kaalujutud

“Järgmiseks suveks saledaks” projekt – juuli kokkuvõte

~ Liivi ~ 17 Comments

Ma arvasin, et juulist pole midagi kokku võtta, aga kui eile juuli alguses ostetud motivatsioonipükse jalga proovisin, siis mõistsin, et ikka on küll. Instagramis juba hõiskasin, siin eraldi pikemalt ei hakka kirjutama, vaid jagan Insta postitust. (Liigu noolega paremale, pilte on kokku 5)

Mul on aina enam tunne, et ma hakkan pirn/liivakell kehatüübi asemel õunaks (nagu ema ja õde on) või meheks muutuma. Alakeha, mis on mul alati olnud ülakehast ühe suurusnumbri võrra suurem, kahaneb praegu ülakehaga võrreldes palju kiiremini. Tagumik muutub aina lamedamaks, puus kitsamaks, aga käsivarred on endiselt jämedad ja seda mitte ainult rasvast. Kordan, et mul on polstri all peidus korralik muskel. Või siis enam nii väga peidus ei olegi, sest lihased paistavad välja ka musklit meelega pingutamata. Ja ma endiselt ei treeni käsivarsi …jäme käsivars.jpgKuidas ma saan käsivarred saledamaks? Rasvaimuga? Muskliimuga? Ma kannan S-M suurust, aga vähe kitsama lõikega varrukatesse mu käed ei mahu. Tahaksin, et mahuksid. Samuti tahaksin varrukateta riietes hea välja näha. Pole ju palju palutud, eks.

Ma näen, et tegelikult on ka mu käsivarred kõvasti kahanenud, kuid minu silmis ei ole need endiselt ülejäänud kehaga proportsioonis. Ja rinnad on jälle teistmoodi proportsioonist väljas, neid polegi enam … Rinnahoidjad on aga endiselt samad. Tühjad korvid hoiavad kehast eemale, mistõttu on avara dekolteega kummardades liiga palju näha. Eile juhtis Silver sellele tähelepanu:

“Kuule, sul tissid paistavad.”
Vaatasin ka: “Ei paista ju, nibusid pole näha.”
“No palju puudu ei ole …”
“Muidugi ei ole, kui mul varsti ainult nibud ongi!”

Kaalun tõsiselt rindade korrigeerimist, kui olen saavutanud ideaalkaalu. Ma ei nimetaks seda suurendamiseks, pigem täitmiseks, sest täita on mul nii mõndagi. Olen ikkagi kandnud kunagi ka suurust 75E ja suurem osa nahka on sellest ajast alles.OLYMPUS DIGITAL CAMERASellise partiiga pole mingit muret olla kõõrdsilmne, nagunii keegi otsa ei vaata. Pilt on tehtud 4. raseduskuul, kui korteris remonti tegime. Mina enamuse ajast sedasi.

See juuli kokkuvõte, jah. Kuu esimeses pooles käisin ma jalutamas, mitte iga päev, aga kindlasti rohkem kui juunis. Kirja ma neid käike paraku ei pannud, ikkagi suvevaheaeg. Juuli teise poole veetsin Eestis. Pidin seal isuga kepikõndima ja rulluisutama, aga reaalsuses olin paar päeva mingi kõhugripi moodi asjaga lääbakil, pärast seda jäi kurk haigeks ja sain korraliku nohu. Kokkuvõttes ei käinud ma kordagi trenni tegemas, aga samas olin maal nii palju õues, et 10 000 sammu tulid iseenesest täis. Kuumalaine ajal väga palju süüa ka ei tahtnud …

Aga ometi suutsin juuli viimastel päevadel kilo juurde võtta. See võis ajutine ainevahetuse aeglustumine olla, aga võttis siiski tõsiseks. Tänaseks on see kilo ja veel teine ka kenasti läinud.

Tulemused on siis sellised, et juulikuud alustasin kaaluga 62,4 ja lõpetasin kaaluga 61,5. Viimane on 1. augusti kaal, juuli viimase sissekande ajal kaalusin veel 60,5 kg, aga pärast seda ma mõned päevad midagi kirja ei pannud. Kokkuvõttes võib öelda, et võtsin kaks kilo alla ja ühe hetkeks juurde tagasi.Kaal11Aprilli alguses, mai alguses ja juuli lõpus.
Kaal12Mulle endale tundus, et seis võrreldes juuni algusega pole üldse muutunud, kaalu ka vahepeal ju vaid 3 kilo ringis kaotanud, kuid täna võtsin mõõdulindi kätte ja üllatusin korralikult. Ma olen selle 3 kilo kaotamisega kahanenud sentimeetrites veel rohkem kui esimese 6 kilo alla võtmisega. Hakka või tõesti arvama, et mul on mingi vähk, sest selline kahanemine tundub liiga hea, et olla tõsi, kahe kuuga 26 sentimeetrit …

Rind: -6 (kokku -8 cm)
Piht: -3 (kokku -8 cm)
Vöö: -7 (kokku -11 cm)
Puus: -4 (kokku -8 cm)
Reis: -3 (kokku -5 cm)
Säär: -1,5 (kokku -1,5 cm)
Õlavars: – 1,5 (kokku -4 cm)

Aprillis alates olen kahanenud 45,5 sentimeetrit. Ja ma olen kaalulangetusega alles poole peal.

Ahjaa, tänane Instagramis hõiskamine:

https://www.instagram.com/p/BmSWWuplmyx/

Tundub, et olen endale valed eesmärgid seadnud, sest number ei pruugi midagi näidata. Olen viimase kuuga rohkem kahanenud kui kaotatud kaalunumbrist järeldada võiks, aga rõõm 5-ga algava numbri üle on siiski suur.

Naljakas on see, et kui ma paksuna ei näinud, et ma paks olen, siis nüüd ma ei näe, et ma olen alla võtnud. Näiteks need motivatsiooniteksastes tehtud pildid … Ma mõtlesin pikalt, kas jagada neid või mitte, sest ma ei näinud, et ma oleksin nendel saledam kui kuu või kaks tagasi. Tundus mõttetu jagada mingit edusammu, mida näha ei ole. Aga tegelikult vist on ja ma arvan, et ma näen seda praegu ise ka.

Nii on olnud paljude piltidega, mida ma jaganud ei ole, sest olen vaadanud, et olen nendel liiga pläss või pekine. Samas kuu hiljem olen samu pilte nähes mõelnud, et oi, täitsa kenad ju tegelikult, oleksin võinud jagada küll. Kui kaalutõusu ajal ei jõudnud reaalsus minuni, siis nüüd on vist sama seis, ma ei näe kahanemist … Ma muidugi väga ei mõtle ka sellele, ma vaid kaalun end hommikuti, et olukord oleks kontrolli all.

Juuli kohta ütleksin veel, et ma ei olnud tegelikult üldse tubli, endiselt ei suutnud end liigutama sundida. Tubaseks trenniks olid põhiliselt 10 kükki enne duši alla minekut ja niisama higistamine, sest suurema osa ajast oli palav. Kaloreid vahepeal üldse ei jälginud, mõnel päeval koguseid ka mitte ja päris kindlasti esines päevi, kus sõin taas 3000+ kalorit ja ägisesin. Need olid kõik istumised ja grilliõhtud, kus ma end tagasi ei hoidnud. Igapäevaselt piisab mulle siiski 1700 kalorist, mõnel päeval on seda raske täiski saada, kui avastan, et olen unustanud lõunat süüa.

Ma olen vaid mõnel üksikul õhtul päriselt tubli olnud, kus pole vaatamata isule endale samuti moosisaia teinud või ohtralt šokolaadi söönud. Ostsin siin maitsmise pärast kookoshelvestega täidetud Marabou šokolaadi, mulle meeldib kõik, mis kookost sisaldab ja oleksin tahtnud süüa kahest ruudukesest kõvasti rohkem, aga ma ei teinud seda. Maitsesin ära, uudishimu sai rahuldatud ja nüüd on Silver koos lastega seda šokolaadi päris mitu õhtut tükikaupa söönud. Mina olen seda tublilt kõrvalt vaadanud, pole tegelikult nii vastupandamatut isu ka olnud …

Ühel õhtul oli küll kohutav isu süüa kõike. KÕIKE. Ja nii ma võtsin järjest viilu juustu, kummikommi, kurgi, suutäie jalapeno Coleslawi, õuna, lihapalli ja ikka oli tunne, et tahaks veel midagi. See tunne läks alles hommikuks üle. Õnneks sellised “olen jumala nälgas” õhtuid sageli ei esine.

Muide, olen nüüd jälle Feroglobin Plus rauasiirupi peal ja mu ainevahetus töötab taas! Vahepeal kasutasin Pirkka rauasiirupit, ainult vist nädala, aga seedimise keeras see tuksi. Feroglobiniga toimib kõik isegi paremini kui ilma, nii et ma ütleksin, et see on hoopis seedimist soodustav rauasiirup. Kas see ka mu rauavarusid korralikult täiendab, see selgub sügisel, kuid ühegi teise rauakuuri ajal pole mu enesetunne olnud parem ja kergem.

Lõpetuseks nostalgitsen veidi, ikkagi täna 5 aastat tagasi langes kaal hoobilt 77 kilo pealt 72 peale. Hommikul 7.37 sündis meie Neljas, kuigi pool tundi varem näitas KTG, et suurt midagi ei toimu ja seetõttu ei kontrollitud isegi avatust, viimast pidi tegema uus vahetus kella 8 ajal. Kiire ja lihtne ning pärast lõunat olime juba kodus tagasi. Mõnus!_MG_2430.JPGMinu number 5 kaalu peal on täna väike asi, palju tähtsam on Neljanda number 5 ja seda me hommikul juba tordiga tähistasime. Kui Silver õhtul koju jõuab, siis teeme mere ääres traditsioonilise pikniku ka, Neljas nii ootab seda. Meie ka.

“Järgmiseks suveks saledaks” projekt – juuni kokkuvõte

~ Liivi ~ 6 Comments

Juuni oli väga laisk kuu. Ma tahaks seda küll kuidagi ilustada, aga ma ei saa, sest tõesti olin laisk. Liikusin ainult umbes 25 km ehk isegi mitte kilomeetrit päevas … ja ainult 200 km vähem kui maikuus. Ei ühtegi kepikõndi ega rulluisutamist, rääkimata tubasest trennist. No ei ole siin tuju, tahtmist, tunnet. Pean end päriselt sundima, kuigi kodus lausa kibelesin välja. Vahe tuleb sellest, et linnatänavatel ei tunne ma end mugavalt ja veel vähem julgen ma õhtuti linna ääres metsaradadel üksinda kepikõndimas käia.

Ka tubane trenn oli igas mõttes kodus mugavam, ruumi on seal rohkem, põrand kannatab hüppamistki, vannituba on kahe sammu kaugusel, mitte kaks korrust allpool keldris ja nii edasi.

Ja-jah, paha siga, mitu viga … Tean isegi, et loll, kes vabandust ei leia. Siin lihtsalt on tunne nagu oleksin tagasi päris alguses, kus harjumused pole sees, vaid tuleb end kokku võtta, et midagi toimuks. Juulis katsun end rohkem sundida ja tänase seisuga ongi kaalunumber taas langemas.

https://www.instagram.com/p/Bk0mxcNlADF/?taken-by=kuussidrunit

Juunis küll mitte mingit edusammu ega tulemust ei tulnud, mingeid numbreid, kilosid ega sentimeetreid kirja pole panna. Pole siin mõõdulintigi, millega neid sentimeetreid võrrelda, aga maikuus esimest korda jalga läinud pükstele pidin kuu lõpus rihma peale ostma, kuigi kuu alguses seisid ka ilma jalas.

1. juunil kaalusin 63,1 kilo, vahepealne suurim kaalunumber oli 63,3, kuu viimasel nädalal kaalusin stabiilselt alla 63 kilo ja kuu lõpetasin kaaluga 62,4, nii et võib jääda rahule, et vaatamata laiskusele püsis kaalunumber paigal ja kuu lõpuks pigem isegi vähenes poole kilo võrra.

Järelikult on söömisharjumused muutunud. Või noh, muidugi on muutunud, aga neid muutusi ei pea ma rangelt jälgima, vaid need on juba kinnistunud. Endale piiranguid seadmata ei mahu mulle topeltportsjon sisse ega ole näksimisisu. Õigeid pannkooke pole ma nii kaua söönud, et neid nüüd perele tund aega järjest praadides neelud väga käima ei hakanud. Sõin hoopis pekoni-perunasalaattit, mis ei ole ka mingi tervisetoit, aga isutas mind rohkem kui magus pannkook.

Tegelikult päris ilma piiranguteta ma ei ole. Tahaksin hirmsasti koos teistega moosisaia süüa ja piima peale juua, aga ma ei tee seda, sest kodus mul pole kunagi sellise asja järele isu ja ma ei taha, et edaspidi tekiks ka. Lisaks paneb valge sai ainevahetuse seisma.

Praegust stabiilset kaalu on kindlasti soodustanud ka see, et meil ei ole siin millegagi midagi grillida ja see on ka väga hea võõrutusravi grill-lihale, mis ka mu ainevahetusele halvasti mõjub. Tundsin tegelikult juba kevadel, et pärast šašlõki söömist on kõhus raske ja ebamugav. Ma arvan, et mul oli enne pidevalt kõhus raske ja ebamugav ning seetõttu ma ei pannud seda enam tähelegi, aga kui olin harjunud kerge tundega ja sõin üle pika aja grill-liha, siis läks olemine nii ebamugavaks, et võtsin lõpuks kõhulahtistit, muidu poleks mitu päeva numberkahel käinud.

Ilmselt esimese asjana me Eestis ikkagi grillime, aga poole vähem liha ning juurde paprikat, šampinjone, suvikõrvitsat ja muud sellist. Isud on lihtsalt veidi muutunud ja kindlasti muutuvad edasi. Ei tohi lihtsalt tühja kõhuga poes käia ega üldse lasta kõhul väga tühjaks minna, sest siis tahaks süüa kõike, mida muidu ei sööks.

Tegelikult ma ei tahtnud siin üldse lobisema hakata, sest midagi asjaliku mul nagunii öelda ei ole. Tahtsin vaid tulla jagama “2017 vs 2018” bikiinipilte, täpsemalt juunikuiseid, kuid eelmise aasta pildid on Silveri telefonis ja ma ei saa neid praegu kätte, aga leidsin isegi midagi paremat, 2017. aasta alguses tehtud “enne” pildid, kus samad bikiinid seljas, mis nüüd juunis tehtud “pärast” piltidel. Eelmise aasta jaanuaris oli mu kaalunumber sama võrreldes juuniga, nii et tegelikult võib pilte kenasti “eelmise aasta jaanidel ja nüüd” võrdluseks lugeda.Kaal8Kaal10Ma olen teiste “enne ja pärast” pilte Instagramis lõpmatuseni vaadanud, et end motiveerida, aga nii motiveeritud, kui neid pilte nähes, ei ole ma enne olnud. Pikk tee on veel minna “06.2019” eesmärgini, aga ma ei mõtle sellele, kuhu lõpuks jõuda tahan, esmalt püüdlen ikka 2. eesmärgi poole, milleks on kaalul esimese numbrina 5 ja sealt on puudu vaid kilo ja natuke peale.

Kui ma eelmise aasta pilte vaatasin, siis mõtlesin, et küll ma ikka olin suur. Ei tundnud end sellisena, aga tegelikult olin ikka paks küll. Ja teate, mida kauem ma neid pilte vaatasin, seda enam tundus, et tegelikult polnud ikka häda midagi. Ma isegi ei häbene neid pilte näidata ega häbene ka praegust vormi, mis on endiselt üsna vormitu. Ma meeldisin endale siis, meeldin nüüd ja päris kindlasti meeldin endale veel kergemana.

Ahjaa, meenus veel, et kavatsen järgmisel nädalal teha Instagramis motivatsiooninädala. Ei, mitte teiste motiveerimiseks, sest ma vajan ise motiveerimist ja selleks ma seda teen ka. Päevad saavad olema:

  1. #motivationmonday
  2. #transformationtuesday
  3. #workoutwednesday
  4. #throwbackthursday
  5. #foodfriday
  6. seda veel otsin
  7. #sundayfunday

“Järgmiseks suveks saledaks” projekt – mai kokkuvõte

~ Liivi ~ 9 Comments

Alustasin aprilli kokkuvõttega ja lootsin tookord, et kuu aja pärast olen normaalkaalu ülemisel piiril, aga sellega on praegu nii, et isegi ligi poolteist kuud hiljem olen ma ametlikult ülekaaluline.

Ma seadsin endale eesmärgiks kaaluda 30. sünnipäeval vähemalt 59,9 kilo, aga nädal enne kuupäeva oli selge, et sellist numbrit näeksin kaalul vaid pärast paastulaagrit ja kuigi ma lubasin endale, et ma ei lase motivatsioonil langeda, kui ma oma eesmärki ei täida, lasin ma motivatsioonil langeda. Viimased 2 nädalat on mu kaalunumber olnud vahemikus 62,8 kuni 63,3 kilo, olenevalt siis ainevahetuse kiirusest, nii et positiivne on see, et kaalunumber on püsinud paigal, mitte pole esimese tagasilöögi ajal kiiresti kerkima hakanud.

Motivatsioon iseenesest kadunud ei ole, aga energia küll ja juhuslikult ei ole ma 2-3 nädalat rauda juurde võtnud. Viimane nädal Eestis oli võrdlemisi sisutihe, mistõttu unustasin rauakuuri ja pärast seda unustasin rauasiirupi Soome kaasa võtta. Võib-olla on veel vara järeldusi teha, aga mulle tundub, et mu suurem energia tuli ikkagi rauakuurist ja kuna see on nüüd mitu nädalat pooleli olnud, siis annab see tunda. Olen poodides silmi lahti hoidnud ja guugeldanud, aga seedimisele hästi mõjunud Feroglobin Plus rauasiirupit ma siit leidnud pole ning muud ma ei tahaks katsetada, sest mu ainevahetus pole aastaid nii heas korras olnud ja ma ei julge riskida uute häiretega, veel vähem uute hemorroididega.

Ühesõnaga ei ole mul viimastel nädalatel olnud jaksu end liigutada ja nii ongi, ma pole juunikuus kordagi käinud kõndimas kõndimise pärast, rääkimata kepikõndimisest või rulluisutamisest, aga see on juba rohkem juuni kokkuvõtte teema.

Maikuus liigutasin end piisavalt, täpsemalt 225 km ehk keskmiselt veidi üle 7 km päevas, mis on parem tulemus võrreldes aprilliga. Sõin keskmiselt 1780 kcal päevas, mis on halvem tulemus võrreldes aprilliga. Maikuuga võtsin alla umbes 2,5 kg ehk vähem kui aprillis ning piltidel ja peegelpildis ma seda kaalukadu ei näe, aga teksapüksid, mida kandsin esimest korda kuu aega tagasi emadepäevapeol ja mis tookord vöökohast veidi kitsaks jäid, olid nüüd üllatusena vöökohast pigem avarad, nii et mingi muutus on ikkagi olnud.

Sentimeetrites oli mai lõpuks tulemus selline:

Rind: -1 (kokku -2 cm)
Piht: -2 (kokku -5 cm)
Vöö: -1 (kokku -4 cm)
Puus: -2 (kokku -4 cm)
Reis: -1 (kokku -2 cm)
Säär: 0 (kokku 0 cm)
Õlavars: -0,5 (kokku -2,5 cm)

Kahe kuuga on kaalunumber vähenenud 5,5-6 kg ja mõõdud kahanenud 19,5 cm. Kui jäsemete mõõte kahekordselt arvestada, siis on sentimeetreid rohkemgi läinud. Kaalu ja pikkuse suhte järgi olen siiski endiselt ülekaaluline. Kaal0130aastane vs 28aastane. Sama kleit, erinev kaalunumber. Ilmselgelt sobib see roosa kleit vanemale eidele paremini.

Kaks aastat tagasi käisime minu sünnipäeva puhul väljas hommikust söömas ja lisasin kohvikus tehtud pildi Facebooki, tegin seda telefoniga ning kui kodus pilti suurena nägin, siis avastasin, et kleidinööbid olid kohe eest lendamas ja kõhupekk paistis välja. Pärast seda ma enam ei üritanud oma lemmikut kleiti selga suruda, nii et nende kahe pildi vahele jäänud aja jooksul polnud ma seda kordagi kandnud. Hea meel oli taas oma kleiti päriselt ära mahtuda.Kaal5Mida enda jaoks pean mainimisväärseks, on see, et mul on kadunud isud krõpsude ja kokakoola järele. Pole kaks kuud kumbagi ostnud, kuigi varem olid need iganädalased filmiõhtu kaaslased. Olgu, ühe korra venna kõrvalt olen paar krõpsu võtnud ja need olid isegi täitsa head, aga mul ei olnud tunnet, et tahaksin veel võtta, polnud isu. Lisaks sai sünnipäevalauale kokakoola ostetud, rummi kõrvale, aga keegi rummi ei avanud, nii et kallasin õhtul endale julgelt kokat ja meeldiva üllatusena ei pakkunud see mingit maitseelamust. Silver, kes on sama kaua kokadieedil olnud, arvas sama.

Mingid nõrkused on mul siiski alles, peamiselt saiakesed ja koogid, aga need käivad ka perioodidena peal. Üks nädal oli siin selline, kus ei möödunud päevagi, kus ma poleks söönud mõlemat, ma ainult nendest oleksingi tahtnud toituda. Sain vist isu täis, sest pärast seda pole olnud jälle päevagi, kus ma oleksin tahtnud saiakest või kooki. Jäätist või sorbetti söön küll hea meelega ja seda tuleb ette mitu korda nädalas, aga igasugused kommid ja šokolaadid on tänaseks päris kaugeks jäänud. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati šokolaadi sõin.

Kokkuvõttes toitun endiselt nii, kuidas tahan, ainult koguseid olen piiranud, et kalorinorm (väga) lõhki ei läheks. 228aastane vs 30aastane, esimene tundub oma suurema kaalu juures palju rõõmsam, aga tegelikult on teisel lihtsalt pikk päev seljataga, millele eelnes vaid kolmetunnine ööuni ja mõlemad naised on sama rõõmsad ja enesekindlad.

Kuigi oma kahekümnendates olen ma endale alati meeldinud, olen piltidel oma ülekaalu näinud ja seetõttu vähem pildile jäänud või neid pilte vähe alles jätnud. Nüüd meeldin ma endale jälle piltidel ka ja mõnikord jään nendele nii hea nurga all, et tundun veel saledam kui tegelikult olen. Veel saledam … Kirjutan mina, kes ma olen kehamassiindeksi järgi ülekaaluline. Peaksin ilmselt kirjutama, et näen vähem ülekaaluline välja kui tegelikult olen, aga nagu ütlesin, siis ülekaalulisena ma end ei tunne ja vaatepilt meeldib piisavalt palju, et end saledaks pidada.1Tegelikult on sedasi raske kaalu langetada, kui ma end oma kehas hästi tunnen, aga samas tunneksin ma end veel paremini, kui ma jõuaksin sellisesse vormi, millises ma kunagi varem olnud ei ole. Tunneksin end siis paremini juba ainuüksi seetõttu, et ma sellega hakkama sain. Sellega meenuski, et ma olen kord lubanud 30. sünnipäevaks elu parimasse vormi jõuda. Lõpus veel kirjutasin: Nii et edaspidi saate lugeda taas Orgu kavast, minu kaalust, kõnnikeppidest, aktiivsusmonitorist, kupumassaažist, trennist, kehaanalüüsist ja nii edasi. Kuni hiljemalt kahe aasta pärast saan öelda, et minu keha on pärast lapsi kobedam kui kunagi varem. Kui seda ei juhtu, siis kustutan selle postituse ja teen näo, nagu ma tegelikult ei tahaks üldse alla võtta ja olen väga rahul oma kopsaka kehaga. 

Kustutama ma midagi ei hakka, aga mis ma oskan öelda … Orgu kava proovisin nii tasuta kui ka raha eest, mõlemal juhul ei suutnud ma kava järgida. Proovisin Fitlapi ka, aga taas ei suutnud ma kava järgida. Asi ei ole üldse toitudes, need on väga head ja kui keegi teine need valmis teeks, siis ma kava üle üldse ei nuriseks. Mulle lihtsalt ei meeldi süüa teha ja kui ma seda mingil perioodil rohkem teen, siis sellele järgneb periood, kus ma ei taha potte-panne näha ka ning ostan valmistoitu.

Kõnnikeppidest midagi erilist kirjutada ei ole. Aktiivsusmonitori müüsin maha, pulsivöö ja nutikaalu ka. Kupumassaaži järel tekkisid kintsudele pisikesed psoriaasitäpid ja loobusin sellest. Trennist olen nüüd veidi kirjutanud, täna siis seda, kuidas ma pole seda mitu nädalat teinud. Kehaanalüüsist ja koormustestist kirjutan sügisel, kui olen neid korranud.

Keha ei ole täna kobedam kui kunagi varem, aga oma elu parimas füüsilises vormis olen küll. Ma ei ole kunagi varem jaksanud end nii palju liigutada (14 km suusatada, 27 km rulluisutada) ja ka mu südametöö on veidi aeglustunud, kuid endiselt jääb puhkeolekus liiga kõrgeks, 85-90 löögi vahele minutis. Kuna mul on juba puhkeolekus kõrge pulss, siis trenni ajal tõuseb see kiiresti soovitatatust kõrgemaks ja see oli ka põhjus, miks aktiivsusmonitorist loobusin, punase pulsinumbri vaatamine tekitas vaid stressi. Kardioloog andis mulle loa treenida vastavalt enesetundele ka kõrge pulsisageduse juures ja enesetunde järgi ma nüüd kõike teinud olengi.

Nüüd tuleks kuidagi see enesetunne ja energia tagasi saada, et juunikuus ka ikka mõni kilomeeter kirja läheks, muidu ei ole mul järgmisel kuul millestki kokkuvõtet teha.