Ma olen nüüd 3 nädalat ja natuke peale lastega üksi olnud, aga pole endiselt ree peale tagasi saanud. Emotsionaalse poole pealt harjusin kiiresti, juba teisel nädalal oli selline tunne, nagu ma ei oleks kunagi ära olnud, kuigi meie Soome perioodi lõpus ma nutsin juba päevi enne lahkumist, sest paljas mõte eesootavast oli talumatult kurb. Olin kindel, et väga raske on harjuda taas üksindusega, aga laste ja majapidamise kõrvalt ei olegi olnud aega üksindust tunnetada.
Küll oli raske jätta head aega. Kuna me tulime tagasi meie pereautoga ja Silveri tööauto jäi Soome, siis ta pidi tagasi minema bussiga ja mina läksin talle moraalseks toeks. Jõudsime õhtuks kohale ja juba järgmisel hommikul jätsime head aega, pisarate ja maailmavaluga. Aga kuna sellest piinast jäi veel väheks, siis kasutasime ka võimalust koos lõunatada, et pärast seda korrata pisarate ja maailmavalu osa. Silver ütles, et ta ei mäleta, millal ta oli viimati nii kurb. Mina olin viimati sama kurb kevadel, kui vanaema suri. See oli päris kindlasti üks meie raskemaid hüvastijätte.
Minul järgnes sellele 10 tundi kojusõitu, täpsemalt ema juurde, kus mina maandusin voodisse siis, kui lapsed samas toas juba kolmandat külge keerasid. Aga Silver läks õhtul tühja vaiksesse kõledasse elukohta, kus veel nädal tagasi oli palju segadust, sagimist ja lärmi ehk kodutunnet. Temal oli ja on siiani veel raskem harjuda sellega, et meid ei ole enam seal…
Aga selle kurva teema pealt hüppan üle absurdikomöödiasse, mida tagasiteel nägin. Ma istusin bussi teisel korrusel viimases reas uhkes üksinduses ja olin valmis just uinuma, kui üks noor tüdruk istus diagonaalis eelviimasesse ritta. Esialgu ei lasknud ma end temast häirida, aga kui õhus hakkas levima kange alkoholi lõhn ning tema nutuhäälega laulma hakkas, siis oli juba raske magama jääda. Üritasin siiski, aga peagi kukkus tal pudelikork maha, millele järgnes loetelu Soome roppude sõnade leksikonist. Üsna kiiresti sai tema kange alkohol otsa ja läbi magusa une hakkasid kostuma õllepurkide avamise helid, millele järgnes telefonikõlaritest tervele bussile muusika laskmine ja kõva häälega kaasa laulmine.
Loobusin oma unemõtetest ja hakkasin raamatut lugema, kuigi alkoholiaurud hakkasid juba mõjuma ning pilk ei püsinud fookuses. Siis helises tal telefon ja ta pani valjuhääldi peale, kui tema hääle ja jutu järgi 3-aastane laps rääkima hakkas ja muudkui küsis, kuhu äiti läheb ja äiti vastas 100 korda, et ta läheb Helsingisse. Me olime alles poolel teel ja minul tekkis küll küsimus, kas ta jõuab sinna ikka meelemärkusel olles.
Minu taluvuspiir sai siis ületatud, kui ta hakkas täis õllepurki jõuga enda ees oleva käepideme (see kitsakene, mis iga tooli seljatoe küljes on) vahele suruma ja sellest õllepurskkaev sai. Mina sain üksikute piiskadega pihta, kuid tema oli üleni õllet täis ja seekord luges ta küll terve roppuste leksikoni ette ning pärast minimaalset puhastamist helistas ta kellelegi, et vahejuhtumist lõbusalt rääkida. Samal ajal tilkus talle laest veel õlut pähe. Pärast seda kolisin ma esimesele korrusele, aga temast veel lahti ei saanud, sest ta tuli peagi alla vetsu ja kuna see oli kinni, siis ta ootas tammudes ja lauldes järjekorras. Ma imestan, et ta põis nii kaua vastu pidas, sest ma olen üsna kindel, et ta oli selleks ajaks 3 liitrit alkoholi ära joonud. Nii palju siis minu 3-tunnisest uinakust bussis…
Uinakuid olen viimasel ajal paar tükki teinud, kuigi ma ei maga pea mitte kunagi päeval, sest pärast seda on kordades kehvem olla. Oli ka nüüd, aga ma olen lihtsalt nii väsinud kogu aeg. See on ka üks põhjus, miks ma nii harva blogin. Mul ei ole energiat. Lisaks on see üks põhjus, miks hakkasin toitumiskava järgima. Äkki see energia tuleb, kui söön õigesti või vähemalt õigemini.
Ma olen energiapuudusega kimpus juba kaua aega, ikka paar aastat ja peale. Olen käinud seda arstile korduvalt kurtmas, kõik näitajad on korras, vaid HGB on alati veidi alla normi. Rauasiirupiga läheb hemoglobiini näit paremaks, aga enesetunne mitte. Ma olen käinud sensitiivi juures, kes “laadis mu akusid” ja kuigi mõni sellistesse asjadesse ei usu ning ma isegi olin skeptiline, siis ma tundsin seda laadimist. Ilmselt tahate teada, kuidas. Või ei? Vahet ei ole, kirjeldan ikka.
Sensitiiv pani mu vasaku jala alla pihlakapuust ketta ja parema jala alla tammepuu oma ning võttis mu paremast käest kinni. Ma tundsin kohe valujutte küünarnukini ja kui seda mainisin, siis ta ütles, et mul on kitsad veresooned ja energial on raske liikuda. Seda olen ka arstide käest kuulnud, et mul on kitsad veresooned ja seetõttu on kanüül mulle korduvalt käeselja asemel küünarõndlasse paigaldatud. Seda enamasti pärast käeselgade siniseks torkimist, aga see selleks. Koos valujuttidega muutus mu parem jalatald tulikuumaks ja vasak külmaks, peagi käisid üle selja kuumalained ja hakkasin higistama ning päris lõpus tekkis selline tunne nagu oleksin alkoholi joonud. Kuigi võin öelda, et tundsin energia liikumist, siis oma väsimusest ma lahti ei saanud.
Varem sain vähemalt väsimuse magamata ööde arvele panna, aga nüüd magan enamasti nagu ebaharilik väike beebi (minu beebid ei teadnud magamisest suurt midagi) ja vaevlen ikka energiapuuduses. Ma ei ole veel selle kolme koduse nädala jooksul jõudnud punkti, kus mul oleksid samal ajal korras toad ja aed. Ma ei jõua isegi sellesse puntki, kus mul oleksid korraga korras esimene ja teine korrus. Aga siiski teen siin plaane, kuidas sanitaarremontida tuulekoda või koridori, ehitada ühte või teist kappi, sorteerida ja ilmutada pilte, külastada sõbrannasid, kes mul vahepeal ununenud on, koristada garaaž ja teha kõrvalhoonesse küttepuudele ruumi, nagu ma jõuaksin seda kõike teha. Selle energiaga on ka surnud ring. Mul ei ole jaksu, et koristada ja koristamata maja viib igasuguse energia. Nii ma juba igal hommikul ärkangi ohates, sest kuskil mulle ikka segadus vastu vaatab.
Kuna kuu alguses läksid lapsed taas lasteaeda, siis on esimene viirus ka juba majast läbi käinud. Kolm poissi olid kolm päeva lasteaias ning pärast seda olime viiekesi tõbised, mina ja Neljas kõige ägedamalt, poisid põdesid tagasihoidlikult. Natuke moe pärast nuuskasid ja kurtsid kurguvalu, aga Neljanda nina pidama ei jäänud ja minul ei olnud mitu päeva häält.
Sinepivann Sidrunite moodi:
See oli tegelikult hästi idülliline hetk. Vihm sabises vastu akent, pliidi all praksus selle sügise esimene tuli, tuba oli soe ja lastel oli lõbus.
Terveks saimegi sinepivannide ja palja meega ning sellel nädalal olid poisid taas lasteaias. Kuigi ma ei pidanud Kolmandat sellel aastal veel nimekirja lisama, siis laps ise tahtis minna ja nii see läks. Alates teisest päevast ta muidugi demonstreerib oma “veel kohutavam kolmene” arenguetappi, mis väljendub näiteks tänaval soolasambana seismises, minu peksmises käte ja jalgadega, lasteaia ruumides ja koridorides “mind tapetakse” häälega röökimisega, aga ma enam alla ka ei anna. Seda rääkisin talle terve augustikuu, et kui ta läheb lasteaeda, siis ta peab seal ka käima ja ta ei saa oma soove enam tagasi võtta, sest meie oleme siis oma väljaminekud juba teinud. Tema suure suuga kinnitas, et ta tahab lasteaeda minna, ta tahab seal teiste sõber olla, tahab seal õppida, süüa ja magada. Süüa tahab küll, aga muud asjad … njaa. Hirmus kahju on küll, kui laps jääb suure nutuga maha, aga kuna järele minnes ootab mind rõõmus täis kõhuga poiss, siis mu südametunnistus väga ei piina. Küll ära harjub.
PS. Ma kirjutasin seda postitust 3 päeva ning Silver on tegelikult kohe 4 nädalat ära olnud.
PPS. Ma ei muretse, kui kirjutan blogis, et mu mees ei ole praegu kodus. Mul on karates must vöö ja ahjuroop magamistoas. Lisaks on mul kolm naabrimeest, kes on 2-3 korda suuremad kui mu oma mees. Kui ma mingit kolinat kuulen, siis helistan kohe abipolitseinikust naabrimehele. 😀
Mina mõtlesin ka, kuni leidsin, et algallikas pärineb 
