*Postitus pole inspireeritud tänastest elatistest pajatavatest blogidest ega anna edasi ka minu mõtteid tollel teemal. Kirjutamisega alustasin juba hommikul ja osaline kattuvus elatise teemaga on puhas kokkusattumus.
Ma ei imesta, miks meil ei vaadata nende meeste peale väga viltu, kes oma lapsi ei toeta, kui üleüldine suhtumine on, et iga naine saagu nii palju lapsi, kui palju ta suudab üksi üles kasvatada. Aga mees? Miks tema peaks tundma rõõmu vaid tegemisest ja kalkuleerimise naise hoolde jätma? Eriti, kui Eestis saab naine sama töö eest vähem palka ja on väikelapse emana tööturul nii vähe hinnatud, et kilomeetrise lasteaia järjekorra tõttu pikale veninud vanemapuhkuselt tööle naasedes peab lootma, et tema kohta pole vahepeal koondatud.
Isad on tööturul emadega võrreldes eelisseisundis ja enamasti võtavad mehed seetõttu vabatahtlikult suurema majandusliku vastutuse pere ees, mis tähendab ka seda, et mees ja naine saavad nii palju lapsi, kui palju nad koos suudavad üles kasvatada. Kui üleüldine suhtumine oleks just selline, siis tunneksid ka mehed suuremat kohusetunnet vastutuse ees, mille nad on endale võtnud, mitte ei laseks liugu vastutuse peal, mille ühiskond on naise õlgadele lükanud.
Ma olen tundnud (aga enam ei tunne) end ebamugavalt, kui olen kogenud suhtumist, mis lubab naisel sünnitada nii palju lapsi, kui palju ta suudab üksi üles kasvatada, sest ilmselgelt olen mina neid rohkem saanud. Ma julgesin arvestada Härraga ja julgen seda teha ka praegu nii oleviku kui tuleviku osas.
Ma olin 15, kui nägin Härras omadusi, mida pidasin iseloomulikuks heale abikaasale ja heale isale ning ma nägin õigesti. See võib kõlada naiivselt, aga ma ei olnud 15-aastaselt naiivne, ma olin realistlik, konservatiivne, põhimõttekindel ja hindasin vastassoo juures ehk enamat, kui keskmine teismeline ja Härras oli vaatamata väikesele kasvule rohkem meest, kui keskmises 20-aastases.
Härra võttis varakult minu ees vastutuse ja ta on oskas seda nii teha, et ma ei ole mitte kunagi tundnud end tema rahakoti peal elades ebamugavalt. Ma olen algusest peale tundnud, et meil on ühine rahakott, mille kasutamise osas on mul sõnaõigus ja samal ajal ka vastutus ehk me ei tee teineteise teadmata suuri oste ega tee teineteisele etteheiteid väikeste ostude osas. Härra on pakkunud mulle suhte algusest peale emotsionaalset ja majanduslikku turvatunnet, viimast ka siis, kui mul polnud selle järele mingit vajadust, sest ma polnud pesast välja lennanud. Härral olid teistsugused põhimõtted ja tema silmis olime meie juba ühes pesas ning paar aastat hiljem päriselt oma pesas elades saimegi nii palju linnupoegi, kui palju me kahekesi suudame ära toita.
Siinkohal jõuangi elukindlustuse juurde, sest me saime nii palju lapsi, kui palju me suudame kahekesi elusa ja tervena üles kasvatada.
Mina olen saanud end tunda turvaliselt, sest tean, et kui Härraga peaks midagi juhtuma, siis kohustused saaksid kaetud, katus jääks pea kohale, midagi jääks veel mustadeks päevadeks ning esialgu saaksime elatud peretoetuste ja toitjakaotuspensioni najal. Emotsionaalselt variseks minu maailm kokku, aga materiaalselt me suures hädas ei oleks.
Kahjuks Härral selline kindlustunne siiani puudus, sest kui aastate eest soovisin elu kindlustada, siis ma ei leidnud või ei osanud otsida kohta, kus see ei oleks olnud seotud sissetulekuga, mis minul puudus või oli nii väike, et kümne aastapalga suurune kindlustussumma ei oleks ära katnud pooltki vajalikust summast. See tundus minu jaoks väga ebaloogiline, sest ka kodusel emal on oma panus. Minu panus oli ja on aeg, mille pühendan lastele ning mille arvelt on Härra saanud teha tööd, mille iseloom ei võimalda viia hommikul lapsi lasteaeda ja õhtul neid sealt ära tuua.
Kui minuga oleks vahepeal midagi juhtunud, siis Härra poleks saanud enam sedasi edasi töötada, aga ta ei oleks saanud lubada ka töökoha vahetust, sest minu surmaga ei oleks kohustused vähenenud. Korteri müümisega ei oleks saanud ka midagi päästa, kuna see on buumiaegne tehing – laenujääk on endiselt suurem kui korteri väärtus. Ja isegi, kui oleks korteri müügiga kohustusi vähendada saanud, siis sellega oleks vähenenud ka katus pea kohal. Nullini. Nii et minu panuse kadumisega oleks perekonna majanduslik olukord pea peale keeratud, aga osade kindlustusseltside silmis minupoolne panus puudus. Puudub siiani.
Seega oli meil pikalt olukord, kus Härral oli rohkem lapsi, kui tema oleks suutnud üksi üles kasvatada. Lausa neli last rohkem. Kuid mõned kuud tagasi sain kõne Swedbanki kindlustushaldurilt (?), kes hakkas igasuguseid kindlustusi pähe määrima ja kohe ka eemaldas need, kui kuulis, et mu sissetulek on paarkümmend eurot kuus autoritasu. Keskmise aastapalga suurust elukindlustust pakkus küll endiselt, aga nentis ka ise, et sellest jääb väheks, kuid sissetuleku puudumise tõttu ma suurema summa peale elu kindlustada ei saa.
Pärast seda hakkasin taas mõttes läbi mängima kõige mustemaid stsenaariume ning tundsin, et minust sõltub ikkagi väga palju, sest minuta oleks Härra olukord õite must, väljapääsmatult must. Ma ei taha riskida nii musta olukorraga, ma tahan olla kindel, et elu läheks edasi ka minuta ja nii, et lapsed saavad kasvada turvaliselt koos isaga oma kodus.
Hakkasin uuesti otsima ja leidsingi Ergo riskikindlustuse, mis ei sõltu sissetulekust ja mis tõenäoliselt oli ka varem olemas, aga jäi minul märkamata. Kuna ma juba elukindlustustesse süvenesin, siis vaatasin Härra lepingud samuti üle ning võrdlesin neid Ergo riskikindlustuse ja Swedbank elukindlustus plussi pakkumistega ning avastasin, et saab ka soodsamalt. Härra sai endale veidi suurema kindlustussumma oluliselt väiksema kuutasu eest ja tänu sellele kasvavad igakuised väljaminekud minu kindlustamisega kokkuvõttes ainult 5 € võrra. Igati hea diil ja veel parem on see, et kui minuga peaks midagi juhtuma, siis kohustused saaksid kaetud, katus jääks lastele pea kohale, midagi jääks veel mustadeks päevadeks ja Härra saaks muretult (kui nii saab öelda) elus kannapöörde teha.
Kuidas teil elukindlustustega lood on?
