Silver ei tahtnud alguses, et see postitus sünniks, sest tema arvates on siinsed elamistingimused veidi häbiväärsed. Ma ei tea, mul häbi ei ole ja ma leidsin, et temal ka ei peaks olema, sest kellel teisel on vähemalt 100 m2 suur duširuum?! No just!

Täna lisandus meie köök-magamistoale ja esik-söögitoale kaks korrust madalamale kelder-duširuum, mis sai olukorda arvestades uskumatult hubane. Lastele meeldis seal pesta, Silver tundis end mugavalt ja mina samamoodi, polnud absoluutselt sellist tunnet, et olen keldris. Esimene masinatäis pesu sai ka pestud, nii et nüüd on siin kõik mugavused olemas.

Eile panime pärast Silveri poolikut tööpäeva dušikabiini kokku ja kuigi tundub lihtne töö, siis meil võttis see ikkagi mitu tundi aega. Ühe pisikese kivi võib muidugi visata ka väikeste abiliste kapsaaeda, kes andsid oma panuse, et töö veniks ja teise, veidi suurema kivi, võib visata tagasilöökide kapsaaeda, sest nagu alati, oli osa tööriistu puudu ja Silver pidi käima neid linna pealt otsimas, siis läksid dušikabiiniga kaasas olnud puurid katki, siis ei saanud alust ja raami omavahel kokku, sest augukohad üldse ei klappinud ja nii edasi.

Eilne vaatepilt oli veel veidi ilmetu ja sissekäik keldrisse jääbki ilmetuks, ka pärast trepi pühkimist, tellistega parandamist ja vaibaga katmist.

Veidi parem, tervem ja puhtam muidugi on, aga päris paljajalu või sokkis käia ei kannata, nii et pesemas käimiseks tuleb koridoris jalanõud jalga panna ja liikuda läbi tuulekoja keldrisse. Saaks ka õuest, kust viib keldrisse palju paremas seisus trepp ja korralik uks, aga siis tuleks liikuda teisele poole maja ning keldrisse sisenedes oleksime samuti pesemisnurgast kõige kaugemas otsas. Seega see logu trepi variant on halvimatest parim.

Täna kuluski Silveril terve päev torutöödele, sest ka seal oli tagasilööke ja ta pidi käima mitu korda uusi torujuppe ostmas või tööriistu toomas ning kõvasti vaeva nägema, et kuskilt midagi lekkima ei jääks. Õhtul käis ta veel töökojast pesumasinat toomas ja kuna neid oli seal kaks ja keegi ei teadnud, kumb neist katki on, siis tõi ta ära mõlemad ja loomulikult osutus esimeseks katsealuseks too katkine masin, mis ei võtnud vett sisse.

Niisiis tegeles Silver täna, oma ainsal vabal päeval, terve päeva torutöödega, mina korra ja hubasuse loomisega ning me saime mõlemad hästi hakkama.

Paremale poole jääb kelder ja vasakule kasiino. Vähemalt nii näitab jalgadel seisev reklaam, mille keldrist leidsin. Parem pool pole oluline, aga vasak pool näeb nüüd välja selline:

Kõik mööbel oli keldris olemas, kuskilt kilekotist leidsin ka need kollased plastmassribad, mis omavahel kokku käivad ja mida vist kasutataksegi märgade ruumide põrandatel. Igatahes oli see väärt leid, sest paljale betoonile ei tahaks duši alt välja tulles astuda, aga vaip ei kuivaks jälle kiiresti ära. Kelder on iseenesest soe, kraade ei oska öelda, aga sooja duši alt välja tulles oli täitsa talutav olla, hetkeks ehk oli jahe, aga kui rätik oli ümber, siis polnud häda midagi. Pärast keha kuivatamist oli suvekleidis normaalne pesumasinat täita, polnud külm ega palav.

Vana ukse käisin tolmuimeja ning lapiga üle, lõin mõned naelad pooleldi sisse ja sellest sai nagi. Kui ma juba naelu tagusin, siis lõin paar tükki ka seina, et saed disainelementidena rippuma panna, sobivad miljöösse väga hästi.

Käsi oli pildi tegemise hetkel sirge, need riiulid ongi nii kreenis.

Minu arvates tuli sellest keldrisse loodud pesemisnurgast päris äge asi välja. Igavaima vannitoa konkurssi see ilmselt kinni ei pane, või mis te arvate?

Ma ei saa siinse koha kohta öelda kodu, kuigi seda see augusti keskpaigani on, samuti ei saa ma selle kohta öelda Silveri kodu, see kõlaks veel veidramalt. Silveri jaoks on see pind lihtsalt koht, kus magada, sest tööhooajal tal vabal ajal suurt enamaks aega ei olegi. Seetõttu on tal olnud ka üsna ükskõik, milline tema elamine välja näeb, koduselt ei tunne ta end siin nii või naa. Mina päris nii ei saa olla, et mul on täiesti ükskõik ja nii ma eile pool päeva mööbeldasin ja sättisin ning kokkuvõttes sai tulemus täitsa hubane. Võimaluste piires hubane.

Alustan päris algusest ehk välisuksest, millest küll enne pilte ei ole, aga kui oleks, siis nendel poleks vaipa maas, vaid oleksid vaibakuhjad jalanõuriiulis ja riidepuud ripuksid kapis tühjana.

Esimesel pildi paistab paremal pool vetsu uks ja teisel pildil kinni pandud uks, millel on vahel heliisolatsiooni mõttes vill, aga ütleme nii, et miski ei isoleeri siin kahe korruse vahel helisid ja isegi alumise korruse sammud kostuvad koos värinaga üles ära, mida siis rääkida sellest, mida alumised kuulevad, kui meie siin kriuksuvate põrandalaudade peal kõnnime. Hetk tagasi käiski all jalgade padin, millele järgnesid tugevad sammud. Eile samal ajal käis vali nutt, kus kutsuti äidit ja mõnda aega pärast seda hakkas pisike beebi nutma ja nuttis ikka pikka aega. Meie all elab nimelt viielapseline pere ja viiest lapsest üks on kooliealine, nii et ka palju väikseid lapsi peres ja seetõttu loodan, et nende vanemad on meie laste tekitatud lärmi suhtes mõistvad.

Aga edasi. Kui nüüd trepist üles minna ja liikuda läbi esimese esiku ja siis läbi koridori, millest on tehtud naabrimehele köök, jõuame meie mõttelise korteri ukseni, mille taga on avar esik.

Esmaspäeval oli seal selline vaade:

Esikus on vanad, koledad ja katkised põrandalauad, seetõttu on maas palju erinevaid vaipu. Klaasaknaga ukse taga on midagi pööningu sarnast, põhimõtteliselt kasutuskõlbmatu ruum, kuigi suurust on nii palju, et sinna saaks väga avara magamistoa. Selliseid katusealuseid on meie poole peal kaks.

Kui Silver tassis naabrimehega suure laua koridorist meie esikusse, siis sai esikust söögituba ja saame ikka perega ühe laua taga süüa.

See pilt on tehtud nüüd naabrimehe köögist, sellest tuleb ka valgusküllus. Tegelikkuses valgustab meie söögituba pisikene aken ja seasilm laes, aga hubane on ikkagi.

Vasakpoolse ukse taga oli varem vets ja sinna pidi tulema meile ka dušikabiin, mis oleks olnud väga mugav, aga siis ütlesid torud üles ja nüüd ongi hetkeseis selline, et jagame naabrimehega välisukse kõrval asuvat vetsu ja pesemisvõimalust üldse ei ole. Õigemini on, aga seda kilomeetri kaugusel.

Avarast esik-söögitoast viib tee edasi järgmisse esikusse. (Siin teisel korrusel on neli esikut/koridori, kuidas iganes keegi nende kohta ütleb, ja kolm magamistuba – veidramat planeeringut pole ma enne näinud.)

Pisikesest esikust sai minu blogimistuba.

Enne pildi tegemise ajaks olin jõudnud lauda juba liigutada, see oli tegelikult seal, kus Neljas mänguasjade kallal askeldab.

Lapsed said endale pisema magamistoa, mille kõrval on siis tegelikult juba viies koridor ja koridori lõpus on vasakul pool uks, mille tagant läheb trepp alla. See uks on kipsplaadiga kinni kaetud. Kuna koridor on pime ja lambivalguses mängimine pole silmadele hea, siis muutsin veidi asju ringi. Tolle kapi vedasin teise tuppa endale riidekapiks ja ühele lapsele tegin magamisaseme koridori põrandale, et teise tuppa mänguasjadele ruumi juurde saada.

Praeguse lahendusega ei ole ma ka sugugi rahul, aga hetkel peab sedasi hakkama saama. Nädalavahetusel lähme ehk narivoodit otsima, sest selle tahan nagunii osta ja augustis saaksingi selle koju kaasa võtta, mahub meil autosse ära küll. Madratseid ostma ei pea, need on siin olemas ja on ka kodus olemas.

Kui saab nari, siis Neljandale tehtud pisike “voodi” kaob ära ja põrandapinda saab juurde, aga tuba päriselt hubaseks ei saagi, sest seinad on määrdunud ja häirivaks detailiks jääb kraanikauss, mida ei saa eemaldada.

Me ei saa lastega tube ära ka vahetada, sest Silver ärkab 5-6 ajal ja tahab oma magamistoa kööginurgas kohvi ja võileibu teha ning enne tööle minekut veidi virguda, nii et lapsed peavad magama kitsastes oludes, aga mängida võivad kõikjal, kui pärast enda järelt ära koristavad.

Harjumatu vaade laste pisikese toa aknast. Mitte autokaravani pärast, vaid üleüldse. Liiklus on siin üsna tihe (võrreldes Kadrinaga) ja aknad on vanad ning heli ei pea, aga lapsed harjusid sellega ruttu ja nende und ei häiri öised rolleribanded ega sireenid. Mind veel häirivad. Busside möödumisega kaasnev värin on ka kahtlane. Eile arvasin, et Silver tõmbleb une ajal ja väristab voodit, aga täna sain aru, et maja hoopis väriseb, kui bussid mööda sõidavad.

Aga edasi viimasesse ruumi ehk meie köök-magamistuppa, kus voodi on sellepärast nii segamini, et ma just näppasin sealt lastele kattemadratsi.

Valge kohutavalt raske puidust kapi veeretasin minema tollest pööningust, millest enne kirjutasin ja külmiku nügisin “kööki” sisse. Tegi sealse olemise küll kitsamaks, aga mind nii häiris, et teleri kõrval on külmkapp ja Silver oli täiesti vastu sellele, et külmik söögituppa viia, nii et pidin selle teistmoodi silma alt ära saama.

Kööginurk on küll pisike, aga söögi saab tehtud, hambad ka harjatud ja vajadusel isegi juuksed pestud.

Vaade meie aknast, samuti väga harjumatu, aga meeldiv, sest Pori linn on armas ja rahulik. Ma ei ole küll linnainimene, aga Poris mulle meeldib, aastaringi siiski siin elada ei tahaks, kuid sedasi linnas suvitamas käia on täitsa tore.

Ja ongi kõik, tuur meie Soome elamises on tehtud. Ei ole midagi uhket, aga kärab küll ja ma tunnen end siin täitsa hästi. Kui nüüd saab keldrisse dušikabiini ja pesumasina ka, siis pole enam millegi üle nuriseda, mitte et ma praegu nuriseksin. Ei nurise. Lapsed ka ei nurise, sest neil on siin taas luba Playstationiga mängida, et mul oleks kergem neid ohjata, kui lärm liiga suureks kasvab.

Pisemad küll ei mängi, aga neile meeldib suuremate mängimist mõnda aega kõrvalt vaadata ja siis kaovad Duplo klotsidega ehitama. See on õnnis aeg, kus kõik on omavahel sõbrad.

Täiendatud kell 12.45: Suure nõudluse tõttu (loe: üks inimene tundis huvi) lisan lõppu veel pildi majast, mille näppasin Google Mapist, sest ma ise pole majast ühegi nurga alt pilti teinud.

Sedasi tundub maja väike, aga tegelikult ei ole see üldse väike. Ülemine pisike aken on laste magamistoa oma, selle all on alumiste peauks, mis käib väga raskelt ja nii nad pidevalt oma uksega paugutavad. Ja kuna tegu oli ikkagi ühepereelamuga, siis uksekella kõlarid on ka teisel korrusel, seega kui alumistele kella lastakse, siis saame meie ka sellest osa. Esimesel korral ma ei teadnud, et selline süsteem siin on, nii et jooksin kella peale alla, aga ukse taga ei olnud kedagi.

Maja taga on kaks sissepääsu, üks neist siis meie oma, ja kaks terrassi ning väike lapike aeda, mis on ühine kõrvaloleva ridaelamuga, aga mida kasutab ainult meie all elav lastega pere. Me pole veel julgenud aeda mängima minna, sest kõik lastele mõeldud asjad on siin alumise pere omad, välja arvatud liivakast, mis on tühi. Viimasega tegeleb Silver nädalavahetusel ja siis saavad meie lapsed edaspidi liivakastis mängimas käia.

Sain pühapäeval aasta vanemaks ja seda päeva olin ma detsembrist alates oodanud, sest siis ostsin endale varajase sünnipäevakingi ära – piletid Queeni ja Adam Lamberti kontserdile!

Ma ei ole kunagi varem ühelgi kontserdil käinud ega ole ühelegi kibelenud ka, aga kui nägin, et Queen tuleb Eestisse, siis teadsin kohe, et sinna ma PEAN minema, mis siis, et Queen ilma Freddie Mercuryta pole päris SEE, aga siiski ligilähedal ning Brian May ja Rodger Taylori sugused talendid on igati väärt oma silmaga üle vaatamist. Ma ei oleks 15 aastat tagasi osanud uneski näha, et ma saan osa Queeni kontserdist, aga juba siis olin ma seda meelt, et Queen ja Ruja on ainsad, kelle kontserdile ma läheksin.

Minust sai Queeni ja Ruja suur austaja, kui puhtalt põnevuse pärast laenasin vanaemalt vinüülplaadimängija, et saaksin sellega kuulata isa vinüülplaate. Mind see väga ei huvitanud, mis plaatide peal oli, tahtsin lihtsalt süsteemiga tutvuda, sest see oli ikkagi hoopis teine maailm võrreldes kassettpleieriga. Naljakas, ma tunnen end järsku vanana. Igatahes sai vinüülplaatide kuulamisest põnev ajaviide, sest isa tahtis kõiki oma vanu lemmikuid mulle tutvustada ja tema lemmikutest hakkasid vaikselt ka minu omad saama. Kõige rohkem kõnetasid mind Queen ja Ruja ning lõpuks ma ainult neid kuulasingi ja ma võiksingi neid kuulama jääda, nendest ei saa tüdineda. Queeni vinüülplaadid seisavad mul kodus, aga vanaema vinüülplaadimängija andis ammu otsad, nii et kui kellelgi peaks pööningul töökorras vinüülplaadimängija vedelema, siis võib mulle pakkuda.

Tagasi minu sünnipäeva juurde minnes, siis seekord olid mul täitsa tore sündimise aastapäev – sain kaua magada, äratati mind lilleõitega, viidi välja hommikukooki sööma, päeval tulid ema, isa ja õde koos perega külla ning sõime taas kooki. Nemad läksid ära koos lastega ja meie hakkasime end õhtuseks kontserdiks sättima, enne minekut hüppasid veel sõbrad läbi, sain nendega uusi kokteile mekkida ja end Queeniks kroonida ning siis võtsimegi juba suuna Tallinna poole.

Auto jätsime Peterburi tee äärde Maksimarketi parklasse, sest ei julgenud loota, et kuskilt parkimiskoha saame, lihtsam oli maksta taksojuhile viis eurot ja lasta end lauluväljaku väravate ette viia. Saime kohe sisse, sest kell oli pool üheksa ja enamus inimesi oli juba ammu kohal, aga me läksime sinna ainult Queeni pärast, nii et tegelikult jõudsime isegi liiga vara kohale. Võtsime kohad sisse üsnagi lava lähedal ja meil oli hea vaade nii kolmele ekraanile kui ka lavale, nii et nägin Brian May ja Rodger Taylori kenasti oma silmaga ära – see oli nii võimas tunne. Mind liigutas isegi Adam Lamberti nägemine, kuigi ma temast ei teadnud mitte midagi, aga ta lihtsalt sobis nii ideaalselt solisti rolli, ta hakkas mulle meeldima juba “One Visioni” ajal, mis oli kontserdi esimene lugu.

Lõpuni me lava lähedal ei olnud, sest ma ei tahtnud eesolijatele kõrva laulda, nagu laulsid tagumised mulle kõrva, ja vaade hakkas ka kaduma, sest aina pikemad inimesed hakkasid ette trügima ja minust ei ole raske pikem olla, nii et põhimõtteliselt pidin lavale nägemiseks hüppama hakkama ja see ei olnud enam tore.

Kaugemale liikudes tuli välja, et kõige paremad kohad ei olnudki lava lähedal, vaid hoopis lavast eemal künka peal – heli oli palju valjem, vaade oli palju parem ja ma sain südamest kaasa laulda, sest minu ümber oli täielik tühjus ja ma ei seganud sellega kedagi. Ma nautisin kontserti iga rakuga, Härra samamoodi, kuigi ta ei ole suur fänn, aga see oli ka tema päris esimene kontsert ja juba seetõttu võimas elamus. Meil mõlemal oli veidi kahju, kui see elamus läbi sai.

Muljeid jagades jalutasime lauluväljaku juurest Maksimarketi juurde tagasi, sest taksot me ei lootnud leida ja saadud emotsioon oli nii võimas, et me oleksime võinud selle peal vist vabalt koju ka joosta. Igatahes autoni viis meid väga kerge jalg ja auto viis meid edasi Statoili burgerit ostma, sest sinnani olime päeva jooksul söönud vaid paar koogitükki ja nälg hakkas vaikselt näpistama.

Koduteel otsisin Adam Lamberti kohta infot, sest ta jättis meile kustumatu mulje ning tahtsime tema kohta rohkem teada saada. Avastasin, et olen mõnda tema lugu raadiost isegi kuulnud, aga mul polnud aimugi, et tema neid esitab. Need lood siiski ei olnud sellised, mida ma spetsiaalselt kuulama hakkaksin, nii et Adam Lambert üksi mind ei kõneta, aga Queeni solistina ma tema asemel kedagi teist ette ei kujuta, peale Freddie Mercury siis.

Igatahes oli äge kontsert, Adam Lambert on lahe tüüp ja nii liigutav oli näha lemmikuid, kes tegid õiget asja juba ammu enne minu sündi ja teevad seda siiani. Oli suur au sellest sedasi osa saada!

Lõppu üks pilt kapriissest sünnipäevalapsest, kes lasi Härral Kadrinale ringi peale teha, et leida kibuvitsapõõsaid, milleni jõudmist ei takistaks märg kraav, seda tulutult, sest sobivaid põõsaid me ei leidnud. Koju minnes avastasime, et pikk kibuvitsahekk on meil kohe maja kõrval. Ups.