Eile seitse nädalat tagasi loobusin kohvist, sest sain ema juures aru, et kohv tõstab mul hoobilt vererõhku. Tookord oli mul niigi veidi imelik olla ja pärast poolt tassi kohvi hakkas veel imelikum, mõõtsin vererõhku ja see oli kõrge. Olin üldse viimasel ajal sageli mõõtnud seda nii vanemate kui Härra vanemate juures ja pea alati oli rõhk normaalselt veidi kõrgem, ülemine jäi 140-150 vahele. Igatahes tol päeval rändas teine pool kohvitassist kraanikausist alla ning märkasin varsti, et tunnen end paremini. Olin enne kõrge vererõhu ajanud segamini peavaluga, kuigi tegelikult oli mul peas valu asemel pigem tugev rõhk.

Kuna nüüd vahepeal tuli mul kohviisu, siis jõin ühe korra kodus Nescafe kolm ühes pakikohvi, mis tundus pika pausi järel täiesti maitsetu. Selle järele kadus igasugune isu. Küll tuli üleeile sõbranna juures isu juua harjumusest koogi kõrvale kohvi ja tegingi endale päris kange variandi, mille maitset tundsin hästi. Paar tundi hiljem läksin Härra vanemate juurde sauna ja ma sain olla laval vaid paar minutit, kui pähe tekkis taas survetunne ja kõrvus hakkas sirisema. Ei mina julgenud enam laval olla, isegi pikalt pesta ei julgenud, loputasin end kiiresti ära ja läksin tuppa vererõhku mõõtma. Olin kindel, et see on kõrge, aga oli hoopis 130/52. Ma ei kujuta ette, kas alumine vähekese madal näit võis enesetunde nii imelikuks muuta. Umbes poole tunniga läks rõhutunne üle ja panin selle vahepealse anomaalia joodud kohvi arvele, nii et jätkan oma kohvivaba elu.

Minu iganädalane saunateraapia siiski päris vahele ei jäänud, vaid käisin eile koos vanaemaga oma vanemate juures saunas. Ma ei mäletagi, millal viimati vanaemaga saunas käisin, aga tema vahepeal muutunud ei ole, viskas sellise sahmaka leili, et mul kukkusid kõrvad küljest ja juuksed läksid peas krussi, aga tema kobises kõrval, et ega me lavale külmetama ei tulnud, tulebki korralikult leili visata. Ise oli täpselt samamoodi küürus ja ainult muigas muhedalt, kui sellele tähelepanu juhtisin.

Oma leiliarmastuse olengi saanud vanaemalt ja isalt, kes uhasid alati korralikult leili ja minul enne lavalt alla ei lubanud minna, kui kere oli kuum, sest kuidas muidu saab end külmal kivipõrandal pesta. Ja siit jõuangi edasi teemani, millest hiljuti kirjutada tahtsin ehk lastega saunas käimiseni.

Eveliis kirjutas jupp aega tagasi paljastest lastest ja saunas käimisest, millele tahtsin vastata, aga kuna see oleks blogipostituse pikkuseks kujunenud, siis jätsin vahele ja teengi sellest nüüd hoopis päris postituse.

Ma olen mitu korda mõelnud, et äkki on mu suuremad poisid juba nii vanad, et me ei peaks üksteise ees paljalt lippama, aga see on siiani mõtteks jäänud, sest poistel on tissi ja tussu naljad üle läinud ning ma ei tunne end enam nendega laval istudes näituse eksponaadina. Kodustes oludes eelistan küll pealtvaatajateta duši all käia või magamistoas riideid vahetada, aga kui poisid samal ajal vetsus käivad või tuppa sisse astuvad, siis ma ei hakka kisama ega peida end voodi taha. Nende jaoks on see ka nii loomulik nähtus, et nad ei kohmetu kuidagi. Vastupidises olukorras hakkab Esimene end kihistades katma, aga teised poisid tunnevad end paljalt sama mugavalt kui riietega ja saunas puudub ka Esimesel igasugune valehäbi.

Just valehäbiks ma seda nimetangi, sest ma ei leia, et pereringis on alasti keha tabu. Seda küll mingi piirini ja oma kogemustele toetudes tuleb varem või hiljem see piir ühe või teise poolt. Kui kõik pooled just nudistid ei ole.

Ma käisin saunas ema ja isaga, vanaema ja vanaisaga, vanaisa ja onuga, teise onuga, teise vanaemaga, ristiemaga ja nii edasi ehk sellega, kellel oli aega ja viitsimist minuga tegeleda. See oli aeg, kus suitsusaun koos keeva katlaveega oligi meie ainus pesemisvõimalus ja veel algklassilapsena oli kõige ohutum käia saunas koos täiskasvanuga. Hiljem oli see juba lihtsalt harjumus, mis sai piiri, kui mul hakkasid rinnad kasvama. See piir tuli onu poolt, kes oli just lavale leili võtma läinud, kui ma hüppasin sauna eesruumi sisse ja hüüdsin, et ma tulen ka. Tema vist peitis end juba kolme pesukausi alla ja karjus, et kus ma nüüd sedasi oma kasvavate tissidega lähen, mingu ma hoopis vanaemaga sauna. Ma mõtlesin, et hea tähelepanek ja rohkem ma isa ega onuga sauna ei kippunud. Vanaisaga ka ei kippunud, sest teda siis enam ei olnud.

Ilmselt seetõttu võtan ma nüüd ka poistega koos saunas käimist täiesti loomulikuna. Ma käin saunas kas üksi või käime perega, mis näeb siis sedasi välja, et ma istun suurema osa ajast laval ja Härra peseb kahes vahetuses lapsed puhtaks, sest tema leilist nagunii suurt lugu ei pea. Talvel ta küll kütab enda ja laste kered soojaks ning jooksevad mitmekesi alasti lumehange, aga muul ajal ei kipu neist keegi lavale. Õigemini korra ikka tulevad seltsiks, aga pikalt leili viskama ja higistama ei jää, see on rohkem minu pärusmaa.

Kui preili käib saunas, siis Härra ka ei pane endale midagi jalga või ümber ja see on meie kõigi jaoks loomulik. Neljas on küll küsinud huvitavaid küsimusi, aga minu arvates ei ole see põhjus, miks peaks küsimusi tekitava asja peitu panema. Kuigi mõnikord ei pea küsimusi tekitav asi üldse nähtaval kohal olema – alles hiljuti küsis Kolmas saunas olles, et kus minu noku peidus on. Küsimustele vastamine rahuldab lapse uudishimu, teema unustatakse ära ja pere mahub koos sauna ära küll. Piltlikult öeldes, sest tegelikult meie pere ei mahu Härra vanemate juures korraga ära ja seetõttu käivadki lapsed kahes vahetuses saunas. Paljalt.

Üleeelmisel suvel elas Härra Soomes majas, kus oli suure leiliruumiga saun ja seal olime kenasti kuuekesi laval ning minu jaoks oli see idüll. Ma armastan sauna ja mulle väga meeldiks, kui mu lapsed hakkaksid seda samamoodi armastama, seetõttu meeldib mulle ka perega saunas käimine ja suurema sauna puhul me seda varianti kasutaksimegi.
Ma ei kujuta ette, kuidas me oleksime tookord istunud kuuekesi ujumisriietega laval. Üks asi on spaas saunakeskusest korra läbi astuda ja nahk soojaks ajada, aga teine asi on ikka 100-kraadises leilisaunas korralikult leili võtta ja end paar kilo kergemaks higistada. Viimasega ei käi riided kokku ja seda kohtab tegelikult ka spaades, kus tavaliselt pesuruumi leilisaun näeb ette alasti saunas käimist.

Kuna mul on üsna hägused mälupidid isast, vanaisast ja onudest, kellega saunas olen käinud, siis mind ei häiri teadmine, et sarnased mälupildid jäävad ka poistele, tõenäoliselt ei jää need nii detailsed, et tulevikus traumeerivate sähvatustena silme ette tulevad. Las need hägused jäävad, ega mul pole nagunii midagi teistsugust võrreldes teiste naistega, ei ole kuskil nokut peidus. Pigem ei taha ma endale mälupilte oma lastest, kes hakkavad meesteks sirguma, nii et minu poolt tuleks hiljemalt poiste murdeeas piir ette, kui nendel endil ei juhtu seda varem. Sellega lõppeksid meie perekondlikud saunatamised ära, sest teine variant oleks edaspidi ujumisriietega laval istuda ja see oleks minu jaoks veel ebaloomulikum.

 

Ma julgen nüüd öelda, et Neljanda potile saamise saaga on lõpusirgel ja mitte tänu minu ponnistustele, vaid lapsel käis endal see kauaoodatud klõps ära. Mitte küll päris üleöö nagu poistel, aga vendadega sarnaselt käis tal ära vaid märg klõps, haisev klõps on veel tulemata, aga küll see ka tuleb.

Kirjutasin rohkem kui kaks kuud tagasi, kuidas Neljas eelistas hädad mähkmesse teha  ja sel teemal minuga kenasti dialoogi pidas, mis tegi asja eriti tobedaks –  laps, kes on võimeline potitamisteemadel arutlema, ei käi potil, nagu mis mõttes?! Sain tookord Katilt väga pikad ja põhjalikud nõuanded ning ma loodan, et nendeni jõuavad ka teised emad, kes sarnase murega doktor Google poole pöörduvad.

Mina kahjuks ei saanud last isegi nii kaugele, et ta oleks poti peal mähkmesse pissinud, sest laps ise ka ei saanud aru, millal tal pissihäda oli. Ta küll üritas pissi punnitada, aga see näitas ainult, et tal ei ole oma keha üle nii suurt kontrolli, et oskaks teadlikult pissida. Ta tahtis, aga ei osanud ja see tekitas temas nii suurt stressi, et ta hakkas kogelema. Ma ei seostanud neid asju koheselt, alguses ma ei teinud kogelemisest isegi välja või väga suure veana lausa vastasin talle naljatades samamoodi kogeledes. Hirm tuli naha vahele siis, kui kogelemine kasvas nii hulluks, et tal sai vahepeal kopsumaht otsa ja tema sõnade lõpp kostus õrnsa sosinana sissehingamise ajal. Me keegi ei saanud temast enam aru ja tema kapseldus endasse, kui palusime tal end korrata. Kui me tegime teise suure vea ja ütlesime, et rääkigu korralikult, siis sealt tuli ka vastu ainult ärritunud “ma-ma-ma-ma-ma-ma ju räägin ko-ko-ko-ko-ko-korrrhaaaaalikhultt”.

Kui logopeedi käest nõu küsisin, siis ta uuris, kas midagi on viimasel ajal juhtunud või kas laps on tõsiselt ehmunud.. Mulle meenus vaid hiljutine veekeskuses kuklaga vastu kivipõrandat kukkumine ja hakkasingi juba kartma, et laps sai ajukahjustuse, mis nüüd endast märku hakkab andma. Kuna Neljanda enda jaoks oli ka kogelemine stressirohke, siis ma jätsin ära igasugused pissimise ja poti jutud, et vähendada stressi ja keskenduda rohkem kogelemisele. Talitasime edaspidi logopeedi soovituste järgi ehk ma ei lubanud poistel Neljandat ahvida, ma ei lubanud kellelgi teemat kommenteerida, ma ei lubanud lapsele öelda, et ta räägiks korralikult, ma ei palunud lapsel end korrata, kui ma tema jutust aru ei saanud ning me vaatasime palju pildiraamatuid ja korrutasime koos, mida piltidel näeme.

Edusammud tulid väga kiiresti ja siis ma taipasin, et pigem oligi põhjuseks potiteema, just see, et ta üritas, aga ei saanud hakkama. Korrutas ta punnitamise ajal kogu aeg, et ta ei oska, piss ei tule, ikka ei tule ning see teema ärritas teda. Kogelemisest muidugi lahti ei saanud, aga see sosistades kogelemine ja rääkimise ajal õhu sisse tõmbamine kadusid ära, jäigi vaid kerge ko-ko-ko-kogelemine.

Paar nädalat tagasi hakkasin uuesti teda potile meelitama, ilma mähkmeta, suvalistel hetkedel, kuni lõpuks läks õnneks ja ta pissis kogemata potti. Päev hiljem läks jälle õnneks ja siis loobusin päevasest mähkmest. Alguses oli nagu ikka, lasi nii vedela kui ka paksu kraami esikusse korteri ainsa vaipkatte peale, aga kuna ta hoidis pissi pikalt kinni, siis lasin tal endiselt suvalistel hetkedel potil istuda ja järsku hakkas toimina nipp “tasa, kuula, oot-oot, kuula, kas kuuled” ja piss tuli. Varsti hakkas juba ise pissihäda peale potile jooksma ja kuulas samal ajal kõrv kikkis sorinat. Muidugi käisid ja käivad siiani preemiad asjad juurde, eks see ka motiveerib.

Nüüd on ta paar päeva iseseisvalt poti peal pissil käinud ja kuigi täna panin talle igaks juhuks mähkme jalga, (sest käisin lasteaias arenguvestlusel ja tema mängis seni vennaga tolle rühmas) ei pissinud ta mähkmesse, vaid jooksis kodus kohe poti peale. Lühemate käikude ajal tal mähet all ei ole olnud ja õnnetusi pole juhtunud, peale koduste haisvate õnnetuste siis, aga küll need ka varsti ära jäävad.

Ja täna ma avastasin, et ta ei kogele enam, pole seda vist mitu päeva teinud. Tundub, et kui lapse aju potil käimise lüliti sisse lülitas, siis tekkinud lühis lõi kohe kogelemise kaitsme välja. See on nii suur kergendus, sest seda oli vahepeal tõesti hirmus kuulata, kuidas laps rääkis. Isegi Härra, kes pole pooltki nii suur paanitseja nagu mina, läks täitsa verest välja, kui Soomest tulles leidis eest lapse, kellest ta ei saanud mitte midagi aru. Nüüd leiab ta Soomest tulles eest lapse, kes enam üldse ei kogele. Või kui, siis nii vähe, et seda ei pane tähele.