Sellest on juba pool aastat möödas, kui Instagramis küsiti kodu ja kodumõtete kohta ning mina tahtsin sellest pikema postituse kirjutada, sest samal ajal oli teistel paljulapselistel blogijatel koduteema majateema aktuaalne ning mul tekkis tunne, et 200 m2 maja on uus norm, mis peaks olema ka meie eesmärk. See tunne ei tekkinud küsimuste põhjal, vaid lihtsalt nende ajastuse ja ilmselt ka enda ebakindluse pärast – sarisigijatest blogijate hulgas olin ikkagi järsku ainus, kes lastekarjaga korteris elab…

Ma ei ole tegelikult pikka aega saanud kuskilt lugeda, et ma sarisigija olen, veel vähem on jäänud kellelegi ette meie kodu, kuid olen halbu kommentaare piisavalt palju näinud, et ette kujutada, millised need antud teemal olla võiksid. Palun seda nüüd mitte väljakutsena võtta, lihtsalt selgitasin, kust see hetkeline ebakindlus pärit oli.

Võib-olla on hea, et ma postituseni alles nüüd jõuan, sest vahepeal on mõtetega nii mõndagi toimunud ehk mõni on muutunud ja mõni on kuskile poole vaikselt liikuma hakanud ning enesekindlus on ka taastunud. Tuul võib muidugi veel suunda muuta, nii et ma ei saa öelda, et meil on nüüd konkreetne siht silme ees, aga on mingi nägemus, millega oleme hakanud aina enam mängima.

Nagu küsimustest ja vastustest näete, siis meie kodu on 80 m2 suur/väike ja me oleme avaramaid elamisi vaadanud küll, kuid suurem kodu sedasi eesmärgiks pole, et koliks ükskõik kuhu, peaasi et on rohkem ruutmeetreid. (Kui mu lugejate hulgas on inimesi, kes ei näe, siis andke endast märku, et teaksin edaspidi teiega rohkem arvestada.)

Öeldakse, et inimene harjub kõigega, eks. Meiegi oleme tänaseks korteris elamisega nii harjunud, et maja igatseme aina harvem ja kui, siis ainult sellist maja, mis on ratsionaalselt mõeldes lähiaastatel välistatud.

Maja puhul ei jää asi ainult ratsionaalse mõtlemise taha, vaid kindlasti ka panga taha. Silveril on küll lootust saada korteri müümise järel 220 000 eurot kodulaenu (seda siis pangaga suhtlemise põhjal, maksimaalse laenusumma kalkulaator näitas palju suuremat numbrit), kuid ilmselt mitte selleks, et Nõmmikule midagi ehitada või mujale hajaasustusse maja osta. Rakvere linna ega isegi Kadrina alevisse me aga maja ei igatse – kui maja, siis ainult selline, kus on ümberringi põllud ja metsad. Naabrid võivad ka olla, aga kaugel.

Mitte et meil naabrite vastu midagi oleks – korteris elades kuuleme neid sageli ja nemad meid kindlasti veel rohkem, kuid mahume kõik kenasti ühte trepikotta ära ja probleeme pole olnud. Maja puhul me lihtsalt eelistame näha enda ümber loodust, mitte vastasmajade aknaid. Praegu on siiski mõistlikum elada alevis sees ja kui aknast peame nägema vastasmajade aknaid, siis parem vaatame neid korterist. Siin vähemalt saame rulood alla tõmmata ning olemegi omaette, aga naabritest ja möödujatest ümbritsetud aias olles pole midagi enda ja muu maailma vahele tõmmata.

Maailmast eraldumiseks on meil mu vanematekodu, kus lähim naaber asub linnulennult 400 meetri kaugusel ja selleks naabriks oleme meie ise oma Nõmmiku projektiga, hehee. Järgmised naabrid asuvad veel kaugemal, nii et näha neid pole ja kuulda on ka vaid soodsa tuule korral. Kokkuvõttes olemegi jõudnud oma mõtetega aina rohkem punkti, kus me ei taha loobuda korteris elamise mugavusest, seda peamiselt logistilises mõttes, aga tahame luua kõrvale enda maailmast eraldumise nurgakese Nõmmikule.

Kuna korter jääks me peamiseks elukohaks veel päris mitmeks aastaks, siis mõtleme tõsiselt ruumipaigutuse muutmisele. Kui varem pidasime ideaalseks varianti saada ühe või teise naaberkorteri arvelt ruumi juurde, siis nüüd kõnetab neljatoalisest kuuetoalise ehitamine rohkem. Peabki kõnetama, sest see on ainus variant (naabrid ei hakka kuskile kolima) ja ilmselt ka mõistlikum, sest isegi kahetoalise arvelt ruumi juurde saades kasvaksid me keskmised kommunaalkulud koos elektri ja veega vähemalt 300 euro peale. Suvekuudel arved nutma ei ajaks, aga talvekuudel oleks küll päris valus maksta üle 400 euro korteris elamise eest – paljudel ei kulu kaks korda suuremates majades ka nii palju.

Teine asi on see, et kõrvalkorteri soetamine ja siis 130 ruutmeetri ühteks tervikuks muutmine tähendaks nii umbes 70 000 euro suurust väljaminekut. Seda raha ei saaks mitte kunagi tagasi. Meil kulus 14 aastat tagasi korteri soetamisele ja remondile ca 50 000 eurot, koos intressidega oleme oma kodu eest maksnud 64 000 eurot, aga korteri turuhind on tänasel päeval heal juhul 45 000. Kusjuures 14 aastat tagasi mõtlesime meie ka, et teeme remondi ära, elame paar aastat sees, siis müüme kallimalt maha ning vahelt saadud raha kasutame maja sissemakseks. Hahahahahahaha! Paar aastat hiljem müüdi Kadrinas neljatoalisi 12 000 euro eest…

Neljatoalisest kuuetoalise ehitamine tähendaks muidugi ka vähemalt 25 000 euro suurust investeeringut. Rahalises mõttes oleks see küll ainult miinuse kasvatamine, aga investeering oleks see meie heaolusse ja kuna me lähima 11 aasta jooksul korterit müüa ei plaani (eeldusel, et keskkool on nii kaua alles), siis ei ole kahju miinust kasvatada.

Tahate kindlasti teada, kuidas saab neljatoalisse korterisse kaks tuba juurde tekitada. Kohe näitan.

See on üks väga vana ja tõetruu plaan, mille 2009. aastal Floorplanneris tegin. Tollasest mööblist ja tehnikast pole midagi peale köögimööbli ja vannitoakapi järel, aga seinad seisavad ikka sama koha peal.

Kui nüüd ehitada seinu lihtsalt juurde, siis saaks hakkama vähema kui 25 000 euroga, aga tahame vanad põrandad taladeni üles võtta ja tervesse korterisse ühtse kena põranda paigaldada. Vannitoas tuleb kõik välja lõhkuda, sest meil on põrand liiga kõrgeks “kasvatatud” ning torude peitmisega oleme väga palju ruumi raisku lasknud. Kui nüüd kõik uuesti teha, siis kindlasti eraldame vetsu ja duširuumi ning võimalusel paigaldame viimasesse samuti wc-poti, et leevendada hommikusi järjekordi.

Jajah, vannitoa osa ei ole nii huvitav, kui kahe lisamagamistoa tekitamine. Ühega on lihtne: meie köök-elutoas on köök tõstetud varasema elutoa poolele, mis tähendab, et vaheseina taastamise järel oleks köögi suuruseks 16 m2 ja vanast väikesest köögist saaks magamistuba. Teise lisamagamistoaga on vähe keerulisem, aga kuna keskmine magamistuba on samuti 16 m2 suur, annab seda poolitada. Alguses mõtlesin teha seda nii, et meile jääks magamiseks aknata harjakapp:

Plaani peale väikese akna olen küll lisanud, et ka harjakapis tekiks mingi õhuvool, kui teistes tubades on aknad lahti, ent valgust sealt tuppa ei tuleks.

Teine variant oleks tuba hoopis pikkupidi poolitada ja ongi igas magamistoas loomulik valgus olemas:

Sellega on muidugi mõned agad, sest akna poolitamiseks on vaja iga korteriomaniku nõusolekut ja võib-olla jääb sellestki väheks ning luba maja välisilme muutmiseks ei anta . Olen siin mõelnud ka kahekordsete akende peale ehk vahesein tuleks ainult aknalauani ja siis mõlemale poole sisemised aknad. Välimise ja sisemiste vahele paigaldaks kardinad, siis ei oleks väljast üldse näha, et ühe suure akna taga on tegelikult kaks väikest tuba.

Need toad jääksid küll naljakalt kitsad, aga ilmselt saabub lastel ükskord aeg, kus nad on elavad parema meelega eraldi kitsastes tubades kui koos ühes avaras. Oma tuba on ikkagi oma tuba.

Kõik viis magamistuba tuleksid umbes kaheksaruutmeetrised, mis on küll väikesed, aga piisavalt suured, et mahutada ära voodi, kirjutuslaud ja riidekapp. Tegelikult ei ole kaheksa ruutmeetrit ühe lapse kohta üldse vähe, praegu jagavad vanemad poisid vaid ruutmeetri võrra suuremat tuba ja selle “lisaruutmeetri” võtab ka meriseapuur ära ning keegi ei kurda.

Minnes magamistubade juurest elutoa juurde, siis ilmselt panite juba tähele, et see päris ära ei kao. Meie avatud köök-elutuba-esik muutuks lihtsalt avatud köök-esik-elutoaks, seda panipaiga, väikese koridori ja jupikese meie praeguse magamistoa arvelt. Elutoaks tekkivat nurgakest on ehk palju nimetada, aga hubane telerinurk oleks see küll.

Millal me võiksime nende mõtete realiseerimiseni jõuda, seda ma ei tea. Ümberehituse tahaksime sättida ajale, mil tehakse terves kortermajas suuri ehitustöid, aga mul pole aimugi, millal või millises mahus see juhtub. Plaane on tehtud siin paar aastat, loodetud sai ka Kredexi rekonstrueerimistoetusele, aga praegu neid ei jagata, nii et hetkel on kõik vist veel lahtine. Projekt sai kevadel muidu valmis ja kui see peaks ükskord töösse minema, siis saame endale nii ilusa ja kaasaegse kortermaja, et me veel vähem tahame siit ära kolida…

Kui meie kodu saab uue ilme nii väljast kui seest ja tube ka juurde, siis ma tõesti ei näe mingit vajadust leida suurem pind. Minu jaoks on väikesele pinnale suure kodu loomine palju huvitavam väljakutse. Eesmärk ei oleks siin ainult seinu liigutada, vaid vähendada ka mööbli gabariite ja asjade arvu, et anda elamisse õhku juurde. Ma üldse ei kahtle, et kuueliikmelist perekonda (koos koera, kahe kassi, merisea ja nelja rotiga) annab mugavalt ja isegi näiliselt avaralt 80-le ruutmeetrile paigutada nii, et kõigile leidub nurgake omaette olemiseks. Selline väljakutse on minu jaoks isegi põnevam, kui oleks poole suurema korteri või kaks korda suurema maja sisustamine

Nii et jah, maja ostmise mõtteid meil enam peas ei ole, sest laenuvabaduse (või siis madala laenukoormuse) mõte meeldib rohkem ja kui mahutame end praegusesse korterisse paremini ära ning suudame aja jooksul Nõmmikule väikese suvekodu püsti panna, siis on meil olemas kõik ja rohkemgi veel ning raha jääb üle ka muuks.

Praegu on naljakas neid talviseid vastuseid lugeda, sest seal tõin samamoodi välja, et korteris edasi elades saaksime lubada reisimist, tõukoera, breketeid. Universum haaras vist kohe sõnasabast kinni, sest tõukoer tuli ootamatult ruttu ning järgmisel kuul saan breketid ka, kuigi sügisel ma selleks aastaks endale aega ei saanud. (Sain Esimesele mõeldud aja nüüd endale, tema jääb veel aastaks või paariks jälgimisele.) Heh, hakka või arvama, et jõuame sedasi tänavu veel Legolandi ka…

Muide, universumist rääkides, siis korterisse tagasi kolides kirjutasin, et hiljemalt viie aasta pärast on meil taas maja. Sellest on viis aastat möödas ja meil on nüüd maja, täitsa süllekukkunud veel. On küll elamiskõlbmatu ja taastamatu, aga siiski maja, eks. Ma ütlen teile, see universumi asi toimib, aga õppige minu vigadest ja sõnastage oma soove täpsemalt.

Aa, korteriinimesed, andke teada, kes selle postituse järel oma kodu uue pilguga vaatasid ja sinna tube juurde mahutasid.

Enamus teist on ilmselt näinud aprillikuu Anne & Stiili artiklit, mille Britt minu “13 aastat orgasmita” postituse põhjal kirjutas. Osad teist nägid kindlasti ka sellele järgnenud Instagrami storysid ja aimavad, millest ma üle ei saa… Artiklit ennast ma ei lingi, kuigi see sai nii hea, et endalgi oli põnev lugeda – Britt tegi tõesti suurepärast tööd, aga kahjuks muutis Anne & Stiili veebijuht selle artikli minu jaoks nii halvaks kogemuseks, et pole möödunud päevagi, kus ma pole sellele kibeda tundega mõelnud. Ma ei kahetse, et Britile enda intiimse loo usaldasin, aga see oleks võinud ilmuda mõnes teises ajakirjas, kus austatakse nii allika lugu kui ka loo kirjapanija tööd. On selline ajakiri üldse olemas?

Kurb on see, et kõik oleks olemata, kui ma oma sisetunnet veidigi usaldaksin. Sel ajal, kui Britt ootas minult vastuseid lisaküsimustele, nägi Silveri ema unes, et ma lõin endale kirve jalga ja minu esimene mõte oli, et äkki ma lööngi selle artikliga endale kirve jalga… Aga ma ei tahtnud seda uskuda, sest ma arvasin, et meil kõigil on sama eesmärk – jagada lugu, millega paljud naised saavad samastuda, mis lohutab ja annab lootust, mis veidigi murrab tabuteemat ja julgustab paare oma seksuaalelus avatumad olema. Naiivne, ma tean! Ajakirja eesmärgiks oli saada hoopis võimalikult palju klikke…

Kui Anne & Stiili aprillikuu number välja tuli, siis guugeldasin, et näha, kas minu lugu ikka on seal sees. Oli küll ja rohkem ma sellele ei mõelnud ning artikkel ise Delfi portaalis minuni ei jõudnud. Mõned nädalad hiljem tuli Neljas vanaema juurest koju ja rääkis, et ta nägi vanaisa lugemas uudist, kus oli minu pilt. Tegin selle peale tiiru Delfis, et näha, kas artikkel on toodud rohkem esile… Oli, aga üldse mitte selle pealkirjaga, millega see kuu alguses üleval oli.

Ma ei suuda kirjeldada neid emotsioone, mis mind valdasid, kui nägin, millise pealkirjaga oli saanud minu kogemusest Anne & Stiili top 1 artikkel. Praegugi kisub seest õõnsaks…. Ma ei hakka kõike siia ümber kirjutama, vaid jagan kuvatõmmiseid storydest, mille Instagrami lisasin:

Pealkiri muudeti küll ruttu ära, sest Britt oli see, kes kohe reageeris ja toimetusega ühendust võttis, aga vana pealkirjaga artiklit luges pool meie tutvusringkonda ja kahju oli juba tehtud. Eelkõige siis Silverile – mis te arvate, kuidas tunneb end üks mees olukorras, kui Delfi pealehel on suurelt kirjas, et ta ei suuda oma naist orgasmini viia? Minagi ei tundnud end paremini, sest see pandi kõlama minu suust. Selline samm ajakirja poolt, kellele mina oma väga isikliku loo usaldasin, oli valus ja vastik – ma tundsin end ärakasutatuna…

Rõhutan, et Britile ei heida ma mitte midagi ette, ka temale tuli antud pealkiri halva üllatusena, isegi ebaõiglase üllatusena. Ausalt, mul on Britist sama kahju kui endast, sest ta võttis minu intiimse loo väga professionaalselt kokku ja siis lajatati tema tööle ebaprofessionaalne pealkiri, nagu see oleks tulnud tema sulest – ega siis artikli juures veebijuhi nime pole, ikka Briti oma. Ma loodan, et tema ees vabandati ikka ka ja siiramalt kui minu ees. Minule tuli veebijuhi vabandus läbi Briti, kes omakorda sai selle läbi peatoimetaja – südamest tulnud, eks.

Mõni võib nüüd mõelda ja öelda, et see on ju tõsi, mu abikaasa ei suuda mind orgasmini viia, aga selline mõte ei anna kellelegi õigust suruda minu suhu võõrast tsitaati ja jagada seda Eesti loetuimas uudisteportaalis. Mina sedasi ei mõtle ja Silveri suunal ma midagi sellist öelnud ei ole, vastupidi, olen korduvalt kinnitanud, et tema taha miski ei jää…

Mäletan, kuidas kõigest alguse saanud postituse peale tehti ka Marimelli blogis meelevaldne järeldus, et ma olen saanud 13 aastat sitta seksi – miks ma varem suud lahti ei teinud; miks ma varem ennast ei puudutanud; kas mu mees ei oska oma käsi kasutada jne… Paraku pean järeldajate pettumuseks ütlema, et ma olen end alates varateismeeast puudutanud ja meie magamistoas ei toimu kindlasti vähemat kui nende omas (v.a kuldne vihm ja svingimine, seda tõesti pole olnud) ning oma suud olen ka algusest peale avanud, seda nii rääkimiseks kui muuks. Samuti oskab Silver kasutada oma käsi ja suud ja… Omades sealjuures enda üle täielikku kontrolli. Ei ole me kumbki “pimedas ja teki all” seksijad ning Silver on väga kaugel “maha ja taha” minutimehest, nii et raskusi orgasmi saamisel ei saa mitte kuidagi panna minu tagasihoidlikkuse (ha-haa) või mehe oskamatuse/suutmatuse süüks. Samuti ei saa orgasmi mittesaamisest teha järeldust, et seks on kehv.

Igatahes, Meelise kaastundega mul midagi peale hakata ei olnud, sest minu arvates pole head vahekorda kogenud hoopis need, kes leiavad, et orgasmita seks on sitt. Seda ütlen ma naisena, kes tänaseks kogeb vahekorras olles minutipikkuseid haripunkte, nii et mul on päris äärmuslik võrdlusmoment olemas, aga ikka tunnen, et hea on ka ilma. Kui ma tahaksin seksist saada ainult orgasmi, siis võiksin kohe alguses võtta stimulaatori välja ning minuti või kahega eesmärgini jõuda, aga minu jaoks on seks palju enamat ja mulle meeldib, kui see ka kestab palju kauem, lõppegu see siis orgasmiga või mitte.

Tookord ma Marimelli blogis toimunust välja ei teinud, aga häiritud olin ma sellest küll, eelkõige seetõttu, et minu silmis oldi Silveri suhtes ülekohtused. Seekord ma aga ei suuda juhtunust üle olla, sest enam ei tõestatud oma meelevaldsete järeldustega lihtsalt funktsionaalset lugemisoskamatust, vaid pandi avalikult minu suhu lause, mida ma öelnud ei ole ja mis mõjus Silverile alandavalt.

Pealkirja muutmine tehtud kahju ei kompenseerinud, miski tegelikult ei kompenseeri seda, nii et mingit pikemat vabandust või nännikotti (mida läbi Briti pakuti) ma ei oodanud siis ega oota nüüd, aga mingigi asjalik selgitus oleks ära kulunud. Selle asemel öeldi põhimõtteliselt “sorry, muutsime nüüd pealkirja ära, võid storyd maha võtta” ja seda ka läbi Briti. Paraku jäi pealkirja muutmisest väheks, sest vana pealkirjaga artikkel jäi ikka Facebooki ning selle eemaldamist pidin eraldi paluma. Enne pidin muidugi ise avastama, et see seal on, 31 000 jälgija ees…

Nädalaid hiljem, kui kibe tunne hakkas vaikselt hajuma, jõudsin taas selleni, kuidas minu loo kõige olulisem osa on ikka see, et abikaasaga ma orgasmi ei saa, aga unes teistega saan:

Mainin vahele, et enamasti olen ma ka unenägudes Silveriga, viimati alles eile, täpsemalt saunalaval ja kuigi saun ise oli külm, hakkas meil nii palav, et Silver pidi vahepeal akna sisse lööma, sest avada seda ei saanud. Muud veidrat juhtus seal ka ja saun ise oli nii tahmane, et Silver nägi välja nagu söekaevur, aga see oli siiski erootiline unenägu ja lõppes sellega, millega erootilised unenäod sageli lõppevad.

Minnes kuvatõmmiste juurde, siis need on tehtud 10. mail, mil artikkel ise oli ammu uue pealkirjaga, aga seksuoloogi kommentaarist tehtud artikli lõpus viidati minu loole ikka vanaga. Juhin tähelepanu, et too artikkel avaldati 23. aprillil ehk kaks päeva pärast seda, kui soovisin, et vana pealkirjaga artikli jagamine eemaldataks ka Facebookist. Selleks ajaks, kui ma seksuoloogi kommentaariga artikli avastasin, oli vana pealkirjaga viide taas tuhandeteni jõudnud. Kahetsusväärne, et ma jälle pettuma pidin, eks.

Jagan kirjavahetust ka veebijuhi endaga:

Täpsustan, et esimeses kirjas pidasin silmas tagasisidet Instagramis, lihtsalt mõtted olid Facebooki juures. Aga jah, see on kõik, viimasele kirjale ma vastust ei saanud, ent vähemalt kadus seksuoloogi suure avalduse alt vale viide.

Ma tõesti oleksin tahtnud teada, mida veebijuht mõtles, kui artiklile sellise pealkirja pani. Oli tema jaoks sellel humoorikas alatoon või ta tahtiski jätta mulje, et üks naine jagab Delfis avalikult lugu oma saamatust abikaasast… Või oli tal lihtsalt nii kiire, et ruttu klopsis midagi kokku… Nagu näete, siis küsisin seda tema enda käest ka, aga selgitust ei saanud ning vabandamine oli endiselt selline, et saaks asja vaid kiiresti kaelast, töö ootab.

Kas pole irooniline, et veebijuht tegigi vaid oma tööd ja sai selle eest tasu (võib-olla klikkide pealt veel preemiatki), Britt sai artikli kirjutamise eest tasu, Penelope sai pildi eest tasu, Anne & Stiil sai top 1 veebiartikli ning mina sain ärakasutatud ja Silver alandatud… Kes veel tahab anda oma panust tabude murdmisse?

Ma lohutangi end sellega, et on olnud hetki, kus mulle oleks taoline kogemuslugu väga palju andnud, mistõttu loodan, et sain anda selle artikliga paljudele naistele ja ka meestele seda, mida nad parajasti vajasid. Olgu selleks siis või vajadus tunda end paremana.

Minnes korra veel artikli juurde tagasi, siis üks asi on veel, mis on selle juures valesti – pilt, mida loo illustreerimiseks kasutati:

Lõik lõppeb kenasti kinnitusega, et mul on kõik hästi, sest seks on minu jaoks nauditav ka orgasmita, ent kõrval on artikli ilmestamiseks frustreeritud mees ja naine, mis on sama kontekstiväline kui veebijuhi klaviatuurist ilmunud pealkiri. Kus on loogika, kui pikale positiivse alatooniga kogemusloole lisatakse pealkirjaks justkui pettunud naise etteheide ning lugu ennast illustreeritakse voodiserval istuva rahulolematu paariga? Kui ajakirja suunaks on tabuteemade kaotamine, siis ehk tasuks esmalt enda eelarvamustest lahti saada…

Postituse mõte ei ole tegelikult kriitika ajakirja suunal, vaid rohkem see, et kõik, kes nägid artiklit ebasobiva pealkirjaga, aga mu storysid Instagramis ei näinud, teaksid, et need ei olnud minu sõnad. On muidugi jälgijaid, kes aimasid seda, sest tagasisideks ütlesid päris mitu inimest, et see pealkiri ei kõlanudki üldse minulikult (ega Briti moodi), aga tean, et oli ka neid, kes käisid artikli vaid korra silmadega üle ja keskendusidki ainult pealkirjale. Väikeses kohas on see ikka väga kõneväärne, kui keegi kirjutab Delfi esilehel oma mehe kohta, et too ei suuda teda orgasmini viia. Mitte et teema ise ei pannud küla kihama küsimusega, kas teised on ka juba näinud, mida Priidu tütar Delfis jagab… Pani küll ja mul on sellest suva, kuni saadakse aru, et artikkel räägib minust (puudutades samal ajal iga teist naist), aga sellest mul enam suva ei ole, kui Silverist saab külas “see mees, kes ei oska oma naist rahuldada”. Oskab küll, isegi nii hästi, et mul ei ole selleks orgasmi vaja.

Nii, nüüd on küll kõik öeldud ja mul hakkas palju kergem. Päriselt! Ma lugesin postituse läbi ja mul ei tekkinud enam mingeid emotsioone, kõik on endast välja lastud. Tundub, et ma ikkagi saan üle.

Silver sõitis pühapäeval Soome, mis tähendab, et detsembrini näeme korra kuni kaks kuus. See on meie 18. kevad, kus tema töö (mitte ainult Soome, kus ta on töötanud 9 aastat) meid kaugsuhtesse asetab, nii et midagi uut siin meie jaoks ei ole, aga midagi kergemaks ka ei lähe, ikka on raske nägemiseni jätta. Pühapäev oli meie mõlema jaoks kurb… Silver küll igatses ammu tööle, sest ta ei oska niisama olla ja talle meeldib tema töö, kuid samamoodi meeldime talle meie. Mina oskan niisama olla, oskan ka Silverita olla, kuid tema seltsis on siiski parem.

Seekord saime peaaegu kuus kuud koos olla ja me olimegi põhimõtteliselt terve aja koos – tegime kõike koos, käisime kõikjal koos. Meil tulevad õnneks mõlemad äärmused hästi välja, nii kuust kuusse ninapidi koos olemine kui ka pikalt lahus olemine, ehk meile endiselt sobib selline eluviis. Lahusolekud toovad suhtesse ikkagi mõnusa värskuse, magusa igatsuse, südant kiiremini põksuma paneva ootuse ja toore iha, millesarnast pidevalt koos olles ei tunne. Ma Silveri lahkumist kunagi ei oota, aga sellega kaasnevat taaskohtumist jõuan küll veel temaga koos olles igatsema hakata.

Ühel õhtul enne Silveri ärasõitu lohutasingi end valjuhäälselt ja rääkisin talle, kuidas mulle meeldivad need esimesed ööpäevad, mil me oleme pärast pikka lahusolekut nagu vastarmunud. Ja need esimesed ööd… Silver on enamasti jõudnud koju öösel kella ühe-kahe ajal, aga ükskõik kui pikk päev tal seljataga on olnud, pole me enne varahommikut magama saanud… Kui rääkisin talle, kuidas mulle need ööd meeldivad, siis kuulsin esimest korda, kuidas need meeldivad ka temale ja kuidas ta juba mitu päeva enne kojusõitu meie taaskohtumist ette kujutab. Seda oli hea kuulda, sest ma olen mõnikord arvanud, et ma üksinda tunnen võimendatud tundeid ja liblikaid… Silveri pilgud ja puudutused tõestavad küll vastupidist, aga ma armastan veidi ka kõrvadega, nii et kinnitavad sõnad kuluvad ära, eriti mehe suust, kes sageli sellistest asjadest ei räägi. Kui ma just ise otse ei küsi, mida tuleb päris tihti ette, sest mulle meeldib meie armastuse keeli analüüsida – see on nagu tasuta suhteteraapia, ainult et terapeudita.

Postituse pealkiri jätab mulje, et teen siin juttu kaugsuhtest, ent tegelikult tahtsin sellega lihtsalt öelda, et Silver on taas läinud ja kuigi pühapäeval tundus see maailmalõpuna, siis esmaspäeval oli maailm ikka alles ja mina olukorraga taas kohanenud. Argielu lihtsalt neelab nii kiiresti alla. Silver veel päris kohanenud ei ole, temal on sellega veidi keerulisem, nii kohanemise enda kui selle mahuga, kuid temalgi on tänaseks meeleolu parem kui pühapäeval. Abiks on ka see, et hooaja enda ees tunneb ta tegelikult põnevust, mitte ei ole seal lihtsalt hambad ristis raha teenimas.

See aasta tõotab tulla veel parem kui eelmine ja eelmine oli juba väga hea. Ainult et eelmisel aastal samal ajal oli Silver viimaseid nädalaid vanas kohas, täis pettumust, kahetsust ja viha, millele oli eelnenud teadmatust, kahtlusi ja muresid täis talv. Väga hea oli aasta teine pool, kuigi haavad ei paranenud üleöö… Võib-olla ei parane need kunagi päris ära, aga vähemalt me ei mõtle enam nii palju olnule ega sellele, mis oleks võinud olla. Aasta lõpetasime igatahes täitsa rõõmsatena ja uus on olnud siiani mõnusalt murevaba ning jätkub ilmselt samamoodi. Kui kõik läheb hästi, siis detsembriks on taas kohustuste summa märkimisväärselt vähenenud ja mine tea, äkki vahetame siis minu Chrysleri ka millegi uuema vastu, et autodega seotud peavalud saaks samuti läbi. Ma vist polegi jaganud, et novembris vahetas Silver oma 17 aastat vana Nissan Almera salongisooja Škoda Octavia vastu ega näe enam tagasiteed vanade autode juurde…

Ma olen oma vana autoga iseenesest rahul, aga viimasel ajal on sellega tõesti palju peavalu olnud ning lühikese ajaga on tulnud auto alla panna üle 1000 euro ja umbes sama palju kulub veel, et saada suvel jahutust ja sügisel ülevaatuselt läbi. Mitte et ma praegu ohtlikult kehvas seisus autoga sõidaksin, lihtsalt esiklaasis on pikk mõra ning elektrikalad panevad niiskete ilmadega mootoritule põlema. Variant oleks muidugi kuiva ilmaga ülevaatusel käia, kuid ennast häirib ka, kui mootorituli põleb – ükskord põleb äkki asja pärast, aga ma ei tee välja.

Autodest ma tegelikult ka kirjutama ei tulnud ja kaugsuhtest lihtsalt pole midagi kirjutada, sest me oleme siis teineteisest kaugel – näeme harva, teeme harva… Kodustena tegime rohkem, näiteks koristasime keldrit ja panipaika, käisime suusatamas (mina vähe, Silver väga palju), uuendasime veidi kodu, võtsime koera, osalesime sushikoolitusel (Silver oli grupi ainus mees) ja tegime kodus sushit, õppisime lastega, jalutasime metsas, tegutsesime Nõmmikul jne.

Kui ma oma kõikuva meeleolu ja energiatasemega eksisteerisin vahepeal niisama, siis hoidis Silver kodu piinlikult puhtana, kaanetas ära kõik laste teise poolaasta õpikud-töövihikud (mulle üldse ei meeldi seda teha), remontis autot, hoidis majaesist lumest puhtana ja rookis peale meie parkimisplatside ka naabrite omi, hooldas laste rattaid ning lume sulamise järel käis nendega pikki ringe sõitmas, aitas vanemate juures uued garaažiuksed ehitada ja ette panna, vahetas kõrvalhoonel katuseharja, värvis ja tegi seal veel igasuguseid muid töid, käis minu vanaema juures lahtiseid kahhelplaate kinnitamas ja läks sõbranna sõbrannale appi, kui tolle autol oli rehv katki ja nii edasi ja nii edasi. Silver ei eksisteeri kunagi niisama ja see mulle tema juures meeldibki. Mis talle minu juures meeldib, sellest pole ma siiani aru saanud, aga küllap on selleks mu väikesed käed, nagu ta ükskord välja tõi. Ärge talle öelge, kuid tegelikult on need väikesed ainult tema suurte käelabade kõrval…