Silver sõitis pühapäeval Soome, mis tähendab, et detsembrini näeme korra kuni kaks kuus. See on meie 18. kevad, kus tema töö (mitte ainult Soome, kus ta on töötanud 9 aastat) meid kaugsuhtesse asetab, nii et midagi uut siin meie jaoks ei ole, aga midagi kergemaks ka ei lähe, ikka on raske nägemiseni jätta. Pühapäev oli meie mõlema jaoks kurb… Silver küll igatses ammu tööle, sest ta ei oska niisama olla ja talle meeldib tema töö, kuid samamoodi meeldime talle meie. Mina oskan niisama olla, oskan ka Silverita olla, kuid tema seltsis on siiski parem.

Seekord saime peaaegu kuus kuud koos olla ja me olimegi põhimõtteliselt terve aja koos – tegime kõike koos, käisime kõikjal koos. Meil tulevad õnneks mõlemad äärmused hästi välja, nii kuust kuusse ninapidi koos olemine kui ka pikalt lahus olemine, ehk meile endiselt sobib selline eluviis. Lahusolekud toovad suhtesse ikkagi mõnusa värskuse, magusa igatsuse, südant kiiremini põksuma paneva ootuse ja toore iha, millesarnast pidevalt koos olles ei tunne. Ma Silveri lahkumist kunagi ei oota, aga sellega kaasnevat taaskohtumist jõuan küll veel temaga koos olles igatsema hakata.

Ühel õhtul enne Silveri ärasõitu lohutasingi end valjuhäälselt ja rääkisin talle, kuidas mulle meeldivad need esimesed ööpäevad, mil me oleme pärast pikka lahusolekut nagu vastarmunud. Ja need esimesed ööd… Silver on enamasti jõudnud koju öösel kella ühe-kahe ajal, aga ükskõik kui pikk päev tal seljataga on olnud, pole me enne varahommikut magama saanud… Kui rääkisin talle, kuidas mulle need ööd meeldivad, siis kuulsin esimest korda, kuidas need meeldivad ka temale ja kuidas ta juba mitu päeva enne kojusõitu meie taaskohtumist ette kujutab. Seda oli hea kuulda, sest ma olen mõnikord arvanud, et ma üksinda tunnen võimendatud tundeid ja liblikaid… Silveri pilgud ja puudutused tõestavad küll vastupidist, aga ma armastan veidi ka kõrvadega, nii et kinnitavad sõnad kuluvad ära, eriti mehe suust, kes sageli sellistest asjadest ei räägi. Kui ma just ise otse ei küsi, mida tuleb päris tihti ette, sest mulle meeldib meie armastuse keeli analüüsida – see on nagu tasuta suhteteraapia, ainult et terapeudita.

Postituse pealkiri jätab mulje, et teen siin juttu kaugsuhtest, ent tegelikult tahtsin sellega lihtsalt öelda, et Silver on taas läinud ja kuigi pühapäeval tundus see maailmalõpuna, siis esmaspäeval oli maailm ikka alles ja mina olukorraga taas kohanenud. Argielu lihtsalt neelab nii kiiresti alla. Silver veel päris kohanenud ei ole, temal on sellega veidi keerulisem, nii kohanemise enda kui selle mahuga, kuid temalgi on tänaseks meeleolu parem kui pühapäeval. Abiks on ka see, et hooaja enda ees tunneb ta tegelikult põnevust, mitte ei ole seal lihtsalt hambad ristis raha teenimas.

See aasta tõotab tulla veel parem kui eelmine ja eelmine oli juba väga hea. Ainult et eelmisel aastal samal ajal oli Silver viimaseid nädalaid vanas kohas, täis pettumust, kahetsust ja viha, millele oli eelnenud teadmatust, kahtlusi ja muresid täis talv. Väga hea oli aasta teine pool, kuigi haavad ei paranenud üleöö… Võib-olla ei parane need kunagi päris ära, aga vähemalt me ei mõtle enam nii palju olnule ega sellele, mis oleks võinud olla. Aasta lõpetasime igatahes täitsa rõõmsatena ja uus on olnud siiani mõnusalt murevaba ning jätkub ilmselt samamoodi. Kui kõik läheb hästi, siis detsembriks on taas kohustuste summa märkimisväärselt vähenenud ja mine tea, äkki vahetame siis minu Chrysleri ka millegi uuema vastu, et autodega seotud peavalud saaks samuti läbi. Ma vist polegi jaganud, et novembris vahetas Silver oma 17 aastat vana Nissan Almera salongisooja Škoda Octavia vastu ega näe enam tagasiteed vanade autode juurde…

Ma olen oma vana autoga iseenesest rahul, aga viimasel ajal on sellega tõesti palju peavalu olnud ning lühikese ajaga on tulnud auto alla panna üle 1000 euro ja umbes sama palju kulub veel, et saada suvel jahutust ja sügisel ülevaatuselt läbi. Mitte et ma praegu ohtlikult kehvas seisus autoga sõidaksin, lihtsalt esiklaasis on pikk mõra ning elektrikalad panevad niiskete ilmadega mootoritule põlema. Variant oleks muidugi kuiva ilmaga ülevaatusel käia, kuid ennast häirib ka, kui mootorituli põleb – ükskord põleb äkki asja pärast, aga ma ei tee välja.

Autodest ma tegelikult ka kirjutama ei tulnud ja kaugsuhtest lihtsalt pole midagi kirjutada, sest me oleme siis teineteisest kaugel – näeme harva, teeme harva… Kodustena tegime rohkem, näiteks koristasime keldrit ja panipaika, käisime suusatamas (mina vähe, Silver väga palju), uuendasime veidi kodu, võtsime koera, osalesime sushikoolitusel (Silver oli grupi ainus mees) ja tegime kodus sushit, õppisime lastega, jalutasime metsas, tegutsesime Nõmmikul jne.

Kui ma oma kõikuva meeleolu ja energiatasemega eksisteerisin vahepeal niisama, siis hoidis Silver kodu piinlikult puhtana, kaanetas ära kõik laste teise poolaasta õpikud-töövihikud (mulle üldse ei meeldi seda teha), remontis autot, hoidis majaesist lumest puhtana ja rookis peale meie parkimisplatside ka naabrite omi, hooldas laste rattaid ning lume sulamise järel käis nendega pikki ringe sõitmas, aitas vanemate juures uued garaažiuksed ehitada ja ette panna, vahetas kõrvalhoonel katuseharja, värvis ja tegi seal veel igasuguseid muid töid, käis minu vanaema juures lahtiseid kahhelplaate kinnitamas ja läks sõbranna sõbrannale appi, kui tolle autol oli rehv katki ja nii edasi ja nii edasi. Silver ei eksisteeri kunagi niisama ja see mulle tema juures meeldibki. Mis talle minu juures meeldib, sellest pole ma siiani aru saanud, aga küllap on selleks mu väikesed käed, nagu ta ükskord välja tõi. Ärge talle öelge, kuid tegelikult on need väikesed ainult tema suurte käelabade kõrval…

20. aprill

Kui Silveril algab talvepuhkus, siis kirjutan rohkem. Kui Silver läheb tagasi Soome, siis kirjutan rohkem. Kui lapsed lähevad kooli, siis kirjutan rohkem. Kui lastel algab vaheaeg, siis kirjutan rohkem. Umbes nii ma plaane teen, aga nagu näha, siis ma kirjutan hoopis aina vähem ja vähem…

Nüüd mõtlesin ka, et koolivaheajal on rohkem aega ja võimalusi kirjutada, aga ilmad läksid nii ilusaks, et ma ei taha üldse toas arvuti taga istuda. Tahan hoopis vanemate juures õues olla, koertega metsas käia, Nõmmikul* tegutseda, saunas mõnuleda jne. Vihmaste ilmadega tahaks köögile viimast lihvi anda, pilte sorteerida, albumeid täita ja teha kõike muud peale blogimise. Mitte et ma ei tahaks kirjutada, tahan ikka ja mul on pikk nimekiri erinevatest sündmustest, tegemistest ja mõtetest, mida olen plaaninud teiega jagada, aga iga kord, kui ma arvuti taha istun, siis vahin tuimalt tühja ekraani ega oska kuskilt alustada. Isegi, kui oskan, kaob mingil hetkel mõttelõng käest ja nii mul ongi mustandite all hunnik poolikuid postitusi. Loodan, et see poolikuks ei jää…

*Nõmmiku on me “projekt N”, mida eile Instagramis jagasin. See on mu vanemate naaberkinnistu, kus on väga halvas seisus vana maja, sissekukkunud katusega laut ja kohe ümber kukkuv ait. Meil on selle kinnistuga erinevaid mõtteid, aga mitte ühtegi konkreetset plaani, esmalt katsume hoovi korda saada ja siis vaatame edasi. Võib-olla on järgmine samm aiamaja, võib-olla hoopis lauda tühjaks tegemine (alustuseks katusest), et sinna suvemaja rajada, ei tea. Vara sellele mõelda ka, sest suure tõenäosusega ei jõua me sellel aastal hoovist kaugemale.

Kes mu Instagrami ei jälgi, siis märtsikuu möödus meil köök-elutuba ja esikut uuendades ja ma väga tahaks sellest blogipostituse teha, aga mu uus (ülevärvitud vana) köök pole veel 100% valmis, sest kaua oodatud õhupuhasti paigaldamisega tuli selle kohal asuvalt riiulilt veidi värvi maha ja see pisike valge laiguke ei võimalda lõpptulemusest pilte teha. Päriselt, ma ei ole leidnud mitme nädala jooksul endas nii palju tahtejõudu, et see väike värviparandus ära teha.

Teha tahaks tegelikult rohkem, aga paarisajaeurosest köögimööbli värskendamise eelarvest sai niigi neljakohaline number, nii et uued rulood ja valgustid peavad veel veidi ootama ning mõned väiksemad detailid on ka puudu, näiteks rätikuhoidja, tassiriiul, konksud pajalappidele ja muu selline.

Heh, ja nüüd ongi käes see hetk, kus ma vaatan tuima pilguga ekraani ega oska enam midagi edasi kirjutada.

Rohkem kui nädal hiljem…

Ikka vahin ekraani ega oska kuidagi jätkata. Vahepeal olen muidugi muid asju ka teinud, mitte kõik need päevad sedasi tardunud olnud, aga ei midagi sellist, mida jagada. Tegelikult… Lapsed olid päris elevil, kui ma lubasin neil Nõmmikul peldikut lammutada, nad tegid seda nii suure entusiasmiga, et ma jätsin maja ees enda töö pooleli ja läksin neile sama suure entusiasmiga appi peldikut ümber lükkama. Ei nemad ega mina üksi poleks jõudnud seda teha, kuid neljakesi saime hakkama ja umbes tunniga tõmbasime peldiku juppideks ning põletasime lõkkes ära. See on miski, mida just väga sageli ei tee.

Märkate piltidel Dingot siin ja seal? Ta on alati keset tegevust, ise samal ajal sageli tegevusetu, aga truult meie lähedal. Tänaseks on ta üle kolme kuu meiega olnud, nii et äkki võin juba veidi rõõmustada, et hirmud, mis mul olid seoses koera võtmisega korterisse või üleüldse Austraalia karjakoera võtmisega, pole tõeks saanud. Tahaksin öelda, et oleksime võinud juba ammu koera võtta, aga sellisel juhul poleks meil Dingot, nii et aeg oli õige ja koer veel õigem.

Ma olen muidugi endiselt valmis selleks, et ta alles hakkab aktiivsemaks muutuma ja iseloomu näitama, kuid päris õpikunäide ta siiski ei ole. Olles lugenud tundide või lausa päevade viisi Austraalia karjakoerte kohta, siis võin öelda, et Dingo näol oleme saanud keskmisest suurema isendi, kellel on ka keskmisest suurem lähedusvajadus, ent kes on karjakoera kohta võrdlemisi rahulik ja üldse mitte nii suuline ehk erinevate asjade degusteerimise osas on ta jäänud tagasihoidlikuks ega ole kodus mingit erilist hävitustööd teinud. Unevajadus tundub tal ka keskmisest suurem olema, sest minu arvates ta suurema osa ajast ainult magab ja peeretab naeratab.

Et siis jah, viimastel kuudel ongi mu aur läinud Dingole, kodule, distantsõppele, Nõmmikule ja samas mitte millelegi. Suurema osa talvest olen ma lihtsalt vegeteerinud ja Silver on hoolitsenud pea kõige igapäevase eest… Ei saaks öelda, et ta oleks seda iga jumala päev rõõmuga teinud, aga ta on päris kindlasti pingutanud, et olla minuga mõistev ja kannatlik. See on äkki see osa, kus antidepressandid pole mulle positiivselt mõjunud – olen küll rahulikum ja tasakaalukam, aga ka ükskõiksem ja laisem. Õigemini olin. Pikemad päevad ja päikesepaistelised ilmad on mind vahelduseks täitsa elama pannud. Või siis hakkab mõjuma see, et ma lõpuks võtan regulaarselt toidulisandeid, mitte ei unusta neid vahepeal päevadeks või isegi nädalateks.

Vahepeal ei võtnud ma korralikult ka antidepressante ja see mõjus halvasti nii mulle kui tervele perele. Ise ma sellest aru ei saanud, sest muutusin iga päevaga ebaadekvaatsemaks. Alguse sai see sellest, et karp sai tühjaks, apteek oli pühade pärast kinni ja ravimite võtmisse jäi paaripäevane vahe, mille järel tekkis juba ükskõiksus. Tõin küll uue karbi ära, aga viskasin selle remondikaosest segamini köögikappi ja sinna see jäi, kuni lõpuks tõi Silver mulle vaikiva toetusega antidepressandi ja klaasi vett, mis raputas mind üles. Ma ei hakka kirjeldama, mis enne seda toimus, ma tegelikult isegi ei mäleta seda, aga ma tean, et selle paari nädala jooksul hakkasin ma kõike aina isiklikumalt võtma, igale “rünnakule” vastasin rünnakuga ja lõpuks tundsin end kodus üleliigsena. Mitte ainult kodus, vaid üleüldse. Tänaseks on see möödas ja enam ma ei lase sellisel olukorral tekkida, aga siis olin kindel, et kõik mu tunded on põhjendatud ja mingid tabletid nende osas appi ei tule.

Ma jälle jõllitan ekraani…

Et postitus poolikuks ei jääks, tõmban otsad kokku ja lõpetan musta huumoriga:

Õiendasin mingi asja pärast Teise kallal ja Esimene küsis temalt, mida ta tegi. Teine: “Midagi ei teinud, emmel on lihtsalt rohud võtmata.” (Ei olnud.)

Kas on hilja head uut aastat soovida? See on ikkagi selle aasta esimene postitus…

Kui ma viimati kirjutasin, siis olin vanemate juures ja pidin sinna jääma vähemalt neljaks päevaks, kuid plaanid muutusid. Sain pärast postituse avaldamist kõne, et psühhiaater ei saa mind broneeritud ajal vastu võtta, kuid järgmise päeva hommikul saaks. Mitte siis plaanitust päev hiljem, vaid kohe homme… Mulle tundus see ootamatult ruttu, aga kuna ühtegi muud aega anda polnud, isegi kaugesse tulevikku mitte, siis võtsin selle pakkumise vastu ja sõitsin samal päeval koju. Nii palju siis minu mõnusast vaheldusest – ei läinud ma rohkem vanemate juurde tagasi ja Jämejalga mind ka ei saadetud, kuigi isa avaldas lootust, et ehk saan seal edasi puhata.

Nali naljaks, ma läksin psühhiaatri juurde tervena, aga välja tulin katkisena. Ta küsis selliseid küsimusi, mis rebisid igasugused vanad haavad lahti ja tekitasid minus ka küsimusi. Näiteks tahtis ta teada, kas ja kuidas mind koolis kiusati ning mida mina ja mu vanemad selle peale tegime. Midagi. Mitte midagi. Ma võtsin nuttu tagasi hoides kõik solvangud vastu, enda eest ma seista ei suutnud ja vanemad ka minu kaitseks välja ei astunud. Miks? Kui ma ise käitusin naabritüdrukuga inetult (olin armukade, sest ta oli minust vanem ja sai alati kooli sõites meie autos ees istuda), siis sain korraliku peapesu ja pidin vabandust paluma. Miks minuga lasti inetult käituda? Taolisi küsimusi erinevate teemade kohta tekkis palju ja ma olin pärast visiiti mitu päeva emotsionaalselt väga kurnatud.

Ma saan oma vanematega hästi läbi, me kohtume sageli, mulle meeldib nendega aega veeta, aga raske kott, mida ma psühhiaatri sõnul seljas kannan, on osaliselt nende täidetud. Mitte tahtlikult, sedasi lihtsalt läks, nii et ma ei heida neile midagi ette, aga teraapiakulud võiksime siiski pooleks teha. Nali! Ma ei tea, kas ma üldse lähengi teraapiasse. Tänaseks olen jälle terve, mistõttu ma ei ole kindel, kas ma ikka tahan uuesti ja veel põhjalikumalt minevikku kaevuda ning seal iga kivi alla vaadata. Kergem on jätta need kivid paigale, sest ära need nagunii ei kao ja milleks neid siis niisama kergitada…

Muide, ma üldse ei kahtlegi, et ma enda laste seljakottidesse ka midagi poetan, kuigi üritan anda emana oma parima ja katsun tagada lastele seda, millest ma ise olen puudust tundnud. Mõnikord lihtsalt ei ole minu parim laste jaoks piisavalt hea ja mõned mustrid siiski kipuvad korduma, tahan ma seda või mitte. Ma olen kindel, et ka minu ema andis oma parima ning üritas vältida vigu, mida tegi tema ema ja mida ta siiani kotiga seljas kannab…

Jättes nüüd need seljakotid ja kivid rahule ning minnes selle juurde, miks ma üldse psühhiaatri juurde läksin, siis tegelikult sain ma selle käiguga palju abi. Mulle kirjutati ärevuse vastu antidepressandid, mida olen tänaseks ligi kaks kuud võtnud ja ma saan juba mõnda aega öelda, et need kulusid ära. Ma küll ei tea, kas need koolitee jätkamisele aitaksid kaasa, ent mõte sellest praegu negatiivseid tundeid ei tekita. Üleüldse on igasuguseid negatiivseid emotsioone vähem. Ma ei ärritu enam väga kergelt, ma ei mõtle enam, et minusugune naine ei ole Silveri-sugust meest väärt, ma ei ole enam üdini apaatne ja ma tunnen taas rõõmu asjadest, millest ma vahepeal ei osanud rõõmu tunda…

Mul ei ole ainult emotsionaalselt parem, vaid ka füüsiliselt. Mul ei ole olnud enam imelikke südamelööke (mega tugevad ja kiired 4-5 lööki, millele eelnes veider õõnes tunne, nagu süda poleks hetkeks üldse löönud), mul ei teki enam poolunne jäädes adrenaliinisööste (pekslev süda, õõnes tunne, ärevus, iiveldus), mis varem äratasid mind enne lõplikku uinumist korduvalt üles. Ma higistan vähem ja mu higi haiseb vähem. Varem kogesin sageli ärevushigistamist, millega kaasnes hoopis teistsugune lõhn võrreldes näiteks palavusest tingitud higiga. Ma värisen vähem. Viimati värisesingi psühhiaatri juures ja ikka nii, et hambad plagisesid. Valetan, ma värisesin ka kolm nädalat tagasi, kui sain Austraalia karjakoerte kasvatajalt kinnituse, et soovitud kutsikas saab olema meie, kuid see oli puhas rõõmuvärin.

Kokkuvõttes on mul parem ja alles nüüd saan aru, kui halb mul tegelikult enne oli. Kindlasti läheb veel paremaks, peab minema, sest väsimus siiani päris kadunud ei ole. Reeglina järgneb ühele tegusale päevale kaks sellist päeva, kus ma ainult haigutan ja korraks pikali visates kohe uinun. Viimasel ajal juhtub seda koos koeraga, mille peale Silver naerab, et Dingo pole mitte mind aktiivsemaks muutnud, vaid mina olen energilisest karjakoerast laiskvorsti teinud. Ma näen seda asja aga nii, et koer on alles beebi ja mina lihtsalt panen päeval beebi magama ning uinun koos temaga, ikka juhtub, eks.

Ma kirjutan ühel ilusal päeval meie uuest pereliikmest eraldi postituse, aga kes teda veel näinud ei ole, siis lubage ma tutvustan, tema on Dingo:

View this post on Instagram

A post shared by Liivi Sidron (@kuussidrunit)

Ma plaanisin vähe pikemalt heietada, aga kuna lubasin Instagramis esmaspäeval uut postitust ja esmaspäev hakkab kohe lõppema, siis tõmban otsad kokku ning lähengi Dingo kõrvale magama. Enne ainult käin temaga veel korra õues, et ta ei ajaks mind jälle 5.30 üles, mida ta täna esimest korda tegi, sest pissihäda ei andnud enam asu. Muidu ärkab ta alles siis, kui meil äratuskell heliseb ehk ta on meil esimene beebi, kelle kohta saan öelda, et magab terve öö nagu beebi.

Head ööd!