Ma ei olnud kuni tänaseni kindel, kas ma olen Räpina Aianduskoolis sees või ei ole ja kui olen, siis kas ma ikka lähen… Kui nägin vastuvõetud õpilaste nimekirjas enda nime, siis hakkas süda elevusest kiiremini lööma – ma olen kindel, et lähen õppima!
Kindel ei ole ma selles, kas saan hakkama paralleelselt kahes koolis õppimisega, mis on ühtlasi peamine põhjus, miks ma kahtlesin õppima minemises. Olen küll algusest peale olnud seda meelt, et proovida ju võib, aga ma ei taha proovida kellegi arvelt. Kuid tundub, et paar kohta jääb isegi üle, mis tähendab, et minu proovimise pärast ei jää keegi ukse taha.
Õppima lähen muidugi eesmärgiga lõpetada, kuid kuna ma olen alustanud neli korda kooliteed, mis on jäänud poolikuks, siis ma endas 100% kindel ei ole. Suur tükk ajab suu lõhki ja võimalik, et pärast 9-aastast koduseinte vahel molutamist, on kahes koolis õppima asumine liiga suur suutäis, aga seda enne teada ei saa, kui suu on juba täis.
Kuidas ma üldse maastikuehituse peale sattusin? Aitäh küsimast, seletan hea meelega kõike päris algusest. See oli millalgi juunis, kui ema rääkis, et tema plaanib sõbrannaga minna Räpinasse aiandust õppima. Ma küll ei tea, mida temal sellel alal veel õppida on, ei jää tal aias ükski töö tegemata ja mina olen saanud temalt palju kiiremini vajalikku infot kui Google otsingust. Näiteks olen talle helistanud ja kirjeldanud mõnda taime, et teada saada, millega on tegu ja kuidas ma selle eest hoolt pean kandma.
Igatahes teadsin, et tema tahab minna aiandust õppima ning jupp aega pärast meie jutuajamist läksin õhtusel ajal kooli kodulehele, kus avasin esimese asjana maastikuehituse eriala ja nägin enda üllatuseks, et õppima asumiseks ei ole keskharidus nõutud. Mul hakkas mõte kohe liikuma ja õppekavaga tutvudes tundsin, et see on täpselt minu jaoks. Juba samal õhtul olin ma seda meelt, et ma lähen Räpina Aianduskooli ja me vestelesime sellest emaga Facebooki vahendusel poole ööni. Järgmisel päeval ütlesin Härrale, et ta ei arva kunagi ära, mida ma teha tahan ja tema vastas kohe, et emaga koos kooli minna. Mul oli arvutis kooli koduleht lahti, nii et tal ei olnud raske pakkuda, kui ma juba sedasi küsisin, aga päris täppi siiski ei läinud, me läheme emaga samasse kooli, aga me ei hakka koos koolis käima.
Tegelikult olen varemgi maastikuehituse erialale mõelnud, täpsemalt isegi maastikuarhitektuuri peale, sest see oli üks vähestest Maaülikooli erialadest, mida oleksin tahtnud õppima minna, kui oleksin lõpetanud Türi Tehnika- ja Maamajanduskooli põllumajanduse eriala. Siis tahtsin olla see, kes visiooni paberile paneb, nüüd see, kes käed mustaks teeb ja paberil näidatu reaalsuseks muudab. Selle osa endast avastasin, kui maja ostsime. Lisan lõigu motivatsioonikirjast, sest ma ei viitsi põhimõtteliselt sama juttu uuesti kirjutada:
Kandideerima ei ajenda mind mitte võimalus õppida, vaid soov õppida just maastikuehitust, mille suunas olen varemgi äratundmisrõõmu tundnud. Ma teiste erialadega üldse ei tutvunudki, sest maastikuehitus on ainus, mida õppida tahaksin. See ei ole eriala, mille kohta saaksin öelda, et unistasin sellest juba lapsena, sest seda ma kindlasti ei teinud. Vastupidi, mulle ei meeldinud aias tegutseda ja ma ei tundnud selle vastu vähimatki huvi veel viis aastat tagasi.
Olukord muutus, kui soetasime aastaid hooldamata aiaga vana maja, kus esmalt avastasin remondi ajal, et mulle meeldib luua oma kätega, mulle meeldib mõelda välja uusi ja huvitavaid lahendusi, mulle meeldib mõõta, joonistada plaane, uurida ehitusmaterjalide kohta, küsida spetsialistidelt nõu, koostada hinnapäringuid ja ise ehitada.
Samal ajal olid kõik need asjad mu abikaasale vastumeelt ja seda enam oli mul vabadust tegutseda ja ise otsustada. Tööde käigus avastasin, et mulle meeldib kasutada nurgasaagi, tikksaagi, akutrelli, lööktrelli, taldlihvijat ehk tööriistu, mida ma varem kartsin ja mille puhul arvasin, et ma ei oska nendega midagi teha. (Päriselt ka kartsin. Kui esimest korda nurgasaagi kasutasin, siis saagisin ja karjusin ning hirm kadus ära, sest selgus, et see polnudki üldse hirmus. Umbes sama lugu oli palju aastaid tagasi, kui ma lapsena kartsin traktoriga väikesest kallakust alla sõita, aga onu sundimise saatel keerasin karjudes rooli ja sõitsin alla, pärast mida ma väikeseid kallakuid enam ei kartnud. Suuri kardan endiselt.)
Majaremondiga omandatud oskused aitasid, kui järg jõudis kätte aiani, kus üllatasin end taas ja avastasin, et mulle meeldib ka aias tegutseda. Teha plaane, istutada põõsaid ringi, tasandada maad, külvata muru, rajada peenrakaste, ehitada sügavimmutatud puitmaterjalist kompostikaste või vanadest tellistest põrandaid. Mulle meeldis loomise protsess ja meeldis näha oma kätega loodud tulemust. Ma ei oska heegeldada, kududa ega õmmelda ja ma ei igatsegi neid oskusi. Mulle meeldib ehitada ja maasitukuehitaja eriala õppekava struktuuriga tutvudes tundsin ka vaid elevust – ma tahan õppida kasutama kivigiljotiini, pinnasetihendajat, segumasinat, ma tahan osata laduda müüri, ma tahan osata rajada piirdeaedu ja sillutisi. Mulle meeldib planeerida, mulle meeldib organiseerida ja mulle meeldib luua ning mulle väga meeldiks kõiki neid asju ka päriselt osata teha.
Ütlen ausalt, et ma olen algaja aednik, ma sain oma aias vähe tegutseda, ma ei jõudnud õppida ilutaimi tundma, ma ei jõudnud õppida isegi ilutaimi ja umbrohtu üksteisest eristama, aga ma õppisin iseennast rohkem tundma ja avastasin endas oskusi ja huvisid, millest mul polnud varem aimugi.
Olgu, see oli tõesti lõigust natuke pikem osa, see oli peaaegu kogu motivatsioonikiri.Kui nüüd rääkida, kuidas see kahes koolis käimine hakkab välja nägema, siis Räpina Aianduskooli puhul on see pluss, et õppesessioonid toimuvad kuus korda aastas esmaspäevast reedeni, mis tähendab, et täiskasvanute gümnaasiumist puuduksin maksimaalselt kaksteist päeva, mis ei ole õppeaasta jooksul suur arv. Iseasi on see, kas ma tulen toime koduse õppimisega, mida ilmselgelt hakkab olema kahe kooli peale palju.
170 kilomeetri kaugusel õppimine tähendab loomulikult ka seda, et ma olengi esmaspäevast reedeni Räpinas ja see tähendab, et mul on vaja omajagu abi. Muidu ei oleks muret, viiksin kõik lapsed Lehtse, aga üks hakkab meil nüüd koolis käima ja tema peab kuidagi kooli saama. Sellele murele on iseenesest lahendus olemas, ta saab seni meie suure ja õnneliku pere teises pooles elada ehk siis meie peresõprade juures, aga järgmisel aastal on mul koolilapsi kaks, mis muudab olukorra veidi keerulisemaks. Esiteks pole see teine koolilaps sugugi lihtne laps, teiseks ei ole sõprade autos nii palju kohti, et nad kõik ära mahuks, kolmandaks on endal ka paha tunne jätta täiskoormusel töötavate sõprade õlgadele kaks algklassilast, kui neil on enda kahe lapsegagi tegemist.
Muide, ma ei ole kunagi ühestki lapsest olnud eemal viis päeva ja kuigi ma tean, et Räpinas ootavad mind ees pikad ja töökad päevad, siis see tundub ikkagi puhkusena. Tahaksingi loota, et see osa on mulle hoopis vaheldus, mis annab uut energiat, mitte lisakoormus, mis hirmsasti väsitab. Aimu saan sellest juba kuu aja pärast, sest siis on esimene sessioon ja kui hästi läheb, siis on Härra tööandja just sel ajal reisil ning Härra saab samal ajal kodus olla. Talviste õppenädalate ajal saan kindlasti Härrale loota ega pea lapsi küla peale laiali jagama, mis tähendab, et ema ja sõprade abi läheb vaja vähem kui kuus korda aastas, nii et loodetavasti saame kõik hakkama.
Olen täna terve päeva ootusärevust tundnud, lihtsalt uskumatu, et ma lähen maastikuehitust õppima. See tuli täiesti äkkideena ja kuigi arvasin, et see mõte võib sama kiiresti kaduda, siis ei kadunud see kuskile, on hoopis aina enam meeldima hakanud. Nii et sügisest lähen 11.klassi ja maastikuehituse 1.kursusele ning loodan kahe aasta pärast lõpetada kaks kooli korraga, et siis minna kolmandasse, aga kuhu, seda ma veel ei tea.