VT kolumn: Anonüümne kommenteerija

March 17, 2016 ~ Liivi ~ Leave a comment

Saatsin täna ära laupäevase kolumni ja sellega meenus, et eelmise kuu oma jäi blogisse lisamata. Parandan selle vea:

Mis saab, kui kõik väljaanded kaotavad võimaluse anonüümselt kommenteerida ehk piiravad anonüümse kommenteerija sõnavabadust? Sõnavabadust, mille piiramist on ta pidanud ennegi kogema.

Kui anonüümne kommenteerija käis koolis, siis ta avaldas oma negatiivseid arvamusi õpetajate kohta musta markeriga koolipinkide lauaplaatidele. Anonüümselt. Kuni tema käekiri ära tunti, päevikusse märkus kirjutati ja tagatipuks pandi pärast tunde laudu pesema. Anonüümne kommenteerija ei saanud vanaviisi jätkata, sest tema tegevus ei olnud enam anonüümne, kuid vanad harjumused olid visad kaduma.

Kui anonüümse kommenteerija esimese silmarõõmu tunded ei olnud vastastikused, siis ta kirjutas ööhakul suurelt aerosoolvärviga tema kortermaja seinale, kui lõdva kummiga pükse tüdruk kannab. Samuti ei jätnud ta paar maja edasi enda teada, milline suguelund on paralleelklassi Kalle, kelle poole too lõdva kummiga tüdruk vaatas. Kuid endiselt saatis teda ebaõnn, tema toimetamine jäi politseipatrullile silma, ta sai väärteo eest ametliku hoiatuse ja taaskord pidi ta enda sõnavabaduse ise maha pesema.

Anonüümne kommenteerija oli kogetud sõnavabaduse piiramise järel löödud. Kuidas küll väljendada enda arvamust nii, et ta oma sõnade ja tegude eest vastutama ei pea. Sügava mõttetöö keskel hakkas ta muuseas laual olnud ajakirja kaanestaari keskmisest suuremaid kõrvu veel suuremaks joonistama. Kui ta oma kätetööd märkas, siis see pakkus talle nii suurt nalja, et avaliku elu tegelaste välimuse uuendamine muutus tema uueks lemmikuks ajaviiteks.

Kui nende koju tekkis arvuti ja internetiühendus, siis anonüümne kommenteerija avastas, et ta ei peagi enam ajakirjapiltidel inimeste eripäradele oma joonistamisandega rõhku panema, vaid ta saab pöörata nendele tähelepanu artikli alla kommentaare jättes. Anonüümselt! Lõpuks sai ta nautida piiramatut sõnavabadust ja ta nautiski seda piiramatult. Polnud enam teemat, mida ta ei oleks vallanud ja nii leidsid tema arvamused oma koha iga veebiväljaande erinevate artiklite all. Ei olnud lugu, kui arvamus ei käinud üldse uudise sisu kohta, sest erinevus rikastab!

Kuid viimase aja sündmused on muutnud anonüümse kommenteerija ärevaks – Postimehe veebileht hakkas piirama tema sõnavabadust. Ta kardab, et ka teised veebiväljaanded lähevad sama teed ja hakkavad peale suruma vastutuse võtmist sõnavabaduse kasutamise eest, aga vastutada anonüümne kommenteerija ei taha. See ei ole tema jaoks sõnavabadus.

Mul on anonüümsest kommenteerijast kahju, aga ma pean ütlema, et Postimehe veebilehte on nii hea lugeda, kui artiklite all on vähe, aga see eest ainult asjalikke kommentaare. Sealse idüllilise keskkonna sees tekkis lootus, et teised suured uudisteportaalid pesevad samuti oma koolipingid ja majaseinad roppustest puhtaks ning võtavad kommenteerijalt vastutustundetu anonüümsuse. Kui ta seejärel enam sõna ei võta, siis järelikult ei olnudki tal midagi öelda ja kaotajaks ei jää keegi, ka anonüümne kommenteerija mitte, sest talle jääb endiselt loominguvabadus paberväljaannetes.

Suletud uste taga

March 14, 2016 ~ Liivi ~ 8 Comments

Praegu on see hetk, kus ma teataks ootamatult ukse taha saabunud külalisele peenikese häälega, et kedagi ei ole kodus. Õnneks on kell juba nii palju, et ma enam ei pea külalisi kartma, aga ma ei ole kindel, et ma homme saan end sama julgelt tunda.

Olen kaks päeva tegelenud kapiga ja see aeg on tulnud millegi arvelt. Kui siin veidi ringi vaadata, siis pole raske arvata, mille arvelt:

Ega ma eriti suuremana seda päris elu näidata ei taha. Jah, see on tõepoolest minu päris elu, sest seda juhtub võrdlemisi sageli, et ma sõidan ringi, blogin, nokitsen, loen, kitkun kulme ja teen palju muud koristamise arvelt. Antud loeteluga elamine küll nii seapesaks ei muutu, kui ma just kõiki asju jutti kaks päeva järjest ei tee, aga üsna sarnane oli seis majas elades, kui kevadtööde ajal sai päevi järjest õues tegutsetud. Seda olen varem ka öelnud, et mina ei saanud hakkama sellega, et oleksin hoidnud samal ajal korras aeda ja maja. Mul oli korras aed või maja.

Ausalt öeldes ma muidu ei saagi aru, et ma nii palju käin lastel järel ja jooksvalt koristan, aga kui ma nüüd kaks päeva seda jälle teinud pole, siis… Pildid räägivad enda eest.

Kapi “tuunimine” on nii mahukas projekt, aga selle kõrvalt teised asjad ei jää pausi peale – lapsed tahavad ikka süüa ja seda kolm korda päevas, pesu vajab ikka pesemist (eriti pärast seda, kui öösel oksendati täis kaks masinatäit voodiriideid ja päeval juhtusid teistsugused kõhuviirusega kaasas käivad õnnetused), kassid tahavad süüa ja puhast liivakasti. Ja selle aja mille kulutasin täna pildipostituse peale, istusin tegelikult pesamuna toas maha, sest täna oli taas see päev, kus ta ei jäänud minuta magama ja magama jäämine ise võttis aega ligi kaks tundi. Kaks tundi!! Kui tema uinus, siis poisid hakkasid juba üksteise järel ärkama…

Minu magamistoas teeb olukorra hullemaks see, et ma sorteerisin kapist välja hunniku riideid, mis lähevad ühel või teisel moel taaskasutusse, mis ei mahu kappi ära või lihtsalt ei peaks seal olema, nagu näiteks Härra neoonkollased töötunked. Aga neile ei ole hetkel muud kohta, kui päeval voodi peal ja öösel voodi kõrval. Kui saan kapiuksed lakitud, siis saab voodi oma kohale tagasi tõsta, pääseb ligi kummutile ja saan suruda üleliigsed asjad voodi alla või kummutisse, mis on niigi üleliigseid asju peaaegu täis. Samas saab täis kott nende riietega, mis leiavad uue koha kaltsuvaipades ja selle saab kummutist omakorda välja tõsta, aga ära viia veel ei saa, nii et see kott jääb kuskile nurka seisma. Igatahes annab tunda, et meil on 20 m2 vähem ruumi, mistõttu on raskem korda luua ja korda hoida.

Ahjaa, kappi koristades avastasin, et reisikohver oli veel pilgeni riideid täis. Mitte lihtsalt riideid, vaid musti riideid, mis sai kolimise käigus pesukorvist sinna visatud… Oma kampsuni, mille olemasolu mäletasin, leidsin vähemalt üles. Ainult triikimisraud ja õmblemisasjad on veel kadunud ja võib-olla miski veel, mille olemasolu ma lihtsalt ei mäleta.

Muidugi on kordades rohkem siis ka koristada, kui kõik lapsed on kodus, sest neil on lihtsalt hämmastav võime neljakesi kõik nii pea peale keerata, et ma tahaksin koristamise asemel lihtsalt ära kolida. Täna tõusid mul kõik ihukarvad vihast püsti, kui kuulsin, kuidas väiksemad oma toas mänguasju loopisid, kõvade paukudega vastu seina, vastu maad. Ma karjusin ja keelasin, aga kumbki ei teinud välja, nad isegi ei kuulnud mind, naersid ja loopisid edasi. See oli nii ärritav, sest ma ei saanud jätta lakkimist kohe pooleli, see oleks muutnud tulemuse laiguliseks (või laigulisemaks), aga ma ei saanud ka rahus edasi lakkida, kui lapsed pöörastena oma tuba lammutasid. Ma saan muidugi aru ka, et neil on maru igav, sest ma pole kaks päeva neist suurt välja teinud. Ainult üks päev veel, siis saan olla jälle täiskohaga ema ja saan toad korda teha.

Täna muidugi koristasime ka, hetkeolukord on tunduvalt parem kui piltidel, aga endiselt selline, et mul oleks piinlik, kui keegi ootamatult külla tuleks. Ma lihtsalt olen liiga väsinud, et korralikult koristada. Tänase tundidepikkuse lihvimise ja lakkimise tulemusena on mu paistes sõrmeliigesed (psoriaatiline artriit) veel rohkem paistes, mu alaselg on kahepäevasest küürutamisest kange ja ma tahaksin ainult teki alla taastuma minna, et siis homme uue hooga jätkata. Endiselt nelja lapse kõrvalt, sest vähemalt kahel neljast on kergekujuline kõhuviirus ja nii ei julge ma kedagi lasteaeda viia.

Aga miks ma juba voodis ei ole. Sest ma ootan, millal nõudepesumasin lõpetab, et saaksin ööseks ukse avada. Sellega enam kaua ei lähe.

Head ööd!

PS! Kes pole veel näinud, siis Facebookis on üks parem pilt ka, kus näeb, et vähemalt üks asi on lõpuks korras – kapi sisu.

Kaks ja pool nädalat

March 7, 2016 ~ Liivi ~ 1 Comment

Veebruari keskpaigas läksin üheks ööks Soome Härra juurde, et temaga koos järgmisel päeval koju tagasi tulla, sealt edasi polnud enam aega või jaksu blogi avada, ometi ei teinud me midagi erilist. Pigem jäi kahest nädalast väheks ja oleks tahtnud rohkematesse kohtadesse jõuda ja rohkemat teha.

Näiteks ei jõudnud me riidekapi uuenduskuurini, kuigi mul oli plaanis seda koos temaga teha. Tänase seisuga ongi vaid see veel jäänud. Eile lõpetasin kirstu ja kirjutuslaua lakkimise ning järgmisena võtan riidekapi ette, õigemini alustuseks võtan sel 5 ust eest.

Mul tegelikult ei olnud plaanis kirjutuslauaga midagi teha, sest ma lihtsalt ei viitsi selle tumedat lakki maha lihvida ja mind ei häirinud selle kümned või sajad kasutusjäljed. Aga ostsin juhuslikult magamistoamööblile peaagu samas toonis laki ja nii ma tegin natuke praaki ja lasin rulliga korra kirjutuslaua ka üle, igasuguse eeltööta. Suuremad jäljed jäid alles, aga üldmulje muutus siiski mitu korda paremaks. Minu jaoks kärab küll.

Kirjutuslaud

Kirstu pilt on Facebookis, aga selle enne ja pärast on väga tagasihoidlik, mitte et kirjutuslaual nüüd mingi vau efekt oleks.

Las lakk kuivab, lähen otsapidi Soome, kuhu ma kaks ja pool nädalat tagasi sõitsin rongiga, taksoga, laevaga ja bussiga kokku 9 tundi, sellest viimased 4 tundi külmetasin väljas bussipeatusesse jalutades, seal oodates ja jääkülmas bussis edasi reisides. See oli karm reis, meenutas aega, mil ma kutsekoolis käisin ja pea igal talvehommikul jääkülma bussiga tund aega punkti B sõitsin, et seal veidi edasi külmetada ja jätkata reisi punkti C, kuhu viis juba soe buss. Ka siis külmetasin vaid Härra pärast, sest eelistasin ühiselamu voodi asemel tema voodis magada.

Nagu tol ajal, ootas ka nüüd Härra mind bussijaamas soojaks köetud autoga ja juba varsti sõin tema soojas magamistoas teki all rullakebabi, mille järele mul neelud sügisest saadik käisid. Nägin ära meie suveresidentsi, kuhu me taas kolmeks kuuks läheme – seekord katsetame linnaelu ehk veedame suve Pori kesklinnas vana puumaja teisel korrusel. Elamine on armas ja lapsed saavad kinnises aias mängida, kui me ei viitsi jalutada kilomeetri kaugusele kirjurinluoto mänguväljakule, millest tegin kunagi päris eraldi postituse.

Järgmisel päeval käisime raha laiaks löömas, või hoopis säästmas, sest kasutasime ära häid soodukaid. Näiteks sain pesamunale 45 € eest kolm komplekti uusi õueriideid:

Lassie talvekombe oli 25 €, Peuhu kombe 15 eurot ja komplekt ainult 5 €. Peuhu riietega meil varasemaid kogemusi ei ole, aga 20 € eest võib need ära proovida küll.

Ja 81 € eest jalanõusid, millest kolm paari on Superfitid:

Lisaks saime kupongi, millega saab ühe paari tavahinnaga jalanõusid poole hinnaga. Hetkel ei oska küll viimast millegi peal ära kasutada, aga kuna see kehtib pool aastat, siis raisku see kindlasti ei lähe.

Kui veel kaks aastat tagasi olid kirbukad häid leide täis, siis nüüd ei leidnud ma kirbukatelt mitte midagi selga ega jalga, ainult seina peale (pildid) ja lauale (küünlaalused). Lihtsalt kõik vähegi korralik oli ulmekallis ja soodsalt sai vaid välimuselt viie lapse poolt kantud asju. Näiteks maksis kantud korralik Lassie talvekombe 35 €, aga Härra vihje peale olin juba hommikul esimese asjana Tokmannist uue Lassie talvekombe 25 € eest ostnud. Ja kui autos olid ka 15-eurosed uued Superfiti kevadjalanõud, siis mõjusid kirbukal sama hinnaga väga kulunud Superfitid röögatult kallina.

Käisime läbi neli kirbukat ja alguses oli plaanis vähemalt kahes veel ringi vaadata, aga ei viitsinud, sest vaevalt oleks nendes parem seis olnud. Ise paneme selle masu arvele – soomlased pole enam nii rikkad, et asju poolmuidu ära anda. Aga ma siiski ei kujuta ette, kes ostab juustuks kantud Superfitid 15 € eest…

Sadamasse hakkasime veidi varem sõita, et oleks aega Ikeast läbi hüpata – kohe näha, et ma pole kunagi Ikeas käinud, sest sealt lihtsalt ei saa korra läbi hüpata! See ei olnud pood, vaid linnak, aga leidsime lõpuks tänu kaartidele vannitoarätikud üles ja sain soovitud tooted. Möödaminnes ostsime veel esikusse uue peegli ja kööki suure poti, mida oleme mitu aastat igatsenud, aga alati on vaid igatsemiseks jäänud.

Pildil vana katkise kaanega pott versus uus, vahe on suur. Nagu on ka vahed pliidi ja kappide vahel…

Oma Soome reisilt jõudsime vanemate juurde kahe ajal öösel ja lastel oli hommikul nii tore ärgata, sest nägid esimese asjana samas toas magavat issit. Neljas alguses väljendas küll veidi oma solvumist, aga see läks ruttu üle ja kui issi uuesti Soome läks, siis suure kurbuse ja mure asemel teatas preili, et tema ei muretse enam issi pärast, sest issi jaksab küll tööd teha ja tuleb varsti tagasi. Nii ruttu harjuski uuesti meie tavapärase elukorraldusega.

Härra kodusoleku sisse mahtus nii mõndagi, näiteks jõudsime koos lastega Viimsisse Atlantis H2O Aquaparki ja see oli karm. Kaugel toredast perepäevast veekeskuses ja palju hullem, kui oskasime karta. Pesamuna kartis kohutavalt väikelaste mänguala, seda esiteks hiigelämbri tõttu, mis teatud aja tagant väga valjuhäälselt “mauuhhhhh” sahmaka vett (nii umbes 100 liitrit) ümber kallas ja teiseks veekardinate pärast, läbi mille ta ei julgenud minna trepiastmetest üles. Veekardinaid kartsid suuremad ka ja minu arvates olid need pisut liiast. Isegi täiskasvanuid ei oota torudest laskudes lõpus veekardin, ma ei tea, milleks see lastel olema peab.

Väikelaste mänguala liutorud on mõeldud üldse alates meetristele, nii et meie kahepoolene ja neljane ei vastanud pikkusele ning neil polnudki asja minna kuskile läbi veekardina. Nendele oli mõeldud vaid 20 cm madal vesi, milles siis niisama istuda ja “mauuuhhhhdi” peale nuttes jooksu panna. Nutta sai seal kõige suurem ka, sest tema lasi torust alla ja astus sealt otse basseini serva peale ning hüppas libedale karedale põrandale, mis tal jala lõhki tõmbas. Seda kaks korda! Ühest küljest tema enda süü, et sedasi rapsis, teisest küljest oleks võinud olla lasteala esikülge katnud libisemisvastane plastmassmattidest põrand sinnani välja laotud või siis toru ja basseiniserva vahel veidi rohkem ruumi, et lapsel ei jääks muljet nagu ta peaks basseinist otse välja minema, et siis teise külje pealt jälle sisse tagasi ronida.

pilt

Pilt on võetud Atlantis H2O Aquapark`i Facebooki lehelt, sest tuleb välja, et ise ei tohi veekeskuses pilte teha. Esimese külastuse ajal sain vabalt pildistada, aga seekord tuldi ütlema, et ei tohi ja ma ei saanudki mitte ühtegi pilti laste esimesest veekeskuse külastusest.

Tegelikult mul polnudki piisavalt käsi, et pildistada, mul polnud neid isegi nii palju, et kolme lapsega toime tulla ajal, mil Härra Esimesega kollases torus tuubiga sõitmas käis. Oli momente, kus ma tõsimeeli kahetsesin, et tulin – üks nuttis süles ja tahtis ära minna, Teine tujutses, sest tahtis igale poole mujale minna ja Kolmandal läks libedaga jalg alt ning ta käis sirgelt kuklaga vastu maad. Selle kõigega samal ajal tegeleda on päris stressirohke. Kusjuures Kolmas ei kiirustanud, kõndis täitsa tavaliselt, kui järsku oli selili ja sai pähe korraliku muhu. Neljas libises hiljem pesemisruumis ja kukkus samamoodi sirgelt kuklaga vastu maad, ka tema sai korraliku muhu. Veekeskusest lahkusimegi nelja halvas tujus lapsega, kellest kolm olid poolvigased.

Selle seltskonnaga lähima viie aasta jooksul kindlasti tagasi ei lähe. Praegu võiks H2O Aquapargis ainult Esimesega käia, sest tal on seal tänu oma pikkusele veidi rohkem teha, tal jaksab silma peal hoida ja ühe lapse kõrvalt saab ka ise midagi muud teha peale laste valvamise.

Lastega rohkem selliseid väljasõite ei teinudki, kuigi tahtsime kinno ja mängutuppa ka jõuda. Viimase asemel valisime kelgutamise, sest kino ei sula lähiajal ära, aga lund enam kauaks ei ole. Ütleme nii, et pilte on tagantjärele tore vaadata, aga kelgutamine ise polnud üldse tore, rohkem oli ikka tujutsemist, kaklemist, nutmist ja nii edasi. Lapsed olid lihtsalt väsinud – läks ka nende igapäevarütm issi tulekuga kiiremaks ja lõunauinakuteks polnud eriti mahti.

Lastega kinno ei jõudnud, aga sõpradega “Klassikokkutulekule” jõudsime küll ja me neli oleme vist või päris kindlasti ühed labased inimesed, sest me polnud ammu nii palju ja nii südamest naernud. Või oli asi selles, et terve saal naeris ja naer on nakkav.

Ühel päeval, kui poisid olid lasteaias, siis me jõudsime Neljandaga Rakvere veekeskusesse, kus me käisime koos Härraga viimati siis, kui meil oli ainult Esimene. Oli tore vaheldus küll, aga võrreldes Viimsiga veidi igav, niisama kahekesi sinna ei kipuks.Lastega veel võiks. Neljas sai vabalt ise kõndida, põrandad ei olnud nii libedad, saime mullibasseinis mõnuleda ja kõik saunad läbi käia – ühe lapsega oli ikka lihtne.

Teisel päeval, kui poisid olid lasteaias, siis sai preili esimest korda rongiga sõita – ta väga ootas apelsini rongiga sõitmist. Kui rongis sees olime, siis küsis, kas see ongi maasika rong. Mis teha, kui ei tule õige sõna meelde.

Mingil teisel päeval jäi porgand ise ka pildile:

Neljas jõudis esimest korda ka hambaarsti juurde, käisid koos Kolmandaga kontrollis ja mõlema hambad oli igati korras. Esimene käis lasteaiaga ning temal on ka kõik korras. Teine peaks varsti lasteaiaga minema ja tema puhul ma tean, et tal on kaariese kahjustused, aga tundub, et need ei ole võrreldes viimase kontrolliga kaugemale arenenud ega vaja parandamist. Loodan, et see “esimene hambaravi” linnuke jääb veel mõnda aega märkimata.

Aga esimese disko linnukese said lapsel eelmisel nädalal kirja, kui käisime Esimese rühmakaaslase sünnipäeval. Õigemini läks Esimene sünnipäevale ja kuna osad lapsed jäid tulemata, siis mahtusid minu teised kolm ka külaliste arvu sisse ja said nemad ka mängutoas mängida. Oleksid tegelikult nii või naa saanud, naa puhul oleksin lihtsalt neile piletid ostnud. Sünnipäeva sisse kuulus siis pooletunnine disko, mis oligi valgustuse, lugude ja heliga nagu päris disko, mul endalgi tekkis tahtmine hüpata ja tantsida, see oli ka minu esimene disko täisealisena.

Neid esimesi kordi sai nüüd küll palju, aga vast on ruumi ühele veel. Ma nimelt üritasin esimest korda elus kalasaba? teha. Ühesõnaga ma ei tea, mis selle patsi nimi on ja ma ei tea, kuidas seda tehakse, aga ma tegin:

Rohkem esimesi kordi kirja panna pole, aga et postitus siiski veel pikemaks venitata, siis lisan lõppu mõned pildid suurpere isa raskest tööst:

Facebooki lisasin ühe ilustatud perepildi kelgumäelt, aga siia lisan teise versiooni, mis iseloomustab meid palju paremini: