Kõik päevad ei ole vennad ja eilne oli üks selline päev, kus ehk oli rohkem kaost kui tavaliselt. Kerge kaos on muidugi igapäevane, aga iga päev ei jää lapsed näiteks kapi alla.
Eile just nii juhtus, kui Esimene (kõige vanem ja targem) tahtis vitriinkapi otsast lauamängu kätte saada. Selle asemel, et paluda minu abi, ronis ta ise mängule järele, kuigi me oleme siin mitu korda rõhutanud, et selliste kappide peale ei tohi ronida, sest need võivad ümber kukkuda. Igatahes kostus ühel hetkel kolin ja Teise vali nutt ning Esimene ütles väga ehmunud häälega: “Palun vabandust, palun vabandust, ma ei tahtnud.” Ma jooksin vaatama, mis juhtus ning nägin esimese asjana, et suur nukuvanker on Teise kõrval maas ja laps nuttis, et vanker kukkus talle peale. Nukuvanker, mis seisis ruumipuudusest tolle kapi otsas. Siis juba nägin ka pikali kappi ja Esimese peanuppu selle alt välja paistmas. Päästsin ta välja ning kallistasime ja nutsime koos.
See oli õnnelik õnnetus. Selliseid kappe on siin kaks, üks köögis ja teine magamistoas. Esimene jäi magamistoas kapi alla, kukkus koos kapi ülemise osaga voodisse tekikuhja peale ning sai ainult muhu silmanurka ja pisikese verevalumi peopessa. Kapi klaasid jäid kõik terveks, ka klaasist riiulid. Ehmatus oli suur, nii temal kui ka minul. Oleks see juhtunud köögis, siis ta oleks kukkunud koos kapiga põrandale – palju kõrgem, kõvem ja valusam kukkumine.
Laps sai õppetunni ja ehmatuse osaliseks said ka teised lapsed. Täna ei ole nad julgenud isegi peakõrgusel olevalt riiulilt midagi võtta, sest äkki kapp kukub ümber. Esimene läheb täitsa paanikasse, kui talle tundub, et keegi läheneb kapile ronimisplaaniga. Ka meie saime õppetunni – lahtiste kappide otsa ei panda lauamänge ega muid asju, mida lapsed võiksid tahta kätte saada. Tegelikult üldse mitte midagi ei tohiks panna, sest laste jaoks on kõik, mis käeulatusest väljas, põnev keelatud vili.
Jah, sellised kapid peaksid hoopis seina küljes kinni olema, kodus meil ongi, aga Soome üürikas ei hakka omavoliliselt seina sisse auke tegema, eriti siis, kui mööbel on ajutiselt meie siinoleku ajaks ümber tõstetud ja tegelikult käib antud kapp üldse teises toas.
See vahejuhtum oli päeva tipp (mitte positiivses mõttes), teised situatsioonid seda ei ületanud, aga tragikoomilised olid küll. Näiteks Neljas võttis märkamatult peotäie margariini ja kadus sellega teise tuppa, kus ta mäkerdas kokku seina, reisivoodi, tooli, enda ja suurema osa tõmbas laiali lendavasse taldrikusse, mille seest nad koos Kolmandaga seda vaikselt sõrmeotsaga nosisid. Ilmselt oli see liiga rammus, sest järgmise asjana kakas ta põrandale. Täpsemalt vaiba peale. Oi, ma armastan potitreeningut…
Edasi läksime ilusat ilma nautima ja käisime esmalt matkarajal vaatamas, kas seekord näeb mägiveiseid lähemalt, aga me ei näinud neid üldse.
Edasi pidime randa minema, aga lapsed avastasid, et ma unustasin mullitajad koju ning neil on neid kindlasti vaja. Okei, kodu oli vaid mõne kilomeetri kaugusel, käisime tõime need ära ja läksime siis edasi randa.
Kui kodus näitas termomeeter 17 kraadi ja õhk tundus jahe, siis seekord oli mere ääres väga kõrvetavalt palav, kuigi varasemalt on just vastupidi olnud – maja juures 20 kraadi sooja ning rannas megatuuline ja külm. Mina olin viimaseks valmis ning lastele võtsin kaasa dressipluusid ja ise olin üsna paksu (ja pikkade varrukatega) kleidiga. Hakkasin oma riietuse valikus kahtlema juba siis, kui sain koha parkla kõige kaugemasse otsa ning randa sai kas kilomeetrise ringiga või otse üle järsu mäe. Ilmselt tulid kõik need sajad autod ilusa ilma pärast kohale ja mina olen ainus lammas pikas kleidis. Etteruttavalt ütlen ära, et olingi.
Läksime meie siis mööda lühemat teed mäest üles, kui avastasime, et mägi kubiseb suurtest punastest sipelgatest. Nagu suvesoojusest oleks vähe olnud, ma pidin ka Neljanda sülle võtma ja temaga järsust liivasest mäest üles jooksma. Poisid jooksid ise, aga Kolmas tegi seda suure nutuga, sest ta kartis sipelgaid. Minu sääremarjad tunnevad seda mäkketõusu ilmselt veel mitu päeva, aga poiste noortel jalgadel pole häda midagi.
Ahjaa, kui parklasse jõudsime, siis Kolmas kurtis, et tal on pissihäda. Me ei olnud üldse 5 minutit tagasi kodu ees mullitajaid otsimas, aga see selleks. Kui olime mäest üles jooksnud, siis näitasin talle ühte põõsast, et äkki käime seal ära, aga tema ütles, et tal ikka ei ole häda. 
Kui lõpuks vee äärde jõudsime, siis hakkas peagi tohutu tammumine pihta – ikka oli pissihäda, ja mitte väike! Meil ei olnud enam kuskile minna ja kaugete põõsasteni poleks jõudnud. Ruttasime siis viiekesi liivaluidete juurde ja otsisime sellise lohukese, kuhu kõikide pilgud ei ulatunud, sai seal oma häda ära teha. Selle viimase osa siis, sest aluspüksid olid puhta märjad ning need rändasid minu kotti.
Edasi oli juba täitsa tore, lapsed mängisid, mina higistasin oma pikas kleidi ja inimesed ümberringi võtsid päikest.
Mõned hullud olid vees ka, kuigi vesi oli jääkülm. Ma katsusin korra varbaga ja rohkem ei tahtnud, aga lapsi külm vesi väga ei heidutanud.
Kuna me seiklesime pool päeva ringi ja jõudsime Härraga üsna samal ajal koju, siis süüa ei olnud ma teinud ja tegelikult olid isegi lõunased nõud veel pesemata. Aga Härra kamandas mu kraanikausi juurest eemale, sest temale meeldib nõusid pesta. Uskumatu mees ikka! Kuna ma kohe ei tahtnud ära minna, sest tundsin, et tema “ma teen ise” taga peitub väike etteheide, siis ta pidi lausa trügima kraanikausi taha, et saaks jumala eest ise nõusid pesta. Ilma igasuguse etteheiteta.
Pärast kooris ta veel potitäie kartuleid, sest ka see meeldib talle. Ütlen ausalt, et temata sööme me väga harva kartuleid (enamasti ainult supi sees), sest mulle üldse ei meeldi neid koorida – see on nii tüütu ja võtab kaua aega. Ükspäev ma siin koorisin ise ja sain villi. Õudne. 😀
Kell on nüüd küll juba nii palju, et räägin pigem üleeilsest, aga mis sest. Hea, et üldse jõudsin kirjutamiseni. Mul on mitu “täna tegime..” poolikut postitust, mida polegi mõtet jätkata, sest ma isegi enam ei mäleta, mida me tollel “tänal” tegime. Et tegelikult ei ole see laste kõrvalt blogimine nii lihtne nagu võib tunduda. Seetõttu ongi paljud postitused teemal “eile”, sest päeval pole olnud võimalust (segamatult) kirjutada ning õhtuti pole olnud jaksu. Täna õhtul oli. 🙂
