Jätkan koduteemadel ning jagan ammu lubatud enne ja pärast pilte meie köögist, mida me siin talvel hoolega üle värvisime. Köögimööbli värskendamise mõtet olin küll mitu aastat mõlgutanud, aga tegudeni jõudsime hoopis lae pärast.

Kui otsustasime, et nüüd aitab, värvime lae üle, siis viis üks asi teiseni ja värvisime üle ka köögimööbli, plaadid, seinad, radiaatorid, aknalaua, lambikuplid… Ja kui me juba köögi poolel tegutsesime, siis uuendasime veidi ka elutoa poolt ning lõpuks tõmbasime veel rohelised esikuseinadki halli värviga üle.

Meil on korteri kohta võrdlemisi suur (umbes 14 m2) ja sopiline esik, seega igasuguste liistude pärast oli eel- ja järeltööd omajagu, aga värv ise kattis ideaalselt juba esimese kihiga, nii et tõmbasimegi seinad vaid korra üle.

Kui ükskord läheb suuremaks remondiks, siis kõik PVC kattega seinapaneelid kaovad ja asemele tulevad sirgeks krohvitud seinad. Samuti kaob pikakarvaline vaipkate, kuigi tegelikult on see väga praktiline – kogub prahi kenasti endasse ehk seda muret meil ei ole, et esik on liivane ja lapsed tassivad seda mööda korterit laiali. Vastupidi, nad tassivad kõik prahi teistest tubadest vaiba sisse, kust on seda hea tolmuimejaga ära tõmmata.

Õigus, ma ei tulnud siia esikust rääkima, vaid köögist, mis enne nägi välja selline:

Puidu mustriga heleroheline mööbel, marmori mustriga tumeroheline töötasapind, plekist eraldiseisev valamu, halli värvi külmik ja nõudepesumasin, aga valge pliit ja õhupuhasti, ventilatsioonitoru paistab välja ning tarbetud nurgariiulid… Mõned vaatavad seda kööki ja mõtlevad: kole; maitsetu; kohutav; issand jumal, nii 2000-ndate algus; ma sureks, kui mul oleks selline köök. Teised jälle vaatavad ega saa aru, mida siin muuta on vaja, igati ilus ja korralik köök ju. Seda viimast varianti me kuulsime korduvalt, kui Instagramis progressi jagasin.

Kuigi meilegi ei meeldinud enam väline mulje, oli suuremaks probleemiks siiski köögikappide lahtine PVC kate, mõlkis valamu ja leketest punduv mööbel, kollaseks tõmbunud vuugivahed, üleliigne ruum pliidi ümbruses ja nii edasi. Pliit küll töötas, aga see oli ventilaatorita mudel, nii et selle asemele tahtsime samuti uut ja sealt edasi polnud õhupuhasti väljavahetamine enam mingi küsimus. Või noh, mingil määral oli, sest uut õhupuhastit (50cm lai, roostevaba teras või must, kapisisene ja väljatõmmatava laiendusega) oli raske leida. Esimene oli praak (Bauhof, saime raha tagasi), teine oli praak (Expert, kaks korda kallim mudel), jäime vahetust ootama, ent kolmas osutus ka praagiks (saime raha tagasi), neljandat polnud tegelikult laos, ooteaeg oleks olnud 2 kuud (RDE, saime raha tagasi), viienda tellisin Euronicsist ja seegi pole ideaalne, aga vähemalt on terve ja mahtus kappide vahele.

Nüüd on me köök selline:

Ma üldse ei kahtlegi, et ka see köök on kellegi jaoks maitsetu ja õudne, aga teistsugust ma meie kodus enam ette ei kujuta. Kusjuures me läksime poodi ostma halli mööblivärvi, aga 15 minutit enne poe sulgemist meeldis mulle roheline rohkem ja meil ei olnud aega mõelda, võtsime rohelise ära… Edasi sündis ka kõik töö käigus, kuigi enne oli mul pikalt nägemus helehallist mööblist, valgetest plaatidest, tamme imitatsiooniga töötasapinnast, hallist valamust ja nii edasi. Olen väga rahul, et ei hakanud oma nägemust taga ajama, vaid läksin hetkeemotsiooni ajal rohelise peale välja – see annab köögile hoopis teise iseloomu ja sobib meie koju ideaalselt.

Mööbli värvisin üle kolmes kihis Viva Color Furnituriga ja päris 2,7 liitriga ma hakkama ei saanud, kuid juurde ostetud 0,9-liitrisest purgist jäi üle poole alles. Uksed värvisin kohe mööblivärviga, sest puitlaastplaat oli selleks piisavalt kare, kuid raamile kandsin esmalt kaks kihti krunti, mille oleksin võinud enne roheliseks toonida, siis oleksin mööblivärvi 2,7-liitrise ämbriga kenasti välja tulnud. Värvimiseks kasutasin peamiselt väikest mikrokiust rulli, sisenurkades ja muudes raskemates kohtades pintslit. Sama rulliga värvisin ka plaate, mille jaoks ostsime 0,9 liitrit Tikkurila Otex Akva krunti ja 0,9 liitrit Tikkurila Luja värvi (ei tulnud ise nende peale, toimetasin netist leitud õpetuste järgi). Seinavärvi ei läinud ka palju, sest värvisime kollase samasuguse kollasega üle.

Ma mõtlesin jätta kõik tšekid alles, et jagada sellise uuenduskuuri maksumust, aga loomulikult ma ei teinud seda, nii et hindadest räägin huupi. Igatahes, värvid ja rullid läksid maksma ca 90 eurot (mööbel 45, plaadid 20 ja sein 20), nii et see osa ei olnud üldse kallis, aga ainult värvist oleks väheks jäänud. Uus töötasapind maksis 112 eurot, valamu ja segisti komplekt 100, pliit 350, õhupuhasti 150, riiuli materjalile kulus umbes 50, mille eest saime ka vastava kvaliteediga liimpuidu… Väiksemaid väljaminekuid oli ka, näiteks pistikupesad, põrandaliistud, must aerosoolvärv kapinuppudele, kohtvalgusti, mis meile üldse ei meeldi jne

Kokkuvõttes võib öelda, et köögi poolele kulus 900-1000 eurot, kuigi me ei plaaninud nii palju kulutada, sest tahame siin nagunii varsti suurema remondi teha. See summa läks siiski asja ette, sest enam ma ei taha köögimööblit uue vastu vahetada, praegune on ikkagi nii tugeva konstruktsiooniga, et kestab vabalt veel 20 aastat ja uues kuues näeb see täitsa kena välja ka.

Praegu keskendusin ainult köögi poolele, aga elutoa poolel muutus ka üht-teist, mistõttu tundub köök-elutuba nüüd oluliselt avaram.

Kui me korteri ostsime, siis oli laes pikk kardinasiin, mille me eemaldasime, sest me ei tahtnud alguses kardinaid. Pärast siiski tahtsime ja paigaldasime kardinapuud, mis kukkusid mitu korda aastas alla, kuni kinnituskohtade asemel olid suured augud, mida täitsime seguga, aga ikka vajus kardinapuu kord ühest ja kord teisest otsast ära. Nüüd olemegi tagasi laesiini juures ja kavatseme magamistoas ka kardinapuud selle vastu vahetada. Kardinad on paraku kõik aasadega, aga minu silm on sellega juba harjunud, nii et kardinaid ma uute vastu vahetama ei tõtta.

Elutoa otsaseina paigaldasime korteri ainsa mustrilise tapeedi (magamistubades on värvitav tapeet), mille valisin kiiruga rohelise mööbivärvi järgi ja taas osutus see paremaks mõtteks võrreldes esialgse nägemusega. Praegu ei kujutaks ma selle asemel hallikirjut tapeeti ette, mida ma tegelikult ostma läksin.

Asjadel on kombeks ise meieni jõuda. Uut kummutit otsisin ka terve igaviku ja kui lõpuks leidsin enam-vähem sobiva, siis mõtlesin liiga kaua ja jäin sellest ilma. Aga seda ainult selleks, et saada veel sobivam kummut isegi parema hinna eest.

Täispuidust kummut on pärit Mööbliaidast, kust esimene valik nina alt ära osteti, aga ükskord sattusin just sel ajal nende kodulehele, kui mööblit juurde lisati ja see defektsena müüki pandud kummut jäi kohe silma ning mõõtudelt poleks see saanud enam täpsemalt sobida. Nagu tellitult asus see veel Rakveres, nii et saime sellele järgmisel päeval järele minna. Kuna kummut oli vigane, siis hind oli 80 eurot, kuigi sarnased maksid muidu 130 ja rohkem. Kodus aga selgus, et alumine sahtel oli vildakas vaid seetõttu, et üks siin oli lahti tulnud ja selle parandamine võttis aega umbes minuti. Vedas!

Eespool kirjutasin, et helerohelisest esikust sai hall ja üllataval kombel muutis see esiku hoopis valgusküllasemaks, kuigi kartsin just vastupidist.

Värvidest ja värvimisest rääkides, siis võib-olla märkasite nii mööblil kui ka plaatidel rullijälgi… Jep, tulemus pole ideaalne. Mööblivärv on poolmatt, aga ma ütleksin pigem, et see on poolläikiv ja see läige toob rullijäljed esile. Varem olen mööblit ainult pintsliga värvitud, nii et rulliga ei ole ma ilmselt kõige osavam, sest muidu poleks need jäljed üldse sisse jäänudki.

Teine asi on see, et värvisime veebruaris-märtsis, kui õues oli hall ja toas hämar. Mööbli puhul rullijäljed ei häiri, aga plaatide puhul küll ja need värvin mingi päev veel korra üle, seekord heas päevavalguses ja selle langemise suunas. Enne värvisin lambivalguses suunaga akna poole, samal ajal oli toas nii soe ja kuiv, et värv kuivas põhimõtteliselt kohe ära ning parandusi teha ei saanud. Suur viga oli ka see, et rullisin nii kaua, kuni rull oli peaaegu kuiv, aga see jätabki jäljed sisse, rulliga värvides peab see kogu aeg värvist märg olema. Kui keegi hakkab omal selliseid värvimistöid tegema, siis tehke seda päevavalguses, vähe jahedama ilmaga ja avatud aknaga ning värviga ärge koonerdage, siis peaks tulemus kohe hea saama.

Vaatamata rullijälgedele on köök siiski palju ilusam kui enne:

Värvidega olen iseenesest rahul – tulemus on tugev, libe ja pestav. Enamus mööblist siin korteris on värvitud Fusioni värvidega ja pean tõdema, et kuigi tulemus on ilus matt, ei tule plekid pestes maha ning tolmu on ka raske võtta, sest märg lapp ei taha värvi peal hästi libiseda. Laste kirjutuslauad on vaatamata tought coatile kõvasti vatti saanud, nii et kööki ma Fusioniga värvida ei julgenud, tahtsin midagi tugevamat ja päriselt pestavat. Praegu tundub, et Viva Colori mööblivärv on vastupidavam, olen kapiustelt juba igasuguseid plekke maha nühkinud ja veepritsmeid kuivatanud ning mingeid jälgi nendest alles pole jäänud. Sama lugu plaatidega, kõik plekid on märja lapiga maha tulnud, aga värv ise mitte.

Seinavärvide puhul ajasime seekord suuremaid numbreid taga, sest viimase iluravi ajal sai värvitud siidmati Satiniga, millelt samuti ei tulnud plekid maha, aga nüüd valisime niiskuskindlad ja päriselt pestavad värvid, nii et määrdunud lülitite ümbrused võiks edaspidi ajalugu olla. Tulemus on nüüd muidugi veidi rohkem läikiv, aga parem olgu puhas ja läikiv, kui ilus matt, aga plekke täis.

Kõik ei ole tegelikult veel päris valmis, aga mul on tunne, et kodu ongi selline koht, mis ei saa kunagi valmis, alati tahaks midagi muuta või lisada. Enne sügishalli tahame laelambid paremate vastu vahetada, teleri kohal võiks riiul olla ja kuna ma uusi ruloosid osta ei raatsi, siis tahaksin proovida olemasolevad halliks värvida ning tumba asemele tuleb leida midagi väiksemat, mis oleks ka diivanilaua eest. Praeguse seisuga on kõik siiski nii valmis, et miski otseselt ei häiri ja õhtupäikese käes ma endiselt imetlen “uut kööki” ning mõtlen, kui õige otsus oli hakata lage värvima.

Laed vajavad värvimist ka magamistubades ja kui me talvel nendeni jõuame, siis ilmselt ei piirdu me ainult lagedega. Enne kortermaja ja korteri rekonstrueerimist midagi suurt muidugi ka ette ei võta, ikka ainult väikesed värvivärskendused ja veidi uut mööblit, aga meie magamistuba peaks pärast siiski hoopis teistsugune välja nägema.

Kui kortermaja rekonstrueerimiseni läheb veel mitu aastat, siis võib küll juhtuda, et peame enne seda vähemalt vannitoas suurema remondiga alustama. Möödunud nädalavahetusel andis kraanikausi äravoolutoru alla, aga õnneks jätsime omal ajal pesumasina taha väikese ava, kust Silver pääses nii palju seina taha, et sai toru ära vahetada. Samasugune toru on ka dušikabiinil, aga kui see lekkima hakkab, siis enam kuskilt seina taha ei pääse ja tuleb hakata lammutama.

Muide, juba kümme aastat tagasi öeldi korteriühistu koosolekul, et keegi vannitoaremonti ei planeeriks, sest varsti läheb torude vahetamiseks ning meie mõtlesime siis, et päris jama, kui tullakse meie üsna värsket vannituba lõhkuma, aga kae nalja – oleme jõudnud hoopis seisu, kus oleks juba vaja hakata remonti tegema, aga ei saa, sest varsti läheb torude vahetamiseks.

Sellest on juba pool aastat möödas, kui Instagramis küsiti kodu ja kodumõtete kohta ning mina tahtsin sellest pikema postituse kirjutada, sest samal ajal oli teistel paljulapselistel blogijatel koduteema majateema aktuaalne ning mul tekkis tunne, et 200 m2 maja on uus norm, mis peaks olema ka meie eesmärk. See tunne ei tekkinud küsimuste põhjal, vaid lihtsalt nende ajastuse ja ilmselt ka enda ebakindluse pärast – sarisigijatest blogijate hulgas olin ikkagi järsku ainus, kes lastekarjaga korteris elab…

Ma ei ole tegelikult pikka aega saanud kuskilt lugeda, et ma sarisigija olen, veel vähem on jäänud kellelegi ette meie kodu, kuid olen halbu kommentaare piisavalt palju näinud, et ette kujutada, millised need antud teemal olla võiksid. Palun seda nüüd mitte väljakutsena võtta, lihtsalt selgitasin, kust see hetkeline ebakindlus pärit oli.

Võib-olla on hea, et ma postituseni alles nüüd jõuan, sest vahepeal on mõtetega nii mõndagi toimunud ehk mõni on muutunud ja mõni on kuskile poole vaikselt liikuma hakanud ning enesekindlus on ka taastunud. Tuul võib muidugi veel suunda muuta, nii et ma ei saa öelda, et meil on nüüd konkreetne siht silme ees, aga on mingi nägemus, millega oleme hakanud aina enam mängima.

Nagu küsimustest ja vastustest näete, siis meie kodu on 80 m2 suur/väike ja me oleme avaramaid elamisi vaadanud küll, kuid suurem kodu sedasi eesmärgiks pole, et koliks ükskõik kuhu, peaasi et on rohkem ruutmeetreid. (Kui mu lugejate hulgas on inimesi, kes ei näe, siis andke endast märku, et teaksin edaspidi teiega rohkem arvestada.)

Öeldakse, et inimene harjub kõigega, eks. Meiegi oleme tänaseks korteris elamisega nii harjunud, et maja igatseme aina harvem ja kui, siis ainult sellist maja, mis on ratsionaalselt mõeldes lähiaastatel välistatud.

Maja puhul ei jää asi ainult ratsionaalse mõtlemise taha, vaid kindlasti ka panga taha. Silveril on küll lootust saada korteri müümise järel 220 000 eurot kodulaenu (seda siis pangaga suhtlemise põhjal, maksimaalse laenusumma kalkulaator näitas palju suuremat numbrit), kuid ilmselt mitte selleks, et Nõmmikule midagi ehitada või mujale hajaasustusse maja osta. Rakvere linna ega isegi Kadrina alevisse me aga maja ei igatse – kui maja, siis ainult selline, kus on ümberringi põllud ja metsad. Naabrid võivad ka olla, aga kaugel.

Mitte et meil naabrite vastu midagi oleks – korteris elades kuuleme neid sageli ja nemad meid kindlasti veel rohkem, kuid mahume kõik kenasti ühte trepikotta ära ja probleeme pole olnud. Maja puhul me lihtsalt eelistame näha enda ümber loodust, mitte vastasmajade aknaid. Praegu on siiski mõistlikum elada alevis sees ja kui aknast peame nägema vastasmajade aknaid, siis parem vaatame neid korterist. Siin vähemalt saame rulood alla tõmmata ning olemegi omaette, aga naabritest ja möödujatest ümbritsetud aias olles pole midagi enda ja muu maailma vahele tõmmata.

Maailmast eraldumiseks on meil mu vanematekodu, kus lähim naaber asub linnulennult 400 meetri kaugusel ja selleks naabriks oleme meie ise oma Nõmmiku projektiga, hehee. Järgmised naabrid asuvad veel kaugemal, nii et näha neid pole ja kuulda on ka vaid soodsa tuule korral. Kokkuvõttes olemegi jõudnud oma mõtetega aina rohkem punkti, kus me ei taha loobuda korteris elamise mugavusest, seda peamiselt logistilises mõttes, aga tahame luua kõrvale enda maailmast eraldumise nurgakese Nõmmikule.

Kuna korter jääks me peamiseks elukohaks veel päris mitmeks aastaks, siis mõtleme tõsiselt ruumipaigutuse muutmisele. Kui varem pidasime ideaalseks varianti saada ühe või teise naaberkorteri arvelt ruumi juurde, siis nüüd kõnetab neljatoalisest kuuetoalise ehitamine rohkem. Peabki kõnetama, sest see on ainus variant (naabrid ei hakka kuskile kolima) ja ilmselt ka mõistlikum, sest isegi kahetoalise arvelt ruumi juurde saades kasvaksid me keskmised kommunaalkulud koos elektri ja veega vähemalt 300 euro peale. Suvekuudel arved nutma ei ajaks, aga talvekuudel oleks küll päris valus maksta üle 400 euro korteris elamise eest – paljudel ei kulu kaks korda suuremates majades ka nii palju.

Teine asi on see, et kõrvalkorteri soetamine ja siis 130 ruutmeetri ühteks tervikuks muutmine tähendaks nii umbes 70 000 euro suurust väljaminekut. Seda raha ei saaks mitte kunagi tagasi. Meil kulus 14 aastat tagasi korteri soetamisele ja remondile ca 50 000 eurot, koos intressidega oleme oma kodu eest maksnud 64 000 eurot, aga korteri turuhind on tänasel päeval heal juhul 45 000. Kusjuures 14 aastat tagasi mõtlesime meie ka, et teeme remondi ära, elame paar aastat sees, siis müüme kallimalt maha ning vahelt saadud raha kasutame maja sissemakseks. Hahahahahahaha! Paar aastat hiljem müüdi Kadrinas neljatoalisi 12 000 euro eest…

Neljatoalisest kuuetoalise ehitamine tähendaks muidugi ka vähemalt 25 000 euro suurust investeeringut. Rahalises mõttes oleks see küll ainult miinuse kasvatamine, aga investeering oleks see meie heaolusse ja kuna me lähima 11 aasta jooksul korterit müüa ei plaani (eeldusel, et keskkool on nii kaua alles), siis ei ole kahju miinust kasvatada.

Tahate kindlasti teada, kuidas saab neljatoalisse korterisse kaks tuba juurde tekitada. Kohe näitan.

See on üks väga vana ja tõetruu plaan, mille 2009. aastal Floorplanneris tegin. Tollasest mööblist ja tehnikast pole midagi peale köögimööbli ja vannitoakapi järel, aga seinad seisavad ikka sama koha peal.

Kui nüüd ehitada seinu lihtsalt juurde, siis saaks hakkama vähema kui 25 000 euroga, aga tahame vanad põrandad taladeni üles võtta ja tervesse korterisse ühtse kena põranda paigaldada. Vannitoas tuleb kõik välja lõhkuda, sest meil on põrand liiga kõrgeks “kasvatatud” ning torude peitmisega oleme väga palju ruumi raisku lasknud. Kui nüüd kõik uuesti teha, siis kindlasti eraldame vetsu ja duširuumi ning võimalusel paigaldame viimasesse samuti wc-poti, et leevendada hommikusi järjekordi.

Jajah, vannitoa osa ei ole nii huvitav, kui kahe lisamagamistoa tekitamine. Ühega on lihtne: meie köök-elutoas on köök tõstetud varasema elutoa poolele, mis tähendab, et vaheseina taastamise järel oleks köögi suuruseks 16 m2 ja vanast väikesest köögist saaks magamistuba. Teise lisamagamistoaga on vähe keerulisem, aga kuna keskmine magamistuba on samuti 16 m2 suur, annab seda poolitada. Alguses mõtlesin teha seda nii, et meile jääks magamiseks aknata harjakapp:

Plaani peale väikese akna olen küll lisanud, et ka harjakapis tekiks mingi õhuvool, kui teistes tubades on aknad lahti, ent valgust sealt tuppa ei tuleks.

Teine variant oleks tuba hoopis pikkupidi poolitada ja ongi igas magamistoas loomulik valgus olemas:

Sellega on muidugi mõned agad, sest akna poolitamiseks on vaja iga korteriomaniku nõusolekut ja võib-olla jääb sellestki väheks ning luba maja välisilme muutmiseks ei anta . Olen siin mõelnud ka kahekordsete akende peale ehk vahesein tuleks ainult aknalauani ja siis mõlemale poole sisemised aknad. Välimise ja sisemiste vahele paigaldaks kardinad, siis ei oleks väljast üldse näha, et ühe suure akna taga on tegelikult kaks väikest tuba.

Need toad jääksid küll naljakalt kitsad, aga ilmselt saabub lastel ükskord aeg, kus nad on elavad parema meelega eraldi kitsastes tubades kui koos ühes avaras. Oma tuba on ikkagi oma tuba.

Kõik viis magamistuba tuleksid umbes kaheksaruutmeetrised, mis on küll väikesed, aga piisavalt suured, et mahutada ära voodi, kirjutuslaud ja riidekapp. Tegelikult ei ole kaheksa ruutmeetrit ühe lapse kohta üldse vähe, praegu jagavad vanemad poisid vaid ruutmeetri võrra suuremat tuba ja selle “lisaruutmeetri” võtab ka meriseapuur ära ning keegi ei kurda.

Minnes magamistubade juurest elutoa juurde, siis ilmselt panite juba tähele, et see päris ära ei kao. Meie avatud köök-elutuba-esik muutuks lihtsalt avatud köök-esik-elutoaks, seda panipaiga, väikese koridori ja jupikese meie praeguse magamistoa arvelt. Elutoaks tekkivat nurgakest on ehk palju nimetada, aga hubane telerinurk oleks see küll.

Millal me võiksime nende mõtete realiseerimiseni jõuda, seda ma ei tea. Ümberehituse tahaksime sättida ajale, mil tehakse terves kortermajas suuri ehitustöid, aga mul pole aimugi, millal või millises mahus see juhtub. Plaane on tehtud siin paar aastat, loodetud sai ka Kredexi rekonstrueerimistoetusele, aga praegu neid ei jagata, nii et hetkel on kõik vist veel lahtine. Projekt sai kevadel muidu valmis ja kui see peaks ükskord töösse minema, siis saame endale nii ilusa ja kaasaegse kortermaja, et me veel vähem tahame siit ära kolida…

Kui meie kodu saab uue ilme nii väljast kui seest ja tube ka juurde, siis ma tõesti ei näe mingit vajadust leida suurem pind. Minu jaoks on väikesele pinnale suure kodu loomine palju huvitavam väljakutse. Eesmärk ei oleks siin ainult seinu liigutada, vaid vähendada ka mööbli gabariite ja asjade arvu, et anda elamisse õhku juurde. Ma üldse ei kahtle, et kuueliikmelist perekonda (koos koera, kahe kassi, merisea ja nelja rotiga) annab mugavalt ja isegi näiliselt avaralt 80-le ruutmeetrile paigutada nii, et kõigile leidub nurgake omaette olemiseks. Selline väljakutse on minu jaoks isegi põnevam, kui oleks poole suurema korteri või kaks korda suurema maja sisustamine

Nii et jah, maja ostmise mõtteid meil enam peas ei ole, sest laenuvabaduse (või siis madala laenukoormuse) mõte meeldib rohkem ja kui mahutame end praegusesse korterisse paremini ära ning suudame aja jooksul Nõmmikule väikese suvekodu püsti panna, siis on meil olemas kõik ja rohkemgi veel ning raha jääb üle ka muuks.

Praegu on naljakas neid talviseid vastuseid lugeda, sest seal tõin samamoodi välja, et korteris edasi elades saaksime lubada reisimist, tõukoera, breketeid. Universum haaras vist kohe sõnasabast kinni, sest tõukoer tuli ootamatult ruttu ning järgmisel kuul saan breketid ka, kuigi sügisel ma selleks aastaks endale aega ei saanud. (Sain Esimesele mõeldud aja nüüd endale, tema jääb veel aastaks või paariks jälgimisele.) Heh, hakka või arvama, et jõuame sedasi tänavu veel Legolandi ka…

Muide, universumist rääkides, siis korterisse tagasi kolides kirjutasin, et hiljemalt viie aasta pärast on meil taas maja. Sellest on viis aastat möödas ja meil on nüüd maja, täitsa süllekukkunud veel. On küll elamiskõlbmatu ja taastamatu, aga siiski maja, eks. Ma ütlen teile, see universumi asi toimib, aga õppige minu vigadest ja sõnastage oma soove täpsemalt.

Aa, korteriinimesed, andke teada, kes selle postituse järel oma kodu uue pilguga vaatasid ja sinna tube juurde mahutasid.

Enamus teist on ilmselt näinud aprillikuu Anne & Stiili artiklit, mille Britt minu “13 aastat orgasmita” postituse põhjal kirjutas. Osad teist nägid kindlasti ka sellele järgnenud Instagrami storysid ja aimavad, millest ma üle ei saa… Artiklit ennast ma ei lingi, kuigi see sai nii hea, et endalgi oli põnev lugeda – Britt tegi tõesti suurepärast tööd, aga kahjuks muutis Anne & Stiili veebijuht selle artikli minu jaoks nii halvaks kogemuseks, et pole möödunud päevagi, kus ma pole sellele kibeda tundega mõelnud. Ma ei kahetse, et Britile enda intiimse loo usaldasin, aga see oleks võinud ilmuda mõnes teises ajakirjas, kus austatakse nii allika lugu kui ka loo kirjapanija tööd. On selline ajakiri üldse olemas?

Kurb on see, et kõik oleks olemata, kui ma oma sisetunnet veidigi usaldaksin. Sel ajal, kui Britt ootas minult vastuseid lisaküsimustele, nägi Silveri ema unes, et ma lõin endale kirve jalga ja minu esimene mõte oli, et äkki ma lööngi selle artikliga endale kirve jalga… Aga ma ei tahtnud seda uskuda, sest ma arvasin, et meil kõigil on sama eesmärk – jagada lugu, millega paljud naised saavad samastuda, mis lohutab ja annab lootust, mis veidigi murrab tabuteemat ja julgustab paare oma seksuaalelus avatumad olema. Naiivne, ma tean! Ajakirja eesmärgiks oli saada hoopis võimalikult palju klikke…

Kui Anne & Stiili aprillikuu number välja tuli, siis guugeldasin, et näha, kas minu lugu ikka on seal sees. Oli küll ja rohkem ma sellele ei mõelnud ning artikkel ise Delfi portaalis minuni ei jõudnud. Mõned nädalad hiljem tuli Neljas vanaema juurest koju ja rääkis, et ta nägi vanaisa lugemas uudist, kus oli minu pilt. Tegin selle peale tiiru Delfis, et näha, kas artikkel on toodud rohkem esile… Oli, aga üldse mitte selle pealkirjaga, millega see kuu alguses üleval oli.

Ma ei suuda kirjeldada neid emotsioone, mis mind valdasid, kui nägin, millise pealkirjaga oli saanud minu kogemusest Anne & Stiili top 1 artikkel. Praegugi kisub seest õõnsaks…. Ma ei hakka kõike siia ümber kirjutama, vaid jagan kuvatõmmiseid storydest, mille Instagrami lisasin:

Pealkiri muudeti küll ruttu ära, sest Britt oli see, kes kohe reageeris ja toimetusega ühendust võttis, aga vana pealkirjaga artiklit luges pool meie tutvusringkonda ja kahju oli juba tehtud. Eelkõige siis Silverile – mis te arvate, kuidas tunneb end üks mees olukorras, kui Delfi pealehel on suurelt kirjas, et ta ei suuda oma naist orgasmini viia? Minagi ei tundnud end paremini, sest see pandi kõlama minu suust. Selline samm ajakirja poolt, kellele mina oma väga isikliku loo usaldasin, oli valus ja vastik – ma tundsin end ärakasutatuna…

Rõhutan, et Britile ei heida ma mitte midagi ette, ka temale tuli antud pealkiri halva üllatusena, isegi ebaõiglase üllatusena. Ausalt, mul on Britist sama kahju kui endast, sest ta võttis minu intiimse loo väga professionaalselt kokku ja siis lajatati tema tööle ebaprofessionaalne pealkiri, nagu see oleks tulnud tema sulest – ega siis artikli juures veebijuhi nime pole, ikka Briti oma. Ma loodan, et tema ees vabandati ikka ka ja siiramalt kui minu ees. Minule tuli veebijuhi vabandus läbi Briti, kes omakorda sai selle läbi peatoimetaja – südamest tulnud, eks.

Mõni võib nüüd mõelda ja öelda, et see on ju tõsi, mu abikaasa ei suuda mind orgasmini viia, aga selline mõte ei anna kellelegi õigust suruda minu suhu võõrast tsitaati ja jagada seda Eesti loetuimas uudisteportaalis. Mina sedasi ei mõtle ja Silveri suunal ma midagi sellist öelnud ei ole, vastupidi, olen korduvalt kinnitanud, et tema taha miski ei jää…

Mäletan, kuidas kõigest alguse saanud postituse peale tehti ka Marimelli blogis meelevaldne järeldus, et ma olen saanud 13 aastat sitta seksi – miks ma varem suud lahti ei teinud; miks ma varem ennast ei puudutanud; kas mu mees ei oska oma käsi kasutada jne… Paraku pean järeldajate pettumuseks ütlema, et ma olen end alates varateismeeast puudutanud ja meie magamistoas ei toimu kindlasti vähemat kui nende omas (v.a kuldne vihm ja svingimine, seda tõesti pole olnud) ning oma suud olen ka algusest peale avanud, seda nii rääkimiseks kui muuks. Samuti oskab Silver kasutada oma käsi ja suud ja… Omades sealjuures enda üle täielikku kontrolli. Ei ole me kumbki “pimedas ja teki all” seksijad ning Silver on väga kaugel “maha ja taha” minutimehest, nii et raskusi orgasmi saamisel ei saa mitte kuidagi panna minu tagasihoidlikkuse (ha-haa) või mehe oskamatuse/suutmatuse süüks. Samuti ei saa orgasmi mittesaamisest teha järeldust, et seks on kehv.

Igatahes, Meelise kaastundega mul midagi peale hakata ei olnud, sest minu arvates pole head vahekorda kogenud hoopis need, kes leiavad, et orgasmita seks on sitt. Seda ütlen ma naisena, kes tänaseks kogeb vahekorras olles minutipikkuseid haripunkte, nii et mul on päris äärmuslik võrdlusmoment olemas, aga ikka tunnen, et hea on ka ilma. Kui ma tahaksin seksist saada ainult orgasmi, siis võiksin kohe alguses võtta stimulaatori välja ning minuti või kahega eesmärgini jõuda, aga minu jaoks on seks palju enamat ja mulle meeldib, kui see ka kestab palju kauem, lõppegu see siis orgasmiga või mitte.

Tookord ma Marimelli blogis toimunust välja ei teinud, aga häiritud olin ma sellest küll, eelkõige seetõttu, et minu silmis oldi Silveri suhtes ülekohtused. Seekord ma aga ei suuda juhtunust üle olla, sest enam ei tõestatud oma meelevaldsete järeldustega lihtsalt funktsionaalset lugemisoskamatust, vaid pandi avalikult minu suhu lause, mida ma öelnud ei ole ja mis mõjus Silverile alandavalt.

Pealkirja muutmine tehtud kahju ei kompenseerinud, miski tegelikult ei kompenseeri seda, nii et mingit pikemat vabandust või nännikotti (mida läbi Briti pakuti) ma ei oodanud siis ega oota nüüd, aga mingigi asjalik selgitus oleks ära kulunud. Selle asemel öeldi põhimõtteliselt “sorry, muutsime nüüd pealkirja ära, võid storyd maha võtta” ja seda ka läbi Briti. Paraku jäi pealkirja muutmisest väheks, sest vana pealkirjaga artikkel jäi ikka Facebooki ning selle eemaldamist pidin eraldi paluma. Enne pidin muidugi ise avastama, et see seal on, 31 000 jälgija ees…

Nädalaid hiljem, kui kibe tunne hakkas vaikselt hajuma, jõudsin taas selleni, kuidas minu loo kõige olulisem osa on ikka see, et abikaasaga ma orgasmi ei saa, aga unes teistega saan:

Mainin vahele, et enamasti olen ma ka unenägudes Silveriga, viimati alles eile, täpsemalt saunalaval ja kuigi saun ise oli külm, hakkas meil nii palav, et Silver pidi vahepeal akna sisse lööma, sest avada seda ei saanud. Muud veidrat juhtus seal ka ja saun ise oli nii tahmane, et Silver nägi välja nagu söekaevur, aga see oli siiski erootiline unenägu ja lõppes sellega, millega erootilised unenäod sageli lõppevad.

Minnes kuvatõmmiste juurde, siis need on tehtud 10. mail, mil artikkel ise oli ammu uue pealkirjaga, aga seksuoloogi kommentaarist tehtud artikli lõpus viidati minu loole ikka vanaga. Juhin tähelepanu, et too artikkel avaldati 23. aprillil ehk kaks päeva pärast seda, kui soovisin, et vana pealkirjaga artikli jagamine eemaldataks ka Facebookist. Selleks ajaks, kui ma seksuoloogi kommentaariga artikli avastasin, oli vana pealkirjaga viide taas tuhandeteni jõudnud. Kahetsusväärne, et ma jälle pettuma pidin, eks.

Jagan kirjavahetust ka veebijuhi endaga:

Täpsustan, et esimeses kirjas pidasin silmas tagasisidet Instagramis, lihtsalt mõtted olid Facebooki juures. Aga jah, see on kõik, viimasele kirjale ma vastust ei saanud, ent vähemalt kadus seksuoloogi suure avalduse alt vale viide.

Ma tõesti oleksin tahtnud teada, mida veebijuht mõtles, kui artiklile sellise pealkirja pani. Oli tema jaoks sellel humoorikas alatoon või ta tahtiski jätta mulje, et üks naine jagab Delfis avalikult lugu oma saamatust abikaasast… Või oli tal lihtsalt nii kiire, et ruttu klopsis midagi kokku… Nagu näete, siis küsisin seda tema enda käest ka, aga selgitust ei saanud ning vabandamine oli endiselt selline, et saaks asja vaid kiiresti kaelast, töö ootab.

Kas pole irooniline, et veebijuht tegigi vaid oma tööd ja sai selle eest tasu (võib-olla klikkide pealt veel preemiatki), Britt sai artikli kirjutamise eest tasu, Penelope sai pildi eest tasu, Anne & Stiil sai top 1 veebiartikli ning mina sain ärakasutatud ja Silver alandatud… Kes veel tahab anda oma panust tabude murdmisse?

Ma lohutangi end sellega, et on olnud hetki, kus mulle oleks taoline kogemuslugu väga palju andnud, mistõttu loodan, et sain anda selle artikliga paljudele naistele ja ka meestele seda, mida nad parajasti vajasid. Olgu selleks siis või vajadus tunda end paremana.

Minnes korra veel artikli juurde tagasi, siis üks asi on veel, mis on selle juures valesti – pilt, mida loo illustreerimiseks kasutati:

Lõik lõppeb kenasti kinnitusega, et mul on kõik hästi, sest seks on minu jaoks nauditav ka orgasmita, ent kõrval on artikli ilmestamiseks frustreeritud mees ja naine, mis on sama kontekstiväline kui veebijuhi klaviatuurist ilmunud pealkiri. Kus on loogika, kui pikale positiivse alatooniga kogemusloole lisatakse pealkirjaks justkui pettunud naise etteheide ning lugu ennast illustreeritakse voodiserval istuva rahulolematu paariga? Kui ajakirja suunaks on tabuteemade kaotamine, siis ehk tasuks esmalt enda eelarvamustest lahti saada…

Postituse mõte ei ole tegelikult kriitika ajakirja suunal, vaid rohkem see, et kõik, kes nägid artiklit ebasobiva pealkirjaga, aga mu storysid Instagramis ei näinud, teaksid, et need ei olnud minu sõnad. On muidugi jälgijaid, kes aimasid seda, sest tagasisideks ütlesid päris mitu inimest, et see pealkiri ei kõlanudki üldse minulikult (ega Briti moodi), aga tean, et oli ka neid, kes käisid artikli vaid korra silmadega üle ja keskendusidki ainult pealkirjale. Väikeses kohas on see ikka väga kõneväärne, kui keegi kirjutab Delfi esilehel oma mehe kohta, et too ei suuda teda orgasmini viia. Mitte et teema ise ei pannud küla kihama küsimusega, kas teised on ka juba näinud, mida Priidu tütar Delfis jagab… Pani küll ja mul on sellest suva, kuni saadakse aru, et artikkel räägib minust (puudutades samal ajal iga teist naist), aga sellest mul enam suva ei ole, kui Silverist saab külas “see mees, kes ei oska oma naist rahuldada”. Oskab küll, isegi nii hästi, et mul ei ole selleks orgasmi vaja.

Nii, nüüd on küll kõik öeldud ja mul hakkas palju kergem. Päriselt! Ma lugesin postituse läbi ja mul ei tekkinud enam mingeid emotsioone, kõik on endast välja lastud. Tundub, et ma ikkagi saan üle.