Milline ajastus! Mallukas just kirjutas Hindreku talust, kuhu ta koos sõpradega külla kutsuti, mistõttu võib nüüd jääda mulje, et mind kutsuti ka, kuid nii see ei olnud – mind võtsid sinna emme ja issi kaasa. Hale, ma tean.

Aga päriselt, kust leida umbes kuus sõpra, et veeta koos üks tore ööpäev Hindreku talus? Ma läheksin hea meelega Silveriga kahekesi, aga mu soovitud tegevuste jaoks peab olema grupis vähemalt kaheksa inimest, ent mul on ainult kaks sõpra, kellest üks alles käis seal minuga ja teine ei ole väga huvitatud tulema…

Ma veidi kadestan oma vanemaid, sest neil on suur sõprusringkond, kes käivad omavahel väga tihedalt läbi. Peaaegu kõik neist on sama ala inimesed ja ka kohaliku taluseltsi liikmed, nii et neil on palju ühist ja koos tähistatakse iga uue masina ostmist, külvi lõpetamist, viljavõtu lõpetamist ja nii edasi. Igatahes, nende seltskonna jaoks ei olnud mingi probleem leida kümme inimest Rabarestosse minekuks – meid tuli kokku lausa 21 ja kümne inimese asemel läks jõe peale hoopis kümme kanuud.

Mu vanemad võtsid kaasa kaks last, minu ja venna. Mina võtsin samuti kaks last kaasa, Esimese ja Neljanda (vahepealsed ei tahtnud tulla), lisaks võtsin kampa oma sõbranna Tuuli. Esimene aerutas mu vennaga samas kanuus, Neljas istus niisama minu ja sõbranna vahel Tuuli nimelises kanuus ehk ma olin ainus Liivi Tuulide seas (kes ei tea, siis Neljas on mu sõbranna nimekaim).

See oli meie esimene kanuusõit, mistõttu ma veidi põdesin laste pärast – mis saab, kui kanuu ümber läheb ja nad selle alla jäävad? See oli mõttetu põdemine, sest Hindreku talus on laiad kolmekohalised kanuud, mis ei lähe nii kergelt ümber ning Esna jõgi on tasane ja rahuliku vooluga, mitte kärestikuline nagu filmides. Teist korda minnes ei põeks ma isegi siis, kui ühes kanuus on ainult lapsed, ent silmapiirilt kaduda nad ei tohiks, mis siis, et jõgi on madal ja vestid on seljas ja ujuda oskavad ka…

Kanuumatk oli seitse ja pool kilomeetrit pikk, koos Rabarestoga tuli arvestada, et aega läheb vähemalt neli tundi, aga osad meist said pigem kolmega hakkama. Rahuliku kulgemise asemel käis lihtsalt paras võidusõit, mis muidugi oli ka lõbus, aga järgmine kord tahaksin veidi aeglasemalt liikuda, et rohkem loodust endasse ahmida. Vaiksemalt võttes on ehk ka suurem lootus imeilusaid jäälinde näha. Meist eespool liikunud ema nägi nelja jäälindu, mina nägin vaid ühte sinist selga metsa lendamas… Vähemalt maandus sinine kiil korraks mu mõlale – see oli ka ilus.

Rabarestosse oli pooletunnine teekond, aga kuna me startisime erinevatel aegadel, siis jõudsime ka erinevatel aegadel kohale ning meie olime juhtumisi viimased. Teistel oli selleks ajaks esimene vein juba peaaegu joodud, kuid söögid veel valmis ei olnud, nii et hiljaks me ei jäänud.

Täiskasvanutele oli kolme toidukorra kõrvale kolm erinevat veini ja lastele pakuti Tori Siidritalu magustamata Vurts limonaade. Kuna ma mekkisin kõik joogid ära, siis võin öelda, et üks oli parem kui teine. Veinid ei olnud sellised veinid, millega ma siiani harjunud olin – need olid head! Ma tundsin, kuidas mulle kasvas Rabarestos veinisoolikas ja nüüd tahan ma ära proovida kõik 12 veini, mida Hindreku talu kolmetunnisel veinikoolitusel pakutakse. Okoo!

Kõige huvitavam oli dessertvein, aga mul ei ole sellest ühtegi pilti ja ma mäletan vaid seda, et pudel oli väga kitsas. Vein ise meenutas mulle maitselt vanaema õunamoosi, aga pole välistatud, et see võrdlus tekkis veini ja magustoidu kooslusest… Pean ikka uuesti Rabarestosse tagasi minema ja selle asja selgeks tegema.

Täpsustan veinide osas veel seda, et värvide puhul pidasingi silmas vaid värve, kas neid tegelikult sedasi liigitada sai, seda ma ei tea, sest tegu polnud viinamarjaveinidega ja pole üldse välistatud, et valge oli tegelikult roosa ja punane hoopis lilla.

Kolmekäigulise einega oli asi lihtsam – kala oli kala ja part oli part, ei mingit segadust. Toidud serveeriti erinevates suurustes puidust lootsikutes, mis sobisid ideaalselt kanuumatka juurde, sama lugu on tegelikult kala ja pardiga… Ma küll parti ei näinud, kuid üks tahtis vennale ja Esimesele kanuusse lennata ning küllap oli jões kalu ka.

Niisiis, eelroaks pakutud lõhe oli hea, mõnusalt suitsune, aga samas mahlane. Pardipada meenutas mulle minu tehtud ühepajatoitu, ma lihtsalt kasutan pardi asemele veiseliha. Kusjuures ma tegelikult ei oleks aru saanud, et tegu on pardiga, kui ma ei oleks seda teadnud, mulle tunduski see üsna sarnane veiselihale, selline tume ja veidi sitke. Maitsest ma ka suurt midagi aru ei saanud, sest sõin liha ja juurvilju korraga ning mu tähelepanu oli rohkem sellel, et saada iga ampsu järel breketite vahelt kõik kätte. Neljas aga hoidis kahvli otsas suurt lihatükki ja küsis mis see on ning mõmises, et see on nii hea. Järelikult oli ka, sest minu ühepajatoidu peale ta ei mõmise…

Magustoit kõnetas mind kõige vähem ja samas üllatas kõige rohkem. Mulle meeldivad reeglina pooltoored puuviljad, mis hamba all krõmpsuvad, küpsed mind väga ei kutsu ja seetõttu ei kutsunud soojad puuviljad ka, aga ei, need olid koos jäätise ja dessertveiniga väga maitsvad. Viimane käik oligi minu jaoks kindlasti kõige meeldejäävam ja kui seda pakutaks ka Hoovirestos, siis ma eelistaksin seal seda koogile.

Kokkuvõttes sai kõht igatahes korralikult täis ja see kütus kulus edasi aerutamisel ära.

Mul ja Tuulidel kulus söömisele, veinimekkimisele, naermisele ning fotosessioonidele umbes tunnike, esimestel saabujatel pigem poolteist tundi või rohkemgi, sest esimesed lahkusid viimastena. Ja kuna meie jõudsime Rabarestosse viimastena, siis lahkusime esimestena, aga üsna kiiresti jäime teistele jalgu ning järgmise tunni jooksul möödus meist seitse kanuud…

Kanuutamine oli väga lahe, lihtsalt mõnus kulgemine, ei midagi rasket ega ekstreemset, aga samas mõned põnevad takistused tee peal ikka olid. Näiteks lehtes oksad, mis olid täis ämblikuvõrke ning millest me mööda põigata ei jõudnud… Jep, panime otse läbi ja sedasi vähemalt kahes erinevas kohas. Tuulidel polnud väga viga, sest ma sain suurema laari võrke ja sodi enda kraesse, aga ega nemad ka päris ilma ei jäänud. See-eest märjaks saime me kõik, kui lehtes oksad olid pooleldi vees. Kahjuks mitte piisavalt märjaks. Väljas oli nii palav, et vahepeal oli tõesti tunne, et hüppaks vette. Seda me siiski ei teinud, aga jõevett jõin ma küll ja mitte vähe. Maitse oli puhas ja kuna ma siiani elan, siis vast oli päriselt ka puhas. (Rabarestos pakuti ainult veini, nii et tasub kanuusse ohtralt vett kaasa võtta, kui otse jõest juua ei taha.)

Mul oli palav juba seetõttu, et parmude hirmus panin endale pikad riided, aga seal olid vaid üksikud parmud, ei midagi hullu. Kui eelmisel õhtul vanemate juures metsa äärde läksin, siis ma hetkeks mustasin parmudest, aga jõe kohal oli vaikus, pigem sinas seal kiilidest.

Kanuumatk oligi rohkem ilusate vaadetega lõbus üritus, konti see ei murdnud, isegi lihased polnud järgmisel päeval valusad. Võib-olla me ei pingutanud piisavalt palju, sest enamus aerutasid meist ju mööda ja kui me lõpuks sihtpunkti jõudsime, oli pool meie grupist juba Hindreku tallu tagasigi viidud.

Rabarestost südamesilla juurde sõudmine oli siiski nii suur füüsiline pingutus, et kõht läks uuesti tühjaks. Paraku oli Hooviresto sel päeval suletud ja isegi, kui oleks olnud avatud, oleks kell liiga palju olnud seal söömiseks. Kusjuures kanuumatka ja Rabaresto peale tuldigi siis, kui käidi Hindreku talu Hoovirestos söömas ja tehti seal väike ringkäik. Kogu see asi sai alguse tegelikult Aigist, kes Hindreku talu üldse avastas ja kelle loal kasutasin selles postituses vähemalt viit tema tehtud pilti – aitäh!

Piltide põhjal tundub Hooviresto väga idülliline koht, nii et kui ma enamani ei jõua, siis sööma tahaksin sinna küll jõuda.

Kui ma juba olen Rabarestos käinud, siis miks tahan tagasi minna? Esiteks seetõttu, et Silver ei saanud sellest üritusest osa võtta ja ma tahaksin seda koos temaga korrata. Teine asi on see, et pärast kanuumatka oleks väga mõnus minna edasi sauna (ma olin higist läbimärg, tolmune, must), süüa Hoovirestos kõht peaaegu täis, lõpetada õhtu kolmetunnise veinikoolitusega ja uinuda tiigi ääres puhkemajakeses. See oleks midagi uut ja huvitavat, ehk isegi midagi romantilist ja intiimset. Viimast pigem siis üleüldise õhustiku ja jututeemade osas pärast kaheksandat veini, mitte segasauna ja svingerite peo mõttes…

Kui hindadest rääkida, siis kanuumatk koos Rabarestoga on 59 € ühele. Kui eheda maasauna rent on 50 €, siis kaheksakesi olles teeks see 6.25 € leilitaja kohta . Hooviresto menüüd vaadates maksaks minu kahekäiguline õhtusöök 16 eurot, aga saab ka odavamalt ja kallimalt. Kolmetunnise meelelahutusliku veinikoolituse hind ühele on 37.20 € ja selle sees on 12 erinevat veini koos rikkaliku suupistevalikuga. Puhkemajake kahele maksab 36 eurot (neljale 50 €, aga me Silveriga kindlasti kedagi kampa ei võtaks, sorri) ehk siis 18 eurot ööbija kohta. Hommikusööki pakutakse 7 € eest ja see olla samuti rikkalik.

Selle kõige jõudmiseks tuleks hakata Rabaresto poole sõudma lõuna ajal ning magama saaks ikka alles hilisõhtul. Minu arvutuste kohaselt läheks antud üritus ühele inimesele maksma 127.45 eurot pluss õhtusöök, mille peale võib kuluda 10 eurot või 34 eurot, oleneb sellest, kui näljane keegi on, eks. Enda puhul arvestan kokku umbes 145 euroga. Ühest küljest on suur summa, teisest küljest on selle sees omajagu tegevusi ka, nii et kes oleks käpp?

Hahaa, nüüd, kus ma olen suure töö ära teinud, leian kodulehelt paketi “Saame jälle sõpradega kokku”: Paketis sisaldub majutus rehielamus koos sauna ja rikkaliku hommikusöögiga. Viime teid kanuudega meie salajasse Rabarestosse, kus pakume kolmekäigulist lõunasööki ja hiljem jätkub õhtu meeleoluka veinikoolitusega Eesti veini kambris (degusteerime 8 erineva veinitootja veine). Sellise paketi hind on reedel ja laupäeval 149 eurot osaleja kohta, nädala sees 129. Selle summa sees pole küll õhtusööki Hoovirestos ning veinikoolitus on tagasihoidlikum, kuid narivooditega puhkemajakese asemel saab magada rehielamu teisel korrusel armsas kahekohalises toas.

Oh jah, olete õnnega koos, kellel on sellise ürituse jaoks võimalik kümme sõpra kokku saada… Tegelikult pakub Hindreku talu ka minusugustuele õnnetutele võimalust Rabarestot külastada, aga seda üksikutel päevadel. Järgmine selline üritus on 4. septembril vahemikus 12.00-18.00, täpsemalt on tegu Rabaresto Kurjailma eriga: Avame Kurjailma festivalil Rabaresto terveks päevaks, nii et broneeri omale kanuu sobival ajal, sobiva kaaslasega ja tule naudi imelist loodust, metsagurmeed ning põnevaid kodumaiseid jooke. Kogu retk võtab aega u 4 h, alguse saab Hindreku talust, kanuumatk lõppeb Paide tehisjärvel ja vajadusel transport tagasi Hindrekule. Sisaldab kolmekäigulist Kurjailma erimenüüd koos jookidega, kohta kanuus, kuhu mahub 2-3 inimest ja transporti tagasi Hindrekule. Ilm meid ei heiduta, sest pole halba ilma vaid on vale riietus! Hind 55 eur ja broneeri kanuu kirjutades info@hindrekutalu.ee või helista 5278707.

Muidu see “Saame jälle sõpradega kokku” pakett on päris hea lahendus, Hindreku talu perenaise sõnul on kaheksa veini degusteerimiseks täitsa piisav ka, ei pea üldse maksimumi peale välja minema. Kes oleks sellisest üritusest huvitatud? Äkki annab midagi planeerida…

PS. Tõe huvides lisan, et kui ema hakkas nende seltskonna arvet maksma, kauples ta mulle ja lastele tasuta sõidu blogipostituse vastu, nii et põhimõtteliselt on see tagantjärele sündinud koostöö, mille korraldas mu ema. Võib-olla peakski ta mu vahendajaks hakkama, hehee. Blogipostitus oleks tegelikult nagunii sündinud (sest kuidagi pean ju Hindreku tallu minemiseks seltskonna kokku saama), aga nüüd lihtsalt sündis kiiremini ja veidi põhjalikumalt.

Ma olen viimastel aastatel üritanud juuksed tagumikuni kasvatada ja see on kaks korda õnnestunud ka, ainult et tagumikku on puudutanud vaid kolm karva. Kevade lõpus lasin hõredad otsad maha lõigata, aga tundsin, et sellest jäi väheks ning tagumikuni juuste asemel hakkasin igatsema hoopis bob`i. Ma olen varem ikkagi päris mitu korda juuksed lühikeseks või väga lühikeseks lõiganud ja mulle on see meeldinud, nii et mõeldud, tehtud – minu pikkadest juustest sai messy bob.

Mul ei olnud üldse kahju pikkadest juustest loobuda, sest need on kõigest juuksed ja ma tean, et need kasvavad paari aastaga jälle poolde selga. Pealegi, ma igatsesin lühikese lõikusega kaasnevat mugavust, sest pikkade juustega mässamine muutus juba tüütuks. Pestes on pikad karvad märja keha küljes kinni, ümber sõrmede, kannikate vahel. Pärast on üksikud karvad sedasi pluusi küljes, et kätt liigutades torgivad ja kõditavad, aga üles ei leia. Lahtisena on juuksed pidevalt käekoti õlarihma all või küljes kinni, kuskil luku vahel, nööbi ümber, öösel külge keerates küünarnuki all ja nii edasi. Mingit mõtet pikkadel juustel polnud ka, kui enamuse ajast kandsin neid hobusesabas või krunnis.

Kui pikkadest juustest loobuda ei olnud kahju, siis nüüd pilte vaadates on küll… Juuksed lõikasin lühikeseks juba kaks nädalat tagasi, aga üleeile läksin veel lühema lõikuse peale välja, et tuua esile loomulikku lokki (eelmine lõikus tõi esile kuusepuu ehk juuksed hoidsid sirgelt ja otsad kaardusid välja), aga messy bob`i nägin vaid juuksuri juurest lahkudes. Kodus pesin pea üsna kiiresti puhtaks, sest mulle väga ei istu viimistlusvahenditest jäigad juuksed, aga vaatamata sellele, et ma ei kamminud neid läbi ning lasin loomulikult kuivada, olin jälle kuusk. Kuna mu niigi ärritatud psoriaas hakkas päeva teises pooles segavalt kipitama ja sügelema, siis tegin õhtul veel mudamaski, pesin selle šampooniga välja, läksin märgade kammimata juustega õue Dingot jalutama ning tuppa jõudes olin jälle kuiv kuusk… Täna ei ole ma ka eriti õnnelik selle üle, kuidas juuksed hoiavad, aga enam ei saa ma neid krunni ka keerata, nii et igatsen hetkel oma pikki salke tagasi.

Eile olin veel lootusrikas ja panustan sellele, et järku lõigatud juuksed kuivasid sirgeks viimistlusvahendite pärast, mille lõhna tundsin ma juustes veel pärast kahte pesu ja mis ilmselt on ka selle taga, et mu psoriaas korraks hullemaks läks. Mudamask aitas väga hästi peanahka rahustada, aga viimistlusvahendid (vaht, geel, lakk) olid endiselt kuskil juuksepoorides ja oletasin, et need ainult ei lõhna seal, vaid siluvad ka. Pärast kolmandat pesu ma lõhna enam ei tunne, kuid messy bob`i mul ikka ei ole…

Kusjuures vaht lõhnas nii hästi, et esimese hooga tahtsin selle endale ka osta, aga õnneks oli see otsa saanud. Salongitooted vast seetõttu nii imeliselt (aga kunstlikult) lõhnavadki, et kliendid pärast neid koju kaasa ostaks. Hea müüginipp! Ma korraks isegi unustasin, et eelistan looduskosmeetikat ja jälgin koostisosasid…

Kui teemaks on juuste- ja peanahahooldus, siis ma ei mõtle, et need on kõigest juuksed. Mäletan hästi, kuidas esimest korda lõikasin pikad juuksed ise peegli ees maha, sest kamm ei läinud juustest läbi ja mu närv ei pidanud enam vastu. Üritasin tookord pusasid välja kammida ja see oli nii valus, et pisar tuli silma. Mitte otseselt valust, vaid sellest, et juuste kammimine tähendas iga kord valu ja mul sai karikas nii täis, et suure vihaga panin pusas juuksed patsi ja lõikasin patsi tuimalt maha.

Mul olid siis poevärvidega värvitud juuksed, mida “hooldasin” kõige odavamate toodetega. Tänaseks ei ole ma aga kaheksa aastat juukseid mingil moel värvinud ning viimased viis aastat olen eelistanud looduslikke juuksehooldustooteid ja mu juuksed pole kunagi varem nii kammitavad olnud. Praegu on seda muidugi lihtne öelda, sest pole eriti midagi kammidagi, aga mul ei olnud mingit vajadust kasutada palsamit ka siis, kui kolm karva puudutasid tagumikku. Ma sageli ei teinudki seda, aga kui lugesin, et palsami eesmärk ei ole ainult kammimise lihtsustamine, vaid karva sarvkesta sulgemine ja selle kaitsmine välismõjude eest, katkemiste vähendamine, juukseotste niiskustasakaalu säilitamine ning muu selline, siis palsami pealt ma enam kokku ei hoidnud. Kui muidu kulus ühe pudeli palsami koht kaks või kolm pudelit šampooni, siis nüüd tühjenevad mõlemad võrdselt. Või noh, edaspidi ilmselt mitte, sest pole enam saba, kuhu seda palsamit nii hoolega kanda.

Muide, looduskosmeetika puhul hoian ka koostisosadel silma peal, sest looduskosmeetika ei tähenda automaatselt, et see on sulfaadi- või silikoonivaba. Sulfaatidest on kõige kahjulikum sodium lauryl sulfate ja seda väldin ma igas tootes, olgu tegu šampooni, nõudepesuvahendi või hambapastaga. Teeksin teile hea meelega lühikokkuvõtte, aga erinevaid sulfaate on palju ja ma pean endiselt sageli guugeldama, millega täpsemalt tegu on, sest ei jää meelde, millise keerulise nimetuse taga on õrn toime ja milline tekitab kõõma, sügelust, kuivust, juuste katkemist ning muud sellist. Kas pole irooniline, et nii mõnigi apteegis müüdav sari, mis peaks vähendama juuste väljalangemist ja kiirendama nende kasvu, sisaldab koostisaineid, mida seostatakse juuste väljalangemise ja katkemisega? Sama lugu on kõõmavastaste šampoonidega.

Jah, koostisosade maailmas on üsna keeruline orienteeruda, eriti veel internetist ostes, ma eksin seal endiselt ära. Olen erinevatest e-poodidest ostnud looduslikke šampoone, mille koostisosad pole kodulehel välja toodud ja olen kodus avastanud, et vahuaineks on ikka mõni vana hea odav sulfaat, mis ärritab nahka ja võib soodustada vähi tekkimist. Seetõttu olen ikka ja jälle jõudnud ringiga tagasi Waku Organicsi veebipoodi, mille tootevalikuga olen alati rahule jäänud.

Ma olen siin palju kirjutanud oma lemmikutest Wakus müüdavatest juuksehooldustoodetest, nii et kordama ma end ei hakka, aga tutvustan pikemalt Gyada Spirulina sarja, millest kasutasin viit erinevat toodet, et juuksed ikka tugevana tagumikuni kasvaks. Nagu juba teate, siis seda ei juhtunud. Juuste pikkuse osas pean küll tõdema, et vahet ei ole, kas mul on olnud väga töödeldud või väga hellalt hoitud juuksed, tagumikuni on need ainult hõreda hiiresabana jõudnud. See oleneb ilmselt geenikoodist ja kui sinna pole tagumikuni tihedad juuksed sisse kirjutatud, siis ükski juuksemask neid ei anna ka.

Ma üldiselt kasutan ainult šampooni, palsamit ja peanahka hooldavat juuksemaski, milleks on reeglina turbamuda või taimsed segud. Sageli on kõik kolm veel erinevate tootjate omad. Vahelduse mõttes tahtsin proovida korralikku juuksehooldust, kus sama sarja toodetega koorin, maskitan ja pesen ning pärast toidan juukseid veel seerumiga. Etteruttavalt ütlen ära, et loobusin ruttu korraga viie toote kasutamisest, sest ainuüksi koorija tegi ära juba šampooni, palsami, maski ja seerumi töö.

Koorija ongi antud komplektist kõige põnevam toode – seda võib kasutada enne või pärast pesu või üldse pesu asemel. Selle koorivad osakesed on pisemad kui liivaterad, mis puhastavad õrnalt peanahka ning kreem mõjub samal ajal kui palsam või mask. Enne pesu kasutades tegi see pesemise hästi mõnusaks, sest juuksed olid kui palsami-libedad ja šampoon hakkas kohe vahutama, mis tähendab, et juuksed olid juba puhtad. Pärast pesu mõjus see aga kui mask, jättes juuksed siidiselt silutuks. Ma eelistasin siiski kasutada seda enne pesu, sest mul on niigi rasused ja peadligi hoidvad juuksed ning koorijast siledad juuksed muutusid veel kiiremini rasuseks. Siidine efekt jäi muidu alles ka pärast šampoonitamist, nii et koorija toime pesemisega päris ära ei kadunud. Lühidalt kokku võttes ütleksin, et see koorija on omaette elamus ja ma ostan seda kindlasti veel.

Maskis ma alguses pettusin, aga seda seetõttu, et ma olin harjunud kasutama maski pärast pesu, see on aga šampoonieelne mask. Kui hakkasin seda õigesti kasutama, siis mõjus see samamoodi nagu koorija, lihtsalt ilma peanaha vereringe stimuleerimiseta. Mulle väga meeldis maski kreemjas tekstuur ja kahvaturoheline värv, see toitis ja silus juukseid ning jättis need hästi pehmeks, aga ma eelistan kasutada siiski maski, mis hooldab rohkem peanahka, nii et mul läks väga kaua, kuni 250 ml lõpuks otsa sai. Uut asemele ei ostaks, aga kes eelistab mudale juukseid siluvat kreemjat maski, siis julgen seda soovitada küll.

Šampoon ja palsam on nagu šampoon ja palsam ikka, üks peseb ning teine niisutab ja silub. Kui väga mu juuksed kolme kuuga tugevamaks muutusid, seda ma ei tea, aga mulle meeldib see läige, mis Gyada Spirulina sari juustele andis. Ma ei oska väiksemat boomerangi siia lisada, aga see on tehtud pärast sauna, kus kasutasin lisaks šampoonile ja palsamile ka maski:

Nagu näete, siis mu kahused juuksed on üsna silutud. Olgu, ikka päris silutud, sest valede toodetega võin paras heinakuhi välja näha. Gyada Spirulina sarjaga olidki mu juuksed siledamad, siidisemad, läikivamad, kuigi need on muidu ka pehmed ja läikivad. Peavadki olema, kui kasutan enamasti sama tootja šampooni, lihtsalt sügavpuhastavat või õrnatoimelist. Igatahes, tellisin just uuesti spiruliinaga šampooni… Lisan veel juurde, et selles on vahuaineks sodium lauroyl sarcosinate, mille lühend on samuti SLS, aga see on ohutu ja õrnatoimeline.

Seerum on mul endiselt alles, sest pärast palsami kasutamist ma pole sellest puudust tundnud. Palsami asemel olen seda küll kasutanud, aga vahelduva eduga, nii et ma ei oska seerumit kuidagi hinnata. Midagi halba öelda ei ole, aga minu jaoks ei ole see midagi erilist ka. Uuesti ma palsamit ja seerumit samal ajal ei kasutaks, aga see olen mina – vahepeal ei kasutanud ma kumbagi ja olin samuti rahul. Võib-olla väga kuivade ja töödeldud juuste puhul kuluvad mõlemad paralleelselt ära ning teevad koos enamat, kui teeksid eraldi, ma ei tea.

Kiidan siiski tervet sarja, lihtsalt piisab korraga kolmest tootest. Või neljast. Ma proovin nüüd ära Gyada Spirulina kuumakaitsesprei, sest tundub, et ma pean hakkama juukseid sirgendama või muudmoodi töötlema, et need normaalsemalt hoiaks…

Lõpetuseks tahan veel lisada, et mul ei ole mitte ainult pusavabad juuksed, vaid ka tasakaalus peanahk. Jah, mul on küll psoriaas, millest ma ei ole mitte ühegi asjaga päris lahti saanud, aga tavaline kõõm, ummistunud poorid, sügelus ja kõik muu selline on ajalugu. Viimastel aastatel on see tasakaal läinud paigast ainult siis, kui olen ostnud apteegist psoriaasile mõeldud šampoone, seda nii käsimüügi kui retseptiravimite hulgast. Need on leevendanud psoriaasi samamoodi nagu turbamuda, aga ülejäänud peanaha on pekki keeranud ning nende kõrvaltoimeteks on olnud juuste väljalangemine, kõõm, allergiline lööve, dermatiit ja muu selline… Ma ei ole kindlasti meditsiinivastane, aga antud olukorras on võitnud minu usalduse loodus. Mitte miski ei ole teinud mu peanaha ja juustega seda, mida teevad 100% looduslikud maskid ja looduskosmeetika alla kuuluvad juuksehooldustooted, nii et ma ei väsi neid kiitmast.

Aitäh lugemast!

PS. Oleksin teile sooduskoodi ka muretsenud, kui Waku Organicsi veebipoes poleks hinnad praegu 30% all. Seda juhtub kord aastas, nii et kasutage võimalust. Kiiret ei ole, kampaania kestab 25. juulini.

PPS. Postitus on sündinud koostöös Waku Organicsiga, kelle püsiklient olen ma juba mitu head aastat olnud.

Jätkan koduteemadel ning jagan ammu lubatud enne ja pärast pilte meie köögist, mida me siin talvel hoolega üle värvisime. Köögimööbli värskendamise mõtet olin küll mitu aastat mõlgutanud, aga tegudeni jõudsime hoopis lae pärast.

Kui otsustasime, et nüüd aitab, värvime lae üle, siis viis üks asi teiseni ja värvisime üle ka köögimööbli, plaadid, seinad, radiaatorid, aknalaua, lambikuplid… Ja kui me juba köögi poolel tegutsesime, siis uuendasime veidi ka elutoa poolt ning lõpuks tõmbasime veel rohelised esikuseinadki halli värviga üle.

Meil on korteri kohta võrdlemisi suur (umbes 14 m2) ja sopiline esik, seega igasuguste liistude pärast oli eel- ja järeltööd omajagu, aga värv ise kattis ideaalselt juba esimese kihiga, nii et tõmbasimegi seinad vaid korra üle.

Kui ükskord läheb suuremaks remondiks, siis kõik PVC kattega seinapaneelid kaovad ja asemele tulevad sirgeks krohvitud seinad. Samuti kaob pikakarvaline vaipkate, kuigi tegelikult on see väga praktiline – kogub prahi kenasti endasse ehk seda muret meil ei ole, et esik on liivane ja lapsed tassivad seda mööda korterit laiali. Vastupidi, nad tassivad kõik prahi teistest tubadest vaiba sisse, kust on seda hea tolmuimejaga ära tõmmata.

Õigus, ma ei tulnud siia esikust rääkima, vaid köögist, mis enne nägi välja selline:

Puidu mustriga heleroheline mööbel, marmori mustriga tumeroheline töötasapind, plekist eraldiseisev valamu, halli värvi külmik ja nõudepesumasin, aga valge pliit ja õhupuhasti, ventilatsioonitoru paistab välja ning tarbetud nurgariiulid… Mõned vaatavad seda kööki ja mõtlevad: kole; maitsetu; kohutav; issand jumal, nii 2000-ndate algus; ma sureks, kui mul oleks selline köök. Teised jälle vaatavad ega saa aru, mida siin muuta on vaja, igati ilus ja korralik köök ju. Seda viimast varianti me kuulsime korduvalt, kui Instagramis progressi jagasin.

Kuigi meilegi ei meeldinud enam väline mulje, oli suuremaks probleemiks siiski köögikappide lahtine PVC kate, mõlkis valamu ja leketest punduv mööbel, kollaseks tõmbunud vuugivahed, üleliigne ruum pliidi ümbruses ja nii edasi. Pliit küll töötas, aga see oli ventilaatorita mudel, nii et selle asemele tahtsime samuti uut ja sealt edasi polnud õhupuhasti väljavahetamine enam mingi küsimus. Või noh, mingil määral oli, sest uut õhupuhastit (50cm lai, roostevaba teras või must, kapisisene ja väljatõmmatava laiendusega) oli raske leida. Esimene oli praak (Bauhof, saime raha tagasi), teine oli praak (Expert, kaks korda kallim mudel), jäime vahetust ootama, ent kolmas osutus ka praagiks (saime raha tagasi), neljandat polnud tegelikult laos, ooteaeg oleks olnud 2 kuud (RDE, saime raha tagasi), viienda tellisin Euronicsist ja seegi pole ideaalne, aga vähemalt on terve ja mahtus kappide vahele.

Nüüd on me köök selline:

Ma üldse ei kahtlegi, et ka see köök on kellegi jaoks maitsetu ja õudne, aga teistsugust ma meie kodus enam ette ei kujuta. Kusjuures me läksime poodi ostma halli mööblivärvi, aga 15 minutit enne poe sulgemist meeldis mulle roheline rohkem ja meil ei olnud aega mõelda, võtsime rohelise ära… Edasi sündis ka kõik töö käigus, kuigi enne oli mul pikalt nägemus helehallist mööblist, valgetest plaatidest, tamme imitatsiooniga töötasapinnast, hallist valamust ja nii edasi. Olen väga rahul, et ei hakanud oma nägemust taga ajama, vaid läksin hetkeemotsiooni ajal rohelise peale välja – see annab köögile hoopis teise iseloomu ja sobib meie koju ideaalselt.

Mööbli värvisin üle kolmes kihis Viva Color Furnituriga ja päris 2,7 liitriga ma hakkama ei saanud, kuid juurde ostetud 0,9-liitrisest purgist jäi üle poole alles. Uksed värvisin kohe mööblivärviga, sest puitlaastplaat oli selleks piisavalt kare, kuid raamile kandsin esmalt kaks kihti krunti, mille oleksin võinud enne roheliseks toonida, siis oleksin mööblivärvi 2,7-liitrise ämbriga kenasti välja tulnud. Värvimiseks kasutasin peamiselt väikest mikrokiust rulli, sisenurkades ja muudes raskemates kohtades pintslit. Sama rulliga värvisin ka plaate, mille jaoks ostsime 0,9 liitrit Tikkurila Otex Akva krunti ja 0,9 liitrit Tikkurila Luja värvi (ei tulnud ise nende peale, toimetasin netist leitud õpetuste järgi). Seinavärvi ei läinud ka palju, sest värvisime kollase samasuguse kollasega üle.

Ma mõtlesin jätta kõik tšekid alles, et jagada sellise uuenduskuuri maksumust, aga loomulikult ma ei teinud seda, nii et hindadest räägin huupi. Igatahes, värvid ja rullid läksid maksma ca 90 eurot (mööbel 45, plaadid 20 ja sein 20), nii et see osa ei olnud üldse kallis, aga ainult värvist oleks väheks jäänud. Uus töötasapind maksis 112 eurot, valamu ja segisti komplekt 100, pliit 350, õhupuhasti 150, riiuli materjalile kulus umbes 50, mille eest saime ka vastava kvaliteediga liimpuidu… Väiksemaid väljaminekuid oli ka, näiteks pistikupesad, põrandaliistud, must aerosoolvärv kapinuppudele, kohtvalgusti, mis meile üldse ei meeldi jne

Kokkuvõttes võib öelda, et köögi poolele kulus 900-1000 eurot, kuigi me ei plaaninud nii palju kulutada, sest tahame siin nagunii varsti suurema remondi teha. See summa läks siiski asja ette, sest enam ma ei taha köögimööblit uue vastu vahetada, praegune on ikkagi nii tugeva konstruktsiooniga, et kestab vabalt veel 20 aastat ja uues kuues näeb see täitsa kena välja ka.

Praegu keskendusin ainult köögi poolele, aga elutoa poolel muutus ka üht-teist, mistõttu tundub köök-elutuba nüüd oluliselt avaram.

Kui me korteri ostsime, siis oli laes pikk kardinasiin, mille me eemaldasime, sest me ei tahtnud alguses kardinaid. Pärast siiski tahtsime ja paigaldasime kardinapuud, mis kukkusid mitu korda aastas alla, kuni kinnituskohtade asemel olid suured augud, mida täitsime seguga, aga ikka vajus kardinapuu kord ühest ja kord teisest otsast ära. Nüüd olemegi tagasi laesiini juures ja kavatseme magamistoas ka kardinapuud selle vastu vahetada. Kardinad on paraku kõik aasadega, aga minu silm on sellega juba harjunud, nii et kardinaid ma uute vastu vahetama ei tõtta.

Elutoa otsaseina paigaldasime korteri ainsa mustrilise tapeedi (magamistubades on värvitav tapeet), mille valisin kiiruga rohelise mööbivärvi järgi ja taas osutus see paremaks mõtteks võrreldes esialgse nägemusega. Praegu ei kujutaks ma selle asemel hallikirjut tapeeti ette, mida ma tegelikult ostma läksin.

Asjadel on kombeks ise meieni jõuda. Uut kummutit otsisin ka terve igaviku ja kui lõpuks leidsin enam-vähem sobiva, siis mõtlesin liiga kaua ja jäin sellest ilma. Aga seda ainult selleks, et saada veel sobivam kummut isegi parema hinna eest.

Täispuidust kummut on pärit Mööbliaidast, kust esimene valik nina alt ära osteti, aga ükskord sattusin just sel ajal nende kodulehele, kui mööblit juurde lisati ja see defektsena müüki pandud kummut jäi kohe silma ning mõõtudelt poleks see saanud enam täpsemalt sobida. Nagu tellitult asus see veel Rakveres, nii et saime sellele järgmisel päeval järele minna. Kuna kummut oli vigane, siis hind oli 80 eurot, kuigi sarnased maksid muidu 130 ja rohkem. Kodus aga selgus, et alumine sahtel oli vildakas vaid seetõttu, et üks siin oli lahti tulnud ja selle parandamine võttis aega umbes minuti. Vedas!

Eespool kirjutasin, et helerohelisest esikust sai hall ja üllataval kombel muutis see esiku hoopis valgusküllasemaks, kuigi kartsin just vastupidist.

Värvidest ja värvimisest rääkides, siis võib-olla märkasite nii mööblil kui ka plaatidel rullijälgi… Jep, tulemus pole ideaalne. Mööblivärv on poolmatt, aga ma ütleksin pigem, et see on poolläikiv ja see läige toob rullijäljed esile. Varem olen mööblit ainult pintsliga värvitud, nii et rulliga ei ole ma ilmselt kõige osavam, sest muidu poleks need jäljed üldse sisse jäänudki.

Teine asi on see, et värvisime veebruaris-märtsis, kui õues oli hall ja toas hämar. Mööbli puhul rullijäljed ei häiri, aga plaatide puhul küll ja need värvin mingi päev veel korra üle, seekord heas päevavalguses ja selle langemise suunas. Enne värvisin lambivalguses suunaga akna poole, samal ajal oli toas nii soe ja kuiv, et värv kuivas põhimõtteliselt kohe ära ning parandusi teha ei saanud. Suur viga oli ka see, et rullisin nii kaua, kuni rull oli peaaegu kuiv, aga see jätabki jäljed sisse, rulliga värvides peab see kogu aeg värvist märg olema. Kui keegi hakkab omal selliseid värvimistöid tegema, siis tehke seda päevavalguses, vähe jahedama ilmaga ja avatud aknaga ning värviga ärge koonerdage, siis peaks tulemus kohe hea saama.

Vaatamata rullijälgedele on köök siiski palju ilusam kui enne:

Värvidega olen iseenesest rahul – tulemus on tugev, libe ja pestav. Enamus mööblist siin korteris on värvitud Fusioni värvidega ja pean tõdema, et kuigi tulemus on ilus matt, ei tule plekid pestes maha ning tolmu on ka raske võtta, sest märg lapp ei taha värvi peal hästi libiseda. Laste kirjutuslauad on vaatamata tought coatile kõvasti vatti saanud, nii et kööki ma Fusioniga värvida ei julgenud, tahtsin midagi tugevamat ja päriselt pestavat. Praegu tundub, et Viva Colori mööblivärv on vastupidavam, olen kapiustelt juba igasuguseid plekke maha nühkinud ja veepritsmeid kuivatanud ning mingeid jälgi nendest alles pole jäänud. Sama lugu plaatidega, kõik plekid on märja lapiga maha tulnud, aga värv ise mitte.

Seinavärvide puhul ajasime seekord suuremaid numbreid taga, sest viimase iluravi ajal sai värvitud siidmati Satiniga, millelt samuti ei tulnud plekid maha, aga nüüd valisime niiskuskindlad ja päriselt pestavad värvid, nii et määrdunud lülitite ümbrused võiks edaspidi ajalugu olla. Tulemus on nüüd muidugi veidi rohkem läikiv, aga parem olgu puhas ja läikiv, kui ilus matt, aga plekke täis.

Kõik ei ole tegelikult veel päris valmis, aga mul on tunne, et kodu ongi selline koht, mis ei saa kunagi valmis, alati tahaks midagi muuta või lisada. Enne sügishalli tahame laelambid paremate vastu vahetada, teleri kohal võiks riiul olla ja kuna ma uusi ruloosid osta ei raatsi, siis tahaksin proovida olemasolevad halliks värvida ning tumba asemele tuleb leida midagi väiksemat, mis oleks ka diivanilaua eest. Praeguse seisuga on kõik siiski nii valmis, et miski otseselt ei häiri ja õhtupäikese käes ma endiselt imetlen “uut kööki” ning mõtlen, kui õige otsus oli hakata lage värvima.

Laed vajavad värvimist ka magamistubades ja kui me talvel nendeni jõuame, siis ilmselt ei piirdu me ainult lagedega. Enne kortermaja ja korteri rekonstrueerimist midagi suurt muidugi ka ette ei võta, ikka ainult väikesed värvivärskendused ja veidi uut mööblit, aga meie magamistuba peaks pärast siiski hoopis teistsugune välja nägema.

Kui kortermaja rekonstrueerimiseni läheb veel mitu aastat, siis võib küll juhtuda, et peame enne seda vähemalt vannitoas suurema remondiga alustama. Möödunud nädalavahetusel andis kraanikausi äravoolutoru alla, aga õnneks jätsime omal ajal pesumasina taha väikese ava, kust Silver pääses nii palju seina taha, et sai toru ära vahetada. Samasugune toru on ka dušikabiinil, aga kui see lekkima hakkab, siis enam kuskilt seina taha ei pääse ja tuleb hakata lammutama.

Muide, juba kümme aastat tagasi öeldi korteriühistu koosolekul, et keegi vannitoaremonti ei planeeriks, sest varsti läheb torude vahetamiseks ning meie mõtlesime siis, et päris jama, kui tullakse meie üsna värsket vannituba lõhkuma, aga kae nalja – oleme jõudnud hoopis seisu, kus oleks juba vaja hakata remonti tegema, aga ei saa, sest varsti läheb torude vahetamiseks.