Selle postituse kirjutamist alustasin juba enne jõule, aga ajad olid nagu olid ja kõik käis veidi üle jõu, see sissekanne ka. Kuid parem hilja kui mitte kunagi, eks! No ja enne Robinist kirjutamist peaksin alustama algusest ja see ongi algus.

Ükskord kirjutasin, kuidas lähiajal endast millegi uue ja huvitava jaoks tüki annan. Pidin seda küll detsembri esimesel nädalal tegema, aga nagu alati, siis mul on plaane kergem teha, kui neid teostada. Jõudsin selle uue ja huvitavani alles detsembri keskel – käisin varjupaigas kasse pildistamas.

Mitmekümnest hiirekuningast sain pildile vaid kuus ja see juba oli oodatust raskem. Mustast kassist pimedas nurgas ikka ilusaid ja helgeid pilte ei saa! Ega mu jõulupiltide nägemusedki ei õnnestunud, sest kassid ei olnud väga koostööaltid. Samas päris tühjade kätega ma ka ei jäänud.

Ma ei ole varem varjupaigas käinud ja seetõttu oli minu jaoks positiivne üllatus, kui kenades tingimustes osad kassid elavad. Enamus on siiski kuskil mujal puurides, aga nendeni ma ei jõudnud. Veetsin paar tundi hoopis sellises kassitoas:

Elamistingimused on küll head (puurist igatahes parem), aga päris kodu pole see ikkagi. Kasside vahel käib olelusvõitlus, nõrgemad kõnnivad mööda seinaääri, inimesi nad väga ei usalda või siis ei usalda mitte grammigi. Uudishimulikud on nad küll.

Minu lemmik oli juba enne minekut helehall triibik Belle, kelle ma oleksin nii väga tahtnud koju tuua, aga kellele meie pere poleks parim valik olnud. Kuigi ma ise nime põhjal arvaksin, et tegu on emase kassiga, siis tegelikult on triibik isane.

Olelusvõitluse tõttu oli tal üks silm viga saanud, oli poolkinni ja jooksis vett, aga loodetavasti pole tegu pöördumatu traumaga. Ka selle poolkinnise silmaga on ta tegelikult väga ilus ja tugev noor kass, kuid ta on nii arg, et talle ei saa üldse pai teha. Alguses ta ainult jooksis eest ära ja susises vastu, aga pärast tuli ta juba peidust välja, nuusutas kõik mu asjad üle, mängis veidi ja ma olen kindel, et pika peale tuleb ta sülle nurruma. Tal on lihtsalt vaja oma inimest. Aga mitte karja lärmavaid väikeseid lapsi ja see on see põhjus, miks Belle minust varjupaika jäi. Kahjuks on ta seal siiani.

Peale Belle oli ruumis veel üks triibik, veidi vanem emane Miisu, kes oli selle seltskonna boss, selles polnud kahtlustki! Nüüd on ta boss oma päris kodus.

Tema oli kõige julgem, pealtnäha ka kõige sõbralikum, aga veidi salakaval. Kahe tunniga ehk ei õpi kassi hingeelu päris täpselt tundma, aga mulle jäi mulje, et Miisu kõnnib omapead ehk tema ei ole see kass, kes palju lähedust otsib ja end väntsutada laseb. See eest on ta suurepärane modell.

Erinevalt paksust mustast kassiemandast Carinast, kes ei tahtnud oma pimedast nurgast üldse välja tulla. Lõpuks tirisin ta sealt ise välja ning suur oli mu üllatus, et ta polnudki nii arg. Lõi süles nurru, sõtkus jalgadega, surus oma pead tugevalt peopessa, et ma ikka veel ja veel pai teeksin. Aga kui ta põrandale panin, siis ta oli kadunud.

Kui ta just ei söönud ja süüa meeldib talle ilmselt väga, sest ta oli tõesti ümmargune. Temagi veereb nüüd uues kodus ringi.

Samuti on uues kodus Täpike, kes oli seltskonna üks kolmest mustavalgekirjust. Nende iseloomude eristamine läks mul üsna kehvasti, sest minu arvates ajasid kõik kolm ühtemoodi oma asja ega lasknud end minust väga häirida. Täpike oli vist kõige rahulikum ja tundus, et kõige vanem ka.

Koos Bellega ootavad kodu veel mustavalgekirjud Molotov ja Merliine (pluss mitukümmend kassi, keda ma ei pildistanud ja kes on vahepeal varjupaika juurde tulnud).

Molotov on noor hästi kõrge jalaga sõbralik isane kass, kes oli seltskonna kõige uudishimulikum, kõige suurem ronija, kõige mänguhimulisem. Temale võiks küll väikeste lastega pere sobida.

Merliinet ei oska ma kahjuks üldse iseloomustada, sest ta hoidis sarnaselt Bellele minust kaugele ja pai saamine tema unistuste hulka ei kuulunud, aga vastu ta ei susisenud ja lae alla Belle kõrvale peitu ei pugenud, seega palju lootusrikkam juhtum.

Kellel on kodust puudu üks Belle, Molotov või Merliine, siis nad ootavad sind Rakvere varjupaigas.

Ma ei tea, kuidas teistes varjupaikades on, aga Rakveres on suurem osa kasse steriliseeritud/kastreeritud, vaktsineeritud ja kiibistatud. Bellel ja Molotovil on kõik tehtud, Merliine on veel steriliseerimata või on kodulehel vanad andmed. Tehtud protseduuride eest tuleb tasuda loovutustasu 20 €, mis on tegelikult köömes kassile kulunud summadega võrreldes. Ainuüksi steriliseerimine maksab enamasti rohkem kui 60 €.

Kõigi kodu ootavate kassidega saab tutvuda Virumaa varjupaiga kodulehel ja nende tegemistega saab end kursis hoida ka Facebooki leheküljel. Kui on nagunii kassimõtted, siis Facebooki lehte jälgides võib endalegi ootamatult leida just selle õige, nagu läks meil Robiniga.