfi kommentaariumi või Perekooli foorumi avamisest, nendes on rohkem ebaviisakust, labasust, õelust ja viha kui oli süljelärakates mu jopel.

Ehk tuleb koos lillade karudega üles kasvav põlvkond küpsem, arukam ja viisakam. Mul endal küll puudub „Kiusamisest vabaks!“ programmiga kokkupuude, kuigi Kadrina lasteaed on sellega samuti liitunud, aga pean tõdema, et ka ilma programmita pole lapsed tulnud koju jutuga, et keegi neid lasteaias kiusaks. Vastupidi, kõik pidavat olema omavahel head sõbrad ja seda nägin ka ise eelmisel õppeaastal, kui lastele järele minnes algas kolmest rühmast kahes üks suur head aega jätmise kalliralli.

Tahaksin loota, et need sõbralikud ja kokkuhoidvad kallistused jätkuvad koolis, kus meie esiklaps alustas õppimist klassis, milles hakatakse rakendama VEPA (Veel Paremaks) metoodikat positiivsema õpikeskkonna loomiseks. Kui nüüd leiaks metoodika, mis muudaks suurte inimeste maailma positiivsemaks paigaks, et kallirallid, lillad karud ja VEPA ei voolaks lastel koduseinte vahel mööda külgi maha… Alustuseks on tegelikult minu vanemate metoodika päris hea – ela ja lase elada!

Eelmisel kuul Virumaa Teatajas ilmunud kolumn.

Minu sees on hetkel väga huvitavad emotsioonid, ma ei oska neid isegi kirja panna. See on segu rõõmust, kergendusest, motivatsioonist, elevusest, hirmust, aga kokkuvõttes on mu sees hea tunne.

Ma olin valmis käega lööma, ma ei andnud eelmisel nädalal õpetajale isegi puudumisest teada, sest mul oli ükskõik, mõtlesin, et nagunii ei tule sellest kõigest midagi välja. Ma olen koolis käinud ainult viiel päeval neljateistkümnest, sest lapsed ei ole väga minuga koostööd teinud, eriti too kõige pisem, kes ei käinud septembris ühtegi päeva lasteaias. Põhimõtteliselt ei olegi mul olnud eriti neid päevi, kus kõik oleks olnud lasteaias või koolis ning ma tõesti mõtlesin juba, et mida ma üldse lootsin…

Aga nüüd nädalavahetusel mind raputati veidi. Inimene, kellega ma ei ole kooliteemadel sõnagi rääkinud, aga kes näeb teisi inimesi läbi, küsis minult, miks mul kooliga sedasi on ja ütles, et kui ma nüüd ei lõpeta, siis ma ei lõpeta kunagi. Samal õhtul istusin arvuti taha ja lahkusin sealt varahommikul kell neli ning tegin ära hunniku tegemata töid.

Praegu ma enam ei tunne, et tahaks käega lüüa. Pigem tunnen, et vaatamata pidevale puudumisele läks mul esimene veerand isegi päris hästi ja see läks nii kiiresti, et sellise tempo juures on juba varsti 11. klass läbi. Ainult kolm veerandit veel! Järgmise veerandi eesmärgiks võtan selle, et ühtegi tegemata tööd ei jääks kolmanda veerandi alguseks õhku. Praegu on mul õhus muusika kontrolltöö ja lugemiskontroll ning eile sain keemias kahe, kuigi ma nii püüdlikult improviseerisin valemite kirjutamises, et lootsin vähemalt üritamise eest kolme saada. Lisaks nendele on matemaatikas üks kodutöö ka tegemata, mis tuleb ära teha. Ei ole vast kõige hullem olukord, kui ma enamuse ajast olen puudunud. Kõik muud asjad on tehtud põhiliselt viitele, üks neli on ka.

Esimesel läheb ka koolis hästi. E-koolis on ainult positiivsed märkused, laps ise väidab, et saab tunnis kõik tehtud ja õpetaja pole ka vastupidist väitnud, koju jääb harva õppida ja nendel vähestel kordadel saab ta ise hakkama, minu tööks on ainult korra pilk peale visata ja kiita. Kui koju jääb lugeda, siis loeb ta mulle paar korda ette ja tehtud. Tema kooliga ei ole stressi ei temal ega minul, sellega on kuidagi väga kergelt läinud. Laps on tubli, talle meeldib koolis käia, talle meeldib pärast kooli jalgpallitrennis ja robootikaringis käia, ei ole temaga mingit vaidlemist ega sõdimist. Saan ainult imestada, kui suur ja asjalik laps mul juba on.

Kirjutaks pikemalt muud loba ka, aga aeg on lõunat süüa ja pärast seda asjalikuks hakata.

Päikest! (Kui kuskil seda täna ei peaks olema.)