Lottest kirjutades meenus teinegi Lotte, see tunduvalt pisem ja helendava ekraaniga variant, kus olid sees lõksudeks osutunud Gamelofti mängud, millest ligi kaks kuud tagasi kirjutasin. Olid, sest enam ei ole! Soovitan ka teil vaadata üle telefonis olevad mängud ning vähemalt Gamelofti demomängud võimalusel kustutada. Seda muidugi sel juhul, kui teil pole just plaanis täisversioonid osta ja neid aktiivselt mängida.

Meie lugu sai positiivse lõpu ehk arve tühistati, aga Telia e-poodi pole siiani tulnud hoiatust, et telefon sisaldab tasulisi mänge, mille demoversioonide mängima asumisel võib juhtuda nii, et sellest enam täisversiooni tellimata väljuda ei saagi. Ma ise ei hakanud katsetama, sest rahast hakkas kahju, küll katsetas vend pärast meie lugu oma nuputelefonis Gamelofti demomängu (mis oli algusest peale seal olemas, nii et lõksud ei puuduta ainult nutitelefone) ja keset mängu tuli ette täisversiooni ostmise teade, millest loobuda ega väljuda ei saanud, sest iga nupuvajutus viis ostutehingule lähemale, kuni tehing oligi tehtud. Kui 26-aastane mees ei saanud mängust väljuda täisversiooni ostmata, siis kuidas oleks pidanud sellega hakkama saama 7-aastane?Vahepeal küsis üks kaaskannataja läbi Facebooki, et kuidas asi lahenes, sest tema leidis end oma nuputelefoniga samast olukorrast. Sain aru, et laps mängis kaks mängu kenasti ära ja kuna kõik oli korras, siis ema rohkem ei jälginud, aga hiljem leidis telefonist 5 sõnumit. Tema telefonis puudub ka võimalus need mängud kustutada.

Kui palju on lapsevanemaid, kes pole kunagi uurinud oma nupu- või nutitelefonide mänge ja lubavad suure palumise peale lapsel neid mängida? Neid kindlasti on ja paljud ei tule selle peale, et need mängud võivad olla tasulised ja halvimal juhul alustatud mängust enam raha maksmata väljuda ei saa. Aku lahti ühendamisega kindlasti saab, aga see ei pruugi olla esimene mõte, mis pähe tuleb, kui iga nupuvajutus viib tehingule lähemale ja neid vajutusi pole selleks üldse palju vaja.

Teenusepakkuja tuli mulle vastu ja tühistas 40-eurose arve, aga ma ei julge loota, et nad kõigile vastu tulevad. Mul on ikka kuri kahtlus sees, et selliste mängude mõte ongi niimoodi poolvägisi end müüa. Seda ütlesin ka Teliale (kuigi nad on selliste mängudega kindlasti kursis) ja soovitasin neil kaks korda vähemalt Lotte telefoni juurde hoiatus panna, sest selle sihtrühm on päris pisikesed lapsed, kelle vanemad ei pruugi sarnaselt meile tulla selle peale, et telefonis on tasulised mängud. Seda nad kahjuks ei ole teinud ja ainult see probleemi ei kustuta ka, sest need mängud võivad olla ka vanaema nuputelefonis, mida ta lahkelt lapselapsele lubab, kui too avaldab soovi telefonis olevaid mänge mängida.

Lahendusest endast ka, mida ootasin kuu ja natuke peale. Kirjutasin Telia soovitusel MobiGW-le, tegin seda läbi kodulehe ja kui vastust ei tulnud, siis kirjutasin kaks nädalat hiljem otse e-mailile ning lisasin juurde venna loo, mille põhjal hindasin mänge petukaubaks. Sellele väitele ei vastatud midagi ja vastus tuli üldse selline, mida oodata ei osanud. Nimelt vahendaja Telia soovitas pöörduda teenusepakkuja MobiGW poole, kellele kirjutades tuli automaatvastus, kus oli kirjas, et nemad on vaid maksete vahendajad ega vastuta millegi eest. Mõned päevad hiljem tuli päris vastusena üsna sama jutt, aga juures oli, et edastasid info teenusepakkujale. Lõpuks kirjutas teenusepakkuja, kes tegelikult on ka googeldamise põhjal vaid maksete vahendaja ning MobiGW-ga seotud, et tühistavad arve. Lõpp hea, kõik hea, aga selle halvamaitselise saaga sisse jäi ikkagi mitu vajalikku närvirakku, mis enam ei taastu.

Poliitika ja majandus ei ole need teemad, milles ma end päris koduselt tunnen või mis mind tõeliselt paeluvad, kuid suuremate uudistega katsun end ikka kursis hoida. Nüüd selgus, et ma olen elanud siiski silmaklappidega või lihtsalt eituses, sest ma ei olnud näinud selliseid majanduskriisi uudiseid, mille puhul oleksin tunnetanud, et see kuidagi meid puudutab. Ometi peaksin ma just eriti valvel olema, sest me pole veel eelmisest majanduskriisistki välja tulnud.

Tookord olime noored ja eluvõõrad, uudised majanduskriisist tundusid nii jaburad, kõik oli ju hästi ja Ansip ütles ka, et pole mingit kriisi. Härra oli just ametikõrgendust saanud ja pärast esimest hooaega objektijuhina pidi tulema ka palgakõrgendus. Kuna läks nii hästi, siis 2007. aasta lõpus ehk põhimõtteliselt kinnisvarabuumi tipus ostsime korteri ning fikseerimise intressi viieks aastaks 5% juures, sest laenuhaldur nii soovitas ja kuna mul oli meeles, kuidas isa alles kurtis, et intressid ainult tõusevad, siis pidasin fikseerimist targaks teguviisiks. Jah, väga tark oli fikseerida intress siis, kui see oli kõrgustes, selle asemel, et uurida, mis see euribor üldse on ja näha, et see on läbi aegade lainetanud.
See samm maksis 4 aastat järjest ca 100 € kuus, mille võrra oleks kuumakse väiksem olnud, kui euribor oleks olnud ujuv. Pärast Härra palga kolinal kukkumist andis see 100 € vägagi tunda ja kuna põhiosa vähenes ka kõrge intressi tõttu oluliselt aeglasemalt, siis kokkuvõttes kaotasime sel ajal ca 180 € kuus, mis muutis surnud hobuse maksmise veel raskemaks. Selles väljapääsmatus olukorras sai väga palju kibedaid pisaraid valatud.

Läbielatu põhjal on üldiselt vähemalt majanduskriisi teemalised uudiseid mind kõnetanud ja olen üritanud end kursis hoida, aga tundub, et on tekkinud sama seis, kus kõik on nii hästi, et mingit kriisi ei näe. Me tahtsime isegi laenu võtta (sellest kirjutan hiljem eraldi) ja kuigi kõik kalkulaatorid ja meie pikaaegne laenuhaldur kinnitasid, et oleme igati maksevõimelised, me siiski laenu ei saanud. Kui sellest sõbrannale rääkisin, siis tema ütles kohe, et pangad ongi praegu väga ettevaatlikud, sest uus kriis on tulemas. Kuna tema mees ja äi on majandusteemadel vägagi kodus ning hakkasid saabuvaks kriisiks valmistuma juba aasta tagasi, siis võtsin seda tõsiselt ning kukkusin internetist infot otsima, et ise ka targemaks saada.

Googeldamistulemused on hirmutavad:

Järgmine krahh tuleb 2016 – Robert Kiyosaki ennustas juba 14 aastat tagasi, et 2016. aastal tuleb krahh, samuti ennustas ta siis 2008. aasta majanduskriisi ette. Ta ei välista üleilmse finantssüsteemi üldist kokkukukkumist, kuna dollar, maailma reservvaluuta, on kehvas olukorras. 2015. aasta alguses kirjutati, et Robert Kiyosaki ennustuste kohaselt saab tänavu (2016) alguse ajaloo suurim majandukriis.
Robert Kiyosaki on maailmakuulus USA finantsiline harija, investor ja ettevõtja, kes on kirjutanud enam kui 30 raamatut, sealhulgas maailma populaarsema finantsraamatu “Rikas isa, vaene isa”.

Järgmise krahhi eest hoiatas ka majandusteadlane Chris Martenson, kes ütles 9-10 kuud tagasi, et kriisiks on aega valmistuda 6-8 kuud, pärast seda hakkab kõik liikuma nii kiiresti, et reageerimisaega enam ei ole. Tema sõnul on nii riigid, ettevõtted kui ka inimesed liiga palju laenanud ja kuigi Eestil ei ole riigivõlga, mõjutab maailmas toimuv meid siiski. Maailmas valitseb praegu võlts jõukus, pangad on trükkinud juurde liiga palju raha, mis tekitabki illusiooni rikkusest. Kui primaarne ja sekundaarne rikkus vähenevad ning paberitel rikkus (nõue) kasvab, oleme me tegelikult võlgu. Siinkohal juhtub miski, mida Chris Martenson kutsub Pauguteooriaks. Olukorras, kus kõik inimesed sooviksid oma paberil oleva rikkuse (aktsiad, väärtpaberid jne) korraga ja samal ajal raha vastu vahetada, selguks tõsiasi, et sellist raha ei ole olemas – mull lõhkeb.

Hea näide on Saksamaa aastatel 1918-1923, kui trükiti juurde suur hulk raha ning inflatsioon järjest kasvas.Lõpuks läks kõigil halvasti, kõigi rikkus hävitati – valuuta ja aktsiad muutusid väärtusetuks. Samal ajal ei kasvanud majade, hotellide või autode hulk, kõik jäi samaks – see oli rahva tegelik rikkus. Kes omas käegakatsutavat materiaalset vara, jäi kriisis pinnale. Praegu on näha märke sellest, et hakkame samalaadsesse olukorda jõudma. Peamiselt seetõttu, et inimesed peavad tähtsaks paberitel rikkust.

Majandusteadlase sõnul on ülemaailne kriis möödapääsmatu. Maailmamajanduse kõige suurem probleem ja oht on liiga suur võlakoormus ning seda olukorda ei ole võimalik kuidagi enam parandada. Maailmas on laenatud kaks korda suurema intressiga raha, kui on sissetulekute kasvu protsent. Nii juba 45-50 aastat. Peamiseks probleemiks on see, et vastutavad isikud töötavad selle nimel, et laenamine (eraisikute ja korporatsioonide poolt) jätkuks. Selline majandamine aga ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik. Kui “mull lõhkeb” saab see olema väga raske situatsioon kõigile.

Ülemaailmset majanduskriisi ennustavate märkide hulgas on Euroopa võlakriis, Hiina majanduskasvu peatumine ja keskpankade võimetus majandust hädast välja aidata. Tavaliselt kasutavad keskpangad majanduse langusest välja upitamiseks kas lõtva või ekspansiivset rahapoliitikat, langetades intressimääru, kaasates end avatud turu operatsioonidesse ning kasutades kvantitatiivset leevendamist. Kuna praegu on intressimäärad juba peaaegu nullilähedased, mõnes Euroopa riigis lausa negatiivsed, siis ei saa pangad seda meetodit enam järgmise languse eemale peletamiseks kasutada.

Hiina majandusmudelile ennustatakse peatset kokkukukkumist.  Andy Xie, tippmajandusteadlane, väidab, et Hiina majanduse elavdamise nimel tehtavad reformid sarnanevad pigem sellistega, mis toovad kasvu asemel kahju. Xie tõi näiteks 1997. aasta Aasia valuutakriisi ja 2008. aasta globaalse majanduskriisi. Praegu sarnaneb Hiina Xie meelest kriisieelsele ajale. Hiinlased ostavad kinnisvara laenude eest, mida pangad annavad üsna heldekäeliselt. See mõjutab omakorda kinnisvarahindasid ning pikas plaanis ka aktsiaturgude käekäiku. Olukord olla Xie hinnangul jõudnud juba selleni, et Hiina valitsus on majanduse kokkukukkumise pärast sedavõrd hirmul, ei pumpab majandusse aina raha juurde. “Üsna keeruline on välja mõelda, kuidas Hiina suudaks kriisi vältida,” sõnas Xie

Me seisame ajaloo suurima kriisi lävel, nii arvab Tavidi asutaja Alar Tamming: Kogu maailma rahasüsteem põhineb tagamata rahal. Voltaire on sellise olukorra kokku võtnud, öeldes, et paberraha pikaajaline väärtus on null. 1929 aasta kriisis oli USAs ainult 5 protsenti elanikest seotud aktsiaturgudega. Praegu on peaaegu kõik inimesed kas pensionifondide või mõnel muul viisil seotud ülemaailmsete börsidega.
Nii, nagu XX sajandi sõjad muutusid järjest verisemaks ja võikamaks võrreldes varasemate sajanditega, on ka finantskriisid globaliseerudes järjest suurema ulatuse ja tagajärgedega. Seni oli kõikide kriiside puhul olemas ankruvaluuta USA dollar, millega sai arveldada, aga kui kriis jõuab USAni, ei ole maailmal enam tagataskus ühtegi trumpi.

USA majandus hakkab näitama väsimuse märke. “Kui järgmise presidendi ametiajal ei taba riiki majandussurutis, siis on see USA rekord,” sõnas North America ökonomist Gad Levanon. JPMorgani USA peaökonomist Michael Feroli usub, et riigi majandus pöördub langussse juba järgneva kahe või kolme aasta jooksul. “USA ei tundu olevat piisavalt hästi ettevalmistunud tulemaks toime majanduslangusega, kui see peaks juhtuma järgmise presidendi ametiajal,” hoiatas endine Föderaalreservi asejuht Alan Blinder.
See ei oleks esimene kord, mil uus president on sunnitud seisma silmitsi SKP vähenemisega. Riik seisis silmitsi ühe suurima majanduslangusega peale suurt depressiooni ajal, mil Barack Obamast sai president. Lähiaja suurim oht aga tuleneb välismaalt. Endine IMFi ametnik Desmond Lachman hoiatas, et kriisi võivad vallandada Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust, oodatust kiirem Hiinamajanduse jahtumine ning Jaapani majanduslangus.

USA majanduse must luik on tarbija. Kõigepealt oli globaalne majandus nõrk, seejärel kukkusid suurfirmade kasumid ja aktsiad ning toormehinnad. Nüüd on aga ka tarbijad hakanud tundma majanduse nõrkuse tagajärgi ning otsustanud vähendada kulutusi, mis kajastus ka esimese kvartali SKP raportis. See on majandussurutise eelvari. Sarnaseid indikaatoreid võis märgata ka enne 2001. ning 2008. aasta majanduslangust. Kuigi majandusnäitajad võivad ka muutuda, viitab praegune olukord sellele, et USA majandus halveneb enne uuele tõusule pöördumist.

USA sisenes suure tõenäosusega majanduslangusesse. Hiljuti kirjutas Reuters, et OECD prognoosib globaalse kaubanduse kasvuks sellel aastal vaid 2%. Viimase 50 aasta jooksul on see number nii madalale kukkunud vaid viiel korral: 1975, 1982-83, 2001 ja 2009. aastal. Tööstustoodang, mis mõõdab tehaste, kaevanduste ning kommunaalteenuste tootmist USAs, on kukkunud. Wall Street Journali andmetel on üleüldine tööstustoodang viimase aasta jooksul teinud 1,4% languse. Kommunaalteenused on kahanenud 0,8% võrra ning kaevanduste toodang 11,5%.

Kukkuv vase hind, aeglustuv globaalne kaubadus, nõrk tööstustoodang ning väiksem hulk loodud töökohti viitavad kõik sellele, et majandus on languses.Peamine probleem seisneb selles, et aktsiaturud panustavad praegu tugevale kasvule peale S&P 500 nelja kvartali pikkust negatiivset kasumikasvu. Kui aktsiaturud kukuvad veel aasta või enam, siis tooks see kaasa suure kaose.

LHV Panga majandusanalüütiku sõnul on kriis kohe käes. Uus kriis tuleb nagu eelminegi kord meile maailmast. „Kohapeal toimuvad üksnes suuremad või väiksemad valdkondade vahelised korrektsioonid,“ kommenteeris analüütik. Lisades, et kaubandusse jõuab korrektsioon siis, kui elanike tulud ei kasva või koguni vähenema hakkavad. „See on siis, kui tööpuudus suureneb ja palgad enam ei kasva, vaid alanevad. Ja ka siis mitte kohe, vaid teatud ajalise nihkega.“

Etalon Varahalduse investeeringute juhi Mikk Talpsepa hinnangul tuleb uus kriis ootamatult ja tabab väga valusalt. Eksperdi arvates on saabuva kriisi peamiseks põhjuseks see, et rahapoliitika karmistamisega on liiga kaua venitatud. „Usk, et raha trükkides saabub rikkus, ei ole tõeline,“ jagas ta keskpankade suunal kriitikat. „Raha trükkimine ning madalate intressimäärade eksperiment on vastutustundlikud investorid eemale peletanud ning asendanud need üleliigseid riske võtvate isikutega,“ ütles Talpsepp, kelle sõnul on maailmas tegelikult palju vähem raha, kui rahatrüki tingimustes tundub.
Talpsepp on üks neist investoritest, kelle praegune olukord on aktsiaturult eemale peletanud. Ta on praeguseks hetkeks müünud pea kõik osalused börsiettevõtetes, sest leiab, et ajapommi plahvatamiseni ei pruugi olla enam väga palju aega ning selle lõhkemise käigus ei kao ettevõtetest mitte ainult miljardid, vaid triljonid.

Taolisi artikleid ja arvamusi on palju ning neid on veel rohkem, kui otsida märksõnu “economic news/crisis/collapse”. Üks, mis mulle kohe alguses silma jäi:  Mainstream news outlets are already starting to use the phrase “economic collapse” to describe what is going on in some areas of our world right now. Economic chaos is erupting literally all over the planet, and global leaders are starting to panic. Unfortunately, they have had seven years to try to fix things since the last global recession, and they didn’t get the job done.  Anyone that believes that by some miracle they will be able to pull us out of the fire this time and that everything will somehow be okay is simply engaged in wishful thinking.

Pärast suurt googeldamist hakkasid igapäevaselt silma jääma uudised erinevatest koondamistest, Itaalia hapudest laenudest, Saksamaa suurima panga 98% suurusest kasumilangusest, Hiina arvatust suuremast võlaprobleemist, Anttila pankrotist, riigi plaanist müüa Eesti Teed ning Nordeconi vähesest huvist selle ostmise vastu, Norra suurima naftakontserni kahjumist ja nii edasi. Järsku tundubki kriis nii tõeline ja nii lähedal…

Kuidas teil lood on, kas valmistute juba järgmiseks kriisiks või ei näe kriisi kuskil? Kas antud postituses ei olnud midagi uut või olete samuti elanud silmaklappidega? Kas usute majandusteadlaste ja analüütikute ennustusi või mitte?

Olen tagasi! Vahepeal käisime kodus, aga taas oli nii palju teha, et kodus me tegelikult eriti ei olnudki. Koju jõudsime laupäeval kell 2 öösel ja juba 8 tundi hiljem võtsime peale Esimesele sünnipäevaks ostetud batuudi ning sõitsime kohe Lehtse, käisime tagantjärele Härra vennale õnne soovimas ja kooki söömas, vaatasime üle oma küülikud ja kassid, rääkisime vanematega ära oma jutud, jätsime suured poisid Härra emale ning väikestega (ja mitme suure mehega) panime minu vanemate juures batuudi kokku, tegime ettevalmistusi Esimese sünnipäevapeoks ja käisime lastega saunas. Jätsime väikesed minu emale ja läksime koos sõpradega Sämmi Grilli hilist õhtusööki sööma ning edasi ekslesime pimedani Karepa-Eisma-Võsu kandis. Koju jõudes kukkusime voodisse.

Pühapäeval ärkasime varakult, läksime avamisajaks Rakvere Maksimarketisse, ladusime käru kuhjaga täis sööki, veepüsse ja peokraami, võtsime Pihlakast peale 4-kilose tordi, korjasime Kadrinast kokku viis last ja sõitsime Lehtse Esimese sünnipäeva pidama. Koos meie lastega oli sel päeval vanemate juures 21 last, nii et sagimist, kisa ja kära oli palju. Kuna Esimesel pole olnud ühtegi sünnipäevapidu, siis seekord ta soovis endale sünnipäevaks ägedat sünnipäeva ning selle ta ka sai. Terve aja käis üks suur veesõda ja nii mõnelgi oli päeva lõpuks ka vahetusriided läbimärjad. Üks poiss oli eriti kihvt, sest tal olid riided kogu aeg kadunud ja ta ei mäletanud, millised tema riided on ja kui ta end lõpuks riidesse sai, siis ta ei teadnud, kas tal on tema riided seljas, aga arvas, et on, sest need läksid talle selga. Meil oli nalja nabani.
Sünnipäev lõppes poole kaheksa ajal, kui võtsin peale viimased kuus külalist, et nad Kadrinasse tagasi viia ning jätsin Härra ja ema peo tagajärgi koristama. Ma jõudsin tagasi vanemate juurde pärast üheksat, istusin korra maha, et ka lõpuks imehead sünnipäevatorti süüa ja siis jätsime väikesed taas vanaema juurde magama, suured viisime teise vanaema juurde ning ise läksime otsejoones koju voodisse.

Esmaspäeval algas päev jälle Rakveres, sõime seal hommikust, tegime Soome elamise jaoks varuvõtme, kondasime poodides ja ostsime Esimesele kevadeks õueriided, koju uue pesumasina ning sõpradele nende uue kodu puhul mopi (mida sõbranna kunagi meil proovis ja siis endale ka soovis) ja öko puhastusvahendid, sest kolimise käigus on neil koristamist omajagu. Edasi läksimegi nende uut kodu vaatama ja kuna vaadata oli palju, siis selle peale kulus palju aega ka. Pärast ekskursiooni võtsime suuna taas Lehte poole, korjasime lapsed peale ja läksime minu õe sünnipäevale. Koju jõudsime jälle alles õhtutundidel, aga seekord kohe magama ei läinud, Härra vahetas veel pesumasinad ära ning pesime uuega ühe masinatäie riideid, lapsed pesime ka puhtaks (mitte pesumasinas) ja siis sai magama minna, et järgmisel päeval Soome tagasi sõita.

Eile olime möödunud kolmest päevast nii väsinud, et tagasisõit oli väsimusest ja palavusest piinarikas ning õhtuks oli üldse selge, et see oli üks nendest vasaku jala päevadest. Poolel teel Tallinnasse tuli mul meelde, et ma ei näinud hommikul kaamerakotti, Härra ka ei näinud ega pakkinud seda autosse. Selge, kaamera jäi vanemate juurde ja see võrdub katastroofiga! Ma ei unusta kunagi oma kaamerat ja nüüd siis sedasi! Kuidas ma järgmised 2,5 nädalat selleta hakkama saan? Tahtsime veel lõbustusparki minna, aga kaamerata ma küll sinna ei lähe! Lisaks on selle mälukaardil pildid, mida mul oleks praegu vaja ning pildid Esimese sünnipäevast, mida tahaksime näha, sest enne ei olnud aega neid vaadata. Seal on ka pilt kitarrikujulisest tordist, mida ma tahtsin eile jagada, sest siis oli lapse õige sünnipäev. Ma tahtsin teel sadamasse filmida, kuidas sünnipäevalaps kingituseks saadud Taukari plaadile kaasa üürgab, aga see jäi ka ära.
Sadamas praadisime terve igaviku ja saime viimaste hulgas peale, laeval kohtasin tuttavat nägu, kes arvas, et mul on viies tulekul ega tahtnud uskuda, et mul on lihtsalt lodev kõht.Ma ei pane pahaks, sest ma ise näen ka peeglist, et see kõht petab liibuvas kleidis ära, aga kuna see oli esimene kord, kus keegi otse küsis, kas viies on tulemas, siis oli küll tunne, et ma ei söö enam kunagi. Laevas võtsime taas kajuti ja seekord olid lapsed ka nii väsinud, et tegime kuuekesi lõunauinaku, suured poisid said ülemistes voodites laiutada, me Härraga jagasime oma magamisasemeid pisematega. 

Kui lõpuks konditsioneerita autos 27-kraadises palavuses pärast kolmetunnist sõitu Porisse jõudsime, siis avastas Härra, et tema jättis välisukse võtmed koju ja need on asjad, mida ta ei unusta kunagi. Meie jäime lastega trepile ootama ning Härra läks töökotta keldrivõtit tooma, et ringiga tuppa saada. Tagasi tuli ta halbade uudistega. Auto õlileke, mida sai aprillis 380 € eest parandatud ja mis hakkas paar nädalat tagasi endast vaikse immitsemisena taas märku andma, sai eile sedasi hoo sisse, et lühikese seismise järel jäi õliloik maha ning auto alla vaadates selgus, et terve põhi on õline, nii et järelikult oli seda musta kraami sõidu ajal korralikult välja voolanud. Selline asi teeb meele ikka väga mõruks. Kuna oli selge, et tegu on vasaku jala päevaga, siis me kumbki üldse ei imestanud ka, kui loetud minutid hiljem Härra lemmikul pluusil nööp iseenesest eest kukkus ning hommikul kiireks õhtusöögiks kaasa ostetud kodune makaronisalat ja sünnipäevasalat osutusid nii rõvedaks, et esimest koduseks nimetada on liiga hea ja teist ei paneks eales sünnipäeval lauale. Salatid olid autokülmikus, nii et sooja käes need halvaks ei saanud minna, vaid lihtsalt tehaksegi kaltsumaitselisi salateid.

Täna on lihtsalt nii palav päev, et ma vaikselt suren. Härra läks ka tööle, kuigi mulle on võib-olla vaja vett pähe valada… Tahtsin tegelikult lõpetada ühe huvitavama postituse, mis mul eelmisel nädalal pooleli jäi, aga see nõuab eeltööd ja veidi mõttetegevust, kuid sellises palavuses ei ole ma füüsiliselt ega vaimselt produktiivne, nii et teen seda mõnel jahedamal päeval.